Muusikakultuurile tähendab Beethoven, eelkõige sümfooniaid, Jaava mänge, instrumentaalkontserte ja sonaate. Kuid Beethoven poleks kellelegi klassik, kui ta ei oleks kirjutanud tarbemuusikat. Eriti meelsasti ka sellega just ei tegelenud. Ent osa marsside, Poloneeside ja muu sarnase peale antud tellimusi seisiski täidetud. Heliplaadifirma Eterna vahendusel teemegi järgnevalt tutvust suure klassiku nii-öelda väikese muusikaga. Alustan sõjaväe marssidega. Kõige tuntum neist on niinimetatud Yorki marss kirjutatud Böömimaa kaitseväele kuid leidis hiljem sagedast kasutamist ka preisi armees. Tänapäeval on teada sellest marsist neli seadet, mis kõik helilooja enda tehtud. Beethoveni taolised tellimused ka lõbusaid momente tõid näitab humoorikas kirjake ertshertsog Rudolf file, kes tellistalt kaks marsse keisrinna nimetada korraldajatele ratsaväe paraadi tarvis. Nagu ma märgata võin, Teie keiserlik kõrgus, tahetakse minu muusika mõju ka hobuste peal proovida. Loodan, et ratsanikud seeläbi mõned osavad kukerpallid teha võivad. Soovitud hobumuusika saabub teie keisri likule kõrgusele kiireimas galopis. Hobumuusika number üks nime all galopeeris tema Keiserliku Kõrguse lossi poole. Ikka seesama kuulus Yorki marss. Siin ja edaspidi teevad puhkpillimuusikat saksa demokraatliku vabariigi rahvaarmee keskorkestri pillimehed. Dirigent on Gerhard Bauman. Et ka hobumuusika number kaks juba varem paberile oli pandud ning ainsaks tööks jäi nüüd selle ümbervormistamine ertshertsogi nimele sai kõrge auandja tellimus kiiresti täidetud. Neid marsse kuulates meie kindlasti märkamata, millise vaba elegantsi on Beethoven käsitlenud seda populaarset ja juba tol ajal üsna väljakujunenud joontega žanre. Kõikjal võib tajuda täiesti iseseisva sõltumatu meistri kätt selle välja rafineeritud üleminekutes, ootamatutes, harmooniates, säästlikult siia-sinna puistatud Polifoonilistes liikumistest ja rütmiliste Saktsentides ning muidugi ka veatult viis, tuues alati läbipaistvus orkestratsioonis. See iseloomustus kehtib kõikides punktides ka Beethoveni viimase ning samas kõige pumpöössema Marsi kohta, mis valmis 1816. aastal. Omanäoline žanri esindaja on väike marss klaarnetitele metsasarvede lehva kuttidele mis on loodud tänutäheks vürst esterhaasile 1807. aasta sügisel statis veedetud päevadel. Nii ansambli koosseis kui kujundite ring viitavat sugulusele serenaadi muusikaga. Eks see pole olegi nagu omamoodi kummardus uue kodumaa Austria ees, kus nimetatud žanr eriti suure au sisse tõstetud. Kuid pöörduge on veel kord tagasi suure puhkpilliorkestri juurde. Puhkpilliorkestrit on aegade jooksul kasutatud peamiselt kahes liinis. Ühelt poolt sõjaväes rituaalide, pidulikkuselisajana ning distsipliini võitlusvaimutõstjana teiselt poolt kõikvõimalikke vabaõhuürituste sisustajana esimesest Salaliiki kuuluvate paladega Beethoveni loomingus juba tutvusin videotel tema paar näidet teisest alaliigist. Nendeks on tol ajal laialt levinud seltskonnatantsud Polonees ja Ecossees kirjeldatud mõlemad 1810. aasta suvel mille helilooja veetis Viini lähedal paadelis. Hoopis teistlaadi tarbemuusikat esindavat kolme kohali neljale trumboonile, mis on kirjutatud 1812. aastal Linzi toomkiriku kapellmeistri tellimusel. Kohal, kujutab endast keskaegse kirikulaulu eeskujul ühelaadsetele puhkpillidele loodud pala mida kasutati näiteks leinatalitusel. Vaevalt oskas Beethoven palvet täites aimata, et kaks neist esimene ja kolmas kõlavad tema endamatuse talitusel. Ka siin peab märkima, et Beethoven on ülihästi tabanud žanri iseloom. Rahulikult voolavad ümarad fraasid väga lähedased lihtsatele kõnevormidele ning trombooni mahe tämber loovad igati kohase meeleolu. Kohalid kõlavad Leipzigi Vanhaus orkestri tromboonirühma esituses. Tarbemuusika raamidesse sobib kenasti ka 90 esimest oopuse numbrit kandev teos pealkirjaga Wellingtoni võit ehk lahing Vitoorial. Peab märkima, et lahingutegevust kirjeldav muusika oli seal lakkamatute sõdade perioodil suur mood. Ükski vähegi tähelepanu väärne võit vaenuväljal jäänud muusikas helistamata. Ja seda tehti ikka ysna kahtlast realistlike vahenditega. Speed hoonel ainult peavalu esile kutsusid. Sõjategevust püüti kujutada küll sümfoonilistes, küll oreli, klaveri ja muud liiki teostus kuid ülesehitused olid nad üsna ühte nägu. Näitena võib tuua Georg Joseph Foogeli orelipala merelahing. Esimene osa trummipõrin, teine osa sõjaväemuusika ja marsid, kolmas osa, laevade liikumine, neljas osa, lained, viies osa suurtükipaugud, kuues osa haavatute karjed VII osa võiduhüüded. Loomulikult ei hakanud Beethoven Sedalaadi muusikaga lihtsalt niisama heast peast vaeva nägema. Loo ülesvõtteks ja kaasautoriks oli Johann neto Mukk Melcel, kes ilmselt vajas helilooja kuulsat nime, et teha reklaami oma uuele leiutisele mehaanilisele muusikaaparaadile. Panharmoonikum. Meil seal oli hea pianist ja pedagoog, kuid tema tõeliseks kutsumiseks oli leiutamine ning sellel alal saavutaks Dani mõndagi. Nelts oli kõige suurepärasem leiutis, oli tänapäevalgi kõikjal kasutamist leidev metronoom. Riist muusikapala tempot täpseks määramiseks. 1812. aastal nimetati seda aparaati muusikaliseks kronomeetriks ning ta koosnes väikesest vasarast, mis lõi puust alasi pihta. Beethoven sattus kronomeetrist vaimustusse ja kirjutas rütmiliste vasaralöökide matkimiseks. Kaheksanda sümfoonia. Allecreto, mida iseloomustavad puupillide täpsed saateakordid. Möödus mitu head aastat, enne kui Melceli metronoom omandas tänapäevase kuju. Pendel ümber paigutate varaskusega levis seejärel üle kogu maailma. 1812. 13. aasta talvel avas Melcel liinis kunstikabineti. Kunstiesemete kõrval oli seal välja pandud ka mitmed Meltsili leiutatud aparaadid. Nendest köitsid külastajat eriti kaks mehhaanilist muusikariista. Mehhaaniline pasunapuhuja ning Panharmoonikum. Pasunapuhuja mängis klaveri saatel ratsaväemarssi signaalidega. Pan Harmoonikumi osa oli aga tunduvalt keerulisem. Väikeste silindriliste võllidega pealt kenasti kaunistatud mehhaaniline orel ühendas endas kõik sõjaväe orkestripillid ja töötas lõõtsa abil. Leiutaja oli pan Harmoonikumi võllidele kandnud kenakese hulga teoseid. Kabineti külastajatele mängiti Haydni sõjasümfooniat ja katkendeid endale oratooriumidest. Rubiini poolt spetsiaalselt pan Harmoonikumi jaoks loodud muusikapala kaja ning Mushelise marsse. Meil seal oli valmis ka Beethoveni ühe halvenemist kuulmisest tulenevaid ebameeldivusi leevendava. Ta konstrueeris heliloojale kuuldetoru. Vastutasuks panustada Beethoveni teost oma Panharmoonikumile. Konkreetse kuju võttis tellimus pärast 20 esimest juulit 1813, kui inglise kindral Wellington võitis eitoorial Napoleoni vägesid. Beethoven pidi kirjutama sel puhul võidu sümfoonia. Seejuures esitas Melcel Omalt poolt trummimarsid trompetisignaalid ja koguteose plaani. Leidur võttis asja väga tõsiselt, sest kava kohaselt pidi uus muusikariist reisima Londonisse ning Beethoveni taolise suurkuju uus oopus oli suure menu ja muidugi ka suure tulu kindlaim tagatis. Sügise hakul võis teose, mille pealkirjaks oli lahing pan Harmoonikumi Põllidele üle kanda. Kui te heliloojale ka leiutaja jätkunud piisavalt raha kuluka Londoni reisi tarvis. Ettevõtlik ja praktilistes asjades kogenud Melcel otsustas kasutada poliitilist momenti ja esitada teos avalikult kontserdil tavalise sümfoonilise palana. Kontserte pidi toimuma kaks esimene heategeval otstarbel, teine Londoni sõiduks raha hankimiseks. Beethoven nõustus teost ümber seadma sümfooniaorkestrile ning Melchior hakkas agaralt kontsertide organisatsioonilise küljega tegelema. Ta tõmbas kontsertidest osavõtjatena kaasa laviini, tuntumad muusikud. Beethoven ise oli peadirigent. Saleerija Vaidu juhatasid prantsuse inglise vägesid kujutavaid pillirühmi paremal ja vasakul rõdul. Kummel ja Meier-Beer väljendasid eriliste trummide abil suurtükipauk. Ka orkestris mängis terve rida kuulsaid muusikuid. Akadeemia, nagu tolleaegsed kontserte nimetati, koosnes kolmest numbrist. Esiteks Beethoveni täiesti uus sümfoonia, see oli VII. Teiseks kaks nendest 100-ni ja laialimarssi Pälsoni mehaanilise pasunapuhuja esituses. Ning kolmandaks tõni võit ehk lahind Vitoria all Akadeemia. Tal oli tohutu menu. Puhaskasu ulatus ennekuulmatu summani 4000 Kuldmani. Ja on üsna inimlik, et väliselt efektne lahing sai kõige suuremate ovatsioonide osaliseks. Asi läks koguni nii kaugele, et üks kriitik nimetas geniaalset seitsmendat sümfooniat saatepalaks lahingule ning lugematu hulga muusikas. Brade palvel kuulutati välja veel üks lahinguettekanne. See leidis aset 27. veebruaril 1814. aastal. Kaasaegsete kirjeldust mööda ületasid vaimustusepuhangut kõik kontserdisaalides seninähtu. Pärast viimast kontserti tekkis kaasautorite vahel üsna inetu tüli. Nimelt oli Beethoveni juba hoopiski unustanud, et kontserdile sissetulek pidi minema eeskätt Londoni sõidukulude katteks ning jättis Melchiori tühjade kätega. Seal oli küll põhjalikult vihale aetud, kuid proovis siiski Beethoveni rahulikult eelkokkuleppele jõuda. Nad kohtusid advokaat aadel sburgi juures. Algul oli Melchiori soov teos osta, et hooveni soostunud. Edasi kaubeldi välismaa esiettekandeõiguse üle. Kas selleks ei andnud Beethoveni tuba. Nüüd muretses Melchior endale lahinguorkestris hääled lasi nende põhjal koostada partituuri, sõitis Münchenisse ning kandis teose seale. Olete saanud asjast teada, andis Beethoveni Melchiori kohtusse ning saatis Londoni muusikutele kirja, milles palus neil igati takistada Melchioril seda teostete kandmast. Niisiis kutsus lahing esile väiksema kähkluse. Siiski õnnelikult lõppes teos kanti veel mõned korrad ette ning huvi rauges. Beethoveni ja Melchiori suhted. Taastused. Leppimine oli sedavõrd põhjalik, et mõne aasta hiljem pühendas helilooja leidurile kaanoni pealkirjaga tatata mis Melchiori auks korraldatud sõbralikul peoõhtul ka ette kanti. Aga Londonis jäigi neil käimata. Lahinguettekandeaparaadi moodustavad sümfooniaorkester ning kaks sellest paremal ja vasakul asetsevat väiksemat pillirühma. Viimaste koosseisu kuuluvad signaal trompet, rivi, trummid, suured trummid, Suurtüki pauku edasiandmiseks ja spetsiaalsed aparaadid, millega väljendatakse püssipauk. Teose alguses toimub vaenulike poolte esitlemine. Vaheldumisi hakkavad kaugusest kostma trummipõrin, trompetisignaalid ning kumbagi rahvust esindav marsi viis. Inglastel on selleks valitseja Britannia. Prantslastel naerbor läks sõjateele. On mitmet puhku imestatude Beethoven võttis prantslaste esindusmuusikaks vana pilalaulu aga mitte tollal juba kõikjal tuntuks saanud võitlus laulu marseljeesi ent tõepärase vastuse leidmiseks eriti pikalt mõtlema ei peagi. Ei kujutanud jo Beethoven oma teoses mitte prantsuse rahvust, vaid Napoleoni, Napoleoni, keda ta mõned aastad tagasi Keroikas, kui uue sajandi Prometheus ülistada tahtis. Kuid kes nüüd olid tema arvates revolutsiooni õelaim vaenlane ning rahvaste vabaduse jalge alla tallaja. Suures plaanis jaotub teos kahte ossa. Lahing ja võidusümfoonia. Signaalide marsid, millest enne rääkisin, moodustavad sissejuhatuse. Lahing ise on läbi viidud kõikide reeglite järgi. Kõigepealt ettevalmistav Suurtüki kanonaad, siis ratsaväe pealetung lõbuks jalaväe rannakumas. Saabub kulminatsioon. Inglaste võit. Prantslaste poolel valitseb täielik kaos. Kõik, kes veel jalgadel põgenevad. Teose teine osa on ülistus sümfoonia võitjate auks. Piduliku intrada ja triumfimarsi vahele tungib aeg-ajalt inglaste rahvushümn jumal kaitse kuningat, millest hiljem kasvab välja hoogne fuga teema ootamatult mõjuvas kolm kaheksandiku taktimõõdus. Rõõmupeo kõrgpunkti tähistab kokkuvõttev tagasivaade, milles Beethoven on suutnud inglaste sünnile veelgi uusi varjundeid anda. Taoline põhjalikus muusikalise materjali suhtes paneb meenutama Beethoveni lakooniliselt märkust. Ma pean inglastele näitama, mida nende jumal kaitse kuningat endas tegelikult peidab. Kui lahinguesimeste kuulajate suhtumises teosesse ei olnud kriitika varjugi, siis aeg on teinud omad korrektuurid. Sellest annab kõige paremini tunnistust lahingu äärmiselt harv avalik esitamine. Ent siiski on teosel ka mitmeid väärtuslikke jooni. Leiab veel kord kinnitust Beethoveni suurepärane žanri tunnetus. Ta arvestas õigesti, et taoline paraadteos ei paku huvi mitte niivõrd isikupärase väljenduslikkuse kujust kasutatud väljendusvahendite sära ja samuti ka teatraalsuse poolest. Lahinguettekannetel reduuti suures saalis õnnestus nii korraldada, et inglise ja prantsuse vägede rühmad ilmusid saali kahest vastastikku asetsevat koridorist mis aitas luua illusiooni teineteisele lähenevatest vägedest. Tänu kaasaegsele stereofooniliselt helitehnikale tekib taoline illusioon ka tänast ettekannet kuulates.