Algavas saates riigita rahas Me räägimegi Vietnamis elavatest ja raidest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Enne stuudiosse tulekut küsisin ma 10 inimese käest, kus elavad ja raid. Ükski neist ei osanud sellele küsimusele vastata. Nad polnud isegi sellest rahvast midagi kuulnud, kuigi osa neist oli Vietnamis käinud. Ega ma ei imesta, et nendest raidest midagi ei teata ja Rayden küll üks vietnami suurimaid vähemusrahvaid aga tegelikult, ega me sellest kaugest Vietnamist ju ikkagi väga palju ei tea ja, ja mulle tundub, et keskmine inimene siin Eestis arvab, et Vietnam on üsna üherahvuseline riik, et Vietnam, see ongi maa, kus elavad vietnamlased ja et ega seal noh, palju kedagi teist ei olegi. Aga tegelikult on muidugi pilt sootuks kirju, Vietnamis elab üle 30 erineva rahva ja kuigi jah, vietnamlased ise moodustavad Vietnami elanikkonnast siis 86 protsenti umbes see järele jäänud 14 protsenti seal on jah, üle 30 rahva ja ja üks suuremaid on ja raid kusjuures selle oma asuala endise Lõuna-Vietnami keskosa mäestikuala, mida tuntakse keskmäestiku nime all, sellel alal on ja raid siis kõige suurem rahvas peale Vietnam lasta ja, ja Raido, tegelikult viimastel aastatel olnud rahvusvahelise meedia tähelepanu all siiski ka sellele, et see, mida Vietnam on, on selle keskmäestiku mägirahvaste aladel viimastel aastakümnetel korraldanud ja mida ta seal täna korraldab seal üsna kole ja, ja seetõttu erinevad rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid pidevalt selle piirkonna rahvastega tegelevad ja kuna ja raid on seal suurim rahvas, siiski raidest ka võib-olla kõige rohkem räägitakse. Need keskmäestiku mägirahvad on muuhulgas ka kollektiivselt esindamata rahvaste organisatsiooni liikmed ja Raido on siis rahvas, kes elab Kambodža piiri ääres mähistel aladel. Noh, see mägine ongi selline suhteline mõiste, sest et ega sealsed mäed on tegelikult 500 kuni 1000 meetri kõrgusel üle merepinna, need ei ole ju tegelikult teab mis kõrged mäed. Džunglit ja seal on sellised platoodel asuvad džunglit sesse mäestik sealse koosneb siis erinevatest platoodest ja seal keskmäestikualal elab mitukümmend rahvast. Ja osa nendest rahvastest ongi roomlastele sugulased, lähedased sugulasrahvad, osa on väga kauged rahvad ja raid on Vietnam, lastest väga kaugel olev rahvas ja raid erinevad Vietnam lastest nii-öelda igas mõttes. Esiteks ja raid on Austroneesia rahvas, vietnamlased on austraalia rahvas. Kui Vietnam lastelähedaseks sugulasrahvaks on näiteks grammeerid, kes on siis Kambodža suurim rahvas siis ja raide sugulusrahvad on näiteks mitmesugused Indoneesias elavad rahvad ühest ja Raidele vägagi lähedases sugulasrahvast oleme me ka oma saadetes juba juttu teinud, nimelt Tatjeed siis Indoneesias on ja Raidele selline suhteliselt lähedane sugulasrahvas ja kui vietnamlased väga valdavalt on budistid siis ja raid ühe kolmandiku ulatuses on kristlased. Aga väga paljud järgivad selliseid erinevaid loodususundeid, ohverdavad loomi ja, ja võib-olla oma sellistelt usklikel talitustelt on mitte selliste suurte ja tuntud uskude pooldajad, vaid omanäoliste loodususundite järgijad ja ka eluviisilt erinevad vietnamlased ja raid üksteisest märgatavalt. Vietnamlased on ikka traditsiooniliselt olnud põlluharijad, eeskätt riisikasvatajad. Noh, ma arvan, et Vietnami me kujutame ette kui sellist väga tõsist riisikasvatusmaad. Aga ja raid on põllumajandusega kokku puutunud alles suhteliselt viimastel aegadel ja Rayden traditsiooniliselt olnud kütid. Ja kui vietnamlased on paikne rahvas olnud juba tõesti sajandeid, siis Raidan ikkagi olnud selline liikuv rahvas, see ei tähenda, et nad nüüd mingeid väga selliseid pikki matku ette võtavad, aga aga sellist püsivat elukohta traditsioonilised ja Raidel siin ütleme 100 aastat tagasi siiski ka ei olnud, et nad olid mingi periood ühes kohas ja mingil perioodil aastast teises kohas mäe peal, nii et liikusid ringi vastavalt siis sellele, kuidas küttidel oli vaja liikuda. Nii et Yasse, Vietnami põhirahvas vietnamlased, kes ise tegelikult ütlevad enda kohta Viet Nemad erinevad siis ja raidest vägagi märgatavalt. Vietnam on üsna tihedasti asustatud riik. Pindala on natuke vähem kui 332000 ruutkilomeetrit, kui me teame, et Eesti on natuke üle 45000, siis siiski üksjagu pindalalt Eestist suurem riik. Rahvast elab seal Vietnamis küll väga palju rahvast elab 88 miljonit, nii et üsnagi tihedasti asustatud riik. Eeskätt on tihedasti asustatud rannikualad. Nüüd see ja raide alatse mäestikuala on Vietnami keskmisest tihedusest täna neli korda hõredamalt asustada. Ja nagu ma juba ütlesin, see ja raidealase mäestik ala asub Kambodža piiri ääres, nad mäestikualad ulatuvad siis ka Kambodžas välja ja, ja seetõttu täna siis mitte kõik ja raid ei ela Vietnamis, Vietnamis elab neist valdav enamus Vietnamis elab siis kusagil 350 360000 mõningatel andmetel ka natukene rohkem ja raid. Aga 15000 raid elab Kambodžas ja siis mõnisada ja raide elab täna ka USA-s ja, ja USA-s elavat, mis siis põhiliselt Põhja-Carolina osariigis. Ja Raido on tegelikult selle tänapäeva Vietnami piirkonna üks vanemaid rahvad üldse. Nad on elanud seal tunduvalt varem, kui sinna jõudsid vietnamlased ja nad elasid omal ajal küllaltki laialdasel territooriumil ranniku ääres, samal ajal natukene ka sellest mägede piirkonnas, kus nad täna elavad aga siis teiste rahvaste peale tungida, seetõttu on nad ajapikku järjest enam mägedesse surutud ja, ja seitsmeteistkümnendal sajandil alles oli tegelikult see selline peamine tung, jätame laste ja mõnede teiste piirkonna rahvaste poolt, vot sinna ja Raide rannikuäärsetele asualadele ja seetõttu siis mitte ainult ja raid, aga ka mitmed teised rahvad, kes tänasel keskmäestikus elavad, olid sunnitud tugevama õues järjest enam taanduma mägedesse. Kusjuures mägedesse taandumine tähendas seda, et mingiks ajaks Raidel Vietnam lastega nagu tõsised kokkupuuted kadusid. Kui raid olid tunginud mägistel aladele, siis vietnamlased sinna järgi ei tunginud ja Vietnam lasteaiaraide sellised tõsisemad kontaktid hakkasid tegelikult pihta alles 20. sajandi viiekümnendatel aastatel. Küll aga oli siis ja Raidel väga tihedaid kokkupuuteid selle piirkonna teiste mägirahvastega. Keskmäestikualal ja nende rahvastel on mingisuguseid ühisjooni Põhja-Kaukaasia rahvastega. Põhja-Kaukaasias elab väga erinevaid rahvaid, rahvaid, kes ei ole omavahel isegi suguluses aga need rahvad on ajaloos korduvalt ja korduvalt väga hästi läbi saanud, pannud ja väga kokku hoidnud. Noh, täna on see situatsioon seal natukene teistsugune, aga üldiselt ajaloos Põhja-Kaukaasia rahvad on tugevasti kokku hoidnud ja otsele Vietnami sele keskmäestikualarahvastega on samasugune lugu, neil on nagu olnud selline ühine vastane või selline ühine vaenlane Vietnam laste näol ja ka täna keskmäestikurahvad, sõltumata sellest, et nad ei ole kõik sugulased, nad hoiavad kokku ja neid vaadeldakse ühiselt ja noh, see, et nad seal kokkum hoiavad, see annab nendele väikestele rahvastele ka mingisugusegi kaalu, siis tegelikult üksikult võttes on ju need rahvad väga väikesed. Kui me mõtleme, et Vietnamis 88 miljonit elaniku ja ainult 350 360000 neist on Rainsanjunud täiesti olematu suurus, aga kui me räägime keskmäestikualadel nendest väikerahvastest, kui nendest mitte Vietnam lastest kokku, siis täna on seal neid kusagil üks miljon, mitte väga palju aega tagasi, 60.-te aastate alguses oli situatsioon selline, et seal elab umbes kolm miljonit elanikku aga sellest kolmest miljonist väga valdav osa olid sealsed põlisrahvad, need kohalikud mägirahvad. Kuigi see piirkonna elanike arv ei ole väga palju suurenenud. Aga Vietnam, laste arv, seal on tohutult kasvanud ja põliselanike arv tohutult vähenenud. Te ütlesite, et üks kolmandik raidest on kristlased, millest sai alguse nende pöördumine ristiusu poole. Nende pöördumine ristiusu poole sai alguse juba 19. sajandil, kui piirkonnas tegutsenud prantsuse katoliiklikud misjonärid tegid seal usinasti oma töödega, raid hakkasid tasapisi siis kristlust omaks võtma, enne seda olid nad siis tõesti väga valdavas enamuses oma selliste loodususundite järgijad 20. sajandil juba sajandi algusaastatel tuli piirkonda järjest enam USA protestantidest misjonär. Kuigi piirkond oli, oli prantsuse võimu alla, aga jah, Ameerika misjonäre tuli piirkonda järjest enam. Ja kui jah, 19. sajandil tutvusid raid katoliiklus ega siis kahe kirjanduse sajandil seoses nende protestantide misjonäridega, Nad hülgasid katoliikluse ja ja tänan, et ja Rait, kes on kristlased, on siis väga valdavas enamuses protestandid. Esimesed kontaktid nii-öelda valgete inimestega olid raide jaoks suhteliselt rahulikud ja isegi siis, kui 1876 algasid Raidel tihedamad kontaktid prantslastega ja ja kui oli nagu selgelt näha, et prantslased tahavad piirkonda oma võimu alla saada ka siis tegelikult ja raide jaoks noh, midagi väga nega. Ta nagu ei juhtunud. Pigem oli ikkagi see, et raid nagu suhtusid skeptiliselt Vietnam lastesse, aga nendesse prantslastest nendesse võõrvallutajatesse väga negatiivselt isegi ei suhtunud. Juba 20. sajandi algul prantslased väga selgelt eristasid seda keskmäestiku piirkonda ülejäänud prantsuse Indo-Hiinast. Nad vaatlesid seda keskmäestikuala, Vietnam laste asualast täiesti lahus, keskmäestikualadel kehtisid pidevalt natukene teistsugused reeglid ja seadused kui näiteks Vietnam. Laste asualadel, prantslased küllalt hästi arvestasid teiste mägirahvaste selliste traditsiooniliste eluviisidega ja nii nagu ma ka mõnes saates enne olen öelnud. Kummaline on see, et Kagu-Aasias mitmetel sellistel väikerahvastel on suhteliselt positiivseid kogemusi omaaegsete koloniaalvõimudega. Et see võib tunduda kummaline. Ma ei taha öelda, et need suhted on väga positiivsed olnud, aga siiski võrreldes selle hilisema ajaga, kui koloniaalvõim piirkonnas lõppenud, kui piirkonna suured rahva loonud iseseisvad riigid paljudel rahvastel võrreldes praeguse ajaga tegelikult koloniaalajal, nendel väikestel rahvastel oli lihtsam ja kergem elada. Ja sama lugu on ka ja raidega. Ja raidega on siis veel selline lugu, et 1946. aastal andsid prantslased keskmäestiku alale üsna ulatusliku autonoomia. Vietnam lastealadega sellel piirkonnal sisulisi kokkupuuteid ei olnud. Nüüd, kui prantslased hakkasid siis piirkonnas taanduma, siis mõjugi Vietnam laste kontrolli sele keskmäestiku üle kerkis väga järsult esile. Ega see 1946. aasta autonoomia, mis mägirahvastele seal anti, noh, see ei olnud ka prantslastel päris selline omakasupüüdmatu. Vastutasuks tahtsid prantslased siis seda, et need sealsed rahvad aitaksid prantslasi võitluses Vietnam lastega ja mitte ainult raid, vaid ka mitmed teised rahvad. Kuigi nad ei olnud huvid, jutud sellest, et antide sõdima peaksid, aga nad siiski andsid oma inimesi prantslaste käsutusse ja, ja mingisugune sõjategevus Vietnam laste vastu siis ka toimus. 1952. aastal, kui Vietnami valitses imperaator sisse Vietnami valitseja, tühistas prantslaste poolt keskmäestikupiirkonnale antud autonoomia. Kuigi ta jättis alles neile õiguse oma kultuuritraditsioonide järgimiseks ja jättis alles ka õigusemaale, siis ülejäänud osas igasugune autonoomia tühistati. Ja raide jaoks loomulikult oli see tõsine tagasilöök, sest tegelikult, kui prantslased olid neile andnud autonoomia, siseraid ja teised piirkonna rahvad nägid, et tulevikus võiks olla seal piirkonnas ka täiesti iseseisev riik. Et nad nägid seda autonoomiat tegelikult ainult ühe sammuna pikal teel, et kui autonoomia tühistati. Ühest küljest oli see igapäevaelus tagasilöök, aga võib-olla veelgi olulisem tagasilöök oli see kusagil nii-öelda mõttetasandil, et see tulevik, mis tundus juba võib-olla olevat helge, kukkus nagu järsku kokku. Nüüd, 1954. aastal toimunud Genfi konverents nägi et Vietnamis toimub referendum ja tulevikus moodustatakse üks Vietnami riik. Selleks ajaks oli siis olukord selline, et lõuna pool oli olemas Vietnami riik ja, ja põhja poole oli olemas siis Užimini poolt välja kuulutatud Vietnam, mida Prantsusmaa ei olnud tunnustanud ja 54. aastagendi konverents jahmegi toimub referendum ja need alad peaks ühendatama. Seda referendumit kogu Vietnamist tegelikult kunagi ei toimunud ja põhjus, miks ei toimunud, on tegelikult suhteliselt lihtne. Ameeriklased on hiljem tunnistanud, et et nende tollased hinnangud olid, et kui see referendum oleks toimunud, siis 80 protsenti või umbes sinna suurusjärku vietnami elanikest oleks valinud Hossimini Kružimini režiimi. See Hushimini reziim tundus olevat tunduvalt inimlikum kui see Lõuna-Vietnami aladel selline üsnagi karm kord, mis 50.-te aastate alguses oli ja, ja loomulikult ei olnud ei prantslased ameeriklased huvitatud sellest Ta Vietnam lähex fushimini režiimi all ja nii siis erinevate ettekäänete seda referendumit ei toimunud ja Vietnam siis jäigi kaheks põhja Vietnamis ja Lõuna-Vietnamis mis oli siis poolitatud mööda seitsmeteistkümnendat paralleeli ja, ja raide asualakoguse keskmäestiku asuala jäi siis selgelt Lõuna-Vietnami kätte, kusjuures ei olnud ka Põhja-Vietnami piirile väga lähedal see ala. 55. aastal, kui Lõuna-Vietnamis oli valitud president, siis president kutsus üles Lõuna-Vietnami väikerahvaid sulandama vietnamlased. Ka sõnades oli tegemist kuidagi sellise ilusa olukorraga, et noh, et me oleme kõik ühtsed aga tegelikkuses oli selgelt näha, et eesmärgiks oli kõikide muude rahvaste assimileerimine ja ja, ja selline tõesti ainult panustamine Vietnam lastele ja see tähendas ka seda, et sellest ajast alates hakkas piirkonda tulema vietnamlased. 57. aastal juba tehti sellised esimesed suurejoonelised katsed piirkonda vietnamlased asustada. Teatavasti kui tekkisid Põhja- ja Lõuna-Vietnam, siis osa Lõuna-Vietnami inimesi asus Põhja-Vietnami osa põhja, Vietnami inimesi asus Lõuna-Vietnami aladele, Põhja-Vietnamist näiteks põgenesid kristlased ka Vietnam, laste seas on kristlasi ja vaata, kristlased proovisid Põhja-Vietnamist ära minna. Ja need kristlastest Vietnam lasi, kes Põhja-Vietnamis tulid, neid siis suunati järjest enam sinna keskmäestikualadele ja nii hakkas see olukord siis järjest enam muutuma, selles mõttes, et et põlisrahvast osatähtsus muutus järjest väiksemaks. Rannikualad olid ju Lõuna-Vietnamis hästi tihedasti asustatud. Idee oli siis näidata sinna tihedasti asustatud aladele, on raske asustada inimesi nii, et neil oleks mingigi elamisväärne elukvaliteet ja seetõttu asustati neid väheasustatud aladele justkui tõesti ideega, et seal on võimalik neile inimestele pakkuda elamisväärsemat elu ja teisest küljest kui need inimesed, kes Põhja-Vietnamis tulid, kui nad olid põgenikud ega neil ei olnudki ju väga ise kusagile minna. Nüüd samas keskmäestikualad olid tegelikult ja on ka praegu hästi viljakad alad, kui see keskmäestikuala moodustab Vietnami pindalast umbes 16 protsenti siis Vietnami metsaaladest on seal 22 protsenti, nii et noh, ta on keskmisest ka natukene metsasem ala ja viljakad mullad ja, ja ega need vietnamlased väga ei tõrkunud sinna minema. 1957. aastal tundsid need keskmäestikurahvad, et et olukord hakkab nende kontrolli alt ikkagi selgelt ära minema ja nad lõid oma katusorganisatsiooni, mille nimeks sai haraka ja see vaja raka nimi tulenes siis nende suuremate rahvaste nimede esitähtedest. Teine silp, see ja see tulenes ja raide nimest ja sellele organisatsioonile oli eesmärk taastada selle piirkonna autonoomia, võidelda esialgu rahumeelsete vahenditega oma elementaarsete õiguste eest ja taastada mägirahvaste autonoomia. Lõuna-Vietnami võimud suhtusid sellesse organisatsiooni algusest peale üsnagi negatiivselt ja juba 1958. aastal koguse paja raka juhtkond arreteeriti õnneks mitte väga pikaks ajaks. Sest et 50.-te aastate lõpuks olid piirkonnas juba üsna tugevalt kanda kinnitanud ameeriklased ja ameeriklastel selline noh, ühest küljest muidugi pikaajaline demokraatia kogemus, aga teisest küljest ilmselt ka mõtlemine oli selles mõttes nagu varem, et nad suutsid kaugemale tulevikku vaadata ja ameeriklased, püssid siis Lõuna-Vietnami võimudele selgeks teha. Et peaks olema nende erinevate rahvaste vastu võimalikult salliv, sest niigi piirkonnas kogu aeg oli väga rahutu sõjategevus juba siis kogu aeg toimus ja, ja seda täiendavat konflikti konflikti nende väikerahvastega ei olnud sellele Lõuna-Vietnami valitsusele päris kindlasti vaja. Ameeriklased said sellest hästi aru ja ameeriklased siis jah, püüdsid nagu leevendada nende mägirahvaste olukorda selles mõttes, et seisid nende eest ka Lõuna-Vietnami keskvalitsuses samal ajal, kui siis selle keskmäestiku rahvaste olukord halvenes tänu Lõuna-Vietnami juhtide tegevusele. Ega Põhja-Vietnami sel ajal ei maganud. Hoshi lubas, et kui tema on terve Vietnami juht, siis mägirahvad saavad igal juhul tõsise autonoomia ja sellega püüdis siis oma sellist populaarsust mägirahvaste juures tõsta ja oli küllalt palju ka neid mägirahvaste esindajaid sealhulgas ja Raisid, kes uskusid, seda Hoshi mindi, sest et neil ei olnud ju põhjust mitte uskuda. Siiski ei tähenda see nüüd seda, et need ja Raitsjal oleks nagu väga selgelt Hoshimini poolne hoidnud, et oli neid poolehoidjaid. Aga kuna teisest küljest ka ameeriklased tegid seal nagu oma tööd ja ameeriklased ka suhtusid kohalikesse vähemalt näiliselt väga positiivselt siis nagu mõlemalt poolt meelitati neid, kuna raid olid osaliselt kristlased, pigem siis hoidsid nagu ameeriklaste poole, et nad küllalt selgelt Issanseerisid ennast Lõuna-Vietnami valitsusest, aga noh, ameeriklastega jah, olid siis positiivsetest suhetes ja nüüd 1959. aastal läks siis piirkonnas nagu tõsisemaks Madistamiseks selles mõttes partisanisõda algas siis nagu täie hooga seal Lõuna-Vietnamis, kuna Lõuna-Vietnamis oli küllalt palju inimesi, kes väga selgelt toetasid Hoshi mingis režiimi Põhja-Vietnamis ja läks siis partisanisõjaks ja ja paraku oli nii, et kui Vietnam lasteaia prantslaste vahelise sõjategevuse käigus olid jäänud mägirahvad nii-öelda kahe tule vahele siis seekord oli luu jälle samasugune. Et see partisanisõda tähendas seda, et raid sattusid jällegi kahe tule vahele Vietnam laste omavahelise sõja vahele, millest nad tegelikult osa võtta ei tahtnud ja niivõrd-kuivõrd olukord keerulisemaks muutus, olid ka mägirahvad sunnitud ühel hetkel ennast kaitsma hakkama ja ja 1964. aastal loodi siis mägirahvaste poolt organisatsioon Fuldro. Ja see furro oli siis sõjaline organisatsioon, mille eesmärk oli siis eeskätt mägi rahvaid kaitsta. Aga noh, see organisatsioon loomulikult võttis siis ette ka erinevaid aktsioone Lõuna-Vietnami vastu, kusjuures need Lõuna-Vietnami vastased aktsioonid ei tähendanud seda, et organisatsioon oleks olnud Põhja-Vietnami voolt. Nad lihtsalt olid igatpidi Vietnami vastu ja need operatsioonid olid nagu mõnes mõttes sellised kättemaksuoperatsioonid selle eest, mida Lõuna-Vietnami valitsus oli juba nende piirkonnas korda saatnud. Teatavasti 1964. aasta august, mis oli siis tonkini lahe intsident, mis viis ameeriklaste Vietnam laste otsese laiaulatusliku sõjategevuseni. Peatumata sellel intsidendi pikemalt, ütlen siis siiski nii palju. Tol ajal siis väideti, et teisel augustil ja neljandal augustil justkui Vietnami merejõud ründasid tonkini lahes USA merejõude, hilisemal ajal on need sündmused, et suuresti ümber kirjutatud ja ja koguni olukord on selline, et 2005. aastal USA rahvusliku julgeoleku agentuur siis tunnistas, et neljandal augustil 1964. aastal vietnamlased tegelikult mitte kuidagi ameeriklasi rünnanud mingit rünnakut ei olnud üldse. Ja teise augustisündmuste kohta on täna siiski veel erinevaid selliseid teooriaid, aga ühed ütlevad, et ameeriklased ründasid ennast ise ja teised ütlevad, et ründasid küll vietnamlased, aga ameeriklased provotseerisid ründama ja noh, näiteks USA-s endas on, on suhteliselt vähe siis selliseid analüütikuid, kes tänase päevani väidavad tõepoolest vietnamlased ima USA provokatsioonita USA merejõudusid ründasid aga nii või teisiti see tonkini lahe intsident tähendas seda, et USA astus avalikult Põhja-Vietnami vastu. Ja, ja see sõda tõi loomulikult kogu Vietnami elanikkonnale kaasa väga palju kannatusi. Aga võiks öelda, et eriliselt raskelt elasid selle sõjaaja üle. Need mägirahvad. Ja põhjus selleks on väga lihtne. Keskmäestikuala oli piirkond, mida Hossimin pidas väga oluliseks. Orchim info on isegi öelnud niimoodi, et et see, kes oma kontrolli selle keskmäestikuala üle, see mitte ei suuda ainult omada kontrolli Lõuna-Vietnami üle, aga see suudab omada kontrolli laiemalt Indo-Hiina lõunaosa üle. Nii et seda hala jah, peeti oluliseks looži mingi poolt, seda ala pidasid väga oluliseks ka ameeriklased. Ka ameeriklased said aru, et sellel piirkonnal on strateegiline tähtsus, see on ju selge, et selliste strateegiliselt tähtsate punktide eest toimuvad tõsisemad võitlused ja mis veel oli oluline, et see kurikuulus rada, mis siis oli varustus, teeks Põhja-Vietnami ja Lõuna-Vietnamis tegutsenud partisanid ja nende nii-öelda Vietkongi jõudude vahel, et otsevarustustee, see kulges ka läbi keskmäestiku piirkond. Ja kuna ameeriklastel oli tõsine huvi seda rada, mis tegelikult ei olnud mitte üks d või mis oli noh, paljude erinevate teede süsteem hävitada, takistada selle kasutamist, siis loomulikult ameeriklased selleks kasutasid üsna üsna suurel määral erinevat jõudu. Piirkond sai väga rängalt pommitada ja seal toimus väga palju muidki sõja õudusi. Keskmäestiku mägirahvad sealhulgas ja raid sattusid väga otseses sõjakeerisesse ja täiesti vastu oma tahtmist. Ja pidin ennast kaitsma. Ja pidid ennast kaitsma erinevate jõudude eest. Ainus positiivne moment oli see, et ameeriklased olles ilmselt targad, saades aru mitte ainult selle piirkonna tähtsusest, aga saades aru, et seda piirkonda on võimalik valitseda ainult siis, kui selle piirkonna kohalik elanikkond on nendega koos siis ameeriklased näitasid mägirahvastesse ka sõja ajal välja väga sellist positiivset suhtlust kohtumist. Ja, ja see oli põhjus, miks küllalt palju ja Raisid ja ka teisi mägirahvaste esindajad ameeriklaste poolel vabal tahtel sõdis ja miks Põhja-Vietnami poolel gongi ridades oli suhteliselt vähe mägirahvaste liikmeid, nii et jah, ameeriklaste selline tarkus hoidis neid ja Raisid ameeriklaste poolel ja noh, see tähendas tegelikult ka seda, et Raidele oli olemas ka selline teatav ameeriklaste kaitse. Kui palju see aitas, see on iseküsimus, aga siiski ma arvan küll, et ilma selle sellise teatava kaitseta Ta oleks Raitsel veelgi rohkem sõja ajal kannatanud ka muidugi see, et raid nüüd sõja ajal ameeriklasi suuresti toetasid tähendas seda peale sõja lõppu, muidugi muutus ja Raido oleks olukord hoopis tunduvalt halvemaks. Põhja-Vietnami jaoks loomulikult USA toetajad olid siis ju reeturid ja äraandjad ja neid koheldi vastavalt sellele, kuidas reeturitega käitutakse ja raide jaoks tähendas tohutuid kannatusi, osa ja raide küladest hävit väga palju ja Raisid arreteerida. Väga paljud arreteeritud raidest ei tulnud mitte kunagi tagas, see ei tähendanud seda, et neile kohe nii-öelda oleks esitatud süüdistus, mis oleks tähendanud surmanuhtlust, aga, aga paraku oli niimoodi, et jah, et väga paljud Vietnami vangilaagritesse sattunud ei tulnud sealt tagasi ja muidugi väga suure hooga hakkas pihta siis mägirahvaste aladele Vietnam laste sissevool ja seda sisendit Nende Vietanostendi vabal tahtel, vaid seda siis Vietnami keskvalitsus teadlikult sunniviisiliselt organiseeris ühtne Vietnami riik siis teatavasti kuulutati välja 1966. aastal ja, ja siis ühtne Vietnami riik oli algusest peale väga, väga negatiivselt häälestatud keskmäestikku vähemusrahvaste vastu. Ja muide, üheks põhjuseks oli ka see, et seal keskmäestiku rahvaste seas oli palju kristlasi. Kuna ameeriklased olid kristlased suures osas, siis Vietnam, lastele tundus ka see nagu selline täiendav moment, et näed, et teil on isegi vaenlaste usk. Osa Ahja Raisid oli sunnitud põgenema Kambodžas sõja Ameerikasse. Kambodža olukord muutus ju tegelikult ka kiiresti väga kriitiliseks, võiks öelda, et veelgi kriitilisemaks, aga siis jah, osa neist põgenes Kambodžas ja umbes 2000-l, aga olen näinud ka numbreid 3000, aga valdavalt räägitakse umbes 2000. siis mäestiku rahva elanikust, kellel õnnestus siis ameeriklastega koos põgeneda ja nendel olid siis üsna erinevad need teekonnad sinna USA-sse, mõnel kestis vähe aega, mõnel kestis aastaid, aga aga siiski enamus ameeriklastega koos lahkunutest jõudis lõpuks USAsse ja valdavalt siis jah, elavad nad ka täna üsna kompaktsel alal. Keskmäestiku rahvaste inimesed Ameerikas on nagu säilitanud selle piirkonna, kuhu nad elama läksid, et nad ei olegi üle kogu USA laiali läinud. Peale Vietnami sõda jäid keskmäestikualad välismaalastele suletuks. Ilmselt oli selle põhjuseks see, et Vietnam korraldas seal keskmäestikualadel ikkagi küllaltki jõhkraid operatsioone ja inimõiguste organisatsioonid on seda selgelt nimetanud genotsiidis ja see keeld ametlikult kehtis kuni 1993. aastani. Tegelikkuses kehtisse keelt tunduvalt kauem. Täna ei ole küll sellist otsest keeldu sinna keskmäestikualadele minna, täna ei ole ka olukord enam päris nii kriitiline. Aga see, et nüüd Vietnam selle keskmäestikualadele mineku välismaalastele ära keelas, seal on ilmselt ka põhjus, miks need eestlased, kes omal ajal käisid Vietnamis, miks nad ei käinud nendel väikerahvast aladel seal, sest lihtsalt ei olnud siin õigus minna sõltumata sellest, et nad olid pärit Nõukogude Liidust, Vietnami sõbralikust riigist. Vietnam ei teinud siin mingisuguseid erandeid, et ei lastud välismaalasi sõltumata sellest, kas see välismaalane oli rohkem või vähem sõbralikust riigist. Võib arvata, et Vietnami keskmäestikus elavate rahvaste hulgas on palju neid, kes pole valget inimest kunagi näinud. Ja on vägagi tõenäoline jah, sest ega Vietnamis ka täna ega see turistide voog suur ei ole, neid valgeid inimesi sinna Vietnami väga palju ei satu ja noh, võib-olla jah, et omal ajal kunagi esivanemad kohtusid misjonäridega või siis tõesti sõja ajal ameeriklastega, aga nüüd peale Vietnami sõjale puusündinud inimesed, jah, paljud nendest ei ole ilmselt kunagi valgete inimestega kohtunud. Kunagi oli sealkandis naturaalmajandus, kuidas nüüd on? Ja raide jaoks on see naturaalmajandus olnud tõesti traditsiooniliselt väga oluline. Aga täna Vietnamis on ikkagi sellised kollektiivsed põllumajanduslikud majapidamised suuresti olemas ja väga valdav osa ja raidest töötab kohviistandustes. Vietnam on väga tõsine kohvi eksporti Nendes mägises alades on vietnami peale Vietnami sõja lõppu rajanud neid kohviistandusi väga palju, et sealt on neid põliselanike ümberasustatud palju vietnamlased asemele toodud ja nendel põliselanikelt on maal ära võetud ja vot siin on rajatud selliseid kollektiivseid kohviistandusi. On lugu niimoodi olnud, et 90.-te aastate teisel poolel kohvi hind maailmaturul kukkus, Vietnam ei suutnud oma eksporti mahuliselt kasvatada ja see tähendas seda, et üheksakümnendad olete aastate teisel poolel, mähi rahvaste piirkond muutus tohutult vaesemaks. Et seal on isegi olnud niimoodi, et noh, siseturul Vietnamis kukkus mõne aasta jooksul kohvi hind üle viie korra seal tõesti tähendas seda, et see piirkond muutus veelgi rohkem vaesemaks. Võib-olla siinkohal on mõtet rääkida sellest, et kui vaene või rikas see Vietnam siis on, nii et need on tõesti meie mõistes väga vaene maa. No ühest küljest sisemajanduse koguprodukt elaniku kohta on umbes 750 USA dollarit mis on umbes 20 korda vähem kui Eestis, noh, kui me võrdleme neid ostu pariteeti, siis ostujõu alusel on see vahe väiksem, son natuke enam kui kuuekordne, aga siiski ka ostupariteedi alusel on vahe üsna suur. Aga kui Vietnam on niigi vaene maa sisse keskmäestikuala on kogu selle vietnami noh, sisuliselt kõige vaesem piirkond ja see on näiteks põhjus, miks ja raide puhul konkreetselt on keskmine eluiga 54 aastat. Väga paljudel Raidel on niimoodi, et pere keskmine päevane sissetulek on vähem kui üks USA dollar ja kui Vietnamis tervikuna on nüüd viimastel aastatel olnud tõsine majanduskasv ikkagi siin valdavalt seitse-kaheksa protsenti aastas siis keskmäestikualadel seda majanduskasvu sisuliselt pole või see on olnud väga väike, mõne protsendi ümber. Kuidas on Vietnamis lood kirjaoskusega? Tänasel päeval kirjaoskus on väga suur, see on üle 90 protsendi elanikkonnast, on kirjaoskaja, et see Metnamiseline totalitaarne režiim on haridusele pannud vägagi tugevat rõhku. Kuigi jah, Vietnamis näiteks tasuta haridus on ainult kuuendast kuni 11. eluaastani nüüd aastaid ei ole palju, alates 12.-st eluaastast on haridus tasuline. Aga siiski need aastas suudavad anda elementaarse hariduse ja tõesti üldiselt kirjaoskamatust ei ole seal keskmäestik, aladena on olukord täiesti teistsugune. Noh, need inimesed olid muidugi ka enne kirjaoskamatud ja, ja vanemate inimeste kirjaoskust ei olegi püütud seal anda. Nii et näiteks raidest üle poole on kirjaoskamatud. Noored muidugi saavad oma elementaarhariduse kätte, mis tähendab seda, et nad on kirjaoskajad vietnami keeles ja raie enda keele kasutamine on üldse selline suhteliselt tagasihoidlik, täna inimesed omavahel kasutavad ja Raidel On olemas kirjakeel. Aga, ja raide kirjakeelt sellise esimese keelena selles osas on kirjaoskust räägitakse umbes 20-st protsendist, peab kahjuks tõdema, et ka tänasel päeval on mäestikualadel eriti ja Raidi aladel, mis on suurim sealne rahvas ja olukord väga hull ja see, mida Vietnam seal teeb, see on täiesti võrreldav sellega, mida Birma teeb oma väikerahvastega. Birma sellisest genotsiidis väikerahvaste kallal on palju juttu Vietnami samalaadses poliitikas, keskmäestikualadel on suhteliselt vähe juttu, see elanikkond on seal ikkagi väga väike, võrreldes Vietnami kui tervikuga, ise nagu ei paista välja, et kuigi rahvusvahelised inimõigusorganisatsioonid tegelevad pidevalt selle probleemiga siis rahvusvahelisse massimeediasse üldiselt see Vietnami genotsiid ei jõua, millesse genotsiid väljendub? Väga tavalised on seal mäestikualadel, politsei operatsioonid, eriti õhtustel aegadel, arreteerimisel on täiesti tavalised ja, ja kui on, siis soovi, et sind ei arreteerita või kiiresti lahti lastakse, siis tuleb politseile maksta. Kui me vaatame korruptsiooniindeksis, siis on Vietnamis tõesti väga kõrge aga eriti kõrge on ta just nimelt seal keskmäestikualadel, kus politsei iga asja eest küsib raha, kus politsei tegelikult teeb, mida tahab, tõsisem konflikt piirkonnas oli 2001. aastal see mägirahvaste võime taluda ülekohut oli jõudnud kriitilise piirini ja veebruaris 2001 korraldati siis mitmeid demonstratsioone piirkonnas suhteliselt ulatuslikke demonstratsioone. Ona demonstrant arreteeriti koheselt, valdavalt arreteeriti nad 2001. aasta sügisel, noh, need just need, kes nagu seda organiseerisid ja selle demonstratsiooni eest, mis oli täiesti rahumeelne, kus lihtsalt nõuti omale elementaarseid õigusi selle demonstratsiooni organiseerimise eest, need, keda vangistati, said valdavalt 12 aastat vanglakaristust ja, ja siis muidugi need täiesti sellised põhjuseta suvalised arreteerimised seal piirkonnas, siis on ka niimoodi, et kui on soov vanglast varem välja saada, siis tuleb maksta. Kui oled demonstratsiooni organiseerinud, siis ilmselt ei lasta välja osta, aga muidu kõik on ostetav ja müüdav. Ja, ja mis puutub seda demonstratsiooni, siis noored, kes demonstratsioonidest osa võtsid, heideti valdavalt koolidest välja. Vietnamis on püütud ka sündivust piirata. Ja raide puhul on selgelt öeldud, et lubatud on kaks last muidugi ka nendest kahest lapsest oli sünnivad need ka kodus, aga, aga siiski ka haiglates. Aga kolmandat last haiglas sünnitada võimalik ei ole, haiglad ei võta vastu, kui on teada, et sellel emal on juba kaks last olemas. Veelgi enam, kui on tegemist kolmanda või enama lapsega, siis need kolmandad ja enamad lapsed ei saa arstiabi ja noh, seal keskmäestikualadel on see sisuliselt olematus, arstiabi ja raid ise räägivad ka seda, et nende naisi siis sunniviisiliselt steriliseeritakse. Rahvusvahelised organisatsioonid ei ole seda kinnitanud. Ühesõnaga rahvusvahelises organisatsioonidel puudub selle kohtust täiesti ühene informatsioon. Samas Vietnami keskvõim ei tee ka midagi selleks, et nendel rahvusvahelistel organisatsioonidel aidata sedalaadseid uurimisi läbi viia. Varem elasid raid bambusmajadesse, nüüd on see pilt kindlasti muutunud. Traditsiooniline on olnud bambusmaja ja, ja ka täna selline bambustest majake on ikkagi valdav, järjest enam tuleb siiski juurde ka selliseid väikesi puitmajakesi ja millal sageli on plekkkatus ja noh, need ja raide külad, need on sellised 50 kuni 500 inimest on tavaliselt siis selles ühes külas külasid on siis suhteliselt väikese ala peal väga tihedasti koos. Ja külal on sellised, et igas külas on külakeskus ja külakeskuses, siis on hooned, mis on nagu kogu küla ühiskasutuses ja, ja huvitav on märkida, et viimastel aastatel saartel on paljudesse nendesse külakeskustesse tekkinud mingil kummalisel põhjusel võrkpallivõrgud ehk ehk siis võrkpall on üks selline spordiala, mida siis raid harrastavad ja. Kas selles piirkonnas on ka televiisoreid ja raadiot? Televiisorid raadiod on piirkonnas muidugi väga vähe, kuigi Vietnamis on viimastel aastatel isegi erastatud vähemusrahvastekeelseid saateid nii televisioonis, raadios on olemas terve kanal Vietnami televisiooni viies kanal on vähemusrahvaste kanal. Osa selle kanali saadetest on vietnamikeelsel, osa on erinevate rahvaste keeltes, saadete arv on piiratud. Aeg, millise kanal päevase eetris on, on üsna lühikene raadioga sama lugu aga siiski mingeid saateid edastatakse. Valdavalt küll on see uudised ja uudised Vietnamis on 100 protsenti keskvõimu kontrolli all. Vietnam muide on ajakirjandusvabaduselt maailmas üks kõige tagurlikumaid riike üldse. Et kui üldiselt Vietnamis sellist totalitaarse riigi ajast selliseid jäänukeid igapäevaelus võib olla väga täna ei kohta, siis ajakirjandusvabadus on seal olemas, ehk siis ajakirjandusvabaduselt ollakse maailmas 155. 167 mõõdetud piirkonna hulgas, nii et üks kõige viimaseid kogu maailmas, riiklik massimeedia, see on suures osas üks ajupesuAga otseselt ajupesu, jah, tehakse siis ka väikerahvaste keeltes peale 2001. vabastas veebruari demonstratsiooni. Vietnam suurendas mõnevõrra nende mägirahvaste keeltes seda ajupesu, mida siis raadio televisioon edastavad. Aga noh, põhiosas ikkagi loomulikult massimeedia on seal vietnamikeelne kooliharidus loomulikult omandatakse vietnami keeles kuigi ja rain omakeelset kooliharidust kunagi saanud prantslaste võimu ajal saidi raid omakeelset kooliharidust Vietnami konstitutsiooni kohaselt Vietnami erinevad rahvad, võrdsed konstitutsioon ikka nagu totalitaarses riigile omane, väga ilus. Aga jah, tegelikkus erineb sellest konstitutsiooni määratust muidugi väga märgata. Kuidas tavalised vietnamlased suhtuvad keskmäestikurahvastesse? Üsna halvasti tegelikult sellepärast et Vietnam laste jaoks ka on ju teada, et need keskmäestikurahvad on kristlased paljud sõdisid ameeriklaste poolel, kuigi jah, ega täna võib-olla see selline ameeriklastest suhtumine ei ole ju enam nii negatiivne, nagu ta mingeid aastakümnete tagasi oli täna võib-olla on üksjagu asju ka ümber hinnatud. Aga siiski noh, Nad ikkagi tunnetavad selgelt, et need on mingid teistsugused inimesed, et need on ikkagi väga teistsugused rahvad. Nii et ega see keskmine tavaline Vietnam lane ka väga hästi tegelikult ja raidesse või teistesse keskmäestikurahvastesse ei, suht ja see loomulikult annab tunda. No näiteks kui 2001. aastal veebruaris need demonstratsioone laiali aeti, siis politsei kutsus appi kohalikke vietnamlased. Ehk siis vietnamlased aitasid demonstratsioone maha suruda. Räägib minu arvates iseenda eest ja raided tiiv, ega see väga ilus ei tundu olevat, kui Vietnamis midagi oluliselt ei muutu ja, ja kui seal midagi muutuks, siis noh, posid, aktiivne areng saaks toimuda ainult juhul, kui sellele keskmäestiku alale antakse tagasi kunagine autonoomia ja, ja kui need keskmäestikuala erinevad rahvad jätkuvalt suudavad koostada, teha jätkuvalt suudavad kokkuhoid, et siis on, võib olla võimalik, et seal ka need rahvad mingi aja säilivad, aga, aga niikaua, kuni sellist reaalset autonoomiat seal ei teki, noh täna ei ole nimelistki, aga noh, kui seda reaalset autonoomiat ei teki, siis mulle tundub, et need sealsed rahvad surevad üsna lühikese aja jooksul välja. Kuulsite keskeprogrammi riigita rahvas. Seekord oli juttu Vietnamis elavatest raidest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.