Kultuurikaja. Tere kuulama kultuurikaja. Viimasel ajal ei tundu mööduvat poolt päevagi, ilma, et Eestis ei esilinastu X mõni uus kodumaine mängufilm või Athos tüüpi kinodes ei tehtaks algust mõne tähelepanuväärse eriprogrammi näitamisega. Sel kevadtalvel tundub isegi pisut keeruline õhtupoolikul välja minnes lõpuks ikkagi mitte kinno sattuda. Kas meist on saamas kinorahvas pimeda ruumi asjatundjad? Täna saates värskelt esilinastunud film Klass. Koolivägivalla põhjusi prepareerib režissöör Ilmar Raag. PÖFFi hundiluukere tervitab vaatajat haapsalu, fantaasia ja õudusfilmide festivalil. Peakorraldaja Sten Saluveer lahkab õudusfilmi hinge. Eelmises saates jäi õhku küsimus, miks on Turu Linnateater kevadeni välja müüdud. Vastane ära. Aivar Joonas ja Villu Kangur kirjutasid muusikali Thori vasar ning soomlastele see muusikal meeldib. Jaan Elgulal õnnestus asi ka ära näha. Tänase saatemuusika valis Peeter Rästas, mina olen toimetaja, Estabatrik. Värskeim Eesti mängufilm on Ilmar Raagi Klass meedia vaikuses ja režissöör Ilmar Raagi sõnul teadlikult valitud meedia vaikuses valminud film esilinastus neljapäeva õhtul. Koolivägivalla teema laieneb klassis universaalseks, kinnitavad mitmedki neist, kes on filmi juba näinud. Kes filmi ja selle tegemise kohta rohkem teada tahab, peaks sisenema logosfääri ja lugema režissööri blogi. Filmist Klass räägibki režissöör Ilmar Raag. Niipea kui selle filmi stsenaarium sai valmis niipea ma mõistsin, et, et tegelikult on selles väheke plahvatusohtlikku asja. Seda seepärast, et ühest küljest meie eneste jaoks mina ja need noored, kes ideid andsid ja kes nüüd õpetasid ja korrigeerisin. Et see kõik oli väga aus, ent teisest küljest kogu selle filmi idee seisneb ühe sellise poliitilise korrektsuse joone ületamises, mis seni mitmetes koolivägivalla koolitulistamise filmides on ületamata jäänud. See tähendas seda, et et me saime aru, et seda filmi on väga raske müüa ja samal ajal on on see siis selline ületamatu vastuolu, sellepärast et kui sa filmi teed, siis paratamatult on sul vaja, et mõni vaataja ka seda vaatama hakkaks. Ehk et mingil moel on vaja uudis sellest filmist viiega vaatajani. Igal juhul oli, oli vaja vältida seda, mis on viimase 10 aasta jooksul eesti filmides muutunud hästi tavaliseks. Ehk et kõikide tavaliste turundusmeetodite kasutamine. Esimene samm sellel loobumise teel oli see, et me ei väljastanud filmi tegemise ajal ühtegi pressiteadet. Me ei lasknud ühtegi ajakirjanikku oma võtteplatsile. Ja niisamuti me otsustasime, et kuni filmi linastus eilsele ajani. Me ei kommenteeri ajakirjanduses üldsegi selle filmi tegemist ja seejärel tuleb näidata mõnedele inimestele filme lasta nende reaktsioonidele kõneleda. Ka see ei ole iseenesest üldse mitte uus nagu turundusnipp tagasi seda võivad vaid kasutada need, kes on valmis riskima ja teises, kes, kes usuvad oma selle filmi sõnumisse ehk et kes on seda ausalt teinud ses suhtes, jah. Meie oleme oma film ja ausalt teinud. Risk oli muidugi siis see, et kui inimesed hakkavad seda filmi tõlgendama, kuidas nad tõlgendavad ja selle koha peal tuli terve rida üllatusi. Testisin seda tegelikult isegi humanitaarinstituudis ehk Tallinna Ülikooli väiksemas osas ja kutsusin sinna ka oma teatud sõpru, kellel ma teadsin olevaid. Neid eripäraseid kompetentse, mida ma soovisin testida. Muu hulgas oli seal üks jurist, kes oskas ütelda, mis selle filmi ühe ellu jäänud tegelasega juhtuks pärast filmi lõppu kohtusüsteemis. Seal oli sõjaväe meditsiini esindaja, kes rääkis ja selle eelnevalt juba nõu andnud, et see tulistamis see, mis seal on, et see oleks võimalikult realistlik ka puhtmi, anatoomelisesse või kohtumeditsiini mõttes ja nõu, nii et meil oli võimalik isegi nende nõu annad Tõele toetudes õige natukene filmi muuta. Hirmutas mind üks teine kogemus, mida ma leidsin kohe seletuse, näitasime filmi Tallinna 30 teises keskkoolis, kus toimusid suurem osa filmi võtetest ja näitasime seda korra siis põhikooli õpilastele, sellepärast et iseenesest selle filmi tegevus just nagu toimub pigem põhikoolis ehk et see on siis seitsmes, kaheksas, üheksas klass. Sest kümnendas keskkooliastmes inimesed muutuvad väheke mõistlikumaks, näitasime seda neile. Ja kui film jõuab oma traagilise finaalini, kus tulistatakse siis mitmetel tulistamise hetkedel kuulsin, lapsed jälle naeravad, kusjuures kordagi varem ei olnud taolist reaktsiooni kuulnud vanemate suust. Milles siis asi, räägin nendega ma küsin, miks nad naeravad nendele tulistamise kohtadele. Ja nad ütlevad, naljakad näod peas. Ja jällegi ma sain aru, et tegelikult meie tänased noored elavad väga toredas rahulikus ja turvalises maailmas. Sellepärast et nii, mina, kes ma seda tulistamisstseen ette kujutasin kui ka näitlejad, kes püüdsid ennast sellesse sisse elada mängisid üsna maksimaalse fraktsiooni seisundit. Mis tähendab seda, et tulistamises ei tohiks olla mitte midagi Euroilist või glamuurset. Seda on kõige lihtsam seletada läbi selle, et üks poistest, kes seal laseb hoiab relv esimest korda ta muusik Pärt Uusberg. Läbinisti intelligentne noormees, kes mitte lihtsalt ei peljanud relvi, aga ta kartis interjevli paaniliselt ja tema käes on seal üks kärbik iseenesest Eestis keelatud relv, aga mõnedes peredes metsavendade ajast säilinud. Ja see kärbik võrreldes püstoliga väga palju tugevama paugu ja tal on väga palju tugevam tagasilöök. Ja Me näitasime talle kord kõrvalt, millise pauguse rell teeb. Pärt oli väga ehmunud ja ma sain aru, et ta tõesti ületab ennast, kui te selle filmi võtte vajalikul hetkel võtab selle relva kätte. Ja siis tulistab tulistamise hetkel temal kui ka peaosalisel Vallo Kirsile, kes mängib Kasparid oli lisaks veel üks selline tõelini humoristide probleem. Et nad olid võib-olla küll lapsepõlves mänginud spiooniröövlit või sõda, aga nad ei olnud kunagi päris relva päris inimese suunas sihtinud. Kujutanudki ette, et nendel noortel võiks ju kuidagi probleem olla, aga see oli tõsine probleem. Ja nüüd me jõuame selle Pärdi juurde, kes on siis selle kärbikuga, mille pauku ta kardab. Lisaks peab ta sellest relvast sihtima oma häid sõpru. Ja Me paneme siis kaamera käima. Taastub oma sammu, mis ta seal astuma tulistab. Ja sel hetkel on see pauk ikkagi kõvem, kui ta oleks arvanud. Poiss ise kupatab see relv enam-vähem, kukub tal käest 1000 hirmu grimassi, kui ta selle relva kinni püüab. Ja nii on ja minu meelest on selles suhtes väga ehe, et ma soovisin, et see tegelane niimoodi käituks, sest nad küll on otsustanud, et nad astuvad oma kiusajatele vastu. Aga nad ei ole igal juhul sellised relvakangelased. Ja siis ma sain aru, et need põhikooli õpilased, kes seda episoodi nüüd vaatavad, kuidas üks värisev poiss tulistab ja seejärel teisi imelikke teistkümnemise nägusid nende jaoks kuidagi ebaloogiline, sellepärast et inimesed, kes lasevad, sa pead ikkagi sellise kuulimaskiga, kus kulm läheb korraks veidi kortsu, aga põhimõtteliselt ega laskmine on ju kindlate meeste asi. Ja, ja täpselt niisamuti, kui nad näevad seal paaril korral oleme põgeneva noore surmahirmu, mis oli ka väga autentne, sellepärast et mõni noor, kes laseb ka kuulis pihta nende külge, pannakse need väikesed laengud mille abil filmivõtetel emiteeritakse siis relvatabamusi ja nad teadsid, lahingud käivad nii palju plahvatama, et nad löövad kas siis kõhu või rinna peal selle särgi katki. Aga tõepoolest, nad kartsid, mida peaks üks normaalne inimene mõtlema, kui talle kõhu peale pannakse üks loeng, öeldakse, see lööb seal väljaspoole selle särgi katki, aga mul jääb sissepoole ja, ja selles suhtes ka seal nad võitlesid iseendaga. Hirm, nagu nad hiljem tunnistasid, on täiesti reaalne. Ja nüüd, kui see hirm on ühtaegu mängitud ja reaalne seal kinoekraanil siis põhikooli õpilased naersid sellepärast, et nende meelest olid need näod kuidagi naljakad. See ehk et kas siis Ameerika filmides oli hirmu näinud või või on see hirm ikkagi kuidagi nii palju inimlikum või mingisuguse kindla malli järgi tehtud, et siis, kui nad näevad, mitte näideldud, aga ehedat hirmu, siis esimese hooga kutsub esile naeru. Meie Coca-Cola Plaza või foorumi kinos, nagu see võrk on, ega nad jälgivad suhteliselt täpselt Ameerika filmiassotsiatsiooni reitingusüsteeme, mille poliitika on ju see, et et sõnavabadus säilib aga kino informeerima kõiki vaatajaid sellest, kui nad juhuslikult võivad sattuda vastamisi faktidega, mis, mis ei ole sobilikud. Ja, ja siis see platse inimene vaatab seda. Kas olete mõelnud, et siin peab mingi reiting peal olema? Ei, ma ei olnud sellele mõelnud, aga ma pean tunnistama, et kui siis selle filmilevitajad või kino omanik otsustasid, et sellele tuleb panna see alla kahteteist ebasoovitav siis ma tänase seisuga olen veendunud, et noh, see, see on nagu vajalik, ehkki ma saan harfi. Nii küüniline kui see ka ei ole, et see peaaegu et turundus nipina. Aga tõsi ta on, et need alla 12 aastased, kes seda vaatavad, tegelikult õige jah, sealt on ebasoovitav. Et pigem tuleks nelise ära näidata, aga igal juhul see asi üle seletada. Kas see, mille pärast me tulistamise Senil võivad inimestel naljakad näod olla? Tõnis Mägi nägi seda Jõgeval. Kusagil filmi keskel sosistas ta oma pinginaabrile, kes juhtus olema Kerda korda mets. Üks nagu filmimeeskonnast. Et see film ei ole koolivägivallast meie ühiskonnast, ma arvan kõigepealt, et Ameerikasse seda filmi päris tagajärjel võimalik näidata. Koolis on tulistatud nii Euroopa koolides kui Ameerikas, Ameerikas on see loomulikult tuntum. Koolitulistamise teemal on Ameerikas ka vähemalt viis filmi tehtud ka mingi viis mängufilm vähemalt viis, mis tähendab, et võib-olla neid sõltumatuid filme on veelgi rohkem tehtud. Ses suhtes selle filmi idee ei ole üldsegi mitte originaalne. Minu jaoks filmi idee just saabki alguse sellest koolitulistamisest ja sellest, mida Ameerika ühiskonnas minu jaoks ei ole tehtud, ehkki me, need filmid, mida ma ameeriklasele näinud, ei ole, selleni jõudnud. Nad ei ole esitanud küsimust konkreetselt, et kuidas selleni jõuti, võttes selle fakti ja siis minnes kuhugi algusesse tagasi see, mida Maicel murdev bowling Colombans, minu meelest ta laseb nagu kaarega sellest märgist mööda. Ehk et, et tema jaoks on kogu küsimus ainult relvakontrollis. Mina arvan selles suhtes, et kui see poisid võtavad relvad, see on nagu ainult vahend ja küsimus. Sellepärast et, et ühel hetkel, kui sa ei kontrolli ennast, mida, mida kutsuksin pigem nurka aetud roti fenomeniks. Kui see ühel hetkel saad aru, et seal nii nurka surutud, et sa vahendeid valimata hakkad vastu, siis sa võtad selle, mis kätte juhtub, neile noortele juhtusid relvad kätte. Me oleme Eestis ei näinud, kuidas suhtub muga kätte selles suhtes tegelikult ei ole vahet. Aga probleem on siis Ameerika jaoks see, et et kas üldse on võimalik meedias õigustada seda inimest, kes on kuriteo toime pannud, ehk et kui meie võtame selle Meie filmi lõppu, siis ütleme, et jah, need kaks poissi, kes läksid kooli, kahtlemata nad panevad toime päris ränga kuriteo. Aga teisest küljest. Ma arvan, et selle filmi sõnum on pigem see, et me kõik oleme selle kuriteo autorid. Et meie oleme andnud põhjuse selleks, et need poisid selleni jõuaksid. Ja selles suhtes ma arvan, et Ameerikas võib-olla hea meelega, mõni tahaks nagu sellise versiooni ära vaadata, aga hea meelega sellist versiooni nüüd ringlusesse ei lasta, sellepärast et selle jaoks on Ameerikas liialt levinud ka uskumus, et meedia määrab kõike. Et selline film saab ainult propageerida koolitulistamist. See seisukoht, mida ma ise lõpuni jaga, ehkki väike kahtlus on sees. Režissöör Ilmar Raag rääkis värskest mängufilmis Klass. Filmis mängivad peaosi Pärt Uusberg, Lauri Pedaja, Vallo Kirs ja Paula Solvak. Eelmises saates vihjasime, et Turu Linnateater on kevadeni välja müüdud. Ja põhjuse selleks on andnud kaks eesti meest, helilooja Aivar Joonas ja tekstikirjutaja Villu Kangur ning nende ühistöö muusikal Thori vasar. Küsime meestelt endilt, mis sorti muusikal Thori vasar siis ikkagi on. Ning kuulame ka natuke üht lugu, mille kohta mehed ise lubasid, et selle panevad nad oma järgmisesse muusikali sisse. Meil endal on väga raske öelda, kas Thori vasar kattub nüüd inimeste aru saama ka sellest, milline peaks välja nägema tõeline muusikal või milline on tõeline muusikal tegelikult minu kui sõnadekirjutaja seisukohalt ei oma see ju mitte mingit vahet, aga selge on see sõna muusikal tänapäeval müüb ja laias laastus on minu seisukohast täiesti ükskõik, kuidas seda müüakse, peaasi et kas ta läheb, peaasi, et ta läheb. Tegelikult võib seda nimetada pigem kas siis rokooperiks või soomlased on nimetanud seda etnosugemetega, ütleme, rokk muusikaliks ja tegelikult Ta on tegu lihtsalt ühe tööga, mille me teinud selle otsekui iseendale. Tegelikult see kõik hakkaski see muusikali kirjutamine iseendale tegemisest. See on siililegi selge, et kogu ajalugu ei saa mahutada kahe ja poole tunni sisse. Mõtlesime suhteliselt primitiivse stoori ja endale üllatuseks kujunes sellest ikkagi välja mingisugune selline asi, mis peaks andma tegelikult publikule ülevaate sellest, mis oleks võinud juhtuda. Või mis siis tegelikult juhtus tsirka 1000 aastat tagasi. Kuidas oleks võinud asi tegelikult minna? Esialgne töö algas ikkagi sellest, et nii palju kui siin Eesti raamatukogudes sai kõik läbi loetud läbi uuritud, Helsingis raamatukogus käidud, internetist otsitud. Esialgu tundus see, et huvitav teema ja sellele on jõle lihtne kirjutada. Aga mida enam sai kogu sellesse üritusse süüvitud, niisiis selgus, et, et tegelikult see taust on äärmiselt ja segane ja küllalt vastuoluline, et need näiteks vanad viikingid magad, siis seal on jumalate kirjeldused on erinevatest saagades küllalt erinevad. Ja tõlgendusi on hästi palju. Ja sama on teatmeteostes, et kui loed ühe jumala kohta ühest teosest, siis kujuneb üks pilt, loed teises, siis tulevad sellised nüansid juurde, mis, mis muudavad kogu selle asja. Uuritud sai ikka päris kõvasti. Kõige suurem rõõm on see, et Eesti poolt tuli meil abiks Tenno joonuks, kes selle pärast üle vaatas ja Soome poolt siis haarosöderlont, kes on ühtlasi ka üks tüki kujundajatest. Erialalt on ta küll arhitekt, tegelikult, aga, aga oma kutsumuselt on ta viikingiuurija ja, ja meil ei tekkinud. Kingi juurtega, et ta elab isegi oma vaarisa mingi saare peal, mis viikingikeeles tähendas isegi midagi konkreetset, tema perekonnanimi on ka vana viikinginimi. Või on hoopis algus? On nimi? Ka? Pole ikka vastu Lääne. Meede ootab kodusaalis kallidus päevi, millal lähedasest äkki võõrast. Sansa. On hetki, mille tähendas, et ta läheb. On ma kujutasin seda lava ette natukene realistlik maale. Ja nii nagu orkester mulle väitis, et me olevat suutnud kirjutada küllalt keerulise muusika. Ja kuni viimase lõpuni oli orkestrile päris suuri probleeme ja helimeestel, et, et tuua see orkestriaugus nii suhteliselt kenasti kõlav asi saali. Esimene läbimäng oli küllaltki shokk, ma mõtlesin, et kolm päeva on esietenduseni aega, et siia ma nüüd küll jääme selle jama otsa. Päev-päevalt oleks paremaks ja ja esietendus oli juba väga hea. Mis puutub nüüd sellesse tulemöllu, mis seal laval oli, siis see oli küll selles mõttes fantastiline, et kui ei kujutaks ette, et meil linnahallis kasutatakse nii palju tuld, siis noh, iga põõsa taga ollakse kui kiivriga tuletõrje ja seda kohe-kohe-kohe kustutama, seal käidi tule aga väga, väga vabalt ringi ja ja ajakirjanduses võrreldi seda show'd. Lordi kontsertsõuga. Ja see, et see tükk nagu üha paremaks läks, oli väga hea märk, tahaks näha nüüd, mis, mis juhtub umbes 10.-le etendusel, kui näitlejad, lavastajad ei ole veel väsinud ja kui kõik toimib nii-öelda täie Wongiga Kui ma olin kaks korda selle etenduse ära näinud, siis teise korra lõpus jõudis mulle pärale, et miks see kujundus on selline just nagu ta on, et seal on kõik olemas, aga ta ei ole selline pealetükkiv. Et vaataja saab keskenduda rohkem näitlejatööle. Siin on väga raske kasutada sellist sõna on minu meelest nagu näitlejatöö, sest tegelikult et suurem osa nendest inimestest, keda me laval nägime, vähipeategelased on kas siis oma juurdetas rokklauljat või, või siis ooperilauljat. Kõige tähtsam ongi minu jaoks Aivari muusikas sisemine power, ühesõnaga mis selles on, ma ei vasta, et seal on mingi imetabane jõud ja et nad selle üles leidsid, see on minu meelest minu meelest suurepärane. Kõigepealt huvitab mind isiklikult see, et kuhu see Thori vasar võiks nagu edasi jõuda. Soomlased ise väidavad, et nende side, viikingite kaja viikinglusega on, on küllalt väike. Et tegelikult see huvi peaks olema tunduvalt suurem kuskil Norras, Rootsis, Taanis noh, Island on nii väike, et seal teed ühe etenduse ja kaheetendusel käib kogu Saarsel ära, vaatame seal rohkem ei olegi seal midagi teha. Ja jah, mind väga huvitab, et kas keegi mujalt märkab seda ja mis reaktsioonid on, on teiste põhjarahvaste poolt. Ja muidugi Villu tegi ju väga maitsvad sõnad nendele lauludele ja see kogu etendus on tehtud tegelikult eesti keeles. Soomlased palkasid sinna korraliku tõlke, Ta tõlkis veel mitu inimest, et saada võimalikult parem tulemus ja ja see tõlge on, ma ütleksin, et villu võib-olla ehk oskab täpsemini öelda, aga, aga minu arvamus on see, et et see tõlge on kuskil selline. 87 ja pool protsenti villu sellest. Aga seal etenduses on üks lugu, mis seal paremini tõlgitud, kui Villu enda oma sinna. Tõlkija tabas väga hästi ära Villu, sellise huumori ja äraspidise huumori ja ja ta keeras selle vindi veel üle. Nii et igal juhul lauljat, kes laval on, seda lugu laulavad, siis neil on endal ka nägu naerul, sest et noh, seal need sõnad on tõesti väga, väga asjalikud. Soome keelde tõlkis selle siis reaaluse tõlke põhjal tõlkes Sami parkinen, see, kes kahjuks ei ole Aivariga selle Sami partisega kordagi kohtunud, sest nagu ikka elus juhtub teater esietendusele kutsumata. Me väga ootasime, et saaks teda. Ma loodan, et sügisel me saame talle ikka kätt suruda. Vähemasti esietendusel tekkis mul kerge hirm, sellepärast et näe seda korralikku Soome publikut, kes seal saalis oli, selle keskmine eluiga oli tugevasti üle 60. eluaasta. Tekkis ikka kerge hirm. Aga see tüüpiline esietenduse külastaja, kes on käinud juba aastast 54, on kõikidel Turu linnateatri esietendustel käinud. Tekkis kerge hirm, kuidas nemad seda nii-öelda Rock sõnumit vastu võtavad, aga, aga muidugi see vaheajal kohe see hirm kadus sellepärast et näed neid inimesi, tundus, et kõik on vägagi korras. Ja lavastaja hoiab etenduse tempo nii kõrge, et seal noh, praktiliselt on võimatu magama jääda. Helilooja Aivar Joonas ja tekstikirjutaja Villu Kangur meenutasid Thori vasara tegemist. Turus käis kohapeal eesti kultuurivallutust oma silmaga vaatamas Jaanelgula. Järgmise pihtimuse pealkirjaks võiks olla näiteks lugu sellest, kuidas Turu linnateatris Joonast lähetati ehk Thori vasar pillub taas sädemeid. Olen üks nendest 40 hulgast, kes sel aastal Eesti vabariigi aastapäev vaiel külastasid Turu linnateatris. Aivar Joonase, Villu Kanguri, Maarjo kivistliku muusikalid, hoorin vasara, ehk siis maakeeli hoori vasar. Tuhka pähe raputades pean mainima, et ei ole ma eriline teatris käia siin Eestiski. Aga kuna Ma ei saa kultuuris ilma onupoja, õigemini tädipojapoliitikata nimelt Aivar Joonas on muudetud poeg siis võtsin julguse rindu, laiskuse kontidest ning liitusin selle teatri seltskonnaga. Ausalt öeldes ei kahetse. Mis mind teatritüki juures lummas, oli see, et kui vabalt nad seal turus tulega ringi. Mäletan aegu, mil Peeter Jalakas pidas Tartu Vanemuise väikese maja tuletõrjet ülem aga maha totaalse verbaal lahingu kui tahtis etenduse Eesti mängud pulma ajal lavalduste küünalt põlema panna. See oli kuskil umbes 10 aastat tagasi. Võib-olla on praeguseks need probleemid immutusmaterjalide ja muude tuld tõkestavad vidinate kasutusele võtta ka muutunud. Aga tulevärk, Turu linnateatri laval oli võimas. Lavastusest veel nii palju, et väga meeldis kunstniku töö. Väga ilusaid ehtsad olid viikingikostüümid näitlejatel mis eriti meeldis, et polnud ühtegi sellist sarvik, kiivrit, mida me oleme harjunud ette kujutama, kui öeldakse sõna viiking väga uhkelt ja oskuslikult oli ära kasutatud pöördlava, mis liikus, vajus, tõusis, jälle liikus, dekoratsioonid olid ka tasemel, eriti meeldisid nooremale publikule loomas hunt, hobune, Arnold kollid ja kääbused. Kui juba arvustama hakata, siis mis arvustaja see on, kes mitte millegiga? Iirise? See polegi ju nagu tõeline kriitik. No hea küll, olen siis minagi kriitike nurisenud, natukene. Mulle tõesti ei meeldinud helipilt ehk siis saund räägi muusikastega taustadest, vaid näiteks just orkestri koosseisust. Teades selle muusikali loome ordest üsna palju, täpselt tean ma ka seda, et Aivar oli seda muusikali luues mõelnud ka hulga suuremale orkestrile ja ikka päris orkestrile ning lisapillidele rahvusinstrumentide näol. Aga kasutatud oli väga väikest koosseisu ja ei saanud teps läbiga mitte süntesaatorid ning plastmass trummideta, noh, need on need sündi, seest tulevad elektroonilised helid. Loomulikult oli ka orkester ja solistid pidevas rütmilises nihkes aga arvan, et see on ületatav, kuna oli tegu ikkagi eel esietendusega kiita. On aga veel seda, et sellest etendusest oli tehtud tõeline sündmus Turu linnaelanikele ja turistidele. Nimelt esietendusel nädalal muutus Turu linnateatri ümbrus viikingikülaks, kus lasti vibus igati lambaid, keedeti lõkke peal suppi, taoti rauda, sõideti hobusega ja loomulikult kaubeldi käsitöö toodetega. Ostsin isegi sealt Thori vasara, kujulise kaelaripatsi ja terasest käevõru. Lõppkokkuvõtteks võin öelda kahte asja. Esiteks saaks sellest etendusest tõelise tulevärgi, kui liita Turu linnateatri lava TÖÖ lavastuse kunstnikud Tartu Vanemuise audiopoole ja muusikutega. Ning teiseks tahan etendust uuesti vaadata kusagil umbes selle aasta maikuus. Äkki polegi siis seda esimest punkti vaja täita? Äkki on saanud selle audiopoole korda, mis on aga muidugi väheusutav. Jaan elu küll oli üks neist, kellel õnnestus Thori vasarat oma silmaga näha. Vihje korras võib aga öelda, et lähiajal torusse sattujaid on siiski veidi lootust Thori vasar ära näha. Sest hea tahtmise ja hea õnne korral ehk mõne üksiku vaba koha saalis ikka leiab. Kultuuriga aja. Järgmisel nädalal toimub teist korda Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival. Õudusfilmi vaatamine on teinekord trikk omaette, sest eeldab teatud kultuuriliste koodide lahtilugemist. Festivali peakorraldaja Sten Saluveer analüüsib festivali ja õudusfilmi kodeeringuid. Järgmisel aastal toimus festival õudusfilmide egiidi all, aga kuna rahvusvahelises festivalipraktikas ja üldse ka muidu on ju väga raske eristada, et kus fantaasia lõpeb ja algab õudus, et need piirid on ka elus väga hägused ja ka filmimaailmas väga hägused, et siis seetõttu otsustasime seda festivali korraldades võtta käesoleval aastal juurtega fantaasiafilmid. Õudusfilmid on suhteliselt nišitoode, aga samas tehakse iga aasta maailmas väga palju huvitavaid fantaasiafilme, animatsioone kummituslugusid, mis tegelikult vaat sinna kuhugi kahe vahele ja siis mingitel teatavatel siis nii-öelda filmileviõiguslikel põhjustel näiteks eesti kino vaatan, ei jõua festivali selliseks programmi põhiliseks. Kas eesmärgiks mõtteks oli näidata viimase paari-kolme aasta filme tohutust maailmas arvamust, mida Eestis ei ole varem näidatud, et ütleme nii, et selle festivali selline ideaalne sihtgrupp või kõige teadlikum sihtgrupp on ka väga filmihuviline põhiprogrammis, siis viimase paari aasta ma ei saaks öelda, kas parem on, aga kindlasti huvitav Raamat fantaasia, õudusfilmid siis lisaks sinna juurde briti uue horrori programm siis 70.-te aastate lõpu ja 80.-te aastate fantastilise animatsiooni eriprogramm ja siis otseloomulikult ka siis p saalist täielikele fännidele mõeldud friigifilmid. Siinkohal oleks päris hea rääkida ühest lisaüritusest, mis meil selle festivaliga seoses toimub, nimelt väisab järgmisel kolmapäeval ehk siis 21. märtsil Tallinnat üks briti maineka maid õudus- ja fantaasiafilmide uurijaid analüüsijaid Sawyer mendik, kes siis on selles mõttes ainulaadne. Et ta juhib maailmas, ma loodan, et esimeest või siis mitega viimast spetsiaalselt õudusfantaasiakultusfilmidele pühendatud magistriuuringute programmi Lääne-Londoni Brunelli ülikoolis, nendel on päris tugev filmiarhiiv ja siis selle filmiarhiivi baasil nad siis avaldavad materjale ja viivad läbi erinevaid uuringuid siis nii-öelda nende filmide žanrimääratluste kohta kui ka siis nende filmide siis oodatava või tegeliku mõju kohta inimestele ja siis kell kuus kinomajas toimuval loengul siis Sawyer minu jaoks käsitleb väga põnevat teemat, kuidas õudusfilmis peegelduvad teatud ühiskondade naise rollide naise areng ja sellega seoses ta näitab oma dokumentaalfilmi mille nimi on shinger Snaps. Ta on võtnud selle filmi aluseks ühe kanada sellise teeni. Noh, ütleme cream'i laadse filmi ja kuidas ta jälgib, et kuidas see õudusfilm siis nii-öelda kajastab Kanada ühiskonnas siis nii-öelda naisest kasvamise lugu. Ja nüüd ma omakorda tuleksin siis tagasi selle p või mitte B-kategooria juurde, et et õudusfilm on selline naljakas asi, et inimesed mõnes mõttes eitavad tema olemasolu, et ta väljub igasuguste selliste ühiskonnale tavakriitiliste normide piiride alt ja mulle isiklikult tundub, et et selles kontekstis on õudusfilmil voli või selline nii-öelda pimesi antud luba rääkida, rääkida või peegeldada meie ühiskonnas toimuvaid asju, millest me siis nii-öelda muu meedia, kommertskino, muusika ja teiste mäemassimeediavahendite abil rääkida ei saa. Et jah, ühest küljest muidugi ta peab seda, sellist võib-olla kriitilist sisu pakendama kas siis verisesse või pingelise nii-öelda vormi, aga teisest küljest, kui me suudame seda sõnumit analüüsida, niimoodi näha, et siis ta suudab ikkagi rääkida asjadest, millest me muidu rääkida ei saaks. Mulle jälle teisest küljest tundub, et väga paljud režissöörid, kes on kommertskinos või sellises suures kinost tegevad on ka väga edukad olnud õudusfilmis, et rääkides siin Peter Jackson teistest filmidest, mis tegelikult kuuluvad absoluutsesse tippu, siis võib-olla David Lynchi, eks ju, kes siis mõnes mõttes oma oma olemuslikult jääb sinna kuhugi kuhugi kahe vahepeale, eks ju siis loomulikult Klermadel Doro, kes minu jaoks on selles mõttes eriti huvitav režissöör, et ta suudab kokkutuleku tuua selle mõlema maailma parimad, et ühest küljest jahta tootab Hollywoodi kommertsi, aga aga teisest küljest Meie programmis linastuv paani labürint, mis meie avafilmiks selle filmi mitmetahulisus ja selles mõttes sügava mõtte lisuse tõttu ma pean seda ikkagi viimase paari aasta üheks mind enim mõjutanud filmiks. Kindlasti sõltub väga palju kultuurikontekstist. Aga mulle on hakanud tunduma, et võib-olla selline valge puhtalt valg, Anglo euroopalik kultuur ei, ei suuda nagu sellist õudusfilm, mis asi väga sügavuti edasi anda teatud siis nii-öelda temperamentlikel või ühiskonna nii-öelda tabudest tulenevatel põhjustel, et kui me tõesti vaatame, kes on sellised suured õudusfilmirežissöörid, et siis nad tulevadki tavaliselt väljaspoolt sellist Angloameerika kontekst, eelpool mainitud keermadel toora siis Jaapanist võtta näiteks müüke ja loomulikult itaallased, Taarja, Ordžento ja nii edasi, et need head teosed tulevad tavaliselt sellisest nii-öelda, kuidas ma ütlen, saksa keeles on hea ornung välisest kontekstist, et eks kindlasti sellise ühiskonnas ma usun, sügav müütilisus ja selline alateadlik usk sellise teise maailma või dimensiooni olemasolusse mõjutab seda kindlasti päris palju. Et miks see õudusfilme tehakse ja miks neid vaadatakse ja, ja tõenäoliselt, miks neid vaatama peaks, on see, et tegelikult need filmid ei ole üldse õudsad. Filmid on täpselt nii õudsad, kui, kui me need enda jaoks mõtleme ja mõnes mõttes on nad nagu rakmed, mis tõenäoliselt siis nende inimeste nagu taltsutavat isiklikult minu enda jaoks on palju õudsem see, kui ma keeran kas teisipäeva õhtul või neljapäeva õhtul või noh, ükstaskõik, mis päeval lahti mõne Eesti reaalelu peegeldavad, aitasin nimesid nimetamata, see ongi nagu selles mõttes huvitav paradoks, et ühest küljest nagu ühiskond tarbib päevast päeva sellist nagu nii-öelda reaalset õudust ja teisest küljest siis tõrjub endast siis nii-öelda eemale sellist nagu fiktiivsete õudust, et mulle endale tundub, et kui vaadata nii-öelda neid osasid õudusfilme nii-öelda mõõdukas koguses ja siis analüüsida, et miks need filmid on nii tehtud ja mida need filmid nagu kajastavad, et see tegelikult aitab nagu inimese enda jaoks ka läbi mõtestada mingisuguseid noh, tema jaoks nagu eksistentsiaalseid teemasid, et noh, võib-olla põhiteema on see, et me kõik kardame surma, eks ju, et õudusfilm mõnes mõttes aitab meil kogu aeg nagu selles mõttes nagu sellest üle olla. Või siis näiteks festivalil linastub Niilmashalli mõnes mõttes selline must komöödia, koer, sõdurid, see on selline nagu libahundi lugu, eks ju, et et see on jälle sellise sinu enda sisemise nii-öelda metsloomana taltsutamine. Jah, festivali tehes tekkis idee, et võiks näidata ka kultusanimatsiooni leidsime, et võiks ka teha viite nii-öelda koduma. Ja on ju meil kõigil meeles, kelle lapsepõlvest võib-olla kellel noor kehaste legendaarne, kolmanda planeedi saladus, mis tegelikult peegeldab väga hästi just paarkümmend aastat tagasi toimunud sellist arengut või trend animatsioonis. Ja see film on ju tegelikult täiesti sobiv ka vaadata lastele ja võib-olla meie selliseks salajaseks mõtteks olekski see, et, et see nii-öelda pärimus sellest filmist või see tunne, see hea tunne tegelikult lähekski järgmistesse põlvkondades edasi, sest tegelikult on ju tegu väga-väga omapärase ja kaasahaarava filmiga mida kõik peas tsiteerivad ja oleksime ääretult kahju, kui selline tugev Vene multifilmi taust jääks nii-öelda edasi andmata. Enda suureks üllatuseks tegelikult avastasime, et et samal ajal mujal maailmas kaardina taga tegelikult olid täiesti sarnased, ütleme animatsioonitehnikad võtted, statistika ja nii edasi, et oli, oli väga huvitav märgata seda, et selline nähtus oli levinud üle kogu maailma ja, ja hoolimata siis erinevatest piirangutest oli siis jõudnud selle animatsioonifilmi areng nagu samale tasemele ka teistes maailmapunktides just hevi metal ja, ja siis metsik planeet lõplaneed sovhoos, et need ongi selles mõttes sellised head. Võib-olla peegeldused või võrdlusmaterjalid sellele filmile. Jah, see sõltub väga palju kultuurikontekstist Aasias, Jaapanis, Tais, Taiwanis, Hongkongis on õudusi kogu aeg olemas ja otsene paralleel loomulikult tuleb ju nende kultuurist, et jaapani kultuuris selline vaimolendite maailm on. Ta ei ole mitte vaimolendite maailm, vaid ta on kogu aeg, et on nii-öelda kogu aeg siin kõrval ja nende selline jaapanlaste veidruse armastus, et see noh, see kogu aeg leiab ikka jälle tee kinolinale, et, et noh, võrreldes muu maailmaga loodetakse seal regioonis väga-väga palju selliseid filme. Mulle tundub, et Euroopa, sellise Põhja-Ameerika kontekstist populaarsus käib, käib lainetena, et jah, et tõepoolest on olemas selline allhoovus, ütleme sellised tõsifännid. B C D-kategooria erineva siis vägivallaastmega filmid, et neid tehakse tõesti palju ja nendel on väga kindel tarbijaskond. Aga ütleme noh, sellisesse kõrgtasemesse jah, nad Nad käivad selliste lainetena, et mulle tundub, et 70.-te 80.-te aastatel olid selles vallas päris tugevad arengu aastaid, et eks nägime Jomentringinoski Eileni jaa, polter, kaste ja Exašist ja nii edasi ja ja loomulikult Itaaliast Warrior džento Maarja, Paavo ja kõik sellised tegelased. Ja siis ta nagu 80.-te lõpuks jälle vaibus ja siis üheksakümnendatel oli jälle sellises nii-öelda kesk keskperioodis ja nüüd me siis jälle päeva, kuidas ta vaikselt hakkab, hakkab jälle nagu tagasi tulema. Ehk võib-olla võiks ju püstitada hüpoteesi, et õudusfilmitulek käib sellise ühiskonna arenguga nagu kaasas, et ütleme, kui selline 70.-te võib-olla alguseks oldi ju tegelikult nagu vähemalt noored ja ka filmitegijad itaalia kontekstist rääkides, et olid võib-olla ühiskonnas arengus niivõrd pettunud ja ei olnud enam võimalust ennast väljendada nii-öelda otseselt siis kas ühiskonnas või siis tavameedia vahendusel, et siis väga palju sellist, nende ängi elati ju välja väljafilmis. Et ehk siis sellest sedasama nii-öelda õudusfilmitõus oli tingitud 80.-teks, saavutati selline, võib-olla hea jupilik äraolemine, millest siis sündis American Saiga 11 milleeniumi oleme jõudnud oma sõdade ja muudega jälle sellise õudusfilmi kommenteerija rolli tagasi. Haapsalu õudusfilmide festivali peakorraldaja Sten Saluveer analüüsis õudus- ja fantaasiafilmikoodi kihistusi. Kõigil meist on võimalik seda tegevust ise järgmisel nädalal jätkata Tallinnas ja Haapsalus õudus- ja fantaasiafilmide festivalil. Ning samas ärgem unustage ka Jaapani animatsioonifilmide nädalat Sõpruse kinos. Kultuuriga ja kordus vikerraadios on eetris kolmapäeva südaööl. Klassikaraadio kordab saadet juba täna õhtul. Muusika valis tänasesse saatesse Peeter Rästas, helirežissöör oli Kätlin Maasik. Mina olen toimetaja Esta Patrick. Järgmine kultuurikaja taas nädala.