Normaalsus on väga, väga suhteline. Sa ei saa öelda, et inimene, kes eelistab pyha n, pluays pala, klimp, piskiti esituses pink Floydi esitusele hästi muidugi. Või kes oli versus, miskit on siin, mäletab selliseid bände üldse enam. Miskit on ilmselgelt ikkagi ansambel, mis tuli, et jääda kultuurile mällu, aga nagu mereluu, kui sa ütled lõhuu, siis mina küsin, huuh. Jah, selles suhtes on sul õigus, et normaalsust selle järgi küll hinnata Ta ei saa, küll aga küll, aga nagu sellist üleüldist arusaama muusikat, kas võib küll hinnata selle järgi, kas inimene eelistab seda, kuidas free tööst Kauksub piha implywaysi või, või siis seda, kuidas ikkagi Rogers Rogeril läheb mul keel nii sõlme? Rogers, tothri lausa nagu, nagu nagu ingel Leelotab siis sedasama laulu, seal on ikka ikka sügav vahe, sügav, sügav filosoofiline vahegi sellesse, mida, mida need kaks meest erinevalt teevad. Kas sa tahad öelda, et Fred tööstama selle habeme nutsakaga huulealahuule all ja kottpükstega taskutega kottpükstega ei olnud ingellik või? Jah, see on üks asi, mida ma tahan öelda. Tere, minu nimi on Ivo krustak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadud. Fred tõesti ingelikud silmad. See on selline erisaade kohutus 1000 osa ja tänan. Päris selle põneva saatesarja avaosa. Niisiis. Huvitav. Vaata on selline ütlus, et inimestel on tiivanukid jäänud parematest aegadest, kui me veel oskasime lennata. Ma ei ole seda ütlust kuulnud. No seda öeldakse väga tihti siin Tallinnas, sa oled liiga palju ära olnud seal liiga kaua ära olnud, seal Brüsselis ei tea enam, kuidas siinmail räägitakse, okei, aga siin üle päeva ikka keegi näeb kellelegi neid. Nukke nukke. Seljataguseid nukke, õlakõlaaluseid, nukesem, see anatoomiline nimetus on ju õlaalused nukid ja kohe hakkab rääkima, et oo Sa olid vist ingel kunagi ammu, sest et need nukid meenutavad seda aega, kui sa veel oskasid lennata. See on hästi tavapärane ütlus ja ma sain aru, ühesõnaga, see võib olla pikap, Lions võib-olla ka niisama nagu jutu jätkuks. Kui tekib imelik paus näiteks vestlusesse, siis võib hakata rääkima inimese tiiva nukkidest. Ja Fred tõesti puhul väga palju, näiteks ikkagi inimesed pööravad tähelepanu tema tiivanukkidel, sest et ta on niivõrd ingli sarnane inimene, et kõik tegelikult ootavad, millal ta jälle lendu tõuseb. Millal ta pilvepiiri peal laulab meile veel kord pala proua ees, mis ilmselgelt on tema esituses ikkagi kohutavalt õigem ja liigutavam kui mingisuguse Nende õhu või mis bänd see oligi, mille nimel sa mainisid, et mul on. Ma olen selle saatuse nii-öelda montaaži käsi. Et noh, kui enne, kui see saade eetrisse läheb, siis tavaliselt ma ma kuulan üle, et kas, kas on mingeid siukseid kohti, kus me üksteisel üksteisest palju üle räägime või või jäävad mingid väga pikad pausid kuhugi. Kuigi ma väga palju seal muudatusi ei tee, siis mul on niisugune tunne, et ma vaata seal kohal, kus, kus sa rääkisid Swed, tõesti pihinud liuays. Et ma siis saangi nagu lihtsalt seal sinu mõtte ära lõpetada ja sinna panna oma kohutav ja selle teema nagu lõppenuks lugeda, mul on niisugune tunne, on lihtsalt ma juba praegu peas nagu Monteerin Tõde ei saa kuskilt välja lõigata. Tuleb tagasi tõde tuleb päevavalgele ja see tuleb tagasi lihtsalt. Mis verbi Hainud lõõvaisi puhul Healy sa mõtle videole huu versiooni osas ei, ei seda versiooni ju laule kuulata. Ansambel. Ja ansamblimänguoskus oli väga-väga kõrgekvaliteediline laulja lauluoskus ja muidugi ka laulukirjutusoskus. Selle konkreetse loo puhul oli väga hea, oli ka väga head, sinna ei olnud vahele miksitud Scraczimist. See oli minu arust selle loo puhul ääretult positiivne ja meeldiv. Selle asemel. Vahesektsioon, mis, mis muutis nii loo tempot kui, kui ka nagu rütmi ja meloodiat, see oli, see oli minu arust väga huvitav vaheldus sinna sinna, muidu noh, ütleme selle põhimeloodia juurde ja ja muidugi kogu arranžeerinud, jah, selles suhtes truu oskas kirjutada lugusid, oskas esitada lugusid, oskas olla hea ansambel. No aga luba mul küsida sellist asja, kas seda hoomuusikavideos figureeris hälli Berli? Ei no mul rohkem polegi midagi öelda minu jaoks see teema on lõpetatud. Kas sa hindaksid, et see, kuidas see saade algas peamiselt ma vihjan siin sellele, et ma ei suutnud välja öelda korralikult Rogeril doltheri nime. Kas, kas sina hindaksid, et see, see saade nagu seni on olnud kvaliteet raadio? Ja absoluutselt, ja see, see on kõik, mida ma tegelikult ootan mitte ainult raadiot, vaid ka elult valijate minu poolt maksimumpunktid. Et noh, üldse nagu et siis see tunne nagu on see, et nagu kvaliteediga peab kaasas käima ka teatav selline ütleme siis kasvõi julgus või, või, või võime või, või luba teha ka vigu, eks ole. Et ei ole küll klants, ei ole inimene, ole inimene. Teema, et mis see nagu, mis on nagu päriselt kvaliteet, mis ei ole noh nagu ma saate alguses, tegelikult jõudsime arusaamale, et eks ole truu kvaliteetne bänd, nende lugu, kvaliteetne lugu, limpiskid mitte nii väga, eks ole, et noh, see on see on niisugune, vahel väga selge, aga vahel väga keeruline teema. See, mismoodi sa seda kõike praegu sõnastasid juhatab väga kenasti sisse. Järgmise. Elu see arutle elule seda natuke püüdsingi teha ja ei no eks ma ju tean ka kvaliteeti. Ma ju tean ka ja ma näen sind läbi veebikaamerasilma ja lase see nägu ütles ka juba väga palju, et, et see, see jutt ei tule praegu niisama. Ühesõnaga, lugesin kõiki signaale, lugesin kõiki signaale. Ja väga sujuvalt saamegi siis alustada aruteluga, mida me arvame. Martsin Scurseysi arvamusest arvamusavaldusest. Et Marveli filmid ei ole kino. Nii ta tõepoolest, eks ole, ütles mõned nädalapäevad tagasi. Ja see põhjustas pahameelelaine isegi Eesti ühe juhtiva kinoketi, oluline selline kuraator, ütleme nii, saatis Scurseysi kuskile väga hämarasse kohta selle jutu peale sotsiaalmeedias. Ühesõnaga sotsiaalmeedias nagu siin ja seal inimesed siis kuidagi reageerisid üsna emotsionaalselt scrosseisi arvamusavaldusele ja, ja siis Scurseidi kaasteeline Francis Ford Coppola pani siis õla kolleegile kolleegi arvamusavaldusele alla, öeldes, et tema temaga arvab nii. See, mida mu sõber mõõtsin ütles, on tõsi ja selle kõige. Ma ei tea, lõpptulemus ilmselt, sest ma ei tea, kui kaua inimesed viitsivad päriselt sel teemal nagu vaielda. Lõpptulemuseks oli siis neljandal novembril 2019 New York Timesis avaldatud seletuskiri kuulsalt filmi autorilt siis, kus ta, kus ta põhjendab oma väljaütlemist selle, selle seletuskirja pealkiri reaalselt ongi aisse Mardov Movis, Anssenema Lätmi yks pain. Mis. Ühesõnaga, see on omaette teema, et et minu meelest liiga palju seletatakse liiga palju nõutakse inimestelt erinevaid seletuskirju põhjendusi, et miks nad, miks nad arvavad seda, mida nad arvavad, et tekib selline tunne, nagu me oleksime kõik mingisuguses nagu me, nagu meid kõiki oleks jäetud pärast tunde. Ja Me oleme klassijuhatajaga, istume kusagil põhjend ära. Jah, ja kõik peavad põhjendama, siis miks nad ütlesid seda või teist koolipäeva jooksul. Kõik, kõik on kogu aeg midagi valesti teinud. Aga, ja ühesõnaga, et scrosseisi, selle seletuskirja alguses siis kohe mainiti, kuidas ta oli Inglismaal oktoobri alguses ja teda intervjueeriti Empire ajakirja jaoks ja muuhulgas küsiti, et mida ta arvab Marveli filmidest. See on küsimus, mida me ka oma saatesarja jooksul palju küsinud, nii teineteiselt kui ka kui ka saatekülalistelt ja nii edasi, see on üks neid läbivaid teemasid. Ja seal ta lihtsalt ütles, et et talle ei meeldi Marveli filmid, et tema meelest ei ole kino, et sa ei ole kinokunst. Et tema meelest see on pigem meelelahutus sellises nagu lõbustus pargilikus võtmes. Ehk siis, et see on pigem Marveli film on pigem lähemal sihukesele nagu karusselli elamusele kui, kui filmielamusele. Ja siis ta seal Noh, rääkides, kuidas need frantsiisi superkangelaste frantsiisifilmid üleüldse ei ole isegi nagu järjed üksteisele, vaid pigem ühe ja sama stsenaariumi või ühe sama siukse nagu loo mudeli nagu riime Hikid. Ja, ja et see ei ole see, mida tema isiklikult kinol Ta ootab, et tema siiski on alati juba algusest peale oodanud kinolt vastuolulisi keerukaid karaktereid ta on oodanud kino pakuks esteetilist, emotsionaalset ja ka ja ka vaimseid Rebelation siis kuidas seda tõlkida vaimseid, ilmuside ilmutusi, valgustuse hetki Tooksin välja autoreid, kelle puhul võib võib alati kuidagi kindel olla, et see ilmutus ka tuleb. Et varasemast ajast autorikest teda mõjutasid näiteks Bergmann ja ja kodaar ja, ja, ja kaasaegsetest autoritest siis näiteks spaikli ja. USA Andresson näiteks ja nii edasi, räägib Hitchcock, istusin pikalt ja nii edasi, ühesõnaga et see nagu Mulle tundub, et kõik need etteheited on kuidagi ülikergelt justkui, nagu tühistatavad ühtlasi ka, sest et noh, ta ei saa ju otsustada kellegi teise eest. Et mis, mis kellelegi teisele võib pakkuda emotsionaalset, et ma ei tea mingit emotsionaalset sõitu Vaida mingeid vaimseid, vaid ilmutuse hetki või avastusi, mis, mis kellelegi tundub piisavalt keerukas ja ja ma ei tea, kompleksne ühe karakteri siseelu või arengu poole pealt. Ja, ja ma ei tea, võib-olla kui ültsesid millestki nagu kuidagi huvitav edasi minna oleks siis see on võib-olla see punkt, mille ta välja toob, et et sisuliselt üleüldse on, ta kirjutab seda seletuskirja sügavas kurbuses, et see masendab teda, et ta neid sõnu üldse kirju peab panema, et, et kokkuvõttes ütleb, et et see, mida ta praegu kirjeldab seal üleüldse Näitab seda, et mis seisus või mis staatuses üldse on selline nagu autorikino, et selle jaoks lihtsalt ei ole enam raha, need suured frantsiis filmid on kogu turu nagu ära söönud ja endale allutanud ja selle tulemusel selle tulemusel publik harjub ära keskpärase meelelahutusega ja publikul kaob harjumus nõuda midagi enamat, midagi paremat. Ehk siis et, et kui sööta ette, eks ole, midagi nagu siukest, nagu ma ei tea, keskpärast, et siis inimesed lihtsalt enam ei nende standardid nagu kuidagi madalduvad. Ja see on minu arust äge punkt, kust mingit diskussiooni edasi aretada. Sest et ma, ma, ma kuigi ma saan nagu aru Scurseysi nendest seisukohavõttudest ja, ja ma isegi no mul ei ole seal millalgi isegi nagu vastu vaielda, ma olen võimeline nagu aktsepteerima ka sellist. Ma ei tea sellist, selliseid prille nii-öelda nagu läbi mille siis vaadelda kogu seda frantiisindust ja Marveli filme ja nii edasi. Et ma saan aru, et see on üks võimalik vaatepunkt, ma suudan sellega suhestuda vajaduse korral, eks ole. Aga, aga aga millega ma ei ole nõus, on tegelikult ikkagi see see vana hea, kuidagi vana hea suhtumine. Et et kuidagi, et rahvas on nagunii loll, et neid tuleb nagu harida, et autorid peavad harima rahvast. Huvitav. Et nad ise ei saa aru, mis on, mis on hea ja mis on halb ja, ja ei mõista ka seda, et mida nad siis tegelikult vaatavad, et et noh, et inimesed reaalselt väljuvadki kinost vaadata säravamaid ja Venši viimase filmi mõeldes vau, see oli tippkunst, et noh, nagu väga palju, et seda mõeldaks. Jah, no Ma pidin endale korraks meelde tuletama, mis filme Martin Scorsese on teinud, sest mul on niisugune tunne olnud väga kaua aega, et ta ei ole nagu selline režissöör, kes, kes mind kõnetab ja ja kui ma vaatan ta filme, siis ausalt öeldes mulle väga meeldis Wolf of Wall Street, mis, mis ei ole üldsegi väga vana film, aga suurem osa tema tema filmidest ei ole mind kunagi kõnetanud ja, ja ma ei ole neid ka ka väga vaadanud, samal ajal kui, kui mõned režissöörid, mida ta ka ise välja tõi näiteks Guess, Anderson onju leidnud kohutavalt suurt ja palavat armastust väga suure osa kinopubliku seast ja ka minul, et noh, ütleme tema komplekssem viis tõlgendada kinokunsti ja tema mitmekesisemat karakterid ja ja, ja võib-olla noh, sellised keerukamad stsenaariumid on, on kindlasti mulle väga kõnetavad olnud ja meeldivad mulle samamoodi nagu mulle meeldivad väga paljud Marveli filmid, samal ajal kui noh, nagu Scorsese puhul, ma ei, ma ei ole kunagi suutnud tema nagu spetsiifilist kunsti hinnata ja noh, lõpuks taandubki sellele, et mis kellele meeldib, et noh, ausalt öeldes. Ma võin, ma võin täie tõsidusega väita, et ma ei, ma ei ole kunagi läinud otsima ühestki Marveli filmist nagu noh, meeletult nagu suurt tippkunsti, kultuurilist kogemust loomulikult noh, minu jaoks popkultuurikogemus kultuuriline kogemus selles osas, et, et on nagu meeletu fänkond, mis, mis elab kaasa mingisugusele noh, ütleme sellises suurema maailma mõttes nagu täiesti absurdselt mõttetule asjale, et noh, mingi filmiseeria, mingeid väljamõeldud tegelased, mingisugune täielik, ma ei tea, kosmoseulme aga lihtsalt inimesed tulevad kokku kokku ja, ja tähistavad seda ja, ja minu jaoks on nagu väga äge osa sellest nii-öelda kultuurilisest kogemusest, aga noh, ma ei hakka teesklemagi, et Marveli filmi ma ei tea, kunstiväärtus, ütleme laiemas pildis, et noh, võib-olla nisu visuaalse efekti kas võib seal olla noh, nagu tõesti maailmatasemel tipptasemel, eks ole efekte ja, ja seeläbi ka kunsti visuaalset kunsti, aga noh, ma ei hakkagi teesklema, et need tegelased oleksid nagu kuidagi noh, väga mitmekülgselt ja väga huvitavalt teistmoodi või väga nagu sisu kukalt läbi mõeldud või, või, või, või noh, ütleme meelega tehtud kuidagi ääretult keerulised tekitada kas vaates mingit konflikti või veel parem, et nagu torkida vaataja päris täpselt ei saa aru ja siis nagu paneb neid mõtlema, et noh, ma nagu otseselt ei, ei oota ega eelda seda nendelt filmidelt ja ja ma ei tunne, et see on mind muutnud kuidagi täiesti. Võimetuks hindama kunsti laiemas pildis või, või ka filmikunsti lihtsalt. Ma ma teen valikuid vastavalt sellele, mis ma tunnen, et ma nagu praegu tahab ja, ja, ja, ja ma hindan ka seda nii-öelda kultuurilist kogemust võib-olla nende Marveli filmide juures palju rohkem kui kui seda üksikut kunstikogemust, sest ma kasutasin sinna, kus seda sõna üksikut kuidagi väga spetsiifilises tähenduses, sest mai Ma käisin just hiljuti Taliyama kriti ühisnäitusel siin Belgias, mis oli ääretult läheb. Ma ei ole kunagi saanud nende töid niimoodi originaalkujul niimoodi lähedalt vaadata kuskilt mingilt õpikust, kunstiõpikust või, või ajakirjast kuskilt ikka, aga niimoodi päriselt olla nende töödega ühes ruumis. Ja sellised kogemused sellise nagu tippkunsti tarbimiskogemused on mul peaaegu vaieldamatult olnud küllaltki üksikud, ma käin seal tavaliselt oma oma abikaasa Eevaga ja me vaatame seda näitust ja me arutame selle näituse ajal ja arutama pärast näitust, mida me sellest kõigest mõtlesime. Aga suuresti neid töid. Ma ma vaatan üks-ühele ja, ja väga suur osa sellest kunsti kogemisest ka. Kinos tihtilugu saju lähete pimedasse kinni, istud seal tooli peal, sa vaatadki seda nagu üksi. Aga Marveli filmide puhul see kultuuriline kogemus on nii palju suurem. Noh, ma ei tunnetanud seal Taliyama kriti näitusel seda, mida ma tunnetasin, kui ma vaatasin viimast Venši filmi, seda seda rahvamassi enda ümber kaasa elamas ja rükkamas ja ja oota, tabas ukse ees, et jumala eest saaks seda filmi lõpuks vaatama minna, samamoodi nagu ma praegu ootan Star Warsi üheksandat filmi, et noh, et et mis nüüd saab ja, ja noh, see nagu piss, teine teistlaadi kultuuriline kogemus, teistlaadi ma ei tea kunst siis, või noh, ma jätaksin selle sõna nagu kunst kõrvale kasutataksegi sena kultuur, sest ma ei oota nendelt filmidelt seda, aga mida Scorsese ootab filmi kunstilt. Aga Ma saan nendelt midagi, mis on minu meelest sama tähtis. Ja tegelikult me paljuski kordame juba mõtteid, mis on läbi käinud ka selle teema erisaatest, võib nii öelda. Meil käis ju külas mõned saated tagasi. Andrei Liimets, meie kolleeg saates kinovärgiga mandariin ja ka seal me ju jõudsime lõpuks oma aruteluga sinna, et asi ei ole kuidagi põhimõtteliselt, et et koomiksifilmid kui sellised on olemuslikult kuidagi madalam kunst või, või halvem kui, kui, kui, kui väärt kunst. Vaid asi on tasakaalus. Et kui palju ressurss läheb ühele võistkonnale ja kui, kui paljudes ressurssidest jääb ilma, siis ütleme, teine võistkond, kes, kes tahaks luua teistlaadi filmikunsti, aga aga kellel neid võimalusi napib ja, ja kelle olukord on aina Tabaram. Okei, jah, täiesti mõistetav, tasakaal on oluline, kui asjad lähevad tasakaalust välja, siis lihtsalt on, siis on probleem. Scorsese toob välja, et et selle ressursside ümberjagamise või selle, selle, selle ebavõrdsuse, selles ebavõrdses olukorras. On on filmikunstist suuresti ka ära kadunud risk, et enam ei ei taheta riskida isikupärast autoritega vaid pigem kuidagi luuakse selliseid perfektseid tooteid, mis müüksid võimalikult palju pileteid ja mida on enne testitud test vaatajate peal, mida on lihvitud ja, ja kuidagi ümber monteeritud ja, ja niimoodi tuunitud seni kuni sellest on saanud selline võimalikult lihtsasti allaneelatav, sihuke. Okei, sellest kriitikast ma saan aru, see ei tule tühja koha pealt ja, ja see ei ole ka lõpuni ebaõiglane. Mulle tundub, et see on üsna nii, see käib ja et selline see tootmisprotsess on selle, ütleme Marveli skaala filmide puhul. Aga siiski mulle tundub, et see Et natukene on ikkagi selline tunne, et, et neid asju ei tohiks isegi vaadelda tegelikult ühes nagu ühes kategoorias või nad on täpselt see, mis sa ütlesid, et et sa, et sa ei lähegi selle ootusega ju kinno vaatama Marveli filmi, millega sa vaataksid võib-olla midagi muud, aga ühesõnaga, ma tahaks juurde tegelikult selle kõigega hoopis küsimuseni, et kas sa ise omal nahal tunned, et sa oled nii-öelda Et ootused ongi kuidagi madalamaks muutunud või, või et sa nagu ühesõnaga, kas, kas sa, kas sa enda peal märkad ütleme sellise nagu Scorsese silmis selliseid praakkultuuri või põhiseks pseudokultuuri nagu halba mõju? Ma annan siinkohal Scorsese läheb punkti selle, selle nagu Bondi tõttu mida sa just välja tõid, et noh, et et neid võimalusi nüüd nagu just Hollywoodi maastikul nagu luua midagi täiesti uut ja huvitavat, et noh, nagu sa kirjeldasid, et noh, kõik on väga lihvitud ja ja nii, et et kui me võtamegi nüüd need kaks näidet, mida ma enne tõin nagu Star Wars ja ja, ja Marveli filmid, et noh, et kunagi oli riskantne teha Star Wars, eks ole, kõik teavad seda lugu, George Lucas, sest kes ei saanud seda ühelegi stuudiale õieti õieti maha müüa ja keegi uskunud esiteks, et sellist filmi saaks nagu õieti ära teha. Isegi kui Lucas oli selle suuresti filminud ja käisid esimesed test, sest vaated siis ei usutud, et sellest mingit asja saab, Lucas ise ka lõpuks ikka oli, oli väga nagu noh, juba maha tambitud sellega ja, ja enne esilinastust ja järgnevate tähelendu ei arvanud ta, et see, see saab kunagi nagu selliseks hitiks, eks ole. See oli riske samamoodi Marveli puhul. Et koomiks koomiksikunst üleüldiselt. Et see oli nagu niisugune nishivärk ja eriti olid koomiksifilmid väga pikka aega nišivärk ja, ja omajagu see Ironman päästis nad sellisest sellisest nii-öelda suhteliselt kehvast saatusest ja, ja noh, nagu pööras pööras olukorra ümber, aga ma ei ole nõus mõttega, et täna on palju hullem, kui kunagi oli selle selle autorikinoga selle riskide võtmise kõige muuga. Jah, ma arvan, et Hollywood täna on väga spetsiifiliselt saanud aru, mida nad peavad tegema ja ja kui sa küsid mult, eks ole, et noh, et kas, mis mina sellest nagu isiklikult arvan, et kas, kas minu, minu vaade on nagu sellele kuidagi leplikumaks muutunud, siis noh, mõnes mõttes, eks ole, võib ju nii-öelda, et ma ise valin ainult sellist nagu odavat meelelahutust justkui või, või siis väga kallist meelelahutust või kuidas iganes seda ka ei nimetaks. Aga teisest küljest. Ma ma tahaks ka oma nendelt lemmik seerijatelt nagu võimalikult kvaliteetset sisu mind mind natukene häirinud mitmed valikud, mida on Star Warsi filmidega tehtud, ma tahaksin seda universumit palju laiemalt vaadelda. Mine kaugemale nendest tüüpkarakterite, mida me oleme näinud sama Marveli filmidega kõige rohkem mulle meeldinud need, mis, mis on natuke riskantsemad, nii et ma usun, et et noh, siin on nagu teatud mõttes tõde selles ütluses, et et meid on nagu noh, filmid on lihvitud nagu eriti eriti siledaks ja siis meid on nagu natuke treenitud selle poole, et noh, et me, me tahaksimegi seda. Aga teisest küljest täna on nii palju rohkem võimalusi, kui me vaatame nagu väljaspoole Hollywoodi või vaatame väljaspoole kinomaailma, kuidas teha nagu tõesti uskumatuid filme uskumatut autorikino uskumatut filmikunsti, sellepärast et filmide tegemine on odavam. Vabandust, odavam ja lihtsam kui kunagi varem ja, ja filmide kanaleid on meeletult palju. Sa võid võtta ise kaamera kätte, teha oma stsenaariumi, teha oma eriefektid ja teha filmi, mida näeb suur osa maailmast, mida näitas Kung Fury, mis oli, mul ei tule selle härra nimi meelde praegu üks rootsi tüüp põhimõtteliselt oma keldris tegi filmi ja teeb sellele nüüd järge, kus mängib David Hasselhoff ja, ja veel mitmed suured staarid, et noh, see on võimalik, sa saad lihtsalt puhtalt oma visioonilt teha midagi, midagi uskumatut. Samamoodi South Park, eks ole, oli ju ka nagu põhimõtteliselt kaks tüüpi pabervälja lõigatud tegelastega ja käsikaameraga ja ja nii edasi ja nii edasi. Sul sul täna veel enam isegi siis, kui kui South Park sündis või ja, ja nüüd isegi edasi minnes sellest kui kang, firi noh, ei ole ka väga palju vanemat, sul on ühisrahastusplatvormid, kus oma ideed müüa, sul on? Dub, kus seda näidata, mille läbi pida üldse seda, mida, mida publik sult ootab, ma ei tea, mitmed streaming, teenused kuhu kuhu seda näidata ja kus inimesed otsivadki hoopis teistsuguseid asju, täna midagi põnevamat, midagi uut, midagi huvitavat, need teenused kõik otsivad seda järgmist uut asja, seda järgmist huvitavat asja. Neil on palju rohkem riski, mis võimalusi, sellepärast et see publik on täna nii palju suurem ja laiem, kel kõigile ligipääs on, et sul ongi võimalik täna palju rohkem nišiga müüa, sul on seda autorifilmi kellelegi müüa, täna, kui sa võrdled seda nii-öelda selle vana Hollywoodiga, mida Scorsese ilmselt igatseb, siis noh, see oligi okei, stuudio võtab riski ja see lähebki kogu maailma kinodesse. Kas see risk siis kukub läbi või mitte, noh, see on puhas äriline otsus Hollywoodi jaoks ja täna nad on oma ärimudeli sinnamaani treinud, et nad võtavad järjest vähem riske, sest see on see, mida nad maailma kinodega tahavad teha, aga see ei ole täna enam ainusiis. Sa võid ükskõik kuhu selle filmi suunata ja, ja näidata sellele Hollywoodi süsteemil, et nad eksivad. Ma olen nõus ja on toimunud, lihtsalt süsteem on muutunud ja seda vana süsteemi lihtsalt soovides nagu tagasi ei saa pigem tõepoolest olude sunnil. Leidlikumad neist peavad mõtlema välja, mismoodi olla avangardist täna ja mismoodi ujuda vastuvoolu täna, mismoodi teha midagi tõeliselt uut, kui sul ei ole enam võimalust teha vanaviisi asju ja see vanaviisi tegemine tähendabki seda, et jah, sa ütled, et tootkonfiori näiteks näiteks, et kuidas saab nii-öelda põlve otsas teha midagi väga huvitavat ja teistsugust. Aga fakt on see, et film, film on üks kallimaid kunstivorme üldse. See on üks kulukamaid kunstivorme üldse kui mitte kõige kallim. Tõesti, kui me paneme kõrvale muusika produtseerimise, kui me paneme kõrvale okei, teleilmselt on seal nagu lähenemas sellele, eks ole, grandioosse telesarjad ja nii edasi, et need on kohati ikkagi väga palju kallimad kui filmid. Aga, ühesõnaga, see on ka ühtlasi sihuke sõsarmeedium, et kui me mõtleme ikkagi jah, teiste kunstivormide peale, et siis kui palju maksab maali minna näiteks või kui palju maksab raamatu kirjutamine, et see on niivõrd nagu see on kokkuvõttes ikka kokkuleppe küsimus. Aga ütleme, nagu need õlivärvid ja pintslid saab igaüks kätte, eks ole, poest lõuendi. Aga filmi puhul jah saab, igaüks võib oma telefoni taskust välja võtta ja hakata hakata tegema, aga, aga see lihtsalt näeb odav välja või no kui sa ei suuda midagi geniaalset välja mõelda. Sest see näeb odav välja ja, ja, ja see on see, mida Scorsese igatseb. Et film kui. Kuulub kinno, mis on mõeldud selleks, et seda nautida hiiglaslikul ekraanil, et kottpimedas saalis. Et kui isegi tema Martzynskursseisi oli, tegi oma viimase filmi nüüd olude sunnil Netflixi hoopis, eks ole. Et siis see, see kuidagi noh, osutab millelegi see on see, mis valmistab temas nördimust, ühesõnaga et ja see on selles mõttes ju tõsi, et ta ei ole mingisugune suvaline režissöör tänavalt nii-öelda, vaid vaid tõepoolest, nagu kui kui meil on nii-öelda elavaid legende, siis tema on kindlasti üks neist filmimaailmas, eks ole, ja, ja see on mingisugune oluline mingi olulise muutuse sümptom vähemalt, kui, kui tema kaliibriga režissöör ei pääse kinolinale enam nii kergesti. Et siis on midagi tõesti nagu väga sügaval tasandil muutunud. Kui Scorsese võimalus teha filmi avaneb Netflix, siis nüüd hoopis samal ajal kui kinos on lihtsalt muud muud moodi filmid. Mul on raske talle selles suhtes kaasa tunda, sellepärast et maailm muutubki ta ümber ja, ja ta kass muutub sellega ise, olles siis nii-öelda ka ise riske võttev filmitegija katsetades uusi meediume proovides siis teha seda kunsti autorifilmi muutuvas Hollywoodi maastikus kui maastikul või, või noh, või siis viriseda, et oi kui kahju, et nüüd kõik ainult Vengherstit vaatavad, et noh, mul tõesti sellistes olukordades ma saan aru sellest, mida ta tahab öelda, või see, kuidas sa sellest seletasid, aga ma ei tea, noh samal ajal ma vaatan praegu just kiiresti otsisin üles selle selle autori, David Sundbergi, eks ole, teeb täna filmi konfioriga kas järge oma oma filmile, kus mängivad Maicel fashandjory, Arnold Schwartzernegger ja, ja David Hasselhoff, eks ole, et noh saab, saab ka nagu keldrist välja sellise nii-öelda suure ja kalli filmi peale. Kas see nüüd on kunst, ma ei tea, aga see on risk kindlasti sellist lollust teha. Aga natukene oli ja, ja, ja see kusjuures nagu lollus on, ongi sageli millegi uue sünnipaik või see, mida peetakse mingil hetkel lolluseks või, või ma ei tea Mida peetakse tühiseks või mida peetakse liiga veidraks, ühesõnaga paljud sellised meelelahutus ja meediasüsteemid on ju, on, on läbi teinud üüratu muutuse tegelikult mille, mille mõju ei ole kõigile isegi ju kohale veel jõudnud, aga kas või et jah, ühesõnaga need, kasvõi see, et meedias on praegu ikkagi need, need tegelikud arvamusliidrid on internetis tegelikult arvamusliidrid on Youtube'is. Nad teevad oma pood käest. Ja, ja mainstream meedia ei, ei ole sellega nagu nõus või ei, tunnusta seda. Ja, ja ühtlasi inimesed, kes on palgatud meinstriim meediakanalites sisu kureerima ikkagi vaatavad ainult selles suunas nad ikkagi vaatavad Internetipoole katsuvad kaasata juht, juubeleid katsuvad, kaasatavad podcasti tegijaid Maide, blogijaid oma programmi koostajate meeskondadesse, selleks et kuidagi olla olla uuendusmeelsed ise ka selleks, et olla värsked, selleks, et kõnetada nii-öelda nagu tänapäeva inimeste, eks ole. Et, et see ongi niisugune nagu ühest küljest siuke eitus, et ei, ei, et see internetivärk on nagu suva, et see on mingi hobi, hobi, korras tehtav värk. Ja kuni selleni välja, et näiteks Youtubeer Boot käes, tere jov Rõuge on, eks ole, kellel on rohkem jälgijaid kui, kui paljudel suurtel meediaväljaannetel. Et et teda ikkagi nagu ei peeta justkui tegelikuks või tõsiseltvõetavaks arvamusliidriks, kui tegelikult selgelt ta seda on, ma ütlen nüüd tegelikult nii, nagu ma tegelikult on, nii, sest et ma, ma, minu minu käes ongi see see tõemonopol. Aga numbrid räägivad enda eest, numbrid räägivad enda eest. Et see, see, kui palju kuulatakse ja vaadatakse näiteks Cheurogeni saateid, see, see on, see on lihtsalt fakt, millega igaüks saab tutvuda ise, need numbrid on kirjas. Ja, ja see on oluline muutus. Ja kuidagi. Ühesõnaga aju aju peatus nüüd. See teema mulle meeldib, et sa selle sisse tõid, sest see kogu argumentatsioon filmi ja filmikunsti ümber natuke meenutab seda igivana teemat, et noored ei loe enam või, või midagi. Et noh, tegelikult raamatuid ostetakse ju väga palju, noored loevad väga palju lihtsalt see, mida loetakse, kuidas loetakse, on, on muutunud. Ja see, see maailm lihtsalt muutubki meie ümber. Kas, kas, kas ma saan väita kindlalt, et mind kuidagi ei, kas idee murelikuks, need, need muutused member muidugi teevad, et noh, et kas see fakt filmistuudiotes meie kohta aina enam andmeid mille järgi lihvida oma ärimudeleid, oma filme, see on murelik, mis nende andmetega veel tehakse, kui palju saab meie meie nii-öelda aju alateadlikult mõjutada? Tekitab teatud mõttes mureliku murelikkust, aga see on see maailm, milles me täna elame ja ma arvan, et igal ajastul on oma oma väljakutsed ja oma mured ja oma suured konglomeraadi ja gigandid ja, ja nii-öelda igal ajastul on uued väljakutsed, millega kunstnik peab tegelema, et kõnetada siis kas väiksemat laiemat publikut ja lihtsalt siis tulebki leida need võtted ja viisid ja ja lahendused, et ma ei alati kui keegi nagu seal, noh, seal selles suhtes üks, üks hetk, ma, ma tean, et ma ei ole sellest enam väga kaugel. Täna on veel hea rääkida, ma ei ole veel nii vana, et, et jah, et alati on seal vanem põlvkond, kes, kes kipub nagu virisemad, minu ajal tehti asju ikka paremini ja ja, ja siis oli ikka õige ja nüüd vaat kus nüüd noored, kõik on lollid või teevad siukest asja halvemini või, või nüüd on hoopis maailm palju kehvemas seisus või ei osata hinnata ühte või teist. Et no ma tean, et ma, ma olen siin mõnikümmend aastat veel ja ongi nagu sho, et ma olen täpselt samasugune ja, ja mind minu arvamus tulebki nagu nurka suruda ja võtta seda nagu tükikese soolaga, et kindlasti vanusega kaasneb ka terve hulk tarkust ja kogemust ja sellele tuleb väärtust panna, aga noh, samas ka kivistavad teatud arusaamad, mida ei peaks nii tõsiselt võtma. Noh tuleb saeka mulla ka täna, täna ma saan veel vaadata ja öelda, et nagu maailm muutubki ja, ja kui sa muutud sellega koos, siis sa leiad need viisid jällegi seda seda väljendust teha, neid inimesi kõnetada. Keda sa soovid? Meenub üks teine oluline elav legend filmimaailmast David klient kes ju väga avasüli tervitas digitehnika tulekut filmimaailma sest seal oli näiteks üks moment jällegi no sisuliselt ütleme nullindate alguses kus paljud filmitegijad hakkasid muret tundma, et mis saab filmikunstist, kui enam ei jäädvustada filme filmilintidele, eks ole. Meil on saates ka läbi käinud, kuidas Tarantino isegi on kuidagi öelnud, et Ann Anton isegi ajastanud oma oma filmide Filmide tegemisel või, või noh, ühesõnaga, ta on jaganud ära, et mitu filmida karjääri jooksul üldse mõelnud teha, eks ole, ja nui neljaks, need peavad olema filmilindile salvestatud, eks ole. Sellest me oleme ka rääkinud, kuidas, kui nad tegid Rodriigesega sellise kaksikfilmiprojekti, siis oled õiges, eks ole, oma filmis, planetherroris, kasutajast digikaamerad. Ja, ja Tarantino kasutas defbrufis filmikaamerat ja kuidas Rodriguez oli kuidagi veel öelnud trandi. Et pane tähele, vaata, mis ma teen oma sel ajal materjaliga, et sa ei tee vahet tegelikult, et kas see on film või digija, nii oligi sisuliselt et nagu, et see digitöötlus, mis muutis Rodrigo digimaterjali filmi lindilikuks, oli, oli nii veenev, et seal ei olnudki tegelikult silm, silm ei erista nii-öelda. Aga jah, et et päris suur annus nostalgiat on kogu selles arutelus ka kuidagi nostalgia on, on, on süüdi nagu paljudes nendes sellistes nagu mõtteavaldustes arvamustes tundepuhangutest David Lenš, kes samuti loomulikult kasutas filmilinti varem rõõmuga, hankis endale digikaamera ja, ja. Noh, kiitis seda taevani. Ta ütles, et, et see on suurepärane, et, et selline areng on, on vahendites filmitehnikasse tulnud. Et nüüd saab põhimõtteliselt palju vabamalt materjali filmida, saab palju vabamalt kuidagi planeerida võttepäevi. Ja nii see ongi, et, et see on filmi filmikaamera asendumine digikaameraga on muutnud lausa seda, mismoodi, mis võtteplatsil toimub, mismoodi stseene läbi mängitakse või lavastatakse, et kui varem sellest rääkis näiteks režissöör Roger R-i kes on võib-olla eelkõige tuntud selle poolest, et ta koos Tarantino kirjutas Palpiccini ja võitis selle eest ka Oscari. Erry Spretistkümnellise podcastis, rääkis sellest erinevusest, kuidas filmikaamerat kasutades kogu rõhk läks ettevalmistusele, enne kui hakati stseeni filmima. Kõik pidid olema 100 protsenti kindlad. Et nad teavad täpselt, mida nad nüüd sinna püüdma lähevad. Sinna võttele. Kõik ettevalmistused pidid olema täiuslikult tehtud ja, ja kõik teadsid, et kui kaamera läheb käima, siis on noh, ainult see üks või kui need kaks, kolm duublit, mis on, mida on võimalik teha ja siis lihtsalt saab lint otsa. Samas kui digitehnikat kasutades käib võtteplatsil põhimõtteliselt nagu teis hoopis teistsugune dünaamika on režissöör ja ülejäänud võttemeeskonna vahel. Et kui midagi läheb näiteks seal näitlejale sassi, siis võib-olla režissöör hõikab lihtsalt sinna kohe vahele toota, mine nüüd kaks lauset tagasi ja lihtsalt, et kütta uuesti või, või ma ei tea, läheb ise kaamera ette, vahepeal midagi seal sätib ja teeb, ütleb, et näete siit niimoodi nii ja naa ja kaamera kogu aeg salvestab. Need on, see on täiesti teistsugune, eks ole, ettevalmistus täiesti teistsugune, kuidagi häälestus juba seal platsil. Ja Lenš samamoodi, eks ole, tehes inlan, temp Airi filmi, näitas, et no nüüd ma teen mida iganes. Mul on digikaamera, sest kui ma varem tegin kõike, mida ma tahtsin sind nüüd ma teen veel seda nagu kuubis. Et, et pidama selle pika jutuga öelda tahan, on, ongi see, et ma tahan, ma tahan nõustuda suga Ivo põhimõtteliselt, et, et see on tõsi, et kõik on pidevas muutumises. Selles pole midagi halba, kui meil on, kui me tunneme nostalgiat läinud aegade suhtes või kui või kui me igatseme taga näiteks mingisuguseid paremaid aegu või mingeid paremaid tingimusi, see on ka täiesti loomulik ja inimlik, see ei ole mingisugune keelatud või häbiväärne asi, mida läbi elada või mida väljendada. Ja ma ei arva ka seda, et skursseisi peaks nüüd nagu kuidagi lihtsalt nagu vait olema ja mitte ütlema, mida ta arvab. Ma arvan, et see on väga okei, et inimesed arvavad erinevaid asju. Lihtsalt minu meelest ei ole nii väga okei, et kõik peavad kogev mingeid seletuskirju kirjutama. Nagu põhjendada oma arvamust. Kui see tegelikult ei muuda mitte kellegi teise arvamust, sest et kõik teised siis kirjutavad oma omalt poolt mingisuguseid seletuskirju ja siis kõik lihtsalt seletavad üle oma mingisuguseid veendumusi, arvamusi, ilma et nad oleksid nagu kuidagi reaalselt valmis ise muutuma kuidagi siis lähtuvalt selle selle vastasseis ja arvamusavaldusest või seisukohast. Et käib selline nagu võiduseletuskirjade kirjutamine Ja kuskile, ma tahtsin veel jõuda sellega eks ära, läks ära see mõte. Ühesõnaga. See on nii emotsionaalne argument, et minu meelest on tänapäeva film nagu jama või et Marvel ei ole kinos, on niisugune noh, seal ei ole nagu seda, et nüüd ma kirjutan tõsise teadusartikli selle kohta, kuidas Marvel ei ole kino, et see arvamuslugu nagu ei täienda enam seda argumentatsiooni, et sa ütledki, et minu meelest see ei ole kino, on terve hulk inimesi, kes ütleb jah, Scorsese räägib õiget juttu ja on terve hulk inimesi, kes ütlevad, ei räägi. Aga see, see arvamuslugu nagu ei anna mitte midagi juurde, et et nendele, kes, kes arvasid, et, et see arvamus oli vale. Vaevalt, et ta nüüd ära põhjendas õudsalt nende meelt muutes. Ma olen hüpanud näiteks mingi nagu hoopis teise valdkonda või teistesse kategooriatesse, näiteks. Ma ei tea, omariiklus näiteks? Jah, on täiesti arusaadav mikspärast Eesti esimest vabariiki. Inimesed hakkasid igatsema taga aegu, kui, kui oli oma vabariik, on ju kui ei oldud okupeeritud, see on normaalne. Ja, ja, ja, ja on ka normaalne, et et inimesed olid kriitilised nende muutuste suhtes ja oli ka normaalne, et nad midagi tegid selleks, et seda olukorda muuta. Ja see ongi see, see kolmas punkt ongi minu arust, see oli nagu võtme võtmepunkt selle kõige juures. Et ongi, et pole midagi halba selles mõttes korseisi. On nii-öelda selle Hollywoodi siukse autorikino, kuldajastu üks selline etalon, selles pole midagi halba, see on ainult hea. Pole midagi halba selles, et ta igatseb seda aega tagasi seda, neid vanu häid aegu, kuid kui võeti rohkem risk stuudiote poolt, kui anti autoritele rohkem ressursse, et nad saaksid oma isikupärast käekirja välja arendada ja jagada maailmaga. Aga see kolmas punkt, see, et tal on nagu kurb, et ta pidi Netflixist tegema küll ütleb, et on väga tänulik, et ta seda sai teha ja nii edasi, mida ma ka usun, ma, ma ei arva, et on kuidagi ebasiiras, kui ta ütleb seda, ma arvan, et ju siis tõesti, kui talle anti nagu need vahendid, mida, mida oli vaja, ta sai ikkagi teha oma filmi, eks ole, ja olgugi et Netflixi väikestel ekraanidel siis noh, see on ikkagi parem kui, kui üldse mitte filmi teha, eks ole. Aga ikkagi, et see äge edasiviiv jõud ongi ikkagi see, kui, kui inimesed suudavad olla muutuste keerises leidlikud, kui nad ei, ei heida meel, et ka kõige kehvemas olukorras. Kokkuvõttes see on alati see, mis on kõige inspireeriva. Ja, ja siin tõesti, jah, tulevadki mängu kõik need friigid, kõik need lollakad, kõik need veidrikud, kes alati kuskil põlve otsas nikerdatud valmis mingisuguse uue masina, mis oskab lennata, leiutavad mingisuguse uue, mingisuguse masina, mis suudab sind ajas panna rändama. Ja siis järsku kõigi pilgud pöörduvad selle friigi poole ja nad ütlevad kõik üheskoos, et kuidas see võimalik on, kust, kust kust see tüüp välja ilmus, kuidas ta siukse asja sai teha. Ja siis imetakse loomulikult mainstream ja sellest saab uus standard, aga, aga see on, see on niisugune kestev protsess. Kuid nii see kogu aeg justkui nagu käibki. Ja on ülioluline, et inimesed jällegi, me jõuame tagasi sinna, et nad ei viskaks oma friigi lipunurka ja et nad ei lõpetaks oma imelike nikerdis tegemist, sest et see on see, kus alati sünnib see, mis on uus lõpuks. Nostalgia, see ei ole mitte midagi halba, Tarantino on väga äge, ma käisin tema viimast filmi kord Hollywoodis või, või kuidas seda tõlkida vaatamas ja see oli väga lahe, see oli väga nostalgiline, väga filmile filmitud ja kõik oli nagu väga tore. Väga filmile filmid, et vägagi filmile filmid Tarantiinol meeldib, et noh, see on ka minul ei ole selle vastu mitte midagi ja, ja hind on täielikult tema pühendumust ja, ja see on jällegi teistmoodi, jälle siuke äge ja punkrock, et tema tahabki nii teha ja tema teeb täpselt nii, nagu tema teeb ja teeb elu lõpuni, see on väga-väga tore lasteaia lehvitab oma friigi lipu või filmile. See on tore. Aga noh, nagu sa ka ütlesid, et lõpptulemusena on küsimus ka selles, et kuidas me viime edasi seda, seda, mis täna on ja siis tulevad meelde sellised inimesed nagu nagu Scorsese ise kunagi olles üks nendest autorikino noh, nii-öelda aluspanijatest ja ja, ja, ja George Lucas tehes ka ju muutes täielikult sedaviisi, kuidas filme tehakse väga mitmel viisil ja Roberts mekkis, kes on minu jaoks üks, üks lahedamaid näiteid, sest väga palju Lukas teataks, et Lucas muutis oma Starbosiga kino täielikult. Aga see noh, põhimõtteliselt robotisse mekkis oma Tagasi tulevikku filmiseeriaga muutis sama moodi, et, et see, mida selle filmiseeria jooksul kinos muudeti, see mõjutab filmi veel tänapäevanigi, et noh, et see, see on kõik need nii-öelda robotkaamerad ja, ja, ja sinise ekraani kasutada mõtlemine ja ja, ja noh, nii-öelda, et dublantide kasutamine liikuvatel võtetel ja noh, igasugused muud sellised asjad, et see on, see on uskumatu, kui palju suudeti ära teha, ma panen selle kohta saate märkmetesse paar paar videot ka, kus, kus seda lahti seletatakse, et lõpptulemusena selline uute asjadega katsetamine, uute meediumitega, katsetamine, Uta tehnoloogiat ega uute loo jutustamisviisidega katsetamine, et see kõik on nagu jube äge ja samamoodi sai Marveli film, nagu ma siin korra rääkisin, koomiksifilm ei huvitanud kedagi ja siis tehti Ironman ja, ja Marvel on nüüd, eks ole see gigant, mida me tunneme ja armastame või vihkame, et sain, aga see ei ole igavene. Ja ja ei ole ka Hollywood nii võimas, et meid kui, kui üks hetk selle vastu suur tüütus ja, ja igavus tekib, et Hollywood suudab nüüd puhtalt raha ja turunduse jõul meid kõiki seda vaatamas hoida, tuleb jälle midagi uut ja ja selle asemel, et viriseda, tasub pigem midagi uut, siis teha. Nüüd muidugi eris esimesele virina teemal 55 minutit, aga ainult. Ja selle asemel, et viriseda, could play üle, Ivo tuleb ka neid kuulata nende uue albumi Lif ootuses. Meie saadet jääb lõpetama nende pala Orphen skp play muidugi. Eriti teema, mis väärib mitut erisaadet meie poolt, aga praeguseks las muusika räägib enda eest. Kolp leian tagasi. Orphens.