Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Head kuulajad taas alustab saade kunstiministeerium ja selle hooaja esimeses saates on teemad järgmised. Kõigepealt on külas kaasaegse kunstibiennaali Tallinna fotoko juurest kunstiline juht Laura Toots ja fotokunstimessi foto Tallinn juurest üks eestvedajatest hel andmelesk. Teadmiseks siis, et Tallinna fotokuu on omaalgatuslik rahvusvaheline kaasaegse kunstibiennaal Oll, mille algatajaks on MTÜ Fotokunstnike Ühendus foku ja 2019. aastal toimub biennaal viiendat korda. Foto Tallinn on fotokunstimess, kus on väljas teoseid üle 30-lt erinevalt kunstnikult ja näha saab nii traditsioonilisemat, fotokunsti kui ka eksperimentaalsemaid lahendusi. Ja messil osalevad siis nii Eestist, Gruusiast, Hollandist, Islandilt, Leedust, Lätist, Saksamaalt, Singapurist, Soomest ja Suurbritanniast tegutsevad kunstnikud. Siis on saates veel Indrek Grigori rubriik Tartu möliseb, mis seekord tutvustab kahte Pallase fotoosakonna jõul avatud rahvusvahelist fotokunstinäitust nooruse galeriis. Nii et foto on meil esimeses saates kahtlemata päevakajaline teema. Nimelt Dianadomaane kureeritud Gustavo osa korski, väga isiklik kollektsioon Sonja ja Peeter linnatliku käeviipega Tartu jõudnud siis 20. sajandi teise poole ühe tuntuma dokumentalisti Martin Parri, toona ehk Balti riigid ja Venemaa 90.-te aastate üleminekuajastul. Ning teine pikem intervjuu sellekuises kunstiministeeriumi saates vestleb Evelin Gridžiinitšiga Moksist ja juttu tuleb siis nii praegu avatud näitusest Tartu loodusmajas, mis tegeleb prügikäitluse teemadega kui ka Moksi väiksest organisatoorset nihkest. Head kuulamist. Ministeeriumi saates on nüüd külas Laura Toots, kes on kaasaegse kunstibiennaali Tallinna fotogu kunstiline juht ja Helen Meleski, kes on fotomessi foto Tallinn üks eestvedajatest, tere Laura. Tervist ja tere, Elen tere. Ütlen ka kohe ära, et tegelikult siis mõlemat üritust veab nii-öelda kahepäine lohe, et Laural on siis kaaslaseks Tallinna fotoko juures Kadri Laas ja Helenil foto Tallinna juures Gadjel tähista, aga täna teeme juttu siis just laure Heleniga. Kõigepealt küsiksin fotogu kohta. Oma kodulehel olete välja käinud, et Tallinna fotokuu kaasaegse kunstibiennaal võtab siis lähtepunktiks fotograafia kaamerakultuuriga seotud arengud ja muidugi ka kunstiseosed siis üldiselt ühiskonnas, majanduses ja poliitikas toimuv, aga aga võib-olla ma küsiksin teie mõlema käest kõigepealt, et millised teemad teid ennast just sellest kaasaegsest fotograafiast ja kaamerakultuurist hetkel kõige rohkem erutavad? Tallinna fotokov biennaali puhul on tõesti meil see lööklause olnud kasutuses juba päris mitu aastat ja mitu toimumiskorda. Ja selle pärast just et ma arvan, et nii laiahaardelised, aga samas ka märksõnade keskset terminit või lauset on palju nüüd raskem välja mõelda kui see 2013 ja 15 aastal genereeriti. Ja tegelikult ta väga hästi annabki ülevaate, et millega Tallinna fotokobennal laias laastus tegeleb ja rohkem sisulisemat teemade puhul me oleme tegelikult fotokoud Kadri laasiga vedades joondunud alati erinevate kutsutud kuraatorite praktikatest, nii et me tegelikult oleme nüüd juba teisel toimumiskorral meie vedamisel loobunud kesksest või katusteemast. Ja need kuraatori konkursil osalema kutsutud kuraatorid on just nende enda tegevuse põhjal sinna üles rivistatud ja siis nende projektid siis zürii poolt lõpuks on valitud saanud, et kui ma näiteks vaatangi praeguse biennaali põhiprogrammi kolme järjestikust näitust, mis ka järjestikune avanenud, siis nende kuraatorid saidki tegelikult ka näitustel välja toodud teemade tõttu valitud näiteks Heidi balleti kureeritud avanäitus EKKM-is leidiski tee finaalini selle tõttu, et paleti varasem, kuraatori praktika on väga keskkonnateadlik. Väga mõtlemapanev ja ma arvan, avapeatükina biennaali raames ongi ta päris löögijõuline, nii et kui nagu peatükkidena vaadata seda läbi kolme näitusepaiga toimuvat sisulist narratiivi siis veidi balletti näitas omakorda annabki selle teatepulga üle Post Brothersi kureeritud näitusel Tallinna kunstihoones mis ka inimestevahelist suhtlust meedia ja nutiseadetest sõltuvust ja pildikesksust väga hästi kommenteerib. Mis on ka üks oluline just sellise sõltuvuse aspekt, ma arvan, kaasaegse inimese puhul ja tema omakorda juhatab sisse siis nüüd eelmisel reedel avanenud Kai kunstikeskuse avanäituse Hanna Laura Kaljo kureeritud ka rahvusvaheline projekt, kus näitused keskmes on just nii individuaalne kui ka kogukondlik heaolu ja ma arvan, kõikide nende katastroofi stsenaariumitega toimetuleku viisid. Nii et kui niiviisi nagu pea tükiliselt vaadata, siis need ongi Kadri Laasile mulle väga südamelähedased teemad. Nende tõttu said need kuraatoriga konkursile osalema kutsutud ja nüüd me siis nendest niiviisi lahti rulluvaid, kunstiteoseid, ideid ja kunstnikke, tegelikult nali, näemegi elan. Messi puhul oleme pigem lähtunud tööde nii-öelda Me külgsusest ja messile valib tööd zürii žüriil Me olemegi palunud, et nad valiksid võimalikult, ütleme siis erinevaid fotomeediumil baseeruvaid, siis kunstiteoseid, aga tegelikult see kaasaegse kunstiväli on nii lai ja kunstnikud, kes siis töötavad fotokunstiga Nad ületavad nii-öelda siis ka selle fotokunstimeediumi piire. Et messil võib näha, ütleme siis erinevaid fotoinstallatsioone, skulptuure, videoprojektsioone ja ka filme. Ja teine aspekt, mida me oleme messil silmas pidanud, on ka tööde, nii-öelda siis uudsus, et messile on valitud kahe kuni kolme viimase aasta kunstiteosed kunstnikelt. Need on need põhilised siuksed kriteeriumid ja mul on tunne, et et fotokunstimess on alati olnud nii näitus kui mess, ehk siis müügiüritus. Mis on minu meelest tegelikult üsna erinevad eesmärgid ühel väljapanekule, et loomulikult külastaja on olnud väga nauditavaid, kui kohe ostma ei ole jõudnud, et siis on väga kvaliteetne näitus vähemalt, aga et võib-olla just selle taustalt, et tihtipeale need teosed, mis on näitustel väljas, võib-olla ei olegi sellised, mida väga lihtsalt ostma kiputakse, kuidas ta võib-olla ise selle näituse ja, ja messi või sellise müügipoole ja, ja näitamise poolel enda jaoks olete mõtestanud. Omalt poolt lisaksin, et mess on ju tegelikult üldse laiemalt kogu Tallinna fotogu nimelise finaali eelkäija. Ta ju on ühe aasta võrra vanem esimest korda mess toimus 2010 ja biennaal 2011 ja ma arvan just see Eesti kunsti välja eripära. Ma arvan, see ise, tekkelisus ise, organiseeritus, mida me oleme näinud nii tänaseni eksisteerivate kui ka enam mitte eksisteerivate projektiruumidega puhul. Et meil on nii palju seda tühimikku eikellegimaad, mis just sellele hästi spetsiifilisele, kunstiväljale ja olematule kunstiturule lisaks on vaja tekitada, et kui meil ei ole masinlikku, galeriisüsteemi esindatust väga paljudel kunstnikel või see on ainult loetud kunstnike eelis, siis kuidas sellises pisikesel maastikul üldse toimuda võiks ja ma arvan, seepärast need veidrad peaaegu nagu vastu aktsiad, sulamid, sünnivadki, sest kõik teavad, tunnetavad, tahavad võib-olla ka sarnast esil olekut ja ma arvan, see üsna suurte külastaja numbritega. Neljapäevane kolmepäevane sündmus on, ma arvan, sellepärast äkki jäänudki sellise isetekkelise vajadusepõhisuse ja selle välja eripära tõttu on ta niiviisi veidi nagu hübriid tõesti müük ja nagu väljapanek, aga müügid on vist ikkagi veel päris väikesed, kuna see meil Ma arvan, on Eestis ikkagi üsna nagu lapsekingades veel see kunsti ostmise ja, ja laiemalt nagu tunnustamise küsimus ja et tahtsin müügipoolega, oleme siis alates 2000 seitsmeteistkümnendast aastast tegelikult aktiivsemalt tegelenud ka, et me oleme pakkunud messile individuaalseid nõustamisi külastajatele ja kindlasti on mess üldse hea platvorm. Ütleme siis kunstnikele, kellel ei ole seda galerii esindatust. Et neil on võimalik ikkagi näidata enda enda teoseid mida neil ei ole võimalust siis ütleme näitustel välja panna, eks. Norra mets on tegelikult Eesti kultuuri ja kunstimaastikul, et väga-väga vajalik platvorm. Ma arvan, et see on kunstnikule ka väga huvitavaid, kas sul ongi see üks väiksem projekt, millest näitust veel ei tule näiteks kokku või vastupidi, asjad, mis on olnud näituse osad, saavad täiesti eraldi kontekstides eraldi raamistuse, kui nad on ikkagi selles foto Tallinna väljapanekul tegelikult ka, aga ma tahtsin küsida, kas see sõel oli väga tihe, et kas te olite väga ranged ja mis alustel tänavu kandideeris ütleme, 80 90 projekti vahel žürii valis siis välja nendest projektidest 28 projekti pluss siis kolm eriprogrammi projekti. Nii et jah, et see sõel noh, alati võib olla muidugi tihedam, et loodame, et aasta-aastalt läheb tõusvas joones, aga, aga selles mõttes jah, et noh, välja jäi ikkagi üle üle 50 projekt, nii et täitsa siuke arvestab. Aga ma korra intrigeerin, et miks mitte võtta kõike sisse, et kui see on selline müügiüritus, siis võib-olla nagu öeldakse, seda kassid ostaksid, eks ole, et et publik otsustab jalgadega ja kindlasti on messile, on kuskil mingid piirid, et üks asi on juba ruumilised piirid võib-olla tähelepanu ka külastajal, et no et mis on nagu messi võib-olla äkki mõne laiema väljapaneku vähe, aga, aga ma arvan, see kvaliteedi ja žüriid nende kutsumise põhjendatus ongi teatava, nagu sisulise komplekti kokku panna. Tule hetke pärast veel selle foto Tallinna juurde tagasi, aga korraks fotokuu sellisest teistest üritustest rääkida, seda, et minu meelest fotokuu on pidevalt kasvanud just oma ürituste tiheduse mis kvaliteet on alati olnud väga hea, aga just seda kõike tuleb kogu aeg juurde, et ka sellel aastal sa mainisid juba seda kolme kuraatorinäitust, kuidas nad üksteisele teed sissejuhatavad ja jätkavad kaasaja siis tõesti visuaalkultuuripildikultuurialaste teemadega, aga üks haru on ju ka filmiprogramm sõpruses, et mida sa sealt välja tooksid. Filmiprogramm kinos Sõprus algabki juba 25. septembril kolmapäeval ja jätkub kahel kolmapäeval veel teisel oktoobril ja 16. oktoobril kuus 30 kinos Sõprus. Need on kõik tasuta seansid ja seal näidetaksegi siis igal õhtul mitut kunstnikku, filmi, mis oma kestuses varieeruvad, on paariminutilisi kuni 30 minutilisi ja kokku need seansid siis kestavadki 70 80 minutit ja sinna järgneb siis sellele modereeritud vestlus siis autoritega kuraatorite vahel. Ja seal need kolm õhtut on ka temaatiliselt jaotatud, nõnda et esimeseks on erinevate tööküsimused ja ebakindlad tulevikud ja olevikud. Teine õhtu on pealkirjastatud ida pool läänt ja Ida-Euroopa identiteetide arutamine laiemat läbi erinevate, nii siit piirkonnast pärit kui ka väljaspoolt sisse vaatavad filmitegijate kunstnike poolt ja kolmas kannab pealkirja teine pool, mis tutvustadki just erinevaid naiskunstnikke teoseid, kommenteeribki siis kaasaegses kultuuris, naise representatsiooni, emadust, armastust ja erinevaid nagu pilkude küsimusi, naiselikku pilku ja pilku naisele läbi siis nende esitatud filmida ja ma arvan, et ta laiemas plaanis olles üks viiest põhiprogrammi sündmusest kolme näituse ja kunstimessi kõrval on ta võib-olla ka palju fokusseeritumaks plaanis, aga väiksemas mahus ka veel näitustelt välja ainult teemade esiletõstmine väga, väga tugevalt, et kui me näituste puhul vaatame palju võib-olla laiahaardelisemaid globaalseid probleeme, siis näiteks filmima, aga mis see üks õhtu, see ida pool läänt kuigi läbi mitmete erinevate tegijate, et ta on ikka keskendub ühele geograafilisele piirkonnale või sellele tänaseks juba väga-väga hägustunud mõistele. Nii et need kolm õhtut samamoodi tegelikult olulisuse poolest on võrdsed nende rahvusvaheliste rühma näituste teemadega. Jah. Üks asi, millele saime tähelepanu, juhtisid Teie, olete otsustanud mitte minna sellise teema biennaali kasuks, vaid pigem siis erinevad teemad, mis kõik on väga aktuaalsed. Et miks selline otsus, et kas tegelikult natuke on ka see, et nii palju on nii-öelda huvitavat mitmekesist, mida nagu ei raatsi välja jätta või kus ja ma arvan, et see on üks allhoovus aga käis ka teistel Pennaalidel või sellistel suurfestivalidel projektidel külas, siis tihti see juba antud pealkiri ka hägustub, et tegelikult, et mõne palju suurema tuntuma näiteks Lääne-Euroopa biennaali puhul saadki võib-olla aru, et need hoolt Molofjutšers, et sinna siis tegelikult ju kõik mahub selle kaane alla, et siis ta juba nagu lahustub iseendas ära. Aga ma arvangi, et siin jälle sellesama kuraatorikonkursi korraldamisel siin eelmisel aastal me olemegi püüdnud jääda ta ennast ja kogu seda biennaali väga nagu inimeste keskseks ja selle nagu suhtluse intensiivse suhtluse põhiseks. Et tegelikult need partnerorganisatsioonid, kes on meil näitusepaikadeks ja Timi praamikohaks kõik kunstnikud, kuraatorid, et see suhtlus oleks võib-olla see oleks nagu suuremaid tihedam, intensiivsem, sest et põhipraaminäituseid võltssündmusi, mille sellel aastal viis, eelmine aasta oli 19 aga satelliitprogramm natuke korvab seda sellel aastal, seda nagu arvuliste rohkust. Aga et põhiprogrammi puhul me oleme püüdnud hoida ennast veidi rohkem ohjas kadriga et need diskussioonid oleksid selle võrra intensiivsemalt tugevamad ja näiteks ka EKG, mis toimuv avanäitus, ma arvan seda väga hästi, esitledgetan üsna tekstikeskne, üsna uurimistöökeskne. Et seda kuraatori siiatoomist talle nii kunstnike kui ka erinevate uurijate ja mõtlejate puhul mõttekaaslaste pakkumist, ma arvan, ta illustreerib väga hästi seeläbimõeldus ja diskussiooniaste on võib-olla suurem võrreldes varasematega, vähemalt see tekstirohkus ja eestikesksusele näitusel tooksid hästi esile sellest satelliitnäituste ürituste programmist. Mul oli selle kohta ka see sõela küsimus, et kuidas see kokku pandi ja siis ikkagi jah, et kui tihese seal oli. Just käesoleval aastal on siis Tallinna fotokuu biennaali satelliitprogrammis 18 sündmust, need olid samuti žürii abiga välja sõelutud umbes 40-st projektist ja satelliitprogrammi puhul tegelikult biennaal loodabki üles leida nii need asjad, mis toimuksid niikuinii linnas, huvitavad aga võib-olla meie tavapärastest marsruutidel veidi eemal olevad asjad, aga sinna tegelikult igal aastal satub ka nimme selle biennaali jaoks või selle publiku jaoks erinevaid projekte ja tegelikult nad siis kõik varieeruvadki päris palju varieeruvad nii oma selles skaalas kestustes paikades, kus nad aset leiavad, ja sisus, nii et see on üsna eripalgeline, see programm 18-st projektist, et seal on juba tuntud ja oodatud kunstnikke Krista Mölder ja teine Sparkas isikunäitused. Teises äärmuses on rühmanäitus mobiilses Mihhail galeriis, mis seekord on, asub Põhja-Tallinnas. Nende seekordne näitusepaik on Hiiumaal tegutseva kordoni residentuuri konteiner Noblessneri kvartalis ajutiselt välja toodud, siin käesolevaks nädalaks ka Laura kuuske Kamyylorelli oma juba tuntud headuses oma juhtmeta kõrvaklappidega tegemas säilinud sässani ehk erinevate heliteoste klippide sellist kollaaži, mis võimaldab inimestel selle konkreetse signaali ümber siis 200 meetri ulatuses ringi kõndida ja võib-olla nad sunnivad isegi selliseid diskomoodi neid kuidagi seal totakalt käituma, mida mööda käia tegelikult ei taju, mis helisignaalile kõrvaklappidest tuleb ja mille alusel nad siis kuidagi veidralt äkki liiguvad või niisama jalutavad. Et ongi programm, koosneb, võib olla ühe õhtustest näiteks samadest sall, sationitest, raamatuesitlustest peoõhtutest kuni pikemate näituse projektideni ja Gordoni siis sama konteineri galerii võib-olla ühes äärmuses ruumi mõttes ja teises on siis Jambudongi soolonäitus Fotografiskas, et ka see institutsionaalne seotus iseseisvalt kunstnikud kuni võib-olla päris juba suursugused asutused on siis jälle selle nagu skaala erinevates otstes ja Moidsimegi ka silmas mitmepalgelisust, nii sisus kui ka vormis. Tulles korra foto Tallinna juurde tagasi, mis just sellel nädalavahetusel aset leiab, et et ei saa mitte jätta küsimata sellist tulist teevad nagu müüginumbrid, et kuidas eelmistel aastatel on olnud, et kas on ka mingeid tendentse, kas on hakatud kedagi rohkem midagi rohkem? Sama palju müüginumbrid, noh, võib öelda niimoodi, et nad ikkagi vaikselt kasvavad 2000 seitsmeteistkümnendal aastal, ehk siis eelmine kord siis kasvas see number ikkagi märgatavalt ja ilmselt oli see ka positiivne, et Me keskendusime Ki messi organiseerimisel ja, ja siis ka üldse messi tehes nii-öelda sellele kunstikogumise teemale ja, ja rääkisime sellest rohkem, me pakkusime neid individuaaltuure ja ja olime nii-öelda selle müügi nagu kuidagi paremini nagu vormistanud inimestele nagu mõistetavaks kättesaadavaks teinud siis kindlasti märkimisväärne ja, ja torendame eelmisel korral juba nii-öelda siis alustasime on koostöö raudselt Eestiga, kus eelmisel korral siis osteti Kristjani õllega, kuhu ja Diana Damasse teosed messil ja mis siis kingiti intektuuri fotomuuseumi kogusse ja täpselt, et mis on siis Euroopa üks tuntud headuses foto muus ja, ja sellel aastal on samamoodi koostöö siis autuse testiga. Ja ma arvan, võib olla ka see audsetesti, kui kuulajaid ei peaks teadma, siis ka erinevate kunsti toetajate ja filontroopide organisatsioon, mis tegelikult on kaugemates riikides juba ammu eksisteerinud, on see siis näiteks Suurbritannia või Iisrael või, või teised, et neil on sellised regionaalsed organisatsioonid ja tegelikult see ka niiviisi kunstilembesed inimesed siis selleks kunstiteoste produktsiooniks, mõnel juhul aga ka antud juhul siis ostuks ja oluliste kunstikogusse kinkimiseks, siis toetavad. Aga vaadates helist näitusepaikade maastiku Eestis laiemalt, et äsja on avatud või suhteliselt äsja Fotografiska fotokunstikeskus Tallinnas Telliskivi loomelinnak, kus ja tegutseb jõudsalt ka Juhan kuusi dokfotokeskus sealsamas telliskivis. Et kuidas nüüd see fotokuu ja foto Tallinn nüüd sellel maastikul ennast kuidagi positsioneerivad, et tundub, et fotokunst on väga jõuliselt esile tulnud Meie näituste pildis aga väga erinevate külgede alt. Ja ma tooksin siia kõrvale veel tegelikult sellise ammu unustatud vanalinnamuuseumi haru fotomuuseum, mis vanas raevanglas tegutseb, mis ka eelmisel toimumiskorral 2017. Aastal oli ka üks foto kogu või programmi toimumispaik. Jah, nad kõik on väga eripalgelised ja ma arvan Eestis näitusepaiku oma erinevate fookuste suuruste ka on ikkagi veel puudu, et ma arvan, et see maastik saaks olla natukene veel kirjum võib-olla ikkagi kuskilt tuleb uuele hingamisele kas rundum või märts või et neid väiksemaid omaalgatuslikke asju ma väga huviga ikkagi ootan ja tervitasin uuesti nende suuremate institutsioonide kõrvale ja kuna kõik on ka leidnud, ma arvan, oma niši ja ma arvan, kõik need näitusepaigad või kõik projekti nendes ei ole tingimata fotokunst, et me räägime väga palju erinevatest fotograafiharudest, et me kindlasti saame siin erinevate nimetatud organisatsioonide puhul rääkida ka dokumentaalfotograafiast ja loodusfotograafiast ja muudest erinevatest harudest. Nii et ma arvan, et praegusel hetkel tundub kõik need sündmused ja näitusepaigad väga hästi toetavad 11 just erineva mõtestatus astme kunstiks olemise või nimetamise puhul kui ka lihtsalt sellise antud juhul siis selle sõna foto kasutamise ja selle tehnoloogiakeskuse puhul ma arvan, et toovad rohkem tähelepanu ja tunnustatust. Et see on küll väga tuntud ja levinud hobi ka, ma arvan, et fotografeerimine ja siin mulle just tundub, et fotokobenaalina, millele endale näitusepaiku ei ole ja kasutab teisi kaasaegse kunstiorganisatsioone selleks ja nendega koos näitusi provotseerides. Et siis ja et see kõik, ma arvan, tundub niiviisi muutub üheks nagu mõnusaks siukseks viiruliseks keeksiks, et kõik nagu toetavad tihti kasutavad samu teemasid samu kunstnike samu põhimõtteid, kommunikatsiooni ja samad publikut laias laastus. Aga ma arvan, et erinevate fookused on head ja neil on nendele, kes on veel, on veel ruumiga. Ja ma olen Lauraga täiesti 100 protsenti nõus. Et see ainult ainult rikastab meie siin seda keskkonda. Kultuurimaastik. Kunstiministeerium on eetris laupäeval hommikukohvi kõrvale. Aga äkki sa täpsustad üle fotokunstimessi, avamisajad, kohad ja muu tarviliku siis laupäevaks ja pühapäevaks. Ja mess on avatud laupäeval 12-st kella üheksani ja pühapäeval 12-st kella kuueni ja neid on võimalik külastada Kai kunstikeskuse esimesel korrusel Noblessneri sadamalinnakusse. Ootame teid väga ja pühapäeval toimub fotokunst tee kogumist tutvustav erituur Neeme Raua juhatusel ja see algab kell 12 ja kestab poole kaheni kaja ja kogu fotokuu programm on leitav kodulehel. Sest et seda kõike on päris palju, me siin ette lugeda, aga mingid asjad said ka välja toodud ja on ka põhjalikud voldikud, mida on võimalik. Nii, kui te ühte näitusepaika satute, siis kohe saate punase voldiku endale kaasa. Ja seal on juba täpsem info, sest et kestab ju see nüüd kolmanda novembrini just nii, et aega veel on, jõuab pardale hüpata ja, aga suur aitäh siis Laura Toots, Tallinna fotokov biennaali juurest ja Helen mälesk foto Tallinna fotokunstimessi juurest. Aga te kuulate saata Kunstiministeerium lõiku, Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kunstiteadlane ja kuraator, Pallase pärandiasjatundja Enn Lillemets ütles hiljuti Tartu 19. sajandi linnakodaniku muuseumis lõppenud Valve Jaanovi väikese isikunäituse lõpuüritusel et Pallase kool lõppes 1944. aastaga, kui hoone maha põles. Pärast seda ballasest rääkimine külvab vaid segadust. Sellega adresseerib ta ennekõike Tartu kõrgema kunstikooli hiljutist ümbernimetamist kõrgemaks kunstikooliks Pallas mille tagajärjel saame tänases saates rääkida kahest kõrgem Kunstikool Pallas galeriis noorus aset leidvast fotonäitusest mis on kureeritud Pallase fotoosakonna poolt. Institutsionaalne hierarhia, näeb ette, et alustama peab loomulikult professor Peeter linnapi kureeritud Martin Parri näitusest galerii põhikorrusel. Iroonia irooniaks Peeter Reinap. Isiklikud kontaktid on läbi Eesti kultuuriloo toonud siia ridamisi suurejoonelisi autoreid. Seekord siis juba teist korda. Briti fotograafi Martin Parri. See dokumentaalse alatooniga fotokunsti suurkuju sattus juhuse ajel 1990.-st 92. aastani olema õppejõuks Helsingi kunstitööstuslikus ülikoolis. Ma tunnen Martin Parri aastast 1990 umbes kui me mõlemad Helsingis olime õpetama slaidid jõulises. Kuulge Martin Parr sai seal professoriks kaheks aastaks ja mina käisin lihtsalt loengut pidamas. Fotoosakonnas tollases veel ja me klapime kuidagi väga hästi, ma tahtsin Helsingisse õppima minna tookord veel ja küsis, kas te tõesti üht Eesti üliõpilased ei saa välja koolitatud Soome riigi kulul nii-öelda selle peale siis toonane kateedri juhataja ütles, et kõrtsilaua taga ja otsustama mitte midagi niimoodi pooleli jäi kosmosest loenguid, et ma olen liiga välja kujunenud juba. Ja siin ma hakkasin õppejõuks siis nagu. Esimese barri näituse Eestis korraldus Peeter linnapead 1992. aastal Tallinnas Kikendi trükis. Ilmselt nii näituse ettevalmistamise raames kui Helsingis töötamisest tingitud geograafilist lähedust ära kasutades ei jätnud dokumentalist Barr loomulikult olukorda kasutamata ja tegi fotograafilisi uurimisretki ka vastvabanenud sotsiplo. Jäädvustades Eesti, Läti, Leedu ja Venemaa eksootilisi tarbimisveidrusi mis vana hea Inglismaa fotograafile veidrad ja kummalised tundusid sellest barrid, kostov living ehk elu maksumus. Sarja ülemaailmse eduga paralleelselt valminud materjalist koostasidki Paria linnad nooruse galeriis näituse pealkirjaga toona Balti riigid ja Venemaa 1990.-te aastate üleminekuajastul kus tarbimise asemel on kangelaseks defitsiit. Bar manitses 92. aastal, kui näitus The Ghost of Living Eestisse jõudis kõiki postsotsialistlike riike järgmiste sõnadega. Kuna ta silmnähtavalt idealiseerida kõike, mis tuleb läänest, siis on teil oht sattuda samade hädade küüsi. Millal kannatab praegu lääs? Minu fotod püüavad teid ehk veidi tähelepanelikku maks teha? Tsitaadi lõpp. Hoiatus, mida toona intervjuud läbi viinud Peeter linnapilgi oli keeruline tõsiselt võtta. Kuid mis resoneerub täna minu jaoks väga ootamatul viisil äsja nooruse galeriis avatud sarjaga. Toona Balti riigid ja Venemaa 1990.-te aastate üleminekuajastul. Võiks oodata, et nõukogude tegelikkus tundub tagasivaatavalt unenäolise Kozmaarina. Ent karusnahkset mütsides inimesed McDonald sis mõjuvad vähemalt mulle ehedamalt kui maitsekas Nike dressides tänased noored, kes on uue ilusa, kapitalistliku maailma pärisosad tühjade poelettide ees lõputus järjekorras seisvad ja millestki ilma jääda. Kartvate Nõukogude inimeste ekstaatiline suhe maale saabunud kiirtoidurestoranidesse muudab toonased inimesed ehtsateks ja laseb taevast sadanud kapitalismi hüvedel näida grotesk settena. Aktuaalsem juskui roosa loor, mis laskus paljale olelusvõitlusele ning on selle tänaseks lõplikult varjanud. Nostalgia on üks imelik haigus, millal Barr ise tõsise dokumentalistika õnneks ei kannata. Nii keskendub ta oma tööst rääkides ikkagi ennekõike muutuva maailmaetappide jäädvustamisele kui väärtusele omaette. Paralleelselt Martin Parri näitusega nooruse galerii põhikorrusel avati galerii keldrisaalides Iisraelis elava Argentiina päritolu fotograafi Gustavo Sagorski näitus Sonia mille kureeris varem Pallase fotoosakonnas õppinud ja seal nüüd ka õpetav Diana Tamaane. Kunstniku etteaste kuraatorina tekitab minus alati segadust sest kogemus näituste, saate tekstide ja kataloogide kirjutamise juures näitab, et kui on üks asi, mida ei tohi kunstnikust rääkides teha, siis see on teineteise kunstnikuga võrrelda. Kuid kummalisel kombel kureerivad kunstnikud ise just nende kunstnike näituseid, kes neile oma praktikas ja arusaamades lähedased on. See on lihtsalt selline nagu juhus, et ma olin Iisraelis ja kuidagi ühe nädala jooksul keegi ütles mulle, Gustav et on selline projekt, Sonia, mida ma nägin ja mulle meeldis, aga siis järgmisel nädalal ma juhuslikult kohtasin Gustav, aga, ja siis nagu mõne päeva pärast mul tuleb see teade, et võiks nagu esitada taotlusi näituseks ja siis ma mõtlesin, et noh, kuna mul oli tõesti see projekt nagu südame lähedal ja ma arvan, et noh, mingis mõttes on seos minu teoga jää ja samas ka, et baas on lihtsalt tore, et ma Ta on neid inimesi, kes niuksed ja sümpaatseid, mulle inimesi, kes võiksid nagu tulla siia, et oleks rohkem need sidemed ja, ja sellele ka nagu värskimas mingis mõttes, sest tore, kui ei ole see minu Lutšina, kas sa ikkagi võit nagu kuidagi teistmoodi mõelda? Asjade peale. Gustavo Saagorski Sonia Sari on nüüdseks 21 aastat väldanud armastus mille vältel Gustavo oma abikaasat läbivalt juhuslikest olukordades pildistanud on. Kusjuures sümboolne esimene fotosooniast on tehtud juba enne teineteise leidmist. Ja sa oled ise seesofeepoltodoušanyama, ei pillav. Diana tomaane tõdeb oma kuraatori tekstis. Vahel mõtlen fotograafiast kui armatsemisest, milles on alati kaks osapoolt. Pildistatage pildistaja saavad pilgu läbi üheks. Mulle tundub, et me pildistame neid, keda armastame aga ka vastupidi, kedagi fotografeerides hakkame teda armastama. Soovisin jagada seda kunstiprojekti, mis kõneleb ajast ja armastusest, fotograafiast ning üksteise vaatamisest, haavatavusega ja empaatiaga. Põhjus, miks ta maana ja tähelepanu Sagorski Sonia sarjale juhiti, on ilmne. Kattomaane on oma perekonda juba 2013.-st aastast saati järjepidevalt pildistanud. Ent samas Sagorzkija tomaalne töödes ka üks märksa sügavam ühine kihistus. Mõlemad on tinglikult emigrandid. Dianada maane elab küll Eestis, ent on pärit Riiast ning õppinud nii Brüsselis kui kliendis olles juba Tartus õppides alustanud oma perekonnaalbumisarjadega valmistamaanel Brüsselis esimene poeetiline lugu kunstniku kohanemisest uue ruumiga Jukenud Härmi foriil ehk sa ei saa mind päriseks endale. Viimast võis näha 2018. aastal Riia biennaalil kuid sarnaseid töid on Tamaanel veel nagu näiteks ketrab, tühja, mis kujutab kunstniku enese ta ema, vanaema ja vanavanaema kodude seinu ning sarnane sari perekonna naiste ala selgadest pealkirjaga puudutuse tüpoloogia. Elukoht näib olevat identiteedi aluseks ja selleks, et uues kohas koduneda tuleb leida äratuntav ana mõjuva faktuuriga pind. Kuid olenemata keskendumisest oma perekonnale, pöörattomaane oma loomingus sageli pilguga üldisemale sotsiaalsele foonile, mis pereliikmete saatust mõjutab. Sa Kurski aga seevastu ei näi ka oma teistes seeriates iial küündivad kaugemale oma kodu verandast, mida ta näitusele eelnenud loengul kirjeldas kui kohta, kuhu koondub kogu universum. Dünaamika saime Simply pääson lugembulizalvaaemmi andises nai ülipääs. Ani diis jões Moligiooni pääs, leedidaansovide pik, question of laev, poliitik. Evesing. Kuid mulle tundub, et maailma kahandamine kodule ja selle ehitamine armastusele on tingitud kunstniku immigrandi staatusest. Ent mingil kummalisel põhjusel ehk lihtsalt ebaprofessionaalsusest tingitult ei suutnud Sagurskilt täpsemalt küsida tema päritolu ja immigrandi staatuse järele. Kas Sonia sarjas on ka seda, et need lähedased suhted on kuidagi kindlamad või stabiilsemad, kui. Kuskil geograafiline ruum. Mulle tundub, et seda küll, sest nad tegelikult mõlemad 20 aastat tagasi kohtusid Iisraelis, kus nad see oli nende jaoks võib-olla nagu esimene kord, kui nad olid säilinud, kohtusid seal, kes seal nagu hakkasid seda nagu kodu ehitama. Ja nagu uus kohta, mida nad nagu ja samas ka see jälle loo Iisraelis on jälle, kes sihukese identiteedi küsimus on ta väga-väga kohane ja ja, ja just need, kes on kohalik Krismite Te kuulsite saatelõiku, Tartu möliseb sõnaseid Martin Parr, Peeter linnap, Gustavo Sagorski ja Diana Tamane. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Martin Parri näitus toona 1900 üheksakümnendad aastad. Balti riigid ja Venemaa üleminekuajastul ning Gustavo Sagorski Sonia on nooruse galeriis huvilistele tasuta külastada kuni 19. oktoobrini. Kuulmiseni. Head Kunstiministeeriumi kuulajad, nüüd on loodud helisild ERR-i Tartu stuudioga, kuhu olen palunud Moksist ehk siis Mooste kunsti ja sotsiaalpraktikakeskusest rääkima Evelin krütminitsiin, tere Evelin. Dremarend Moksil on praegu käsil mitmeid teemasid, et Tartu loodusmajas on avatud näit tööstus, mis tegeleb prügiprobleemide lahkamisega. Mitte silmist, mitte meelest. Aga siis tuli ka selline intrigeeriv teade, et Moks organisatsioonina muutub ja selle muutus, üks osapooli on siis lahkumine Mooste mõisa valitsejamajast, aga enne, kui me nende teemadega edasi läheme, küsiksin veel, et mis Moksil käsil on, kas on veel projektid, koostööd, üritused, lisaks nendele kahele, millest me kohe räägime, kuidas läheb? Jah, kuidas läheb. See näitus ongi ühest küljest meie kõige suurem ja ka edasi minema projekt. See on osa siis suuremast projektist võistad, mis siis kaasab kuut erinevat partnerit Eestist ja Lätist. Aga kõik teised asjad, ütleme need koostööd, mis meil toimisid ja olid need, said need selles valguses külmutatud, et meil on käsil siis nii-öelda selline infrastruktuurne nihe. Võib-olla me siis räägimegi selle nihke lahti ja siis saame rääkida ka veel natuke sellest veistati projektist ja konkreetsest loodusmajas avatud näitusest. Mis siis toimub, et kuidas need valitsejamajast lahkumine tuli ja mis nihe tähendab kust see tuli? Siin on väga palju faktoreid nagu vist ühest vastust, nagu ei saagi anda, et ühelt küljes siis aeg on muutunud, maks kunagi alustas või kus ta nagu tegutses, teisalt inimfaktor inimesed põlevad läbi ja rida rida faktoreid nii-öelda siis linna ja maaelu üha suurenenud kaugenemine teineteisest ja ma ei teagi. Aga Moks on just oma residentuuri ka tegutsenud ju juba aastast 2001, kus siis tulidki juurde kõikvõimalikud rahvusvahelised kunsti sümpoosion, nyyd aga kõiksugused rahvusvaheliselt suurüritused keskenduti väga palju nii selle kohaliku kogukonna keskkonna erinevate kihtide mõtestamisele, helikunstile ja nii edasi. Aga võib-olla nendest märksõnadest, mis aga välja tõid, et see selgroog, see valitsejamaja, mis saiu kohandatud mingil hetkel täies mahus just residentide vastuvõtmiseks, et et kas te selle residentuuri mõttega plaanite mingil kombel jätkata kuskil mujal või see on ka üks nendest külmutatud osadest kõigest nagu sellest, eksju on hetkel vara rääkida selles mõttes, et nagu me ka kuulutasime kevadel välja, et me võtame pausi. Sellel sügistalvel me siis tegelemegi sellega, et läheme nüüd kaheks kuuks residentuuri musta ringlusse, et et need asjad nagu selgeks mõelda ja siis teiste tegijad ega ka nagu neid asju arutada ja leida mingisugune edaspidine tegutsemisviis, mis paneks endal inimesena kunstnikuna korraldajana silmad särama. Aga jah, need asjad on kõik nagu endiselt õhus, eks ju, seal residentuur, et kui me alustasime, et jah, see valitsejamaja sai, eksju, restaureeritud spetsiaalset residentuuri tegemiseks ka koguaeg on meil tegelikult ikkagi olnud nii-öelda keskne ka see mõte, et Moks ei ole ainult maja maksma organisatsioon, tegutseda kus iganes, et selline põhibaas, et see on küll niisugune tugev telgi alusbaas, aga paratamatult jah, see nõuab nagu väga palju ressursse kogu selle asja nagu aastaringne ülalpidamine, et palju, võib-olla selliseid hargnevaid teemasid, mis sa siin praegu nagu õhku visatud või lauale pandud, mida, nagu jahisaagi ühes vastuses kokku võtabki. Aga minu meelest Moksi tegevust on alati olnud selles mõttes huvitav jälgida, et erinevalt paljudest teistest kohalikest omavalitsustest on olnud Moostes vähemalt seni väga hea koostöö või, või selline tugi ja samal ajal ka Mooste ise on ju väga palju muutunud. Nende aastatega on meil ka Moks seal on kuidas need suhted seal kohaliku omavalitsuse tasandil annekas tulidki, mingid uued plaanid, et see mõisasüda on seal ju ka renoveeritud juba aastaid tagasi ja ka väga aktiivselt selliseid rahvakultuuri käsutuses. Moostes arengud kestavad ja ta ei ole veel lõplikult valmis, et seal järjest nii-öelda need uued hooned saavad renoveeritud ja järjest uued tegevused sinna jah, nii-öelda laiemas plaanis erinevatele elualadele nagu valmis tehtud või ehitatud, aga kohaliku omavalitsuse tugi on tegelikult ja koostöö on meil alati olnud ja, ja ma ütleks ka praegu. Nii et see otseselt ei ole see põhjus, et et valitsejamajja tahetakse võib-olla teha mingit muud organisatsiooni. Otsus tuli tegelikult otse nagu jah, meilt endilt, et me tõmbame ennast mõneks ajaks koomale nii-öelda, et mõelda järele, sest jah, me läheme 18 aastat nii-öelda nagu stabiilselt tegutsenud. Aga just kõigi nende aastate valguses, kui te olete selle omaalgatusliku praktikaga tegelenud, et et millest sina või teie kõige enam olete puudust tundnud? Kas kaasaegse kunstiväli või üldse sa mainisid seda linna ja maapiirkondade erinevuse sellist süvenemist või järjest keerulisemaks muutumist linnast eemal midagi või suurtest linnadest eemal midagi teha, et mis on need asjaolud, mis on nagu kõige rohkem jätnud, soovida võib-olla see siis ka kriitika sellise üldise näiteks meie kunstielu suhtes? Jah, kui sa seda küsid, siis kui aus olla. Ma ei kritiseeriks siin kedagi võib-olla väljaspoolt, vaid pigem see, et, et kõige raskem kõige rohkem puudust olen tundnud piiride tõmbamisest võib-olla enda ja siis selle avaliku elu vahel. Et kui sa ikkagi pead sellist omaalgatuslikku organisatsiooni, kus tegelikult tuleb tegeleda kõigega, alates siis lambipirni vahetamisega kuni projekti kirjutamiseni kuni presidendi võib-olla arsti juurde viimiseni siis sa paratamatult oled tegelikult 24, seitse nagu ikkagi sa tead, peaksid nagu olema kättesaadav või sa pead vähemalt tegelema selle korraldamisega, et keegi teine saab seda teha. Et see on olnud, ma arvan jah nagu kõige raskem ja keerukam nagu selle aja jooksul. Ja see tegelikult põletabki läbi ja kui ei ole võimalust kõrvale astuda või puhkust võtta sellest asjast, et see on kõigi nende omaalgatuslikke praktikate juures, mulle tundub üks kõige keerulisemaid kohti, pluss ka see, et teie, Johniga, mõlemad tegutsetega kunstnikuna ja just ka see vahekord, kuidas administraator ja kunstnik kõik sinna ühte 24 tunni sisse ära peavad mahtuma. Jah, just nimelt, et see on olnud paras väljakutse, et minu kunstnikupraktika on tegelikult jäänudki nende tänu sellele mõnes mõttes nagu vaeslapse ossa, et mida ma siis nüüd tunnen, et tegelikult ma tahaksin sellega nagu rohkem tegeleda aktsest minuga kunstniku jaoks on oluline, eks ju, et mitte ainult et ma tegelen oma isikliku praktikaga, vaid see Klux tekibki seal, kus koostöös siis nagu dialoogis teiste kunstnikega ja see, see tekib minu puhul siis, kui, kui sa midagi korraldad või sa teed midagi kellegagi koos aga 18 aastat ja muudkui läheb veel edasi, et et mis seal olnud, Moksia sellise jätkusuutlikkuse võti, sest et juba siiani välja vedamine on ju tohutult suur asi. Kuigi ta nüüd nihkute, siis see on niisugune vaheetapp või uuesti mõtestamine, aga hea, et mis nõu sa annaksid neile, kes siis kuidagi tahaksid ka pikemaajaliselt sellist asja teha, mitte ainult näiteks projektipõhiselt kaks või kolm või ühe hooaja? Kindlasti olla aus iseenda suhtes ja, ja ka teiste suhtes, kellega sa teed midagi. Ja ka see, et sa suhtled võib-olla otse selliste otsustajatega, kes antud kontekstis on nii-öelda nagu mõjutajad niisiis mitmel erineval tasandil ilmselt ka jah, just jah, ja paindlikkus. Aga kui Moks need füüsiliselt täna Moostes ei asu, et kas sa juba natuke oskad öelda, millised muutused veel kaasa toob, et alates näiteks, mis saab maxi nimest või see lihtsalt jääbki rohkem rõhuga selle Moksi peale mitte niivõrd see lahti kirjutatud Mooste mõistja, sotsiaalpraktikate keskus? Jah, sellele veel vara vastata, sest nagu ma juba alguses enne ka mainisin, et me läheme nüüd ja mõlemad on iga kaheks kuuks, siis Põhja-Soome residentuur ja ja seal proovimegi selliseid asju nagu läbi mõelda ja edasi, et hetkel vastust ei ole sellele veel. Ja et ma siis viskan ühe küsimuse veel kui ajaloo tarbeks, et et siis jääbki, kui isegi need residentuuri sellisel kujul kohe näiteks jätku, siis jäävad ju ikkagi koostööprojektid üritused. Aga jah, et ka sellest saab nii-öelda rühmitus rohkem või, või organisatsiooniline keha, need on väga põnevad arengud, on igal juhul, et võimalusi on ju väga palju, tegelikult jah, just nimelt, et ma näen nagu organisatsiooni, ütleme, lugu elusolendina, eks ju, ja samamoodi kui üks elusolend saab näiteks inimene saab 18 aastaseks, siis Tal ei sulgumite uksed, vaid avanevad paljud uksed, et võib-olla see samm nagu oli ka vajalik meie jaoks, et pigem nagu uusi võimalusi, nii-öelda uusi uksi, julgele nagu avadet. Samuti ei ole hetkel nii-öelda kindlat vastust, et kas ja mis täpselt, aga, aga residentuuri puhul jah. Miks mitte katsetada ka selliseid pop-up, variante on ju, et Eestis maal ja linnas on selliseid tühje kohti ja hooneid, kus nii-öelda nagu selliseid nagu korraks seenena, üleskerkivaid projekte või residentuure nagu teha küll, et asuda rohkem sellisele natuke ettearvamatu male ja sellisele ebakindla male võib-olla pinnasele ja tegutseda sealt, sest kogemust nagu on nagu meil on ju. Aga jah, konkreetselt midagi ei oska nagu praegu selles mõttes öelda, et et seesama võistati projekt, mille raames näitus ka praegu on, et see kestab meil 2021. aasta alguseni ja ma kujutan ette, et sealt praegu on juba käimas, aga tulevad ka mingisugused nagu kindlasti arengut, mis võivad määrata siis meie edasist saatust. Võib-olla tulleski nüüd selle näituse juurde, et kas sa tutvustaksid, palun seda natuke, et kõigepealt võib-olla kogu seda suurt projekti, et mis kestab väga tükk aega ja väga jällegi rahvusvaheliste partneritega ja seda, mis siis Tartu loodusmajas praegu veel peaaegu oktoobri lõpus oli näha, saab? Jah, see on niisugune ambitsioonikas ettevõtmine, mis tegelikult sai alguse juba kaks aastat tagasi, kui Lätist keskkonna lahenduste instituut pöördus meie poole ideega, et teha midagi keskkonnaalast ja kunstialast ja idee oli väga ebamäärane ja siis me istusimegi kuuepartneriga, kus olid omavalitsuse esindajad ja jäätmefirma, eks looduskool, ja siis seesama keskkonna lahenduste instituut ühise laua taga ja arendasime vil aretasime siis sellise nähtuse nagu istuvad. Ja projekt sai ka siis Eesti-Läti programmist rahastust ja see on jah kolmeaastane projekt mille üks osa siis on jah see kunstinäitus, millel on siis selline laiem tagamõte, et see on kampaania ei ole, andis kunstinäitus, vaid see on ka siis inimeste teadlikkuse tõstmine jäätmeprobleemist ja sellesama võistavad projekti teine osa on siis koolides ja lasteaedades Siuke prügiauditi, tööriistakasti väljaarendamine ja selle läbiviimine. Ja meie Maxiga oleme siis nii-öelda selle esimese osa kunstinäituse ja selle kampaania nii-öelda peasüüdlased või siis nagu ja eestkõnelejat siis selles projektis. Aga jah, see näit, kus on siis üks osa kunstnikud, kes praegusel näitusel on 14 kunstnikku Eestist, Lätist ja muust maailmast ja nad said siis valitud, et aasta aega tagasi oli üks selline kutsung ja siis sinna laekunud tööde põhjal ja meil oli niisugune seitsmeliikmeline žürii, kes siis valis välja need tööd. Kogu see prügikäitlus ja jäätmemajandus, et tegelikult see on ju väga lai teema, sellest on palju räägitud, nüüd mulle tundub viimastel aastatel üha rohkem ja kindlasti see arutelu muudkui jätkub, aga et võib-olla mõned sellised, kas teemad, ettepanekud, mis sa nüüd näiteks selle näituse puhul välja tooksid? Millega kunstnikud konkreetselt on tegelenud? Et see asi tegelikult ei ole üldse nii lihtne, nagu me alguses arvasime? Selles mõttes intrigeeriv olnud, et kas arendades me ei suhelnud mitte nii-öelda kunstivaldkonna inimestega vaid just keskkonnaekspertidega ja omavalitsustega ja need teemad, mis sealtpoolt esile kerkisid ja siis teiselt poolt need teemad ja mida siis kunstnikelt tulid, need ettepanekud? Tööd on küll valmis jah, et seal on, ütleme tööd, mis käsitlevad näiteks rõivaste küsimus, mis teha näiteks rõivastega, mis on ära kantud seal second hand poodides, kasvõi ka seal või siis toidutööstuse jäätmete küsimust. Nii et neid teemasid on lõputult tegelikult peaaegu, mida rohkem kujutajad sellega tegeleda, seda erinevamaid tahke sealt tuleb. Näitus reisib kuues kohas ja, ja mõnes mõttes, eks need tööd on valmis, aga siis nii-öelda see arutelu, mis nende tööde ümber toimub, et selle näituse raames on ka siis publikuprogramm, kuhu me siis kutsume ka jäätmeekspert ja keskkonnaalas inimesi ja ja need tööd on pigem selline alguspunkt selliseks diskussiooniks, et seesama loodusmaja näituse puhul me oleme teinud koostööd siis loodus enda rahvaga ja siis elava tatart too grupiga ja siis ka sellist natuke põrandaaluste algatustega prügikasti koriluste ja selliste teemadega. Et see näitus on olnud jah, selline nii-öelda platvorm, kuhu need siis eri ja just nimelt väljaspoolt kunsti valda inimesed saavad kokku tulla ja tegelikult arutada. Ja ma usun, paljud teemad näiteks ei ole üldse käsitletud kasvõi selle meie nii-öelda pilvemajanduse ökoloogilist jalajälge antud näitusel, aga nii-öelda see, see arutelu ja, ja siis need publiku tegevused, mis meil siis näitusega koos on. Et sinna me tahame kindlasti neid teemasid, mida me kaks aastat tagasi ei näinud, tuua need ka sisse. Sest jah, et eraldi teema on veel ka kaasaegse kunstivaldkonna enda ökoloogiline jalajälg, et see on ka põnev teema ja siis nende erinevate ekspertide kaasamine. Õnneks on teil ju aega veel peaaegu poolteist aastat selle kõigega veel süvendatult edasi minna, projekt kestab siis aastani 2021 ja loodusmajas siis Tartus avatud näitus mitte silmist, mitte meelest, on avatud 25. oktoobrini, nii et ka sinna veel jõuab minna? Jah, ja kes ei jõua Tartusse, siis näitus tuleb tagasi Eestisse 2020. aasta kevadel kõigepealt siis Viljandisse Kondase keskusesse ja seejärel siis Eesti maanteemuuseumisse. Et jah, see näitus toimub ku erinevates institutsioonides, eks ju, et ainult nii-öelda see kunstitaustaga institutsioon ongi siis Kondase keskus ja ka see, et nad eri nii-öelda institutsioonid neid ka siis võõrustavad, see annab ka siis tegelikult hoopis nagu täiendava vaate kogu sellele prügiteemale. Aga tõmba mägi siitpoolt kokku, et sellest, kuidas jätkab Moks kahtlemata üks kõige vanemaid ja tuntumaid omaalgatuslikke praktikaid residentuuriprogramm Eestis, sellele saab vastuse ilmselt mõne aja pärast, kui teie oma residentuur on tehtud. Ehk siis kuuleme, uurime uuesti, aga aitäh Evelin praegu kunstiministeeriumisse tulemas. Ma saan aru, et ETK on täpselt selline, et veel palju avaldada ei saa, mõtte tallessettivad. Aga näitus Tartu loodusmajas on antud ja see on siis üks võimalus Moksiga kohtuda. Praegu aitäh kutsumast, aitäh sõna andmast, loodan kindlasti kuulete mingis vormis ka ka sellises saurusest edaspidi aitäh.