Algab saade sarjast järjehoidja stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. Klara Viik Schumanni sündinud 13. septembril 1819 Leipzigis surnud 20. mail 1896 Frankfurt Ammainis eakaaslane Jacques ohvem Bachi Stanislav Monjuško kuninganna Victoria ja prints Alberti ka Johann Voldemar Jannsen niga. Ema Marianna trombliks abiellus oma klaveriõpetaja Friedrich liikiga 1816. aastal. Viie aasta pärast lahutas sellest abielust sündinud lapsed Klara, Alvin ja Gustav jäid isa juurde, kes kaua keeldus lubamast lastel oma emaga kohtuda. Ema abiellus 1825. aastal muusikaõpetaja paagrilliga ja siirdus elama Berliini. Isa Friedrich viik 1785 kuni 1873. Lipsigi klaveri ja lauluõpetaja, klaverivabrik kant ja muusikaraamatukogu asutaja õpilaste hulgas tütre Clara ja Maria kes olid pianistidel tuntud aga ka Robert Schumanni, kes viiki soovitatud sõrme venitusaparaadiga keroplastiga oma käed vigastas, sedavõrd, et professionaalse pianistikarjääri kaotas igaveseks. Klaravik. Esimene avalik kontsert 1828. Tüdruk on siis kaheksaaastane. Ja ajalehed kinnitavad, et ta mängis Mozarti klaverikontserti Estu kümneselt mängivat klaarat, kuulab imestuse ja üllatusega paganiini. 11 aastane Klaara annab lipsikike Vandhausis kaheksandal novembril 1830 iseseisva klaverikontserdi. Järgmisel aastal vaimaris mängib ta 80 kolmeaastasele Götele tema kodus kätte on vaimustuses. 1831. 32. aasta talvel old Klaara kontsertreis Pariisis. Ja teda kuulavad šopäen Mandelson Meyerber, kalk Brenner paganini. Nad on väljendanud oma muljet. Need muljed on väga positiivsed. Robert Schumanni kuuleb ja näeb klaarata esimest korda märtsis 1828. Õppides Vicky juures näeb ta Clarot nüüd peaaegu iga päev. Ja taas lipsigisse naasnuna asub Robert Suumann elama viikide majja õppima ja alluma rangele päevakavale. 1835. aasta sügisel saavad 16 aastane Klara Viik ja 25 aastane Robert Schumanni teadlikuks oma vastastikusest kiindumusest. Järgnevad viis aastat on keerulised noortele armastajatele veel enam ehk Klara isale kes otsustavalt fanaatilise visadusega on selle sõpruse ja armastuse vastu. Vihik väidab vajadust tütar materiaalselt kindlustada ja kinnitab, et Robert Schumanni seda sugugi ei või. Tegelikult näitavad säilinud dokumendid, mida Klara eluajal hoolikalt muide varjati ikka au paklikkusest isa vastu. Et Friedrich Weeki despootlikku võimu ja tegelik põhjus oli materiaalne huvitatus saada rahvusvahelise menuki ka pianisti omandit Tre sissetulekutest. Lõviosa. Selle nimel kõlbas igalatus laimama tulevase väimehe aadressil. Iga takistus oli piisavalt hea, kui ta suutis noori üksteisest eemal hoida. Ja noortele ei jäägi lõpuks muud üle, kui pöörduda kohtusse. 1839. aastal. Friedrich Viik venitas kohtuprotsessi 13 kuud. Aga tema käitumine kohtuistungitel olevat olnud nii taltsutamatu ja nii väljakannatamatu, et ta mõnigi kord kõrvaldati kohtuistungilt oma halva käitumise tõttu. Apellatsioonikohtuotsus jõustus 12. augustil 1840 Kuu aja pärast. Robert Schumanni ja Clara viik laulatati Leipzigi lähistel šernaxeldi kirikus. Isegi 160 aastat hiljem on vaev lugeda noorte kirju, mis pärinevad laulatusele eelnenud viiest piinavast aastast. See tähendab aastatest 1835 kuni 1840 kurnavad hingelised läbielamised, Lootuse alles hoidmine, usk armastusse, mis täiesti arusaadav väliste jõudude survel peaaegu kippus mõnikord kustuma. Aga me teame, Klara on üks Euroopa tipianistidest ja mõelgem vaid, kellega kõrvuti. See on see osa Klara viigi elust ja loomingust milles meil toetumiseks ongi ainult teda kuulnud inimeste väljendused kirjas. Muide, 1839. aastal Pariisist tulles. See on siis see aeg, kui noored on läinud Klara isa vastu kohtusse. Ei lähe enam oma koju läksi, kesse vaid läheb. Elama Berliini oma ema juurte isaga kokku saada pole ilmselt vähematki soovi. Rupert ja Clara Schumanni neil oli kaheksa last. Neljast pojast, üks suri väiksena. Üks veetis oma elu viimased 30 aastat vaimuhaiglas. Ja Klara eluajal kustuvad tema seitsmest lapsest. Veel kolm. Me ei puuduta Klara ja Robert Schumanni elus kohtumist, mis on muusikaajaloos kuulus. Kohtumist, mis toimus Düsseldorfis 30. septembril 1853 kui Schumanite maja uksele koputas 20 aastane Johannes Brahms. See kohtumine teatavasti päädis Robert Schumanni soovituskirjaga saksa nordi kirjastajale Herkelile. Ning 28. oktoobril 1853 ilmunud Robert Schumanni artikliga ajakirjas laiet Saighrist firmusi. Artikkel laiemmaanen uued rajad, kus kulutati saksa muusikale uue geeniuse tulekut. See on omaette teema. Nende kolme inimese suhted, Nende loomingulise tegevuse vastastikune toime ja mõju kaasajale. Tuleb ainult veel meelde tuletada, et 27. veebruaril 1854 oli Schumanni vaimne seisund juba nii hull et ta tegi enesetapu katse. Aga see on üks teine lugu. Clara Schumanni mõeldes on Robert Schumon kirjutanud hulga teoseid. Klarale pühendatud teoste hulgas on üks suurejoonelise maid klaverikvintett Opus 44 s tuur. See pärineb aastast 1842. Aga enne, kui me asume kuulama seda kvintetti lubata, kui ette lugeda mõned eestikeelsed kirjatükid, mis puudutavad Robert ja Klara Schumonit Karl meister Robert Schumanni ja Eesti. See kirjatükk pärineb aastast 1956. Jaan trükitud Karl Lesteri valitud artiklites. 1840. aastal abiellus Robert Schumanni lipsigi Väljapaistva klaveripedagoogi tütre kuulsat pianisti Clara viigiga. Juba siis pidi Schumon andma klarale lubaduse, et saadab teda kontserdireisil Venemaale. Peterburis ja Moskvas esinesid sageli Lääne-Euroopa kuulsad solistid. 1842 viis kontserdimatk sinna isegi listi, kes andis läbisõidul kolm kontserti Tartus. 1844 tegi oma kontserdireisi üle Baltimaade, Peterburi ja Moskvasse kaklarošuuman. Tallinnas tegutses tol ajal klaveri ja viiuliõpetajanna Clara Schumanni vend Alvin Viik. See oli õppinud klaverit oma isa juures, riiulit aga varem Tartus tegutsenud lippardi keelpillikvarteti Väljapaistva viiuldaja, hiljem Leipzigi Kemanthaus, orkestri kontsertmeistri, siis juba kuulsa viiulikunstniku ja pedagoogi Ferdinand Davidi juures. Jaanuarist 1844 ilmus Tallinna nädalalehes Alvin viiki poolt avaldatud teade, et tema õde Clara Schumanni reisides Peterburi annab ühe kontserti kartallinnaš. Reisiraskuste tõttu. Tuck kontserti Tallinnas siiski ei toimunud, küll aga Tartus, mis oli läbisõidul linnaks teel. Clara Schumanni esimene kontsert Tartus oli üheksandal veebruaril. Sellele järgnes veel kaks kontserti. Nende puhul kirjutatakse Tartus ja Riias, et pianisti poolt eelistatud suurimate meistrit Beethoven, Mandelson šopäen kõige raskemate helitööde juures imetletud tema ettekandel tavatu meisterlikkuse kõrval eriti tundeküllust ja õrnust mistõttu need kontserdid vastasid täielikult suurtele ootustele. Clara Schumanni mängis ka enda helitöid. Kas ta Tartus esitas ka Robert Schumanni teoseid, see andmist ei selgu. Aga on huvitav, et kontsertide eelteates nimetatakse Robert Schumanni nimekaks laulu komponistiks. Peterburist tutvustas Schumonitele linna tuntud baltisaksa literaat Eesti kultuurilukku mitmeti oma nime jäädvustanud doktor Shulz Bertram. Kokkupuutes Suumanitega kirjutas ta peagi oma emale, kes elas, tormas edasi, loeme Sulspektormee kirja oma emale aprillist 1844 Peterburis Robert Schumanni, kes veetis koos oma veetleva naise klaaraga mitu nädalat. Siin on Hendselti nüüd taasloometööle virgutanud. Proua Suumann andis siin neli kontserti ja pühitses suuri triumfi. Prints fon Oldenburgi Žuareel sai endiselt üle oma hirmust avaliku esinemise ees ja mängis koos proua Schumoniga, kes mängis teist klaverit. Schumanni variatsioone. Olin huvitava abielupaariga korduvalt koos ja lisaks tutvustasin nendele punaHenselt, teil puudus selleks aeg ka Peterburi vaatamisväärsusi. Mõlema kunstniku terava pilgulised targad tähelepanekud tegid mulle palju rõõmu, iseäranis aga liitis meid imetlus Enselti vastu. Proua Schumon ütles, et nii oivalist õhkõrna klaverikasutust nagu on Hendseltil pole ta veel kunagi kuulnud ning et tema seda kunagi ei omanda. Täpsustuseks see, mida heldelt koos proua Schumoniga Peterburi kuulajatele esitas, oli Robert Schumanni andante ja variatsioonid kahele klaverile ja see pärineb aastast 1843. See on siis üsna värske teos. Temapoolne linna tutvustamine summanitele lõppenud väikese ebakõlaga nimelt ei nõustunud Robert Suumann tema mõjutamisele ja naise palvetele vaatamata astuma paati, et sõita üle Neeva Peeter-Pauli saare kindruse juurde. Üritusest tuli loobuda ja Robert Schumanni oli sellest silmapikkust alates väga halvas tujus ja sõnaaher. Schulzbertram lisab. See peaaegu haiglase hirmu väljendus jättis minule kui arstile iseäraliku mulje. Ja nagu me juba eespool ütlesime, 10 aastat hiljem raskest närvihaigusest kurnatud helilooja teebki oma piinadele oma meelest lõpu. Aga Peterburis juhatas Schumon selle kontsertreisi ajal oma esimest sümfooniat. Mängiti tema kvartett. Klara esitas ta Grasleriana ja teisi klaveripalu ning koos kuulsa Peterburi pianisti Helmseltiga andante ja variatsioonid millest me siin juba kõnelesime. Kas kogu Peterburi publik jõudis äratundmisele, millise haruldase kunstisündmusega on tegu? Selles kontserdi kaasaegsed kriitikud mõnevõrra kahtlevad. Ja on ju selge, Schumanni muusikat hakatakse hindama tegelikult alles 19. sajandi teisel poolel. Ja kuidas käib suhtumine Schumanni kui helilooja rännumees näitab ju ka ajalehtede teadaannet. Siin viibis pianist proua Klara Schumman koos oma mehega. Nii et helilooja Suumann ei ole laiema üldsuse jaoks veel sugugi tollel hetkel endastmõistetav. Pöördume nüüd Clara Schumanni 200. sünniaastapäeva meenutuseks tagasi Robert Schumanni klaverikvintetti poole mis nagu öeldud, valmis 1842. aasta oktoobri alguses ja mis on pühendatud Klara Schumonile. On teada, et seda tutvustas Suumann 43. aasta alguses ferenduslistile. Ja siis mängiti seda ka jaanuaris 1843 kevanthoushis. Ja märtsis 43 teatab Suumann oma kirjastajale Hertalile, et teoson trükiks valmis 1853. aasta viimastel kuudel. Paraku Siska Schumanni vaimutervise viimastel kuudel oli heliloojal Hollandi linnades trumphaalne kontsertreis. Klara osavõtul kanti seal ette ka klaverikvartett ja klaverikvintett. Ja just klaverit kvintetti edust algab suurem publikuhuvi. Robert Schumanni muusika vastu kinnitavad muusikaajaloolased. Robert Schumanni klaverikvintett essu. Opus 44. Osad allegro Prilli ante In Mondo Tunna, Marcia Scertza allegro Manontropo. Esitavad kiroomiki kutsi. Petromande Lazaker, Genhabki, Daniel Esser ja Villem Bruns. Võte on tehtud 1992. Kuulsite saadet sarjast järjehoidja stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Saade on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Sarja valmimist toetab Eesti Kultuurkapital.