Rahuli sur roosiõites õhtupuna hiie taga hõõguma, taevaperv, märatsegu elu piina, pime maru taga nägu, murepilve mustem serv. Ikka rõõmulike helde heledasti, lõpetad sa päeva kullast käima, teed piksetuhk ja põrm võib kõik maailmad mata. Ilu vägevus peab seisma, vankumatu. Ilusal ei ole maa peal eluaset. Tema kodupaik on parem iluilm. Tema terake siin tolmu vallas tärkab tema poole, pilkude võib lillesilm. Aga ilu, sinu seletatud kuju, mulla udunurmed iganes ei näe. Kõrged jumalad on selle sõbrad, ainult hauastamis astub, tuleb varjuv, ainult nõndaks, mina vaene igatsedes vaatan päeva särav silm, Sulooja minemist, eluarmastus mind kurvemaks teeb aina. Suurus äratab mu leinad suluksist. Mis ma otsisin, ei seda mina leidnud, mis ma leidsingi, see roomas põrmus maas. Muld, eks võta jälle muld nüüd varju alla. Vaba vaim, et kõrgust otsiks kõrgemal. Mullegi kord paistis roosiline päike, inimsugu oli minu ideaal. Selgel rõõmuallikal siis laulukastet juues olin ma kui jumalate maal, kuidas õhetasid naerulimu päevad, kuidas õnne julgesti, mu süda lõi kaunis mõtte, kaunim tegu. Ainult seda püüdsin, tahtsin võidugema pühitseda. Nagu kotkad, pesalt lauglesid mu laulud mõtte mühas üles, püstiast pilvemäest taga taevad, käikusid mu pidul kaasa. Kuid mu päev läks looja. Kamnel kukkus käest. Inimsugu tappis oma ideaali, rasked raherõngad varjasid mu teed, mis ma hõisates kord laulsin, inimperes ammugi nüüd kustunud on ajameres üksnes undamisi, mõned kauged kajad kadu, vigu kolletanud kalmu alt üles, kohkudes mind mahajäetud hüüdmas. Oma koopahäälega on koledalt ikka leinalisem ikka võõram, võikam ikka lagedam on mulle ilma laam. Kellel kadus rõõm, ta kandle helin, aga surmavõitlus juba seal on selja taga. Ära kaeva, kannata kui mees ning oota ammu säetud aja piiril koputust. Ja kui sinule kord viimaks käega viipab, maja uksel hingel verine ja must, mine temaga, eks mõtle kuldset aega nutta, pisar veel. Ja sihi poole siis kasvõi kaljukaudu läbi kõrbe kelu elu kõrgem latt ei ole ainult elu. Suur elulatav Sa iganes ei leia seda. See on ju sinus endas ja su ideaalis las kõrgust kõrgusega latvab inimparv. Ta kõige kõrgemaks jääb ainult mõõt ning Arv Mil sõgeduse õnnetorn võib rajaneda. Su süda olgu su maailm, löö lahku mullast ja vaata tähelaotust üle taevakalda. Sa näed ehk ainult und, eks näe, siis ainult tund suu üürike ja tõtta Velu tund siit varjust ometi viib tõsiduse valda. Nüüd rõõmud, kannatused otsas, under rammu. Ma võitsin. Lootused nüüd pihuks-põrmuks, minge nüüd, inimesed, jätan maha teie maja. Kui minust ükskord kuulukse, Ta elas ammu siis pühalaulu pikse, heidan teie hinge, mu haruharvad sõbrad, läbi halli aja.