Võidupühal meenutame tavaliselt neid, kes suure võidu meile tõid. Kuid teie kahekesi olete uue põlvkonna mehed, need, kes meie kodu praegu kaitsevad. Ja nojah, seda raha ei võtnud. Ja teie samuti ei tulnud, et praegu me oleme kahurväeosas. Kui võtame kahurväeosa võrdluseks. Kõigepealt, et muutunud on kahurväe laskekaugus on muutunud tema kvaliteediline külg. Ja siin peab muidugi nimetama neid, kes sellega konkreetselt ümber käivad, selle tehnika on muutunud, mehed. Võtame kas või näiteks hariduslik külg. Kui mina algasin teenistust, see oli 20 aastat tagasi siis oli all üksnes ainult mõned üksikud, need, kes omasid keskharidust. Aga praegu näiteks on ainult mõned üksikud, kes keskharidust ei oma jääks muidugi, see on ka loogiline just tehnika muutumine tehnika. Keerulisus nõuab ka omalt poolt, et oleks vastava haridusega mehed, kes oskaksid tehnika vastavad ümber käia. Väeosa on metsa sees ja kui ka õppuste päevad on, siis peletab dekasid linnud ära. Kui ikka jah, hommikustele Akkali operad käima ringi suur mürin ja meeste sumin, et isegi presidendi kõrvale. Tänapäeva tehnika nõuab ju väga palju higi ja vaeva. Muidugi ei saa võrreldes Suvorovi aegsete vahenditega või suure isamaasõjaaegse relvastusega. Ta nõuab ka siin veel teisest küljest midagi rohkemat kui suure isamaasõjaaegne tehnika. Võtame näiteks psühholoogilis moraalse ettevalmistuse poolest siis inimeste üldise poliitilise ettevalmistuse poolest. Ja mitte asjata. Meie õpeta inimesi ainult käsitsema relva, vaid ka püüame teha nii, et inimene teadlikult läheneks kõikidele nendele küsimustele, mis teda võivad tabada tulevases sõjas, kui selle peaksid imperialistid valla päästma. Sest teaduslik-tehniline revolutsioon on läinud nii kaugele, et tänapäeval ei aita mitte ainult tehnikatundmisest, vaid inimene peab olema läbitud sügavast vastutustundest kuna suure isamaasõja ajal võib-olla ühe-kahe mehe distsiplineerimatut või hooletus lahingutöö juures võis viia ainult allüksuse või väeosapoolt ülesande, mitte täitmiseni või halva täitmiseni. Aga tänapäeval näiteks ühe õhumärkide avastamise jaama operaatori viga või hooletus või distsiplineerimatu viib üle, võib viia üleriiklikult väga rasketele tagajärgedele. Siin liiguvad masinad praegu, mis tassivad kahurid õppustele metsa tagasi oma seisukohta, vana tuntud ütlemine, onju, et raske õppustel siis on kerge lahingus. Et valmistada ette Haatsetalisti, on meil aega tõesti teha, selleks ajaks nagu on teada, tahan või teenistus, kaks aastat teenistusaeg ja kahe aastaga ette valmistada näiteks haat, arvustajad või kaugusemõõtjat. Siis peab tegema ka kõva treeningutega vaeva nägema. Nii et oleme ametis hommikust kuni õhtuni. Ja peab ütlema, et need on tõesti asja juures hingega. Ja olgu kui raske ülesanne on, ikka saavad hakkama ja täidavad ausalt, mis on ette nähtud. Kunagi oli kõige võimsam väeliik kahurvägi, seda meenutavad kõik Isamaasõjast osa võtnud ja tuletavad meelde muidugi esimesi reaktiivrelvi katjušasid. Tänapäev on sellest nüüd juba hästi kaugel, eks muidugi, isegi praegu öeldakse meil veel, et kahurvägisem sõjajumal. Aga muidugi on nüüd juba kaure kõrvale ilmunud uus ja palju moodsam. Liikisi on ta Getvaid. Aga muidugi Acetvaid kõiki ülesandeid lahendada ei saa. Oleks väga kallis, ütleme, haka mingisugust tulepunkti hävitama ketiga. Nii et isiklik, minu nagu kahurväelase arvamus on, et Kauragi ei kaota kunagi oma valvsust ja võimsust takerdus vägede kõrval. Sellest on muidugi möödunud aastakümneid, kui ilmus meil esimene reaktiiv rel Katjuša ja selle aja jooksul on ka reaktiiv relvat, ma mõtlen reaktiivrelvi ja rakette hiljemalt rakette läbi teinud väga suure arengu ajaloo ning on jõutud vist juba praegu oma täpsuse ja täielikkuse tipuni. Nagu ütlesite, sõjajumalaks on ka praegu ikkagi jäänud kahurvägi, mis on praegu kõige tähtsam ülesanne, kahur veel? Või mida te lahendate, missuguseid probleeme? Praegu on meil kahurval kõige tähtsam probleeme kõige tähtsam ülesanne see et tõsta just kahurväe tule täpsust ja efektiivsust neid kahurit, mis lasevad otsesihtimisega ja ka neil neil kaluritel, mis lasevad kinnistes tule positsioonidelt. Ja meie isiklik koosseis võitlevad selle loosungi eest. Et just avada esimese lasuga märki tagajärgi on saavutanud selles suhtes väga häid. Kui võib-olla suure isamaasõja jooksul kasutati ühe tule allasurumiseks 200 250 mürsku, siis meie peaksid selle praegu ära lahendama 150. 40 mürsuga. Muidugi, sõjaväelasele on need arvud isegi praegu suured, kuid peab arvestama seda, et mürsu lennule avaldavad ju mõju väga mitmesugused tegurid. Tegelemine metroloogiaga, palistikaga, alustame kõik faktorit, nii meteoroloogilised, tuule kiirust, tuule suund, õhurõhk ja ka palistrid andmed. Ning vastavalt sellele teeme ka teatud ette valmistada just kahuritele nende isiklikud kui nii-öelda vead, arvestame neid ja ebatäpsused. Niisuguse täpsuse. Ja see on puhtalt juba nagu elektronarvuti töö. Kuiva juttu on elektronarvutites, Sist pole vist kaugel see aeg, kuna aga vaat ülesandeid lahendama kahurväes elektronarvutit võib-olla peaksime. Tänasel päeval just eriti tuletame meelde ka seda momenti, et meie tänapäeva sõjamehed on ju suure isamaasõjaaegsete lahingutraditsioonide jätkajad. Ja seoses Kaur väga, millest meil täna juttu on, peaks ütlema, et see on kõikide relvaliikide ja väeliikide jaoks omale et just jätkata vanade traditsioonide vaimus. Ja kui võtame eri relvaliikides, siis kõik on seotud tavaliselt stopperiga sekunditega sekundi murdosadega. Ja seal on muidugi väga häid tulemusi, kui iga sõdur, seersant, iga ohvitser on väljas sekundi või tema murdosa eest. Sõdur ja ohvitser on ka võidupühal valves, et teised korralikult pidutseda saavad. Kui oleme valmis igapäeval välja astuma kaitseks ja kõik need on oma postidel valmis esimese häire puhul oma kohtade asuma. Vanad rindemehed meenutavad 45 millimeetrilist tankitõrjekahurit, mis oli ääretult populaarne ja vaenlasele suurt hirmu tegi. Kus need kahurid meil praegu on? 45 millimeetrit kahurit, mina nägin ainult oma teenistuse alguses. Neid kahurit meil praegu enam ei ole. Nende asemele just praegu nägite, seal sõitis mööda metsa sisse, on ilmunud hoopis võimsamat tankitõrjekahurit, mis meil on jäänud veel suurest isamaasõjast, see meie vana ja armas haubitsa. Ja ma arvan, et see ei kaota vist veel niipea oma efektiivsust, sente võtmeta. Eesti on väga õnnestunud relv sõja ajal, muidu ma näinud seda. Oli ju väga palju hobuveokeid ja hobuseid. Kuidas praegu üldse pole, seal on mõeldav, nende veokite asemele on ilmunud hoopis uuemat, võidavad kiired ja väga mugavad teokid. Transportöörit, mis jäävad meie kahurid ükskõik mis ajal, ükskõik mis ilmastikutingimustes ja nähtavasti ükskõik missugusel maastikul kas põhjast lõunasse või siin keskrajoonis. Aga sidekahursidemega tähtis 50.-te aastate keskel ma mäletan. Kui ma alustasin oma ohvitseriteenistust, siis ma mäletan, et lahingulaskmisel polügoonil oli ikka tavaliselt kõige kindlam sidevahend telefon kaabelpidi hästi korras olema. Mäletan, et radio vastu siis veel nii suurt usaldust ei olnud. Kõige tähtsam oli telefon ja telefonirühma komandör ja luurerühma komandör. Need olid tulejuhtimise all kõige tähtsamad mehed. Aga praegu võrdlusi kui niisuguseid ei saagi õieti olla. Telefoni, me kasutame väga harva ainult statsionaarses olukorras, aga nüüd on meil kasutusel juba ammugi ultralühilainejaamad mis on töös väga kindlad ja väga mugavad. Nende juhtimisorganid on väga mugavad. Ainult paar nupukest ja laine olnud fikseeritud mingist sageduse kõrvale kaldumisega segamise ei ole tol ajal radist omaette ka kiirnagu. Ta pidi leidma just nimelt sageduselt kõikide muude sageduste hulgast enda oma üles. Praegu see küsimus langeb täiesti ära, mehed sõjaväes näevad päev päeva kõrvalt vaeva, õpivad, eraldab vahendeid kõik, aga selleks, et meie kodu kaitstud oleks. Kuid samal ajal on meie riik ka see, kes kõikjal ja alati propageerib rahumeelset koostööd. Kes kõike püüab ära hoida sõda. Me püüame pidada oma lahinguvõime kaasaja tasemel. Ja ma usun seda kindlasti, et ta on kõrgemal tasemel kui imperalistidel. Meie sõdur teab alati, et tema vastaseks on ka tänapäeval väga tugev vaenlane. Siis meie sõjamehed püüavad teha kõik selleks, et meie partei 24. kongressi juhtnööre meie armee relvastatud jõudude lahinguvõime tõstmiseks kohta rangelt täita. Ma tahaksin öelda just noortele, kes praegused saajad kuulavad kui mõned teist jätaksite oma õpinguid 100 koolis. Praegu on meil kõik koolid juba kõrgemad sõjakoolid. Et mitte ei saa keskharidus. Kehtiva kärgima hariduse ja arvan, et Homsi revolutsioon küll raske elukutse, aga ta austav ja veel raisal vajalik elukutse. Et minu elukutse on mulle väga meeldiv olnud, on väga palju rahuldust andnud. Soovitaksin meie noortele valida niisugune tee, sest me ootame ju täiendust, eks ikkagi nagu kuulsime, siin relvad, vananevad mehed ka vananeva Alexi uut täiendust tarvis ei oleks väga hea, kui tuleb niisugune täiendus, kes on kõrgesti haritud ja hariduse liinis, on võimalused väga suured, väga palju erialasid, huvitavaid erialasid ja see on austav elukutse. Õhtuks lõpevad siin väeosas, õppused, siia metsa saabub vaikus. Mehed lähevad puhkama. Linnulaul saab jälle ööks täie jõuteljega, Endel Kirsimägi ja Enn Veskimägi, head võidupüha. Ja teie kaudu siis ka meestele, palun need sõnad kõikide nende poolt edasi öelda, kes tavalist igapäevast tööd teevad. Aitäh suur tänu enda poolt paluksime õnnitleda võidupüha puhul kõiki suure isamaasõjaveterane, kelle lahingu traditsiooniline jätkame.