Minu Essene kinnipidaja kuulukse oma valvuri ülesandeid hästi tõsiselt võtvat. Oli juba õhtu videvik, kui pika komandeeringu järjekordsesse sihtpunkti jõudsin. Otsitav elamu asub keset suurt viljapuuaeda ning Kunima kurkoode majanumbrit ja silti otsisin, kargas nurga tagant välja suur hundikoer ning kuulutas oma vägeva haugutusega stoppkülamees. Ja ta ketis on, mõtlesin tol momendil. Hiljem aga selgus, et ega ta sõjakas polegi koduvalvuritel niisugune ettevaatlikkus ja umbusklikud võõraste suhtes on ühesugune nii meil Eestimaal kui ka Ukrainas. Vahepeal on mind õrnukese laika nimega hundikoer juba ära nuusutatud ja muidu takseerinud ning jäi rahunenult õue oma valvepostile nagu kunagised tunnimehed mõnikord kas igavusest teinekord üksteisel julgustamiseks või siis kontrollimiseks, kas naabertunnimehed ikka elus veel on. Nõnda vahetab nüüd ka tema oma häälitsus signaale naabermajade koertega. Nagu vihjatud, viibin praegu Ukrainas, täpsemalt Melinitski oblastis Grassilva rajoonikeskuses samanimelises asulas. Meie mõiste järgi on see nimetus liiga tagasihoidlik. Eesti NSVs kannaks Graszilov oma elanike arvu poolest linna tiitlit kuid mõõtmed on siinkandis teistsugused ning kohalikele elanikele on Graszilovo lihtsalt asula. Linna tüüpi küla ühe-kahekordsete majadega suurte viljapuuaedade ja laiade asfalteeritud tänavatega. Esialgne tutvus on tehtud ka pererahvaga. Nooremad saanud teada, kes ja kust ma olen ning milleks tulnud läksid tagumistesse ruumidesse meie pereisa ja pereemaga. Istume köögis. Esialgu vaatasime meiegi veidike televiisorit. Siis aga kolisime tagasi kööki siin nagu mugavam suitsetada ja oma, et juttu puhuda. Just tolle jutuajamise pärast, pereisa Aleksander kurkooga ma nii pika teekonna ukraina südamesse ette võtsingi. Külaline kandub minevikku ning on oma iseloomult karm. Karm, seetõttu ET meenutab karmi aega suurt isamaasõda. Asi sai alguse sellest, et nõukogude rahva võitluses hitlerlike röövallutajatega veeres raske sõjamasin ka üle meie vabariigi ja mitte lihtsalt veeres N d elu ja surma peale teinud heitluste ajal omas Eesti NSV suurtest rateegilist tähtsust ning verised olid siin nii kaitse kui vabastuslahingud. Vabariigis pole veel täpselt kindlaks tehtud, kuid sõjaajalugu uurivad seltsimehed arvavad, et Eestimaa pinnal üles näidatud erakordse mehisuse ja lahinguleidlikkuse eest on antud Nõukogude Liidu kangelase nimetus 80-le meie maa sõjamehele. Kaheksa nendest 80-st said kangelase kuldtähe kuulsa auveri kiilu sisse raiumise ajal hitlerlaste kindlustusvööndisse. Ja üks nendest kaheksast Ongi Aleksander kurku, kelle poole ma tänasel hilisõhtul külla tulin. Juba varem kuuldust-loetust peaks olema teada, et auverb platsdarmi rajamine kuulus raskemate sõjaliste operatsioonide hulka. Oma esimese lahingu pidas Aleksander kurku sõja alguses Kiievi lähedal seeerrzeri Stalingradis ja siis Leningradi all kuid kõige raskemaks kohaks peab ta Auvere. Üks näide selle kinnituseks. Sakslane paiknes kõrgendikul ja meie all madalikul oli siis suurtükiülem ja sain korra ülesande toimetada oma relv öösel keset vaenlase kaitsest. Vaenlane püüdis, lõigati ära maanteed, et takistada meie eesliini varustamist. Ja tollele teele oli ta juba päris lähedalegi. Meil õnnestuski kahur kaugele ette nihutada, ilma vaenlane oleks seda märganud. Hommikuks jõudsime ka vaikselt kaevuda. Just saime söömise lõpetada, kui põõsaste vahel hakkasid juba võõrad kujud vilksatama. Meie kahuri otsesihtimisega tabamused tulid hitlerlaste ootamatult ning nende rünnak seekord lagunes. Umbes tunni aja pärast tuli vaenlane uuesti peale, kuigi nüüd oli neid rohkem ja nad olid palju ettevaatlikumad, pidid ka siis tagasi tõmbuma. Aleksander kurku on keskmist kasvu Rässakas ja muheleb olemisega mees. Enne seda töötas ta siinsamas Graszilova kandis kolhoosi aseesimehena sõjapäevil mõned pidanud teda liiga järeleandlikuks, liiga pehme iseloomuga inimeseks. Tegemist oli aga osavõtlikkusega heasüdamliku, see ja tagasihoidlikkuse ka kõige selle tõttu ei maksa imestada nägi, et kurku oma lahingtegevuse kuulsamatest momentidest ei tahtnud kuidagi rääkida. Pikapeale siiski sain taashaaval täpsema pildi kasvõi sellest kolmepäevasest episoodistki, millel kangelane alles peatuma jäi. Kolm päeva olime niimoodi keset vaenlase leeri kõige enne langes rivist välja laadia. Varsti sai jalast haavata ka teda asendanud teine meeskonnaliige. Ühe rünnaku ajal õnnestus hitlerlaste oli juba päris lähedale jõuda. Siis võtsime appi Tasku kahurväegranaadid. Hea, et neid ikka jätkus. Samuti oli meil rohkesti automaadi kettaid, rääkimata kahurimürskudest. Kuid kõige rohkem valmistas muret see, kui teise päeva õhtul mürskude ette toimetajad, kliimov ja seened langesid. Siis jäimeratistiga kahekesi. Kolmandal päeval sai raskesti haavata garadist Bogomeet. Kogusin kaaslaste taskutest seljakottidest kokku kõik järelejäänud granaadid ja padrunikettad. Õnneks oli raadiosaatja veel töökorras, kandsin komandörile ette olukorra tõsidusest ja tuli taas hakata tulistama. Läksin kord ühest, kord teisest relvast, oli lausa ime, et ka seekord hitlerlased tagasi tõmbusid. Vist kartsid õhtupimedust? Varsti vaibus ümberringi keenud tohutu lahingumöll. Mulle said tulla appi kaks meie tanki ja kaks iseliikuvat suurtüki. Nende kolme päeva kestel lõime tagasi 14 vaenlase rünnakut. Sidusime suure hulga hitlerlasi ning teistel meie sõjameestel õnnestus maantee uuesti enda kätte võtta. Õnneks polnud ma üldsegi haavatud. Kannatada said vaid mu läkiläki. Mõlki oli vaenlase kuul löönud pluusi rinnataskus oleva medali, mille sain Leningradi vabastamiseks peetud lahingute ajal. Mitu kuuli oli jäänud peatuma vatijopes. Kui aga vasaku saapa jalast ära tõmbasin, kuku sealt välja üheksa vaenlase kuuli. Juba varem oli mul Aleksander kurku kangelaslikkuse kohta varuks veel üks näide. Nimelt külastasin ma enne Grassilos sõit mist sama möll niiski oblasti keskuses elavat teist endist suurtükiväelast erualampolkovnik Ivan kiipotit. Ka tema sai auvereplats, tan vil üles näidatud mehisuse ja otsustavuse eest kuldtähe ning Lenini ordeni, teenisid nad kaua aega ühes polgus ja oma meenutusi alustaski kipot episoodiga kurku lahingtegevusest. Pärast Leningradi oblasti vabastamist forsseeris meie suurtükipolk koos teiste väeosadega Narva jõest. Võtsime sisse positsioonid Verie sooküla ja laste koloonia lähedal. Hitlerlased ründasid meid väga enesekindlalt ja püüdsid meie kaitsesse kiiluda. Nõnda sattus Aleksander kurko kahur kord ümberpiiramise ohtu ja nagu neetud, tekkis just siis relvas mingisugune tõrge. Vaenlane püüdis seda momenti ära kasutada. Nende tank väljus metsatukast ja hakkas palju pahandust tekitava kahuripoole tulema. Relva komandör tiris rutuga kaevikusse saksa kuulipilduja, mille vaenlane koos padrunivaruga oli ühe nurjunud rünnaku ajal maha jätnud ning hakkas sellega hitlerlasi peatama. Meeskonna meeleolu paranes märgatavalt, nüüd kogesid nad veelkord, et küll on hea, kui ka vaenlase relva oskad käsitseda. Ja pealegi on kuulipilduja midagi muud kui automaat. Vaenlase rünnak takerdus ning nende tank otsis sobivamat positsiooni meie suurtükiväelaste tulistamiseks tulistamiseks kindla peale. Vahepeal aga olid võitluskaaslased kahurikorda saanud ja kui vaenlase tank jälle küljega meie suurtükiväelaste poole oli, kärgatas pauk. Järgnevad mürsud aga kihutati sinna, kus hitlerlasi paksemalt juhtus olema. Tolle lahingu ajal langes sakslasi umbes 100, kellest hoonet kanti Aleksander kurku arvele. Üldse aga said auvereplatvormil meie polgust kangelase kuldtähe kuus meest. Kuna varem Leningradi all oli see austav nimetus antud juba kahele meie suurtükiväelasele, siis hakati polku nimetama kangelaste väeosaks. Oleme juttu puhunud juba hulga aega ja mitte ainult sõjast. Minule muhelema pereisa vastasistujale ja kaasvestlejale tundub loomulikuna, et nende kuue julge ning leidliku sõjamehe hulgas kinnitati kuldne kangelastäht rinda Kadimale siinjuures ei lubata, kui teha väikene kõrval, kui see võib-olla olete märganud meie vestluse taustana ühte omapärast sahinat kahinat. See tuleb maagaasi põlemisest tavalises puugite pliidis. Ukraina NSV-s on majapidamisgaasi jõudnud mitte ainult linnakorteritesse vaid sellega varustatakse ka maa-asulaid. Siingi lähevad torud pliidi ja ahjuküttekoldesse ning kui tahad näiteks tuba soojendada, süüta tavalises ahjus gaasileek. Köögis aga on praegu juba päris kuum. Suure hariliku pliidi mõlema rõngaste kettal lõõmab vägev gaasiliik ja pereema askeldab, seedib koolist teha. Gaasitorude viimine igasse külla on suureks kergenduseks Ukraina maarahvale. Nagu kinnitavad kurkootki, pole vaja enam kütuse pärast muretseda metsa, nagu steppides ei kasva ja kadurvast leidub mustmullavööndis ime nähe. Mis puutub aga väikestesse gaasipliitidesse ja moodsates gaasiahjudes, siis Needki joones stepiküladele tegema hakatud. Kuid nüüd tagasi meie vestluse põhiteema juurde. Jutust nähtub, et ukrainlasest seersant sõdis ka mujal Eestimaal, mitte ainult auvere kandis. Auvere kiilust viidi meid Tartu alla. Pärast suurtükiväe ettevalmistustuld jõudis meie jalavägi linna lõunaossa. Sinna läksime ka meie suurtükiväelased. Hakkasime maasse kaevuma. Poisid rääkisid mulle, et kuna ma igasugust välja maavärki, tunnen ninguma ja vaadaku ringi, ehk leian mõne sakslaste toidulao. Vahest on seal näiteks šokolaadi? Küllap poisid ise suurtükipesa valmis teevad. Ja läksingi, vaatan üks üsna suur maja päris terveks jäänud. Astun sisse. Laual, toidud, mida oli vaevalt sööma asutud. Maitsma ei hakanud viimati veel mürgitatud. Läksin keldrisse. Ise kahtlesin, et vaevalt siin šokolaadi on, aga kartuleid võib-olla leidub. Juba mitu päeva polnud neid saanud aina kuivproduktid. Nii kui keldrisse jõudsin, vaatan, istuks sakslane, automaat õlal. Me mõtlesime mõlemad, sest see oli ootamatus. Mina toibusin varem ja räägin talle, et kõigepealt anna mulle oma relv ja teiseks hakka menüüdega astuma, sina ees ja mina taga. Kuut vastab tema, aga ära mind maha kõmmuta, mina teie sõjameeste pihta pole lasknud. Nõukogude Liidu kangelane Aleksandr kurku saab varsti 60 aastat vanaks. Sõjajärgsetel aastatel töötas ta mitmesugustel põllumajandusega seotud ametikohtadel ning oli kaua aega Ukraina NSV ülemnõukogu saadikuks. Tervislikel põhjustel läks ta mõned aastad tagasi pensionile, samuti Ando tõmbunud tagasi aktiivsemast ühiskondlikust elust. Kehva tervisega tuur pole kurku ka käinud vaatamas ammuseid lahingupaiku. 1970. kas ta suvel, kui Eestimaa Kommunistliku partei Narva linnakomitee organiseeris kodulinna see ja vabastas lahingutest, osa võtnud kokkutuleku viibis ta parajasti haiglas. Küll aga võttis pika sõidu kaugele Narva, et teine auverekangelane Melinitski linnas elav kunagine patarei ülem Ivan kiipat. Hiljem käis kurku tema käest mitmel korral uurimas Narvast ja mujaltki Eesti NSV-st saadud muljeid. Samuti purustav mind kirjeldada tänaval on harvad ning eriti endist auvere kant kus praegu Eesti soojuselektrijaam tuult tiibadesse võtab. Hästi soe tunne, tekkis mul säärasest aru pärimistest, nagu oleks tegemist inimesega meie vabariigist, kes ajutiselt kuigi pikemaks ajaks on mujale.