Algab saade sarjast järjehoidja stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. On järjekordselt Dmitri Šostakovitši sünniaastapäev. Järjehoidja võtab järjekordselt ette ühe teose, mille valmimisest saab tänavu mööda 75 aastat. 1944. Enne nõukogudemuusikas valmivat, sellel aastal Prokofjevi viies sümfoonia teine sonaat viiulile ja klaverile ja kaheksas sonaat klaverile. Aga ka mitte Šostakovitši klaveritrio oopus 67 mis valmis 13. augustil 1944 ja mille esiettekanne toimus Leningradis 14. novembril 1944 ja Moskvas 28. novembril. Samal aastal. Esinejateks olid metritsega Sergei Žirinovski ja Dmitri Šostakovitši. Šostakovitši klaveritrio uppus 67 trükiti järgmisel aastal ja 1946. aastal määrati teosele teise järgu Stalini preemia. Teatavasti on see teos kontserdilavadel siiamaani nii-öelda repertuaar näpp. Tuletame meelde selle teose tekkeloo. Trio kirjutamise otseseks ajendiks oli helilooja parima sõbra, Leningradi ajaloolase Ivan solvartinski ehmatavalt ootamatu ja varajane lahkumine. Solvatenski oli Šostakovitši peaaegu neli aastat vanem. Erakordse erutitsiooniga, kirjanduse, teatri, muusika ja veel mitme teise ainevaldkonna ajaloos. Erihariduselt filoloog, oma mitmekülgsete huvidega ja absoluutse mäluga. Mahleri, Bruckner ja Brahmsi muusika propageerija toonasel Nõukogude Venemaal. Ja mis Šostakovitši jaoks ilmselt küllalt oluline. Salletenski oli üks väheseid, kes julges avalikult kaitsta heliloojat ja tema ooperit leedi mätt Tsenski maakonnast. 1936. aastal pärast kurikuulsat keskkomitee otsust sumbur mesta Moosuki. Meis kuulutas Šostakovitši, ooperi ja veel mõned teisedki tema teosed. Täiesti vastuvõetamatut, eks Nõukogude lavadele. Sõjaaastal oli Solletenski Leningradi filharmooniaAga evakueeritud Novosibirskisse ja Šostakovitši, nagu teada suurel teatriga. Guybosheri sõja-aastate kohtumised sõprade vahel on arusaadavatel põhjustel väga harvad. Aga seda olulisemad. On teada, et seitsmenda sümfoonia ettekanne Novosibirskis Leningradi filharmoonia sümfooniaorkestri poolt 1942. aasta juulikuus oli üks võimalus sõpradel kohtuda. Hoolimata sõjaaja keerukatest reisimistingimustest Šostakovitši oli Novosibirskis. Tundub, et järgmine kohtumine oli järgmise aasta novembris. Sollatinski oli kutsutud Moskvasse. Kutsumise põhjus näitab Solvetenski olulisust toonases Nõukogude kultuuripildis. Nimelt oli ta kutsutud dub tegema Tšaikovski 50. surma-aastapäeva puhul põhjapanevat ettekannet mest transleriti üle toonase nõukogude liidu. Kui kedagi teist ei olnud hetkel võtta kõige olulisemaks peetud vene helilooja tähtpäeva märkimiseks siis võib siit teha järeldusi mitmesuguste kultuurisituatsioonide kohta. Kui palju oli represseeritud inimesi? Kui palju oli ebausaldusväärseid inimesi ja soldat inski kuulus ju viimaste hulka. Aga sellest hoolimata usaldatakse talle nii tähtsa ettekande tegemine ja leitakse võimalus ta selleks komandeerida Moskvasse. Nii nad siis kohtuvad. Šostakovitši on valmis kaheksas sümfoonia ja seda mängitakse Moskvas mitu õhtut järjest ja sul on võimalus selle teosega tutvuda. Novosibirskis kõlab Šostakovitši kaheksas sümfoonia 44. aasta veebruari esimestel päevadel ja solvatenski olevat teinud sissejuhatava sõnavõtu mõlemal kontserdil. Üheteistkümnendal veebruaril. Solvatenskit ei ole. Säilinud kirjades on vihjeid juba 43. aasta detsembrist. Ideele kirjutada klaveritrio. Nüüd on välised asjaolud teinud trio kirjutamise lausa vältimatuks. Kuuldavasti oli Sholdatinski oma sõbrale soovitanud hakata tegelema rohkem kammermuusikaga peljates, et sümfooniaid üksteise järgi kirjutades võib Šostakovitši sattuda mingisse Stampi. Vene muusikalugu meenutab mälestust Riiosid. Tšaikovski kirjutas klaveritrio suure kunstniku mälestuseks. See oli siis Nikolai Rubisteni lahkumise puhul. Rahmaninovi kirjutas elegilise Trio suure kunstniku mälestuseks. See oli Tšaikovski surma puhul tosin aastat hiljem. Arenski kirjutas klaveritrio tšellist mõõdovi mälestuseks. Nüüd siis Šostakovitši klaveritrio Ivan Soldretenski mälestuseks. Trio Lonely osa väliselt vormilt siis äärmiselt klassikaline tsükkel. Aga mõistagi mitte täht-tähelt. Esimene osa, Elleegiline, teine osa kihutav Scertso. Kolmas on sünge koraali taustal leinav dialoog keelpillidel. Üks vihje Šostakovitši teatud perioodi teostes rohkem ette tulevale passagaljale. Ja neljas osa surmatants, nurgeline finaal on tema kohta kirjutatud. Seal on mehaanilisust, automaatikat ja tegelikult niisugune finaal. Tee sellest klavereid Riost. Seni kirjutatud hobustest. Šostakovitši kõige traagilisemad. Mis on veel Kõrbaja neljandas osas tuleb sisse juudi folkloori entonatsioonidega tantsuline teema mis oma iroonilisuses läheb üle peaaegu lõikavaks meele heiteks. Sellest ei saa teha küll mingeid muid järeldusi kui et et juudi folklooris on palju niisugust, mis sobib väljendama meeleheidet läbi kiire liikumise. Ja teiseks, Šostakovitši on laual tema õpilase Benjamin Flizmanni pooleli jäänud ooper. Rothschildi viiul. Ja Šostakovitši võtab oma vara hukkunud õpilase mälestuseks endale ülesandeks see teos orkestreerida ja seda ta ka teeb. Ei ole raske arvata, et lootused selle teose ettekandele on teatud aastatel nõukogude liidus peaaegu olematud. Kuuleksime nüüd mitri Šostakovitši teist klaveritriot uppus 67 aastast 1944. Salvestus on tehtud Šostakovitši autorikontserdil Praha kevadel 26. mail 1947. David ois trahv viiul, Milos sarlo tšello mitri, Šostakovitši, klaver. Kuulsite saadet sarjast järjehoidja stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Saade on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Sarja valmimist toetab Eesti Kultuurkapital.