Algab saade sarjast järjehoidja stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. Karl Leister 13. oktoober 1902 Sõmeru vald seitsmes märts 1987 Tallinn sünniaasta lubab meil ühendada Eesti kultuuriloost mõne tuntud ja tähtsa asjaga. Leisteri sündimist. Eduard Vilde Mahtra sõda. Amandus Adamson, Russalka, Sõmeru mõisas. Suure pere noorima lapsena ilmale tulnud mõne aja pärast näpi külas oma samme seadma hakanud Karl meister oli läbi terve elu seotud isa rajatud väikese talukohaga. Talu oli nii pisikene olnud, et vaevu suutis katta suure pere vajadusi. Aga iseseisvussoov oli nii palju suur, et mõisasundimisega äratulemine oli eesmärk omaette. Nii palju, kui on meieni jõudnud kardlehteri enese kaudu oli ta isa nagu väga paljud Eesti talumehed aga teadmishuviline, väga osavate kätega. Inimene, kes oskas teha väga mitmesuguseid töid, aga kes oli ka väga hea sõber raamatutega ja nootidega. Ja see viimane muidugi huvitab meid tagasivaates eriti. Kollide nagu ikka Aluvere külakool, Rakvere kõrgem algkool ja siis Rakvere poeglaste gümnaasium, mis saab lõpetatud 1923. Nii et see koolitöö on seotud väga keeruliste aastatega. Ma pean silmas esimest ilmasõda ja sündmusi, mis selle ilmasõja kannul Eestimaal toimuvad, kaasa arvatud vabadussõda. Vahepeal on lahkunud igavikku isa vanem vend mis tähendab, et talupidamine rohkemal või vähemal määral jääb ka koolis käiva Carleysteri õlgadele. Teistele mälestustest saame teada et Rakvere kõrgemas algkoolis oli tal pinginaabriks üks väga vaikne ja lohisev poiss, kes omaette väga palju joonistas. Tema nimi oli Wiiralt keda kõike ei vii koolitee omavahel kokku. Inimesi, kellel on määratud käia erinevaid radu. Nagu isa niga Karl oli suuresti iseõppija. Oma jõu ja tarkusega pidi ta tarbe korral parandama ka talus tarvilikke tööriistu. Aga ta oskas ka ära remontida vana klaveri. Et see muutuks, kasutamiskõlb plikuks ja nordi tundmine juba kodus saadud ja koolist ilmselt toetust lisaks saanud. Nooti tundmine tähendas ka peaaegu et iseseisvat klaveri õppimist. Haridustee sedasi on Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond. 1923 31. aastal on see siis lõpetatud ja 23. aastal ka Tartu kõrgem muusikakool kus Karl Ester õpib alguses klaverit. Ja siis läheb üle Heino Elleri teooria- ja kompositsiooniklassi ja lõpetab Tartu kõrgema muusikakooli 1929. Dema. Õpingukaaslaste hulgas on kolm väga tuntud nime eesti muusikas olulist nime. Kaks Eduardi Tubin ja Oja ja väga erakordsete võimetega pianist ja tulevane. Võiks öelda rahvusvahelise haardega dirigent Olav Roots. Võib arvata niisuguses seltskonnas sableisterile üsna varakult selgeks, et tema muusikahuvi ei ole nii suur, et niisuguste kompositsiooni säravate tähtedega ühte sammu astuda. Kool on küll korralikult lõpetatud, aga edasine tee on selgesti mitte kompositsioon, aga muusikaga tegelemine ja meie, kes vaatame asjadele tagantjärgi tarkusega võime öelda, et see on Eesti muusikateaduslikule, haridusele. 33. aastal lõpetab Karl meister väitekirja Richard vaatneri ühiskunstiteose filosoofilise esteetilised alused. Niisuguse väitekirja teema kinnitamine filosoofia kateedris sai võimalikuks ainult tänu sellele et Lesteri juhendajaks oli professor Konstantin Rammul kelle onupoeg Peeter Rammul oli pianist ja muusikaajaloolane Tallinna kõrgemas muusikakoolis aga Konstantin Rammul. Nakuta ütles meie viimaselt rehvamisel et ta muusikahuvi oli küll väga suur, aga ta kahtles, kas see on nii suur, et sellele pühendada terve elu. Ehk oleks mõistlikum siiski tegeleda teadusega. Väitekiri andis põhjust omistada Karl Leisterile 34. aastal filosoofia magistrikraad. Aga tööd tuli otsida nüüd aga mitmel põllul. Üks võimalus oma oskusi ja teadmisi rakendada oli Eesti Rahva Muuseumis Eesti rahvaluule arhiivis mis andis teadagi väga häid hilisemaid tulemusi. Nii Eduard Tubina jaoks kui ka Heino Elleri jaoks. Leister kirjutas nendele välja teatud rahvaviise, mida nood oma teostes hiljem said kasutada. Ester kirjutab 30.-st aastast alates regulaarselt Postimehe muusikaarvustusi. 34 peetakse tarvilikuks tema poole pöörduda. Etta kirjutaks sarjas suurmeeste elulood. Raamatu Richartaatnerist 34, see siis ilmub. Ei ole kerge saada esimeses Eesti vabariigis niisuguse mitmekülgse haridusega inimesel regulaarselt, et sissetulekud pakkuvat töökohta. Nii ühes kui teises kohas. Millal ester võiks silmas pidada? Helistatakse teisi inimesi. Aga siiski õnnestub tal saada kultuurkapitali kaudu stipendium, nii et ta on 37. ja 38. aastal Stockholmis ja Helsingis tutvub põhjalikult sealsete arhiivide ja raamatukogudega. Loomulikult huvitab teda muusikaelu ja Eestiga seotud tegemised. Olav Rootsist, stuudiokontserdid, Eesti raadios, nende eelsed artiklid, selgitavaks teadmiseks raadioloengud, mille puhul märgitakse, et orkester oli seal kohe kõrval ja mängis elavas ettekandes tarvilikke näiteid. Meile tundub see küll ennekuulmatu luksusena aga tollel hetkel mingit eelsalvestusvõimalust veel ei ole. 40. aastal saab Karl ehter tööd Tallinna riiklikus konservatooriumis. Seal on tähelepanu väärne Juhan Aaviku ajal ei ole lehteril konservatooriumis kohta. Aga kui direktoriks saab Vladimir Alumäe sisenemise koht olemas. Sõjajärgsel perioodil või täpsemalt 44.-st aastast on ta Tallinna riikliku konservatooriumi dekaan, tegeleb pidevalt ka muusika kriitikaga. Õpetab väga paljusid aineid, mida ongi tarvis õpetada nii-öelda uues konservatooriumis. Mitte ainult mitmesuguseid ajalugusid, vaid ka esteetikat ja nii edasi. Aga 49. aastal osutub Leister rahvavaenlaseks. Saatuslikuks võis talle saada mitte ainult õppimine Elleri juures kes ka ju pannakse teatavas mõttes löögi alla oma helikeele pärast agaga. Ühe õpilase pärast, kes oli küll väga kuulus ja väga suur, aga kes 44. aastal läks Rootsi ma pean silmas Eduard Tubinat. Ja lehterile pannakse süüks ka ühte ülevaatlikku raamatukest 20 aastat testi muusikat mis anti välja vabariigi 20.-ks aastapäevaks ja kus olid napid, aga väga tihedalt ülevaateartiklid. Eesti muusika senise käekäigu kohta žanrite kaupa. Niisuguse raamatu koostamine ja paari artikli autoriks olemine tundus olevat piisav põhjus, et Leister õppetööst kõrvaldada. See, millest me rääkisime, lehtri lapsepõlve puhul. See oskus mitmesuguste töödega toime tulla on omal kombel päästvaks ka niisugusel keerulisel ajal. Lester oli teetööline, ta oli autoremont-lukksepp. Õnneliku juhuse tõttu pääseb ta lõpuks praegusesse rahvusraamatukogusse tollel ajal see oli siis riiklik Kreutzwaldi nimeline ja nii edasi. Raamatukogu ta pääseb sinna bibliograafiks mis annab võimaluse teha tema haridusele natukenegi rohkem vastavat tööd, aga annab ka võimaluse vaadata seda osa kirjandusest, mida tavauurija nii kergesti nendel aastatel üldse näha ei tohi. Kui Lesteri õigused taastatakse ja ta kutsutakse tagasi pedagoogilistele tööle Tallinna riiklikku konservatooriumisse, siis on üliõpilastel sellest mõistagi ainult kasu ja rõõm sest tema haritus, tema erutitsioon, tema huvide laiahaardelisus ei olnud Nõukogude Eestis sugugi mitte väga endastmõistetavad asjad. 68. aastal Leister loobub pedagoogilisest tööst ja jääb pensionile. Mis ei tähenda, et ta jääks muusikaelust kõrvale. Ta on väga tähelepanelik kontsertide suhtes uudisloomingu suhtes aga ka ajaloolist tähtpäevade suhtes, mis muusikaelu puudutab. Ta kasutab ära oma teadmised, oma uurimised ja oma huvi eestika osas eriti. Ja vormistab nendest terve hulga artikleid, mis muidugi mitte alati õigel ajal trükki ei jõua, aga eks nad ükskord ikka jõuavad ka. Üks väga tore raamat. Ta on kindlasti paljudel kodus riiulis ehk veel olemas. Lesteri õpilane Johannes Jürisson paneb kokku Leisteri 80.-ks sünnipäevaks valitud artiklid. Ja seal on väga palju eesti muusika minevikku puudutavat äärmiselt napisõnalist hakad, tihedat materjali mida tasuks muusikahuvilisel inimesel teada. Tema kirjatöödest tahaks esile tõsta monograafiat Mart Saarest. Ma ei tea täpselt, millal see initsiatiiv Moskvast tuleb, aga Moskvas ärgatakse äkki Leicesteri suhtes ja tellitakse talt Mart Saare kohta üks väike raamatukene ja see ilmubki 60. aastal. Maa kriipsutan alla, Mart Saar on ju siis täiesti veel olemas. Sinna juurde tahaksin kohe tuua asjaolu, et Leicesteri õpilane Johannes Jürisson 50.-lt teisel poolel tegeleb diplomitöö huvides Mart Saare soololauludega ja kirjutabki diplomitöö Mart Saar ja tema soololaulud 1958. See on teadaolevalt esimene katse anda ülevaade Mart Saare kirjutatud soololauludest. Neid laule ju natuke teati varem, aga nad olid hajahuuli laiali pillutatud üksikute lauljate repertuaaris. Nad esinesid nüüd, kui see kõik on enam-vähem kokku korjatud ja ma rõhutan, Mart Saar on ju täiesti olemas ja võib kommenteerida igat käsikirja saamislugu ja nii edasi. Jürisson, kes Mart Saarega juba karjapoisipõlves kokkupuutes ja Mart Saare klaverimängu vargsi hüppas saare akna taga käis imetlemas ja vaimustusest õhkamas. Jürisson, Mart Saare innustunud uurija. Kui palju on Jürissoni diplomitöö ja 64. aastal Karl ehtril poolt ilmunud kirjutatud ja ilmunud Mart Saare suurem monograafia, kui palju nad on üksteisega seotud? Jürisson ütles, kui ma küsisin, kas Lester lükkas sind uurima soololaule? Jürisson ütles, ei, ma seda küll ei mäleta. See Jürisson huvi oli ilmselt täiesti niisugune isetekkeline. Aga et üks žanr oli juba niimoodi kaante vahele saanud. Sellest oli kindlasti muusika inimestel suur tugi. Igal juhul see Mart Saare monograafia Leisteri sulest. Seda tasub väga tõsiselt ja tähelepanelikult ikka üle lugeda. Ja ma ütlen veelkord, kõik andmed on saadud helilooja enese käest, see annab igale monograafiale erakordse väärt kütuse. Sest see tagantjärgi tarkus, kus, et ma arvan, et ja panna see kõik helilooja nii-öelda suu. See on hoopis kahtlasena. Ka see Mart Saare monograafia läks trükki veel Mart Saare eluajal, nii Mart Saar oli raamatu käsikirja üleni läbi lugenud ja isegi ühe detaili kohta oma naisele ütelnud, et ei no vot see asi nüüd ikka päris nii ei olnud. Et ta täiesti jälgis seda, mis temast oli kirjutatud. Talle estrist mõeldes tuleb mul meelde veel üks raamat mille üle siinkõnelejal on omalajal väga suur rõõm olnud. See raamat ilmus 1970. aasta sügisel, see tähendab, autor andis käsikirja lõplikult käest 1969. aasta septembris. Nii et me võime öelda 50 aastat tagasi. See, et nõukogude ajal trükiteenistus nii-öelda töötas aegluubis, see on vanemale generatsioonile hästi teada. Aga raamat kannab nime kaasaja muusikast. Ja selle raamatu tiraaž oli 2000 eksemplari. Kättesaamine on tänapäeval ju vaid kättevõtmise asi. Aga pisut teisiti oli asi vanasti pool sajandit tagasi. Ma võiksin ulakalt ümiseda Ain Kaalepi ja Valter Ojakääru laulu tihemetsa Tiinast. Laule ilmus on mitu tükki, kõiki laulda ei saa, kõik ei ole veel pääsenud trükki. Kõik ei ole veel valmis ka sulatõsi ka siis, kui sõna laul asendada sõnaga raamat. Lühidalt ajaloo arenguprotsessi seaduspärasuses Moskva vaatenurgast, kus ei unustatud materialistlik lähenemist baasist ja pealisehitusest. See vaatenurk tunnistas arengu paratamatust kuni 20. sajandi alguseni. Sealt edasi juhtunu helikeeles, see tähendab siis kõik muusikalised väljendusvahendid on üksikute eksinud hingedeomavoli ja ei saa arengu paratamatuse tulemus kuidagi olla. Suur osa 20. sajandi esimese poole heliloojaid said hävitava hinnangu. Nende poolt kasutatud võtted kuulutati nõukogudemuusikas keelatuks. Kahtlane oli isegi polüfoonia kasutamine. Ja üldse lineaar sus kui selline mõtteviis muusikas. Kui kuulajal on hea mälu, siis äkki tal tuleb meelde. Omal ajal on sellest räägitud, kui Šostakovitši sai maha 24 prelüüdi ja fuuga ka siis missugune võiks öelda, kisa läks Moskva heliloojate liidus lahti niisuguse kahtlase tsükli tegemise eest ja kuidas keelduti seda trükkimast ja nii edasi. See, et laadi mõiste 20. sajandil oli avardunud. Et oli olemas Todecafoonia see panin nõukogude muusikajuhtfiguurid vihast värisema. On teada ju hästi, et teatud instrumentidele oli kasutamise keeld. Ojakäär tegi meile ju omal ajal vägagi selgeks selle ütlemise saksofonist, soome bussini pidi olema üks väga lühike samm. Kõik žanri uuendused olid äärmiselt kahtlased. Ainult tasub meenutada, kui palju vaeva nägi Sergei Prokofjevi oma ooperite lavale saamisega. Seda kõike käsitleti heliloojate oma pool linna ja see kõik ohustas sotsialistliku kunsti. 1969. aastal ilmus Edition nišovilt Moskva heliloojalt artikkel Tottekafoonia ja kaasaegsed kompositsiooni tehnilised probleemid. Kogumikus muusika, Savrimi ennast, muusika ja kaasaeg. Toimetus vabandas eessõnas pikalt ja laialt nende seisukohtade eest, mida seltsimeeste nišš nüüd kohe hakkab esitlema. Lihtsalt öeldes toimet pesi sellest omad käed puhtaks nagu Pontius Pilaatus. 1969. See oli niisugune aeg, kus heliloojaks niitke tennišov ja teised said harva loa oma uudisloomingu avalikuks ettekandeks. Nagu ohustaks kaasaegne kompositsioonitehnika üht teatavat riigikorda. Ma võin meelde tuletada, et 1973. aasta detsembris keelati Moskva konservatooriumi kammersaalis viimasel minutil Teil ära teoreetiline konverents, mis oli pühendatud Anton Weberni 90.-le sünniaastapäevale. Webern oli nii keelatud helilooja, et temast isegi väikest teoreetilist konverentsi ei tohtinud pidada. Nii arvas seltsimees Boriss Mihhailov vitš ja Rustovski. Lehtede juurde tulles Leistan oma kaasaja muusikas. Mida Ma olen kuulnud olevat marineeritud eesti raamatu toimetuses pikemat aega. Lester räägib oma raamatus sellest samast mille üks järeldusi võiks kõlada nii muusika, suurema filosoofilisuse ja temaatilise materjali samaaegse üldistamise korral kalduvad heliloojad intuitiivselt Todecafoonia poole. Ja näiteid. Neid on lehter raamatus 173 noodinäiteid. Kui kuulaja nüüd tahab ennast kontrollida ja tal on see võimalus vist peaks nüüd tõesti tänapäeval olema, siis võiks vaadata Johann Sebastian Bachi hästi tempereeritud klaviiri esimese osa viimast huugat Siimi nooris. Ja vaadata mitut akti läheb Bachil, et kõik 12 pooltooni ära kasutada. Ja siis võiks mõelda veel Ferenc Liszti Faust sümfoonia esimese osa sissejuhatuse teema kahe takti peale. Seal on reas neli suurendatud kolmkõla ja see on puhastadega foniline rida, see on 1854, no Bach teada 1722. Nii et see öeldud postulaat suurem filosoofilisus ja materjali üldistus see väga paljude näidete najal on äärmiselt tõestatud. Ma loeksin Karl Lesteri kaasaegsest muusikast lõppsõnast mõne väikese lõigu. Tavaline kunstihuviline inimene alistub traditsioonile harjumuse tõttu vähestest kogemustest uue suhtes. Kunstniku olukord on oluliselt erinev. Kunstnikul on toeks õpingud harjunud tuss ja harjumus. Tema silme kõrv ning kunstilise tunnetamise võime on teritatud tehnika ja teadmiste omandamisega pideva töö ja katsetustega kogemustega, eraldada väärtuslik vähem väärtuslikkust. Kunstlik on suuteline kunsti mõtestama ja seda väljendama aktiivselt mõjuva kunstilist. Essteetilisega. Kunstniku elu- ja loodusnähtustel baseeruv teoste mõtestus markeerib olulist ja tüüpilist annab kunstiliselt teravdatud kujul joonte, värvide, helide ja sõnadega edasi niisuguseid mõtteid ja ideid mis on jäänud senini nähtuste valdkonnas nähtamatuks avastamata. Seetõttu on arusaadav piiratumad eeldustega kunstihuviline, vähem arenenud kunstitunnetusega inimene ei suuda alati kergesti ja eksimatult. Eksivad kunstnikud ja kriitikutki eraldada esteetiliselt väärtusliku, vähem väärtuslikkust. Ei tohi kahelda, et suurte teadmiste, kogemuste ja võimetega kunstnik annab oma loomingus edasi esijoones seda mis on iseloomulik kaasajale. Seda, mis sunnib otsima väljapääsu tänaseid kitsaskohtadest, teadmiste, võimaluste ja võimete piiratusest. Kunstnik otsib, juhtleb, leiutab ja annab loomingus vastavalt vajalike uudsete vahenditega edasi seda, mis kasvõi aimamisi avab silmad ja sihi tulevikku. Sellisena saab kunst tulevast arengut mõjutava väärtuste ja üldinimliku tähenduste progressiivse arenguloolise mõtte. Tegelikult väärtuslikus kunstis ei tule hinnata väljendusvahendeid. Need ei ole iseseisvalt ei progressiivsed ega regressiivsed ja taanduvad kunstiteoses aktiivselt oleneva mõte idee ja nende sugestiivse mõju ees. Kuulaksime nüüd Karl Eisteri auks ja mälestuseks mõningaid teoseid mis mulle tundub teda kõik väga puudutasid. Mart Saar. Eduard vöörman, kõver kuuseke. Eduard Tubin. Ave Maria, riiklik akadeemiline meeskoor, Hugo Lepnurm, Kuno areng. Veljo Tormis. Paul-Eerik Rummo Hamleti laul, esimene riiklik akadeemiline meeskoor, Kuno areng. Kuulsite saadet sarjast järjehoidja stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Saade on järelkuulatav. Klassikaraadio kodulehel.