Algab saade sarjast järjehoidja stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. Eesti muusika ja teatriakadeemia 100. sünnipäevaga seoses tahaks järjehoidja kutsuda kuulajat aia Rannule nagu meil ikkagi kombeks on olnud. Me oleme pisut meenutanud kooli rajamise mõtte algatajat August Stockmanni. Täna pöörduksime esimese oreli ja kompositsiooni õppejõutööde ja tegemiste poole. Teadagi jutt tuleb Peeter südast Saaremaal Lümanda vallas Tammiku talus 30. jaanuaril 1883 ilmavalgust näinud koduorelil tähelepanuväärselt nobedasti koraaliviise ise mängima õppinud kihelkonna köstrilt napsilt. Muusikalist juhatus saanud. Selle pagasiga, astub Peeter süda Peterburi konservatooriumis. Lui homiliuse oreliklassiaasta on 1902. Süda õpib homiliuse juures kuni homiliuse surmani 1908. aasta suvel ja edasi juhendab TEMA õpikuid tšak Hanssen. 1908 kuni 11 on see õppimine fikseeritud ja kõrvalt võtab süda ka kompositsiooniklassi kursusi kuni 12. aastani. Siis tuleb süda Tallinnasse eraõpetajanna ja töötab selles ametis kurnil Tallinna kõrgema muusikakooli asutamiseni septembris 1919. Seda pedagoogiline töö oreli alal oli loomulikult Estonia kontserdisaali ruumides, kus tema jaoks oli spetsiaalselt ehitatud orel. Täpsem on öelda, et kontsertsaali orelit ehitades peeti silmas organist Peeter süda. Tema oli hoolitseja, selle pilliga korrashoiu eest. Võiks öelda, ta oli kontsertsaali oreli haldaja. Peter süda lahkus kolmandal augustil 1920 Tallinn Magasini tänava haiglas. Ja ta sängitati siselinna kalmistule seitsmendal augustil 1920. Enne kui me läheme lähemale Peeter süda loomingule. Ütleksin paar sõna veel mehest, kellel oli võimalus jätkata Peterburi konservatooriumis Louis homiliuse klassi tööd. Jacques Hanschin Moskvas sündinud 1886 Šveitsi organist, maks, reederi, õpilane Münchenis ja Charles Vidoori õpilane Pariisis. Sellest võib teadjam kuulaja teha järelduse. Hanschin oli kaasaegse orelimuusikaga ehk mõnevõrra paremini kursis kui vananev Humilius. Andsin töötas Peterburi konservatooriumis 1909 kuni 20 ja siis siirdus Šveitsi. Õpetaja Hanssen oli õpilasest südast kolm aastat noorem. Temast räägitakse kui uuendusmeelsest repertuaari suhtumise poolest. Ta on kirjutanud ka muusikateaduslikke töid. Ja pole ime, et ta oli oma kolm aastat vanemast õpilasest Peeter südast nii tema mängus kui ka tema teoste pooles avalduvast talendist. Heal arvamusel. Kui süda lõpetas oreliklassi 1911. aasta kevadel siis Juhan Aavik meenutab, kuidas eksamil istunud professorisi Aseps Vitolf kes oli tuntud oma väga nõudliku ja väga kriitilise suhtumise poolest. Vidolf oli tulnud üliõpilaste tundi, süda eksamilt, süda pakatumas heast meelest ja öelnud umbes, et vaat, just nii peabki orelit mängima. Võib arvata Vitolgse suust. Niisugune fraas oli kuulajatele kõige kõrgemaks kiituseks. Peter süda looming on napp, tundub, ta oli helilooja, kes kandis teoseid kaua enneses. Võimalik, et ta esitas neid enne, kui ta neid paberile pani. Nii mõnedki heliloojad teinud. Võimalik, et ta oli ka teatud mõttes eneses kahtleja. Igal juhul on meil põhjust öelda. Et oma elu 37 ja poole aasta jooksul nii vähe oligi talle elupäevi antud on süda siiski jõudnud jätta meile teoseid mis ei ole kaotanud mitte kübetki oma väärtusest. Pigem on nende väärtus ajas pidevalt tõusnud. Kolmandal augustil 1920 siis me peame meeles pidama, mis aeg oli Eestimaal. Vabadussõda oli lõppenud seitse kuud tagasi. Hoolimata kõikidest sõjaaegsetest kitsikustest. Ja meeles tuleb pidada, et need kitsikused olid väga laias ulatuses just materiaalset laadi. Oli rajatud kõrgem muusikakool ja mõni teinegi õppeasutus just 19. aasta sügisel. Rahvuskultuurile oli pandud, võiks öelda vägev alus. Ja nüüd äkki Eesti oli kaotanud ühe oma parima organisti, Tallinna kõrgem muusikakool. Esimese oma õppejõududest. Süda väheste ent viimistletud teostega tuli eesti muusikasse Polifooniline mõtlemine seoses rahvaviisiga. Olgu näiteks kõigile tuntud segakooriteos fuga, linna katku ja aastast 1913 aga ka neoklassitsistlik stiil isikliku mina väljatõrjumine muusikast mis valdavalt rahvusromantilisel pinnal pidi mõjuma äärmiselt uuena. Meenutame, et Peeter süda, sõbrad, ta maise vara eriti noodid, raamatuid ja käsikirjad kokku kogusid ja hoolega säilitasid. Tehti inventuur, kirjutati üles kõik, mis maha oli jäänud. Ainuüksi kirjavara oli ligemale 700 ühikut. Süda oli mees, kes oma napist sissetulekust ostis pigem uue noodi või muusikaraamatu. Kui seda mingi tarbeasja peale kulutas. 1924. aastal asutati Peeter süda, Mälestuse jäädvustamise ühing. Ja sellest teadagi sai 10 aasta pärast muusikamuuseum. Tänapäeval siis nimega teatri- ja muusikamuuseum. Süda olulisusest olgu toodud siia kuulajate ette veel üks pool anekdootlik lugu seoses Artur kapiga. Kui noorukene Hugo ooberg, keda meie tunneme hilisema perekonnanimega Hugo Lepnurme ilmus Artur Kapi palge ette esimesse kontrapunkti tundi olevat professorihärra Piipeow talle teatanud kategoorilise imperatiivi vaimus. Poiss pea meeles, Eestis on kolm suurt Polifoonikut. Rudolf Tobias ja Peeter süda. Ja poiss sai üsna hästi aru, et professor Cap selgest tagasihoidlikkusest jättis oma nime nimetamata. Peeter süda oreliteoste hulgas on mõned, mille käsikirja vaatlemine tekitab iseäralikku tundmuse sest mingil seletamatul kombel ei kiirusta 20. aasta suvel süda koju Saaremaale. Vaid ta kirjutab emale, et tal veel on mõned kirjatükid tarvis ära lõpetada. Ta peab silmas muidugi muusikateoseid. Ja me võime näha kuupäevi teoste all mis peaksid meid jahmatama pastorale 28. juuni 1920. Ja prelüüd g-moll 15. juuli 1920. See on sõna otseses mõttes pisut rohkem kui kaks nädalat enne äraminekut. Kuuleksime siis Peeter süda mõningaid oreliteoseid Toomas trassi esituses. Pastorale 1920 Masso ostinaato 1914, Ave Maria 1914 ja fuga f-moll 1910. Rapla kiriku orelil mängib Toomas Tross. Tänase järjehoidja lõpetuseks pakume veel muusika ja teatriakadeemia tähtpäevaga seotud inimeste loomingut. Artur Kapp viimne piht. Edgar Arro andanterjali Cheoso, Artur Kapp ja Arro on omavahel kõige otsesemalt seotud nagu õpetaja ja õpilane. Edgar Arro Lõpetas August Stockmanni oreliklassi 35. aastal. Artur Kapi kompositsiooniklassi 39. aastal. Mängivad Urmas Vulp ja Toomas Trass. Kuulsite saadet sarjast järjehoidja stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Saade on järelkuulatav. Klassikaraadio kodulehel.