Seekord räägime Iraanis elavast rahvast, keda on nimetatud mitut moodi masenderaanid, Masanderaanid ja Masandaraanid ja ka nende põliskodumaad on nimetatud erinevalt. Me peame valiku tegema. Kasutame siis nime Masanderaanid ja, ja kui ma olen püüdnud otsida internetist, et kuidas sealne rahvas ise oma maad nimetab, siis olen ma leidnud küll seda ikka üllatavat ma saan, tar on. Aga sellest rahvast on muidugi seni eesti keeles ju hästi vähe kirjutatud ja, ja hästi vähe räägitud. Nii et siinkohal võiks isegi arvata, et sellist päris ühemõttelist terminit ei olegi võib-olla veel eesti keeles välja kujunenud. Ma saan taraanid, elavad siis maailma ühes vanemas, kuid samal ajal ka noorimas riigis sest 60 protsenti Iraani elanikest on alla 30 aasta vanad. Miks see nii on? Riikides, kus sündivus ei ole kontrolli all kus sündivuse piiramine on noh, selles mõttes kaitsevahenditega lausa keelatud ja kus viimastel aastatel suremus on järsult kukkunud on iive hästi kõrge ja nendes riikides on elanikkond hästi noor. Selliste riikide hulka kuulub lisaks Iraanile ju palju teisi riike, kas või naabruses olev Pakistan. Ja nendes riikides on tulevik see, et rahvaarv kasvab veelgi kiiremini kui seni. Näiteks Iraanis, kus täna on umbes 69 miljonit elanikku, kasvav rahvaarv aastas rohkem kui ühe miljoni inimese võrra, ehk siis riigi rahvaarv kasvab rohkem, kui on meid, eestlasi, Eestis. Lääne meedias nimetatakse Iraani tihtilugu kurjuse riigiks. Kui palju on selles väites tõtt? Läänemäeg? Ja tähelepanu Iraanile on hästi ühekülgne ja, ja paraku on sellel tegelikkusega üsna vähe pistmist. Iraan on viimastel aastatel läbi teinud hästi suuri muutusi ja seal on küllalt vähe, olles sellest, mis oli seitsmekümnendatel aastatel šahhi ajal või kaheksakümnendatel aastatel ajatolla Khomeini ajal. Iraan on tegelikult ju üsna keerulise ajalooga maa ja see keeruline ajalugu on otseselt mõjutanud ka sealseid väikerahvaid ja, ja kui me räägime viimasest 100-st aastast, siis neid tähtsündmusi, mida Iraani puhul kindlasti tuleb mainida, on terve rida ja, ja võib-olla algas sellest, kui 1908. aastal avastati Iraani lõunaosas ulatuslikud naftavarud ja see tekitas koheselt mitmete teiste riikide suurt huvi Iraani suhtes ja nii ei ole siis ime, et 20. sajandi alguses, kuigi pärsia, vormiliselt oli iseseisev riik oli ta tegelikult jaotatud Läti ja Vene mõjupiirkondadeks. Ja kohalikul elanikkonnal oli suhteliselt vähe kaasa rääkida oma riigi igapäevases elus. Muidugi oli nimetatud olukord väljakannatamatu ja 1921. aastal pandi Iraanis toime riigipööre. Selle panid toime sõjaväelased ja Iraan muutus märkimisväärset iseseisvamaks riigiks. Aga juba 1941. aastal okupeerisid Iraani Briti ja NSV Liidu väed. Neile ei meeldinud see, et kuigi Iraan oli vormiliselt neutraalne riik, oli Iraani juhtkond tol ajal suhteliselt saksameelne ja, ja need keerulised ajad teise maailmasõja ajal tähistavad muide ka seda perioodi, mil oli tõsine oht sellele. Iraan kaotas olulise osa oma territooriumist naabritele. Nimelt on teada, et tol ajal pakuti Stalinile liitlaste poolt siis niinimetatud lõuna aserbaidžaani tänapäeva Iraani Ida-Aserbaidžaani provintsi ja Lääne-Aserbaidžaani provintsi ühendamist Nõukogude Liiduga. Aga Stalin mingil kummalisel või võib-olla ka mitte eriti kummalisel põhjusel ei võtnud vedu ja, ja ei olnud piiride laiendamisest iraani arvelt huvitatud. Kuigi Stalin oli igalt poolt haaranud neid territooriume kaasa nii palju, kui vähegi sai. Aga ju talle tundused, Aserbaidžaani rahvas oleks saanud liiga suureks võimsaks NSV liidus ja ja võimalik, et ta oli selles mõttes ettenägelik, et et oskas aru saada. Lõunaaserbaidžaani ühendamine NSV Liiduga pikas perspektiivis oleks kaasa toonud hoopis probleeme. Aga Iraan jäi siis jah, ikkagi teise maailmasõja käigus tükeldamata säilitas oma alad, aga keerulised ajad ei möödunud. Näiteks 1953. aastal toimus järjekordne sõjaväeline riigipööre ja selle riigipöörde tulemusena tuli siis uuesti Iraanis võimule šahh ja see šahhi võimuloleku aeg vaatamata sellele, et seda on tahetud lääne ajakirjanduses tublisti ilustada on tegelikult üks hästi keeruline ajajärk ja seitsmekümnendad aastad. Iraanis on sõna otseses mõttes hirmuvalitsuse aeg tollane julgeolekupolitsei ivani toime, väga jubedaid tegusid inimesed sõna otseses mõttes kartsid. Ja nii ei olegi siis tegelikult üldse imestada, et 1979. aastal toimus Iraanis rahva ülestõus selle rahva ülestõusu käigus šahh põgenes Iraanist ja võimule tuli ajatolla Khomeini ja noh, ajatolla Khomeini võimuletulekuga muidugi toimusid Iraanis väga ulatuslikud muutused. Riik, mis oli küll sajandeid olnud islami usku, oli siiski šahhi ajal selline suhteliselt nõrk islamimaa. Homeni ajal muutus Iraan siis väga tõsiseks islamimaaks ja riigis hakkas absoluutselt kõikides eluvaldkondades juhtrolli mängima islam. Nii et jah, pööre oli nagu hästi tõsine. Samas võib üsna julgelt öelda, aegse tõsine pööre oli suurest rahva poolt soovitud, sest Iraani elanikkond on tegelikult hästi pikka aega olnud hästi usklik. Aga ajatolla Khomeini muidugi noh, võib öelda ka, et läks oma usuasjadest kohati liiale ja ega Iraan ei olnud kaheksakümnendatel aastatel samuti mitte kuidagi demokraatlik või selline vaba maa. Seda enam, et 80. aastal alanud Iraagi-Iraani sõda, kus Iraak tungis Iraanile kallale oli vajutanud oma pitseri ja, ja, ja muutnud arusaadavalt selle riigi valitsemisvormi veelgi vähem demokraatlikuks, sest kõik jõud oli vaja suunata vaenlase tõrjumisele. Tänane Iraan on siiski hoopis midagi muud. Ei ole täna sellist julgeolekupolitsei metsikut tagakiusamist, nagu see toimus 70.-te aastate šahhi Iraanis. Ei ole sellist ülimat äärmuslikku usu pealetungi, nagu see oli 80.-te aastate Iraanis ajatolla Khomeini ajal. Loomulikult on Iraan ka täna väga tõsiselt usklik maa, sealne rahvas on väga tõsiselt usklik. Aga seda siiski ei anna absoluutselt võrrelda. Noh, 80.-te aastatega. Nii et mulle tundub jah, et see, see nägemus, mida Lääne massimeedia püüab Iraanist luua, et see on küllaltki ühekülgne ja tegelikult ega see elu Iraanis nii väga palju ei erinegi sellest elust, mida me oleme harjunud nägema kusagil Lääne-Euroopas. Jah, loomulikult järgitakse hommikust õhtuni ka öösel usutavasid aga majandus toimib tegelikult üsna samadel alustel nagu nii-öelda turumajanduslikes riikides. Kultuur areneb lisaks sellisele tõsisele usulisele kultuurile, ka muudes harudes. Iraani kohta võib öelda, et see on paljude rahvaste maa. Iraan on jah, üsna paljude rahvaste maa, nagu ma juba enne ütlesin, Iraanis on täna ligikaudu 69 miljonit elanikku ja need elanikud jaotuvad valdavalt kahte gruppi iraani rahvad ja on siis türgi-tatari rahvad? No Iraani rahvastest suurimad on pärslased pärslased kitsamas mõistes ses pärslasteks laiemas mõistes nimetatakse kõiki Iraani rahvaid aga pärslased kitsamas mõistes, kes siis räägivad pärsia keelt, mida võiks nimetada ka farsikeeleks, see on siis selle Iraani rahvaste suurim grupp ja türgi-tatari rahvast suurimaks grupiks on Aserbaidžaanis ja, ja need Aserbaidžaanis ja, ja pärslased ongi siis Iraani sellised kaks kõige mõjukamad rahvast. Ja nüüd kui Iraani rahvad on koondunud pärslaste ümber, siis türgi-tatari rahvad on koondunud jällegi Aserbaidžaanile ümber. Samas neid erinevaid rahvaid elab Iraanist tõepoolest palju ja eeskätt elab siis palju erinevaid pärsi rahvaid. Need rahvad maailma mastaabis muidugi enamus on hästi väikesed meie mõistes võib-olla me neid kõiki väga väikesteks pidada ei saagi näiteks tänase saaterahvas ma saan taraanid, neid on tegelikult meist mitu korda rohkem, mõningatel andmetel 3,8 miljonit, mõningatel andmetel aga isegi viis miljonit. Ja selliseid mõnemiljonilise rahvaid on Iraanist tegelikult terve hulk pärslaste või või pärslastega suguluses olevate väikerahvaste vahel. Me kultuurilisi erinevusi ei leia. Keele erinevused ongi olemas, aga meie mõistes on need erinevused väikesed. Nende erinevate iraani keelte sõnavara on vähem erinev kui näiteks eesti ja soome keele sõnavara. Kuidas väikerahvad omavahel läbi saavad? Iraani puhul on menetlus oluline märkida seda, et Iraanis elavate rahvaste jaoks valdavalt ei ole rahvus väga olulisel kohal. Sealsed inimesed teadvustavad end ikkagi eeskätt usu kaudu. Ja Iraani elanikkond on valdavalt islamiusulised shiidid. Kuigi näiteks Masanderaalide seas on lisaks siitidele siis pärsia vana usu soraat risti, mille loojaks oli siis tuntud saratustra, selle esindajaid on. Ma saan taraanide hulgas ka täna Iraanist ei püüta neid väikeseid rahvaid pärslastele või ütleme, laiemat Iraani keskvõimule allutada. Kui me vaatame seda, et Iraanis elavad väikerahvad ei tee sisuliselt mitte midagi konkreetse keele ja kultuuri arendamiseks siis nad ei tee seda mitte sellepärast, et see oleks kuidagi keelatud vaid nad ei tee seda sellepärast, et neil ei ole selle vastu huvi. Muidugi, eks keskvõim on ka teadlikult oma poliitikat rakendanud, et seda huvi ei tekiks. Sest et kuigi Iraan piirkonna teiste riikidega võrreldes ei ole just väga vaene, maaga ei ole kindlasti mitte rikas maa ja rahalised ressursid on igasuguse keele ja kultuuri arendamise juures hästi olulised. Keskvõim on need selgelt suunanud ikkagi pärsia keele ja kultuuri arendamisele. Ja, ja nii ei ole jah, võib-olla on veel väike rahvastelt vahendeid sellega tegeleda. Samad Masandaraanid, kes elavad tegelikult hästi kompaktselt, nad on valdavalt täna kakskeelsust, nad räägivad lisaks Masandaraani keelele ka pärsia keelt, kusjuures Masandaraanide osatähtsus nende ajaloolisel kodumaal on hästi kõrge Sand tublisti üle 90 protsendi. Et sellistes tingimustes võiks arvata, et Masandaraanid selgelt hoiavad keelt ja oma kultuuri. Aga nii see paraku ei ole ja, ja nii on tegelikult ka teiste Iraani rahvastega Iraanis, et nad on suuresti omaks võtnud pärsia keele ja sellist rahvastevahelist hõõrumist, nagu ei paista välja. Ja, ja võib-olla siin mängib tegelikult rolli ka see Iraani keeruline ajalugu, noh, ei kujuta väga ette, et Iraagi-Iraani sõja ajal oleks olnud sealsetel rahvastel aega omavaheliste tülide üles puhumiseks kurdid jah, olid tõepoolest need, keda siis kasutad, et ära ja Iraanis elavad kurdid olid Iraagi pooleldi Iraagis olevat, kurdid olid jälle Iraani poole, aga teiste rahvaste puhul see kokku hoidmine oli üsna suur. Ja kui me vaatame viimastel aastatel toimuvad, siis USA ja Iraani kasvav vastasseis, see mitte kuidagi ei lammuta Iraani ühiskonda laiali, vastupidise liidab seda ühiskonda järjest tugevamalt kokku. Ja jällegi need võimalikud vastasseisud, mis erinevate väikerahvaste vahel Iraanis võiksid tekkida, need lükkuvad kas edasi või jäävad täiesti ära näiteks Jugoslaavia lagunemise puhul. Need rahvad, kes seal iseseisvus olid, olid ju samuti ülimalt lähedased ja enamike nende rahvaste puhul. Keele sõnavara on suuresti kokkulangev, aga me teame, kui karmilt toimus seal see eristumine, kui karmilt toimus sealse vastandumine. Sest vastandumise põhiliseks aluseks oli usk. Ma Sanderaanid elavad siis Kaspia mere lõunakaldal. Võiks öelda ka nii, et ma saan taraanid, elavad ma saan Tarani mere lõunakaldal, sest Kaspia merd on juba ajaloo ürikutes sky omal ajal nimetatud Masandaraani mereks ja Masandaraanid eelistavad ka täna Kaspia merd nimetada just nimelt ma sandarani mereks ja nad elavad siis jah, Kaspia mere lõunakaldal üsna kitsal ribal ja Iraanis on siis Masanderaani provints. Selle provintsiga on aga see lugu, et 1997. aastal muutus selle provintsi suurus väga oluliselt. Varem oli selle provintsi pindala peaaegu 47000 ruutkilomeetrit. Täna on Masandaraani provintsi pindala 23,7000 ruutkilomeetrit. Nii ligikaudu 23000 ruutkilomeetrit võeti Masanderani provintsist ära ja loodi uus kolestani provints ja samas näiteks kaseprovintside lahutamine toimus suhteliselt valutult. Asanderaanidega on siis nii, et nende praeguses provintsis seal on umbes 2,83 miljonit elanikku valdavalt nad on kõik Masanderaanid. Masanderaane ise on aga siis kusagil miljoni jagu rohkem ja nad elavad siis lisaks Masandaraani provintsile ka naabruses olevas kolestani provintsis ja küllalt palju elab Masandaraane Teherani ümbruses ja Teheranis. Ja põhjus selleks on väga lihtne. Teheran on vahetult Masandaraani provintsi naabruses. Masandaraani provintsi lõunaosast on Teherani nii vähem kui 40 kilomeetrit ja võib-olla Masandaraanide puhul ka see Iraani pealinna lähedus on üheks põhjuseks, miks on toimunud selline tõsine sulandumine ja, ja miks ei paista kuidagi välja see Masandaraanide identity Teet sest Teheran Jaaga Mason taraani provints on Iraani üks kõige jõukamaid alasid ja Iraani pealinna mõju lähiümbruse aladele on hästi suur. See aga tähendab seda, et farsi, keele ja kultuuri mõju on hästi suur Masandaraani provintsis. Nii et see Teherani lähedus on justkui jällegi nagu selline kahe teraga mõõk, et ühest küljest on ta aidanud majandust elavdada piirkonnas. Teisest küljest aga on ta nagu vähendanud Masandaraani inimeste sellist rahvuslikku identiteeti. Masanderaanid ise nimetavad oma ajaloolist kodumaad nimega Mason Taran. Ja kui me võib-olla oleme eelmistes saadetes harjunud, et rahvad nimetavad oma kodumaid stanics siis Iraani puhul see nii ei ole. Iraani puhul on just nimelt kasutusel nime lõpp, on nii, on see siis, eks ole, Masandaraani puhul nii, on kolestani puhul, nii on tegelikult ka naabruses asuva Aserbaidžaani puhul, mis sai oma nime ikkagi Iraani rahvastelt ja, ja siinkohal tahaks paar sõna rääkida sellest nimega just on. Võib-olla on jäänud natukene vale arusaam, et, et see ongi selline puhas islamitermin. Tegelikult see sõnast on, on väga iidne indoeuroopa sõnu ja väga laialt olid omal ajal kasutuses just nimelt Iraani rahvastel pärsia rahvastel, siis aga tänapäeval on sellest sõnast välja kasvanud sõnad kasutuses väga paljudel teistelgi rahvastel näiteks inglisekeelne sõnastanud on tegelikult pärit sellestsamast omaaegsest sõnast stan või näiteks vene keeles on samuti olemas sõnastan, mis tähistab asundusi või asupaika. Seegi on tulnud sellest vanast sõnast stan või näiteks serbia ja horvaadi keeles tähistab sõnastan tuba. Aga seegi sõna on jällegi pärit sellest iidsest Ida-Euroopa sõnastan. Tänapäeval muidugi stan paljude rahvaste jaoks tähistab maad, piirkonda asupaika ja enamus nendest rahvastest tõepoolest on täna islamiusulised, aga on ka väga tõsiseid erandeid, näiteks Armeenia on ju teatavasti maailma vanim kristlik maa armeenia keeles Anstan maa ja armeenlased nimetavad väga paljusid maid, nime, lõppu, kas ta on nende oma, kodumaa nimeks, on siis teatavasti hajastan või näiteks Sikki usulised tahavad luua mille nimeks on, helistan, nii et tegemist ei ole siiski mitte üksnes islamiusuliste nimega või näiteks Osseedid nimetavad oma maad Irust on, sest on, on samuti pärit, sõnastan Osseeditavad kõvasti, aga ei ole islamiusku rahvas. Aga mis on huvitav, et sealsamas Iraani rahvaste seas, kus tegelikult algselt see sõna ju justkui nagu pärit ongi või kuskohast nagu välja kasvas, seal on see, sõnas Tamm küll kasutusel, aga maade nimetuses teda ei kasutata. Samas näiteks kõrbenimetuses on sõnast tamm sees. Need Iraani kirjanikud on oma teoste tegevuspaigaks valinud Masanderaani sest selle paiga ajalugu on väga kirev. Selle paiga ajalugu on tõepoolest kirev, kuigi väga vanast ajast konkreetselt Masandaraanis nüüd väga palju ei tea. Ta aga sa vähenemist teatakse, on, on huvitav ja kindlasti märkimist vääriv. No ma saan, tarand on asustatud juba tuhandeid aastaid ja tegemist on üldse tänapäeva Iraani aladel ühe vanima piirkonnaga, mis sai püsiasustuse ja vanal ajal oli siis Vasandaranid asuala, hürkaania, riigi osa, see nimi, horkaaniad tegelikult siis on pärit kreeklastelt, kreeklased nimetasid seda riiki niiviisi, kohalikud rahvad ise nimetasid seda piirkonda Percanax. Kuna Verca tähistas hunti, sa iseseisev riik, Herkaania oli siis huntide maa ja tegemist ei olnud küll mitte väga suure ja väga võimsa riigiga, aga siiski riigiga, mida on paljudes ajaloo ürikutes mainitud ja mis ka eksisteeris mitme sajandi jooksul, kuni viienda sajandi keskel enne Kristust muutus piirkond Pärsia osaks, Pärsia osa on siis piirkond olnud palju sajandeid, aga nende sajandite jooksul on siiski korduvalt olnud ka iseolemist. Korduvalt on piirkond kuulunud ka teiste vallutajate alla. No näiteks seitsmendal sajandil juba peale kristus, siis alistus enamus pärsijast araablastele, Masanderaal oli aga kogu tänapäeva Iraani territooriumi kõige viimane piirkond, mis islamiusuliste pealetungil alistus. Sealne vastupanu kestis kõige kauem ja üheks põhjuseks, miks seal suudeti kauem vastu panna, on piirkonna loodus Masandaraan kitsas ala Sis Kaspia mere ääres. Noh tänapäeval selle Masanderaani provintsi ulatus põhjast lõunasse on kuni 90 kilomeetrit ja ulatus idast läände kuni 300 kilomeetrit. Aga selle 90 kilomeetri meetri ulatuses lõuna pool asuvad suhteliselt kõrged mäed ja põhja pool on siis lauskmaa ja need lõuna pool asuvad mäed on tegelikult sajandite jooksul olnud Masandaraanidele selliseks omamoodi kindlustuseks välisvaenlaste vastu, sest lõuna poolt tulijad on pidanud neid mägesid tama ja Masanderaanidele on olnud niiviisi lihtsam oma kodumaad kaitsta. Teada on, et 662. aastal, kui araablased tungisid Masandaraani eriti suure armeega Saidlad Masandaraanide käest korduvalt ja korduvalt lahingutes lüüa. Masandaraan säilitas pikaks ajaks osalise iseseisvuse. Sa iseseisvus, ei olnud küll täielik, osaliselt siiski alluti araablaste võimule ja mis on ka oluline mägedes jätkus võitlus islami vastu veel pikkade sajandite jooksul. Nii ei ole siis ime, et kuni 12. sajandini enamus Masanderaalne ei olnud mitte islami usku, kuigi islami pealetung oli alanud juba seitsmendal sajandil vaid 12.-ks sajandiks enamus Masanderaalne olid säilitanud siis selle nii-öelda vana-pärsia, usu ehk siis sara strismi ja noh, öeldakse ka seda, et Masandaraanid tol perioodil oli selline hästi vapper rahvas suhteliselt sõjakas rahvas ja teadlik ka sellest oma varasemast ajaloost ja, ja mitte ainult siis loodus ei olnud see, mis nüüd, aita suid ka sisetunne ja, ja seetõttu on Vasandaraanis hilisemal ajal olnud võõraste vallutajate vastu korduvalka suuri ülestõuse. Näiteks 783. aastal oli Masandaraanist suur rahva ülestõus ja piirkond tas üsna tugeva sellise osalise sõltumatuse nomis kohadki mõnedes piirkondades oli ka täielik sõltumatus ja, ja see selline osaline iseolemine mõnedes piirkondades siis täielik iseolemine kestis mitmeid sajandeid. Kuni 11. sajandil vallutasid piirkonna nagu ka kogu muu pärsia seal sokid ja 13. sajandil vallutasid piirkonna mongolid. Nii et ma saan taraanid on jah pidanud elama korduvalt erinevate vallutajate all. Nüüd Pärsia impeeriumi osaks muutus Masandaraanide asuala uuesti alles 1596. aastal kui nende eelnevate vallutuste käigus olid Masandaraanid elanud suhteliselt siiski omaette piirkond oli küll aeg-ajalt allunud mõnele vallutajale, aga piirkonnas elasid siiski praktiliselt sajaprotsendiliselt ainult Masandaraanid Sis, Pärsia impeeriumi koosseisu langemisega. Piirkonna rahvuslik koosseis hakkas muutuma. Lisaks sellele piirkonda tuli hulgaliselt farsikeelseid, pärslasi tuli piirkonda juurde ka hulgaliselt grusiin. Grusiinide asuala ei ole ju tegelikult sealt mitte just väga lähedal ja kuigi enamus nendest grusiinide Stassimileerusid üsna kiiresti elab ka tänapäeva Iraanis rohkem kui 50000 grusiin. Ja konkreetselt ma saan, ta ronis, on huvitav see, et küllaltki palju on seal sellistele väikestel kohtadel kohanimesid, kus nime üheks osaks on sõnakori ja see tähistab siis Masandaraanide jaoks just nimelt grusiin. Hilisemal ajal aastatel 1722 kuni 1723 oli masendav Jaan ajutiselt okupeeritud ka Venemaavägede poolt, aga põhilise osa ajast oldi siis ikkagi jah, pärsi alamad. Ja, ja kogu selle aja jooksul, mil nüüd viimastel sajanditel pärise alamad oldi ollakse sellega üsna hästi leppinud. Viimastel sajanditel ei ole Iraani keskvõimu vastu siis sisulist vastuhaku toimunud ja võib ka öelda seda, et Masandaraani keele selline taandumine piirkonnas ei ole toimunud sugugi mitte viimastel aastakümnetel isegi mitte viimasel sajandil, vaid see taandumine on tegelikult hakanud toimuma seitsmeteistkümnendast sajandist, et see taandumine suure sugulusrahva ees On toimunud mitmeid sajandeid ja me võime tegelikult olla üsnagi üllatunud, et see rahvas, kes on juba sajandite jooksul oma identiteeti pidevalt kaotanud, et see rahvas on tegelikult tänase päevani suutnud säilitada oma keel, mis siis, et nad on kakskeelsed. Omavahel räägitakse väga paljuski siiski ka just nimelt seda Masandaraani keelt. Ja siinkohal on võib-olla veel üks huvitav märkus, et kuigi Eesti entsüklopeediad on väitnud, et Masanderaanidel puudub oma kirjakeel siis tegelikkuses on Masanderaanide kirjakeel pärit juba 15.-st sajandist ja see kirjakeel eksisteerib täiesti ka tänasel päeval. Kas võib öelda, et Masanderaan on rahulik paik? Ja ma saan, Traan on kindlasti täna rahulik paik ja ja mis on huvitav, Masandaraan on Iraani puhkepiirkond, ühest küljest muidugi soodustab seda Kaspia mere lähedus. Teisest küljest soodustab seda sealne kliima. Ma sandaraan on sellise huvitava subtroopilise kliimaga, kusjuures suvetemperatuurid on suhteliselt kõrged, keskmine temperatuur on 25 kraadi, aga talvetemperatuurid on tegelikult suhteliselt madalad. Masanderaani keskmine talvine temperatuur on ainult kaheksa kraadi sooja. Samas mägedes sajab peaaegu aastaringselt lund. Õnneks on siiski nii, et need tohutud lumesajud seal väga harva tekitavad selliseid, et olukordi, kus mägedest lumi siis lauskmaale välja tuleb, kuigi jah, ajaloost on teada, et ka Kaspia mereni on lumelaviinid või see see lumevool jõudnud, aga aga seda toimub siiski haruharva. Nii et piirkond on jah, selline küllaltki hea puhkepiirkond. No ma ei julgeks siinkohal kasutada sõna turism islamiusulisel maal ei ole turism siiski kindlasti mitte selline, nagu meie siin arvame, ei ole, niiet et mehed-naised seal kusagil Kaspia meres läbisegi oleksid, eks ole, selline asi on täiesti välistatud, need hakkasid muide ehitama, ma ei tea, võib-olla on juba valmis spetsiaalset randa naistele ja, ja nii on jah, aga, aga puhkamine siiski toimub ja, ja see on peamine puhkepiirkond Iraanis. Muidugi seda soodustab ka asjaolu, et Teheran on üsna lähedal Teheran, mis on ju tegelikult väga suur lind. Teheran elanikkonnal on hästi lähedal sinna minna ja ma saan Tarani piirkond on selline hästi maaliliste maastikega piirkond. Eriti kui me arvestame sellel suhteliselt kitsal territooriumil, on mägede ja lauskmaa selline vaheldumine, kusjuures mägede vahel on palju selliseid isoleeritud orge. Piirkonna majanduses on olulist rolli muidugi mängimas Kaspia meri. Kalatööstus on korralikul tasemel, mis aga võib-olla veelgi olulisem, et kalamarjatootmine piirkonnas on väga olulisel tasemel, püütakse Touralisi ja Touraliste kalamari, see kõige hinnatum, must kalamari. See on Iraani jaoks vägagi oluline. Ekspordiartikkel ja rohelist teed kasvatavad nad ka? Jah, rohelise tee kasvatamine on olulisel kohal, aga kasvatatakse ka näiteks riisi, puuvillatubakat, isegi suhkruroogu, mitmesuguseid puuvilju, aga kindlasti me ei saa rääkida piirkonnast üksnes põllumajanduspiirkonnast piirkonnas on ka tööstust üksjagu. Kuigi jah, piirkonna linnades elab vähem kui pool elanikkonnast kusagil 46 47 protsenti elanikkonnast elab linnades. Ülejäänud on siiski maapiirkondades. Ja kui me mõtleme sellele, et umbes pool Eestit, Ta on selle paiga pindala ja seal elab ikkagi kolm miljonit elanikku ehk üle kahe korra rohkem kui Eestis, siis see tähendab, et sealne asustustihedus on üle nelja korra suurem kui meil, siin muidugi Iraani kui tervikuga võrreldes on see küll see ka suhteliselt kõrge, aga Iraanis on tunduvalt tihedamini asustatud piirkondi mässanud äranis asuka Iraani suurim naftasõda. Iraanil on üsna suur osa laevastikust sinna koondunud ja, ja ka suurim naftasadam, nii et tõepoolest on ka majanduslikult edeneb üsna hästi ja kindlasti aitab see majanduslik edenemine kaasa ka sellele, et piirkonnas on üsna rahulik. Kui inimestel läheb majanduslikult suhteliselt hästi, siis on vähem põhjust mässama hakata, eriti kui nähakse, et hästi läheb, võrreldes naabruses olevate aladega, aga probleeme ikka on. Eks probleeme on igal pool ja, ja kahtlemata on probleeme ka Masandaraanide juures, aga need probleemid ei ole võrreldes Iraani kui tervikuga kuidagi teravamad. Kui me näiteks võrdleme kagupoolsete pilutsi aladega või ka kurdide aladega, siis seal on probleeme tegelikult oluliselt rohkem. Aga loomulikult on probleeme. Ja eks osadele Vasandaraanidele noh, ei meeldi tegelikult seegi, et kuigi omavahel räägitakse Masandaraani keeles, siis ametlikul tasandil olemas Anderoni keelega absoluutselt mitte midagi teha. Ma Sandraanis ei ole, Masandaronikeelseid koole ei olemas, andaranikeelseid ajalehti ei ole, Masandaraani keelseid raadio- ja TV-saateid, üksikuid katseid on tehtud, aga sellist, mis oleks pikka aega kestnud, ei ole. Kümmekond aastat tagasi või natukene rohkem, siin ühendati erinevad kõrgkoolid Masanderaani ülikooliks. Naiivne oleks arvata, et selles kõlava nimega ülikoolis toimuks õppetöö, ma saan taani keeles ei midagi sellist. Pasandraani ülikoolis ei ole võimalik õppida, isegi mitte ma saan taani keelt. Huvi puudub, aga samas selle nelja miljoni Masandaraani seos on ikkagi inimesi, kelle jaoks on see probleemiks. Lisaks sellele, et noh, viimastel aastatel laieneva tööstuse tingimustes ka keskkonnaprobleemid on muutunud tõsisemaks ja seda hakatakse teadvustama, aga võib-olla selle negatiivse kõrval on huvitav märkida, et noorte hulgas on Masandaraani keel ja huvi selle keele omandamise vastu viimastel aastatel kõvasti tõusnud. Ja ma arvan, et on siiski ainult aja küsimus, kui Vasandaraani aladel on võimalik hakata ka koolis õppima Mason taani keeles ja kui seal hakkab ilmuma Sanderaanikeelseid ajalehti sest piirkonda ei ole ju Iraani keskvõimule mitte kuidagi mitte mingis mõttes ohuks piirkonnas, ei ole mitte mingisuguseid eraldumis, mõtteid. Seetõttu ei ole ka ühtegi põhjust sealset kultuuri või keelt maha suruda. Iraanis on väga palju noori inimesi, huvitav, millega sealsed noored oma meelt lahutavad? Kui nii paljud asjad on keelatud, ehk siis meil siin? On muidugi kõigest sellest raske aru saada, millega need noored tegelevad, aga samas võiksime mõelda seda, et aga millega tegelesid noored Eestis 100 või 150 aastat tagasi, siis ju ka kõik see puudus ja Iraanis on sama lugu, et kui see kõik puudub, siis tegelikult suuresti osata seda tahta. Nad on kasvanud sellises keskkonnas, kus neil on õpetatud absoluutselt teisi väärtusi, nad hindavad täiesti teistsuguseid asju kui meie siin. Ja paljud nendest peavad kaasaegse lääne ühiskonna seda meelelahutuslikku poolt noh, mitte ainult mõttetuks, vaid nad peavad seda tegelikult madalaks. Iraanis on olukord ikkagi suhteliselt karm, et ka väga paljud meie mõistes levimuusikateosed on seal keelatud, ütleme see muusika, mida meil lastakse klassikaraadios ka see muusika paljuski seal tegelikult läbi ei lähe. Aga üldiselt ta muidugi niimoodi, et noh, muusikast on soositud usuga seotud muusika, rahvamuusika ja ka teatud osa maailma klassikalisest muusikast. See, et Masanderaanis otsustati naistele rand rajada on suur samm edasi. Nagu ma siin enne saates juba ütlesin, et Iraan on tegelikult viimastel aastatel teinud läbi üsna palju muutusi ja, ja see ei ole kindlasti see riik, nagu ta oli Homeni ajal ja, ja ma arvan, et tasapisi selliseid ilminguid, mis nagu justkui järjest enam hakkavad meenutama Lääne pool olevat neid tuleb kindlasti juurde, veelgi enam näiteks Iraani naised ju ise, nii nagu paljudes islamimaades ütlevad, et tegelikult sealsed kehtivad seadused kaitsevad neid. Et ühest küljest küll, neil on tõesti vähem õigusi, aga teisest küljest on neil ka oluliselt vähem kohustusi ja, ja naised ei puutu ka paljude selliste probleemidega kokku, millega Lääne-Euroopas või Põhja-Ameerikas naised igapäevaselt kokku puutub. Kes kuulsatest isikutest on pärit Masanderaanist? Ma Sanderoonist on pärit päris mitmeid tuntud inimesi, noh, kui me vaatame ajalugu, siis näiteks tervelt koguni seitse Pärsia kuningat on pärit Masanderaani aladelt ja on olnud rahvuselt Masanderaanid. Nad kõik on siis ühest kuningate dünastiast. Aga kui me tuleme rohkem kaasaega, siis ma Sandraanist on pärit üks Iraani ajaloo tuntumaid poliitikuid. Reza kaan pahlawi, tema isa oli puhastverd Masanderaan ja tema ema oli siis Armeeniast pärit pärslane ja see oli siis mees, kes aastatel 1925 kuni 1941 oli Iraani šahh. Tema tung võimule algas tegelikult juba natukene varem. Ta oli sõjaväelane ja juba 1923. aastal sai ta Iraani sisuliseks valitsejaks. Kusjuures ta oli nii huvitav mees, et näiteks 1924. aastal tahtis ta Iraanis välja kuulutada vabariiki ja muuta Iraan, selliseks võiks öelda Türgi sarnaseks lääne orientatsiooniga riigiks, neid iidseid Iraani ja islami traditsioone seal vähendada. No kuna usujuhid olid sellele tema tugevale reformikavale väga tõsiselt vastu, siis ta ei hakanud seda siiski läbi suruma ja ja niisiis kuulutati ta 1925. aastal šahhiks. See mees oli, võiks öelda, et üsna vastuoluline oma võimu ajal. Sest ühest küljest ta reformis Iraani tohutult, tema ajal ehitati väga palju uusi ideid, näiteks ehitati tema ajal transiraani raudtee, tema ajal arendati haridust, moderniseeriti Teherani ülikool. Samas olid selle mehe võimu ajal ka väga tõsised ja laiaulatuslikud repressioonid. Näiteks tegi ta sellist asja, et kui ta nägi, et tema valitsuses või üldse poliitikute seas mõni inimene saavutas väga suure populaarsuse ja kui talle tundus, et, et sellest inimesest võib saada talle tulevikus oht või, või et see inimene võib saada temast populaarsemaks siis ta üldjuhul sellised poliitikud vangistas ja lasi vangis ära tappa. Ja niimoodi ta tegi mitmete mitmete valitsusliikmetega lisaks surusta maha julmalt mitmesuguseid ülestõuse, isegi väikeseid meeleavaldusi, kusjuures ta ei kartnud oma sõjaväega tungida ka näiteks mošeedesse. Samas Malawi muutis Iraani tohutult lääneliku maks ja ja näiteks muuhulgas pahlawi oma võimuloleku ajal keelas naistel kanda näokatteid. Kusjuures need naised, kes siis näokatet ikkagi tahtsid kanda, nendel lihtsalt rebiti tänaval jõuga näokatted eest ära. Samas muidugi tema selline üsna tugev läänemeelsus ja selline kohalike traditsioonide tahaplaanile jätmine. Muidugi tekitas talle tohutult vastaseid mitte ainult usuringkondade sõjas, vaid ka paljude tavaliste inimeste seas. Ja nii ei ole siis ime, et mees tõepoolest pidi kogu aeg oma võimu pärast kartma, sest et sellel võimul oli hästi palju vastaseid. Nüüd kui esialgu pahlawi oli selline kaval mees, kes püüdis seal manipuleerida Nõukogude Liidu ja Suurbritannia vahepeal püüdis neid riikiad enese vastu nii-öelda välja mängida ja samas mõlema riigiga mõnes mõttes kasulikku äri ajada siis 1930.-te aastate lõpus pahlawi lähenes üha enam Saksamaale. Ja kuigi teise maailmasõja ajal oli Iraan neutraalne riik Malawi juhitud Iraan kauples aktiivselt Saksamaaga ja, ja nii ei ole, siis ime, et 1941. aastal Suurbritannia ja Nõukogude ühisinvasiooni tulemusena palavi kukutati võimult ja võimatult, eriti edasi tema pojale Rezakaan Vahlawi poeg oli mõnes mõttes isast veelgi kuulsam. Nimelt see oli siis too Iraani šahh, kes oli võimul kuni 1979. aastani kuni selle ajani, kui islamirevolutsioon ta võimult kukutas ja üldiselt resa Vahlawi poeg Mohammed Reza pahlawi oli paljudes aspektides üsna oma isa poliitika järgia ühest küljest uuenduste sisse viia läänelikkuse tooja Iraani. Teisest küljest aga oli tal ka palju vastaseid, sest ka tema oli see, kes islamit püüdis maha suruda ja ja kes kindlasti suhtlus liigse üleolekuga, Iraani traditsioonidesse ja, ja Iraani elanikkonna usku. Sealne islam on hästi tugevalt inimestes sees ja, ja sellele vastutegutsemine riigi juhtkonna tasandil ei olnud kahtlemata mitte mitte väga arukas tegu. Tänane saade tuli üsna positiivne. Jah, tuli suhteliselt positiivne, sest et ma Sanderaanid on oma olemasoleva olukorraga ise üpris rahul ja ja ma usun, et ma Sanderaanide võimalused ennast rahvana näidata tulevikus pigem siiski kasvavad kui kahanevad, et kui see huvi tõus noorte hulgas Masanderaani, keele ja kultuuri vastu jätkub, kui ei esitata mingeid väga erilisi nõudmisi, kui nõudmised ei suurene siis ei ole Iraani keskvõimul ühtegi põhjust. Ma saan Tarane kuidagi alla suruda. Ma Sandraanidele ei ole põhjust mässama hakata ja ma arvan, et pasandaraanidel on tulevik üsna normaalne. Iseasi on see, kui kauaks suudavad Masandaraanid ikkagi rahvusena püsima jääda. Sest see Iraani erinevate rahvaste segunemine või konsolideerumine tegelikult on ilmselt üsna pöördumatu protsess. Ma ei usu, et me 100 aasta pärast saaksime Masandaraanidest rääkida kui sellisest väga tugeva identiteediga rahvusest. Aga kui inimesed ise oma olukorraga rahul on, siis ei saa seda naaberrahvaste sekka sulandumist ka meie hukka mõista. Tõhusite keskeprogrammi riigita rahvas stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.