Algab saade sarjast järjehoidja stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. Tänane järjehoidja vaatab ühte kammermuusika teost mis on huviliste jaoks olemas 45 aastat ja mis jääb autori teoste nimistusse omas žanris viimaseks. Teos on valminud mais 1974. Tema ettekandega olid seotud natuke erilised asjaolud. Ja seetõttu me siis pisut läheme ajas tagasi. Teisel mail 1974 helistas Šostakovitši Issak Glikmannile ja teatas, et kirjutab uut kvartetti. Nendele, kes ei mäleta Issak Lakeman Šostakovitši-ist viis aastat noorem sai Šostakovitši selle vajalikuks lähedaseks inimeseks. 35. aastal. Siis oli ta Šostakovitši erasekretäriks ja oli seda kuni helilooja lahkumiseni. Tuttavaks said Šostakovitši ja Glikman omavahel tänu Ivan Solvetenskile, kellest me oleme varasematel kordadel rääkinud ja keda tohib vist nimetada helilooja kõige lähedasemaks sõbraks. Glikman oli Sollartenski aspirant, õppis kirjandust, teatriteadust ja nii edasi. Nii et teisel mail Šostakovitši helistab Glikmanile ja teatab, et ta kirjutab uut kvartetti. See teade oli tähtis juba sellepärast, et mõni aeg varem oli olnud üks üle pooleteist aastane periood, kui Šostakovitši kirjutanud ainsatki nooti. Ja see tegi rahutuks, mitte ainult selli loojat, ennast vait ka kõikide maalähedasi. 12. mail on Moskvast kirjutatud niisugune kiri. Mul on väga nõrgad käed, eriti parem, ja jalad. Mai lõpus loodan saada välja. Seitsmeteistkümnendal mail. Esimesel juunil sõitis Šostakovitši Räpinasse? Jaa, ütles Glikman, neile lõpetasin 15 10. kvarteti. Neid ja milline ta oma headuselt on. Aga kui kirjutasin, siis tundsin mõningast rõõmu jäänud Glikman ka nelja silma alla. Ütle selli loojata käte jalgade tõttu. Piinleb kohutavalt. Samas vabandas ja häbenes oma kaeblemist. Need, kes ei ole helilooja elu niisuguste üksikasjadega kursis, peab täpsustama, et et need jalad liiguvad väga vaevaliselt, ainult siledal maal ja trepid on täiesti ületamatud. Ja parem käsi paberi peal ei liigu juba tükk aega, seda peab vasaku käega lükkama. Ja ma olen lugenud, et keegi tuttavatest oli heliloojale soovitanud, et võtku siis ometi sekretär, mis peale helilooja oli ütelnud. Ma ei saa. Käsi on targem kui mu suu. 12. septembril 1974 etendus Moskvas muusikalises kammerteatris. Ooper, nina. Nina eelmisest lavastusest oli möödas 44 aastat. Lavastas Pokrovski, dirigeeris Rostest penski. Järgmine kohtumine Glikman ja Šostakovitši vahel oli novembris. Meenutati lahkunud Taavi Toys Draghi kes teatavasti suri oktoobris Amsterdamis ja 18. oktoobril oli lahkunud igaviku. Beethoveni kvarteti tšellist Sergei Zelinski. Nüüd siis kvarteti juurde tagasi tulles. Oma isiklikest mälestustest võin öelda, et ma olen näinud pealt, kuidas Moskva konservatooriumi seinalt võeti maha suurafismis, teatas Šostakovitši 15. keelpillikvartetti esiettekandest. Ei teadnud tagamaid ja oli nagu ehmatus näha. Sest Šostakovitši teatud teostega on olnud ju neil aegadel väga palju mitmesuguseid probleeme. Ja need probleemid, nagu kuulaja ehk taipab ei tule mitte ettekande võimatuse tõttu, vaid tulevad nende instantside tõttu, kes ettekandeid kas lubavad või ei luba. Missugune oli see atmosfäär? 1974, Moskvas? Võib sedagi meenutada, sest niisugune atmosfäär nii või teisiti ühes muusikateoses leiab mingisugusegi kajastuse. Veebruaris saadeti sunniviisil Nõukogude Liidust välja Solzenitson. 74. aastal lahkusid igavikku lehva poorin. Meie Olav Roots, noh, see ei puuduta küll tõesti mitte Nõukogude muusikat, aga meid ehk ometi. Günther, Rein tor. Ja prantslastele oluline helilooja Narjušmioo. Septembrikuus toimusid Moskvas mõned kujutava kunsti valdkonda kuuluvad üritused mis võtsid võrdlemisi hirmuäratava mõõtme. Noored kunstnikud tahtsid teha oma tööde näitust, need olid abstraktsionistid. Loomulikult mingit näitusesaali nendele ei antud. Aga neile anti siiski luba teha seda Moskva ühes äärerajoonis, mida kutsuti Dioplistan. Ühesõnaga näitus vabas õhus. Suure linna peale 74. aastal, kus paljudel ei ole isegi lauatelefoni, rääkimata muudest võimalustest informatsioonil levitada kogunes sinna tohutu hulk entusiastliku, uue kunstipublikut. Ja Moskva linnavalitsus ajas selle kupatuse laiali ja sõitis buldooserite ka selle näituse nii-öelda maha või pikali. Selle kohta võtsid mõned julgemad sõna, et neil ei ole asju niisuguse riigiga, kus kunsti vastu sõidetakse, niisuguse tehnikaga. See ulatus ainult teatavate ringkondade kaudu väheste inimesteni. See informatsioon ei olnud mingi üleliiduline informatsioon absoluutselt loomulik. Ja tuletan veel meelde, et 74. aastal anti Veljo Tormis selle NSV Liidu riiklik preemia. Kooriteoste eest. Tornis ütles seda alati uhkusega. Saan esimest korda selle preemia ajaloos, kui preemia antakse A capella teostest. Need olid siis Raua needmine, maarjamaa ballaad ja Lenini sõnad. Ja Ülo Tuulik on 74 avaldanud dokumentaalromaani vist peaks ütlema sõja jalus. 74. aastal alustas Nõukogude Liit kuulsat pommiehitust. Seal taust puudutab loomulikult tänapäeval juba hoopis palju vähemaid inimesi. Sest kes seda kõike on läbi elanud, on sellega vist õnnelikult püüdnud ära unustada. Aga nüüd tagasi tulles viimase kvarteti Uta Selle kvarteti esiettekanne toimus formaalselt võttes 25. oktoobril 74 Leningradi heliloojate liidus ja mängis Danieli-nimeline kvartett Viieteistkümnendal novembril mängistanejevik kvartett Šostakovitši, viieteistkümnendat keelpillikvartetti Leningradis Glinka saalis. See afiši mahavõtmine, millest ma eelpool kõnelesin, oli seotud ilmselt asjaoluga et Beethoveni kvartett oli selle kvarteti esiettekande eel kaotanud oma tšellisti. Ja seda nii kiiresti asenduda juba võimalik ei ole. Petrov Annikuvatet olid tegutsenud oma esimeses koosseisus 23.-st aastast saadik. 31. aastal said nad endale õiguse võtta Beethoveni nimi. Ja nad on ette kandnud esiettekandes kõik Šostakovitši keelpillikvarteti ja sellest ei taandunud Šostakovitši mitte ühelgi juhul nagu ka sellest, et tema teoste esiettekanded peavad toimuma tema kodulinnas Leningradis. Nüüd siis ollakse olukorra ees, kus nendest heliloojat tingimustes saab ainult ühe täita. Esiettekanne on tõesti Leningradis, agaabeethomanlased mängivad seda teost alles 75. aasta 11. jaanuaril Moskva konservatooriumi väikeses saalis. Miks see kvartett on nii kõnelemisväärne? Šostakovitši uurijad toovad välja mitmed momendid. Noodist on see kõik muidugi ka näha. Terve kvartett on ühes helistikus. Kõik kuus osa on myybe Molmi nooris ess mullis. See on helistik, millest süngemad või traagilisemad ei ole muusikutel vist eriti leida ja kellel on keelpillimänguga kogemusi, see teab, et kerpile mängijate mulje eriti ei armasta. Nii et s moll paneb mängijad iseenesest juba väga erilisse olukorda. Teiseks kõik kuus osa on Atio tempos ja kõik kuus osa lähevad okkakvarteti, osadel on pealkirjad, eleegia, serenaad, intermetsa tööl on leinamarss, epiloog, May vaeva, tänast kuulajat, Nende osade lähema analüüsiga. Vaevalt et see esimesel kuulamisel tähtis on. Ja liiga palju seda kvarteti kontserdisaali laval kuulata ilmselt ei ole ka olnud võimalik. Tähtis on meeleolu, milleks see muusika üldse on kirjutatud. Ja tähtis on ta heliloojale, kes kõikide füüsiliste hädade kiuste ikka veel loob. Ta ei suuda ilma selleta olla. Aga samas on ta järjest lähemal sellele hetkele, milles me kõik aeg-ajalt peame mõtlema. Ja millest peab mõtlema eriti see inimene, kes on oma elus nii palju olnud mitmesuguste hädade ja kannatuste ma ütleks peaaegu ohver ja kes sellele kannatusterohkele elule vaatamata kangelaslikult säilitanud ennašes looja. Kuulame nüüd Dmitri Šostakovitši keelpillikvarteti number 15 hobust, 144. Esitavad Harry Traksmann, Juta õunapuu, Kaija Lukas, Leho Karin võte 2016. Kuulsite saadet sarjast järjehoidja stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Saade on järelkuulatav. Klassikaraadio kodulehel.