Täna jätkame möödunud neljapäeval alustatud vestlust tiibetlastest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Me jõudsime aastasse 1947, kui India iseseisvus. Sama aasta märtsis toimus aasia riikide konverents Indias ja sellel konverentsil oli esindatud ka Tiibet ja Tiibet oli seal teistega võrdsel tasemel ehk siis esindatud iseseisva riigina 47.-st aastast edasi püüdis Tiibet oma positsiooni parandada, püüdis oma iseseisvus tugevdada ja selle eesmärgiga saadeti siis kaubandusmissioon Indiasse, Hiinasse, USA-s, Suurbritannias ja oluline on siin märkida, et kui Indias ja Suurbritannias võetise Tiibeti kaubandusmissioon vastu kõrgel tasemel nagu iseseisva riigi esindus siis USA-s oldi hästi reserveeritud. Selgelt oli näha, et USA juht kond ei tahtnud ärritada Hiinat, kuigi Tiibet sai USA-s oma kaubandusesinduse avada. Aga USA suhtumine oli üsna leige. Väga oluline on, et veebruaris 1949. aastal sisenesid Hiina kommunistide väed Pekingisse. Sama aasta oktoobris kuulutati välja Hiina rahvavabariik ja Hiina rahvavabariigi väljakuulutamine. Kommunistide võit Hiinas oli tiibetlaste muidugi rängaks löögiks ja seda mitmel põhjusel. Esiteks, Hiina kommunistid olid juba 1922. aastal toimunud kongressil võtnud vastu sellise manifesti, et nende üheks eesmärgiks on vabastada nii-öelda siis vabastada tiibetlased ja, ja teisest küljest muidugi tiibetlaste jaoks tiivne see tiibetlased olid hästi hästi tugevalt usklik rahvas, aga kommunistide jaoks muidugi igasugune usk, mis ei olnud just punausk, mis ei olnud just usk kommunismijuhtidesse. Igasugune usk oli negatiivne ja suhtusid usklikesse hästi halvasti. Seetõttu jah, see kommunistide võitsal Pekingis muidugi Tiibetis tekitas väga tõsist ärevust. Tiibetist saadi aru, et ilmselt konflikt Hiinaga on lähiajal paratamatult tulemas. Seetõttu püüti siis oma positsiooni maailmas veelgi parandada ja näiteks Tiibet püüdis saada aga ÜRO liikmeks. Aga selle ÜRO liikme soovi peale teatasid Briti ja USA ja India valitsused, et see on ebareaalne. Sest NSV Liit ja Hiina kui julgeolekunõukogu alalised liikmed ei laseks kindlasti Tiivetil ÜRO liikmeks saada. Ja 50. aastal püüdis Tiibet järjest enam ka kaitserelvastust hankida, sest oli näha, et konflikt Hiinaga on kiiresti lähenemas ja seda relvastust SAISis, Tiibet, eeskätt Indiast. India suurendas oma relvasaadetisi Tiibetisse 50. aasta teisel poolel oluliselt. Aga juba seitsmendal oktoobril 1950. aastal ületasid 40000 Hiina rahvavabariigi võitlejad, et siis selle defacto kehtinud Tiibeti jaam ja Hiina piiri. Ja selle peale tegi siis Puna-Hiina valitsus ka ametliku avalduse, kus oli öeldud, et Me vabastame tiibetlased imperialistide rõhumisest ja tugevdame Hiina läänepiiride kaitset. Puna-Hiina vägede saabumine Tiibetisse oli tiibetlaste jaoks muidugi täielik katastroof, sest näiteks Tiibeti umbes 8000 mehelise sõjaväest pool hävitati koheselt alles jäänud siis sõdalased sunniti alistuma una Hiina sõjaväekäitumine Tiibetis. Algusest peale oli väga julm kõik, kes eirasid, ükskõik kui väikest nende korraldust, hävitati koheselt, et ei hakatud mingeid läbirääkimisi kellelegiga pidama. Isegi Hiina ametlikud võimud on öelnud, et Tiibet tee ülevõtmise ajal sai surma üle 80000 Tiivetlase. Tiibetlased ise on rääkinud siin paljudes kordades suurematest tapetute arvust. Nüüd sellest, et Hiina tungis jõhkralt agressiivselt Tiibetisse maailmas. Paljud riigid olid šokeeritud mitut eeskätt oli šokeeritud India, sest Hiina juhid olid India juhtidele öelnud, et tiibeti k käitutakse väga rahulikult väga mõistvalt. Et mingisugust sõjalist agressiooni Liivati vastu ette ei võeta. Ja India juhid esitasid Hiinale ka protestinoodi. Sellest protestist mingisugust kasu ei olnud, sina sisuliselt ei reageerinud sellele üldse. Nii USA-l siis mingil hetkel oli olemas ka kavatsus tiibetit jõulisemalt aidata. Milliseid Sammese jõuline aitamine oleks kaasa toonud, seda me paraku ei tea ja ei saagi kunagi teada, sest seda jõulist aitamist ellu ei viidud. Ja väidetavalt siis india tollane juht neeru oli just see mees, kes veenis USAd mitte sekkuma ja neeru, siis väitis, et, et tema arvates lääneriikide sekkumine muudaks tiibetlaste olukorra Tiibetis veelgi keerulisemaks, kui see juba oli. Nii või teisiti. 1950. aasta novembris sai 14.-st dalai-laamat Tiibeti rahvuskogu nõudmisel Tiibeti ilmalik juht ja dalai-laama saatis koheselt kavi palve ÜRO-le. Salvador pani ÜRO peaassambleel ette võtta vastu Hiina tegevust, taunib resolutsioon. Seda resolutsiooni näiteks oleks toetanud USA ja India. Paraku ÜRO tegeles tol ajal muude probleemidega näiteks Korea poolsaare probleemidega ÜRO-s siis tegelikult seda resolutsiooni arutama ei hakatud. Tiibeti ilmalik juht oli tol ajal kõigest 15 aastane. Seda küll japsi sisuliselt laps, kuigi dalai-laama selle 15 melu aasta jooksul oli juba saanud tohutul hulgal vaimset õpetust. Kui me mõtleme kasvõi USA-s tehtud filmi peale seitse aastat Tiibetis, mis räägib siis kahe Austria mägironija saatusest Tiibetis sealhulgas ühe mägironija suurest sõprusest dalai-laamaga ja mis na üsna suures osas tehtud faktimaterjalil, ka sealt on näha, et tõesti dalai-laama huvi sellise vaimse enesetäiendamise vastu oli vaatamata oma noorusele väga tugev. Ilmselt see kasvatus oli see, mis võib-olla lubas 15 aastasel noorukil tegutseda ja käituda tõsisemalt, kui võib-olla tavaliselt temavanused seda suudaksid teha. Kuna maailm ei sekkunud, siis tegelikult olid Hiinale jäetud Tiibetis vabad käed ja Hiina ei jätnud seda kasutamata. Ta oli 51. aastal toimusid Pekingis ka siis Tiibeti ja Hiina vahel, teatavad läbirääkimised. Tiibeti delegatsioonile, mis Pekingisse läks, ei antud Tiibeti poolt täielikke õigusi kõikidele asjadele alla kirjutada, sest kardeti, et Hiina surub seda delegatsiooni nii kaua, kuni see delegatsioon tõesti täielikult kapituleerub. Ja seetõttu näiteks ka tiibeti riigipitsatit ei antud sellele delegatsioonile kaasa. Ja täpselt nii, nagu arvati, nii ka läks. Tiibeti delegatsiooni hoiti sisuliselt vangistuses, nendega käituti väga halvasti. Ja 51. aasta maikuus kirjutasid Tiibeti ja Hiina delegatsioonid alla niinimetatud seitsmeteistkümne punktilisele lepingule, millele samal ajal need tiibetlased, kes alla kirjutasid, mille kohta nad ütlesid, et nad ei kirjuta mitte sinna alla Tiibet riigi nimel, et nad kirjutavad sinna alla iseenda nimel. Aga Puna-Hiina oli nii kaval, et sellele lepingule löödi alla ka võltsitud Tiibeti valitsuse pitsatit. Juba selle lepingu preambula räägib ise enda eest. Lepingu preambulas on kirjas, et et rahvas on üks kaugeleulatuva ajalooga rahvastest Hiina piirides. Nii et üks Hiina osa. Samas selles lepingus oli tegelikult ka mõningaid positiivseid punkte tiibetlaste jaoks. Näiteks hiinlased lubasid lepinguga muuta Tiibeti poliitilist süsteemi ja lubasid ka mitte muuta dalai-laama staatust. Kuidas see ajaloos tegelikult läks? On hästi teada, tegelikult läks täielikult vastupidi. Tiibeti poliitilist süsteemi asuti koheselt muutma. Dalai-laama tähtsust asuti koheselt vähendama. Nii et Yasse alla kirjutatud leping, mida Ühest küljest ei tunnustanud, Hei, dalai-laama, Tiibeti rahvuskogumite. Teisest küljest hiinlased, kes seda lepingut tunnustasid, Nad ise seda lepingut praktiliselt üheski punktis ei täitnud. Nendes sündmustes mängis teatavat osa ka USA ja just nimelt USA valitsus oli tegelikult sees, veenis dalai-laamat lahkuma juba tol ajal Tiibetist ja ütlema siis sellest lepingust täiesti ametlikult. Paraku dalai-laama juba oma seisusekohaselt ja võib-olla ka tiibeti rahvale omaselt sellise hästi järeleandliku meelega lootis, et ta on siiski võimalik Hiinaga kokkuleppele saada ja ei põgenenud sealt Tiibetist, vaid püüdis hiinlastega läbirääkimisi pidada tegelikkuses Puna-Hiina jaganud dalai-laamaga mingisuguseid läbirääkimisi pidama ja ja sisuliselt oli Tiiveta oma iseseisvuse kaotanud ja dalai-laama oma võimu Tiibetis kaotanud. Ühe esimese sammuna tegi Hiina sellist negatiivset asja, et jaotas selle ajaloolise Tiibeti osadeks. Nagu ma siin eelmises saates ütlesin, et sellest ajaloolisest Tiibetist väga valdav enamus on täna jaotatud kolme suure provintsi vahel. Aga kui me vaatleme ka neid väiksemaid osasid, siis tegelikult Tiibet on jaotatud kaheksa Hiina provintsi vahel selle tükkideks jaotamisega. Muidugi suutis Hiina saavutada seda, et vähendada sele tiibeti rahva ühtsust. Kuna nad ei asu enam päris ühes administratiivse üksuses, siis nende ühtsus on sellega väiksem ja neil on võimalik nagu vähem oma tegevust koordineerida need igatpidi sellega jah, seda Tiibeti rahvast lõhestada ja, ja kahtlemata seda ka saavutati. Puna-Hiina alla sattumisega algasid Tiibetis väga kiired, väga karmid muudatused, koheselt püüti elu hakata korraldama nii-öelda sotsialistliku mudeli alusel ja muuhulgas tähendas see seda, et koheselt hakati ka hävitama templeid ja kloostreid. Kusjuures kui selles nii-öelda seitsmeteistpunktilises lepingus oli räägitud midagi Tiibeti autonoomiast, siis 1954. aastal uue Hiina rahvavabariigi institutsiooniga kaotati igasugune viide Tiibeti autonoomia. Tegelikkuses ütles Hiina ka ise sellest seitsmeteistpunktilisest lepingust täiel määral sest Tiibeti autonoomia tol ajal kaotati aastaid hiljem 65. aastal siis paberite järgi justkui mingisugusel kujul Tiibeti autonoomia taastati. Noh, tegelikkuses muidugi mingisugust autonoomiat ei ole. Tiibeti jaoks järgmine väga oluline aasta on 1956. aasta 56. aastal algas tiibetlaste ülestõus ja see ülestõus algas kõigepealt Ida-Tiibeti osades ja Lõuna-Tiibeti piirkondades üsna kaugel Tiibeti pealinnast Laasast. On väidetud, et Hiina rahvavabariik saatis seda ülestõusu maha suruma 150000 sõdurit. Ja kuna see ülestõus hõlmas küllaltki suuri alasid, mitte palju inimesi, aga küllaltki suuri alaseid pindalalt siis jah, see 150000 võib olla täiesti tõene number. Nii et suur sõjavägi saadeti ülestõusu maha suruma sellest hoolimata. Ta 58. aasta kevadeks oli ida ja lõuna Tiibetis mitmeid piirkondi, mis sisuliselt olid Hiina rahvavabariigikontrolli alt väljas, kus kontrolli hoidsid enda käes tiibetlased ise. 59. aasta 10. märtsil algas ülestõus ka Tiibeti pealinnas Laasas sel aastal Tiibetis alanud, noh, kas ülestõus või ütleme, demonstratsioon sai alguse ka just nimelt 10. märtsil ehk siis Laasa ülestõusu aastapäeva. Kui ülestõus oli juba jõudnud Laasasse, siis Hiina rahvavabariik muidugi püüdis seda ülestõusu maha suruda täielikult vahendeid valimata sinna pealinna jõudmine, see oli nagu hiinlastele, kuidas öelda, see nagu ületas juba nende valuläve ja siis surutise ülestõus maha väga julmalt. Ja pole siis ime, et juba seitsmeteistkümnendal märtsil oli dalai-laama sunnitud põgenema koos omavalitsusega Indiasse. Dalai-laamaga koos lahkusid Tiibetist enam kui 60000 tiibetlast on vahel räägitud ka isegi 80-st 1000-st tiibetlastest. Tänasel päeval elab paguluses üle 100000 mõningatel andmetel üle 120000 tiibetlast. Ja pärast seda ei ole dalai-laama kordagi Tiibetis käinud. Seda küll jah, et pärast seda ei ole dalai-laama oma ajaloolisel kodumaal saanud kordagi käia. 59. aasta ülestõusu mahasurumisega on jälle lood, nii et Hiina andmetel sai surma natukene vähem kui 9000 tiibetlast. Tiibeti allikad ise räägivad, et aastatel 1950 kuni 1960 olevat tapetud umbes 1,2 miljonit tiibetlast on rahvusvahelise autor, kes räägivad 600-st 1000-st 800-st 1000-st. Ühel nõul ollakse selles, et see Hiina rahvavabariigi poolt pakutud 90000 on liiga väike number. Jällegi, arvestades seda Tiibeti tohutul suurt ulatust. Ja seda Tiibet ei olnud enam päris tiibetlaste kontrolli all. Üsna raske oli kõiki neid hukkunuid kokku lugeda ja muidugi sellel hiigelsuurel territooriumil oli selles, kuidas siis tapatalgute organiseerijatel ka suhteliselt lihtne tapatalgute tulemusi varjata. Sest tõesti sellisel territooriumil see info kokkukogumine, kelle iganes poolt oli vägagi keeruline, väiksemad vastupanukolded Tiibeti erinevates piirkondades toimisid tegelikult kuni 1974. aastani välja ka Tiibeti ka piirnevas Nepaalis tegutsesid väikesed grupid Puna-Hiina vastu, aga alates 1974.-st aastast ikkagi noh, sellist ülestõusu moodi vastupanu enam olnud ei ole. Hiina võim on selleks liiga tugevasti kanda kinnitanud erinevates Tiibeti piirkondades. Tiibetlaste on hiljem olnud ka väga raske kuidagi organiseeritult võõrvallutajate võimule vastu astuda. Nagu enne ütlesin, 1965. aastal kuulutati siis välja Tiibeti autonoomne regioon, see on siis see ligikaudu 1,27 miljoni ruutkilomeetri suurune osa, mida Hiina peabki ainsaks tiibetiks. Tegelikult siis sellest ajaloolisest Tiibetist moodustab ta umbes ligikaudu poole ja muidugi jazz autonoomia algusest peale oli puhtalt paberitel, näiteks püüti autonoomia, aga ka siis väita seda, et Tiibeti juhid saavad olema etnilised tiibetlased. Tegelikult on olukord niimoodi, et seda Tiibeti juhib kommunistliku tei ja kuni eelmise aastani kindlasti ei olnud selle kompartei tippjuhtide seas olnud mitte ühtegi tiibetlast. Need olid kõik eranditult olnud hiinlased. Isegi Nõukogude Liit siin omal ajal Nendes rahvusvabariikide parteiorganisatsioonides tegi, nii et püüdis tippjuhtkonda panna ka kohalikke elanikke kõike või vähemalt näiliselt kohalike elanike, nagu ta Eestis ütleme, Siberi eestlased tõi aga Hiina Tiibeti, see ei ole isegi sellist näitemängu viitsinud teha. Ja ilmselt on muidugi ka küsimus selles, et neid tiibetlased lihtsalt ei usalda. Et isegi kui sa tiibetlane on kommunistliku partei tei. Liige kui ta tundub olevat igas mõttes lojaalne, siis kusagil sisemuses saab see Hiina juhtkond aru, et tiibetlane jääb ikkagi tiibetlaseks ja kusagil mingis situatsioonis võib-olla hoiab ikkagi rohkem tiibeti kui Puna-Hiina poole. Väga oluline on see, et 60.-te aastate keskpaigas algas Hiinas suur proletaarne kultuurirevolutsioon ja otse nii-öelda kultuurirevolutsioon see just nendes rahvuspiirkondades nagu uiguuristan või Tiibet seal avaldusid sellel revolutsiooni kõige nega aktiivsemalt tagajärjed. Et kui juba viiekümnendatel aastatel oli hävinud tatud Tiibetis kloostreid massiliselt, siis kultuurirevolutsiooniga piidis hävituste sisuliselt lõpuni, kultuurirevolutsiooni lõpuks oli Tiibetisse alles jäänud üldse ainult mõned üksikud kloostrid, kusjuures Tiibetis oli aeg, kus seal oli üle 6000 kloostri ja isegi ei tehtud mitte nii, nagu võib-olla jällegi näiteks omal ajal Nõukogude Liit tegi Nõukogude Liit, me ju teame, sakraalhooneid kasutas muudel eesmärkidel küll ladudena, küll mingisuguste kontoritena, aga Puna-Hiina isegi ei püüdnud neid hooneid võtta kasutusele mingil muul eesmärgil või täielikult purustas need hooned. Osa kultuuriväärtustest õnnestus siiski Indiasse toimetada. Natuke õnnestus Indiasse toimetada, samas jällegi peab ütlema, et need inimesed, kes sellega hakkama said, et nad on omamoodi kangelased. Kujutagem ikkagi ette seda tiibetit ja Indiat, seda Himaalaja mäestiku, seal, kuidas on võimalik sealt üldse liikuda, seda enam, kuidas on võimalik veel midagi kaasa võtta, Ta midagi peita, et need on tõesti tegelikult tohutud saavutused. Ja kindlasti me saame olla nende inimeste üle uhked, kes suutsid selle tiibeti rahva tohutust vaimuvarast osagi Puna-Hiina vandaalide eest ära viia. Tiibetlased ei tohtinud kanda isegi rahvariideid. Ja tiibeti rahvariideid ei tohtinud kanda, veelgi enam, olukord oli ju lausa selline, et isegi tiibetikeelne sõna Hiina kohta Ta oli keelatud, kuid imetlane rääkis tiibeti keeles siis Hiina kohta tiibetikeelset nimetust kasutada tohtinud. Vot selline absurd. Võime siin küll julgelt öelda, et isegi Stalin ei jõudnud oma eluajal kunagi sellise absurdini et oleks nõudnud, et Nõukogude liitu ainult vene keeles nimetatakse. Ja haridust hakati andma üksnes mandariini keeles. See on siis see keel, mida meie, võib-olla sind oleme harjunud nimetama hiina keeleks. Aga jah, kui me nüüd oleme täpsemad ja kitsamad, siis jah, haridus loomulikult läks üle täielikult mandariini keelele vastupanuliikumise uus laine, Tiibet, kes sai alguse 1987. aastal. Noh, see oli aeg, kui oli näha, et sõltumata sellest, et Hiinas on toimunud või toimumas sellised majanduslikud muudatused, et Hiina on justkui võtan nagu natukene vabama kursi siis poliitilises elus tegelikult mitte midagi positiivset ei olnud toimunud. Vastupidi, 80. aastate teine pool oli jälle selline aeg, kui see survestamine seal Tiibetis läks nagu järjest tugevamaks. Ja pole siis jahilsi ime. 87. aastal jälle Tiibetis vastupanu tugevnes. Ja see 5988. aasta märtsis suurte rahutusteni Tiibetis. Rahutused kestsid pidevalt ja näiteks 1989. aasta jaanuaris oli selline olukord, kus ootamatult suri Tiibeti tähtsuselt teine inimene pantsion laama tiibetlaste jaoks kõige olulisem on siis dalai-laama ja tiibetlaste jaoks teisel kohal oleva inimese nimetus on siis bandžol laama ja, ja see Tiibetis elanud Panther laama, kes oli vaid 50 aastane, 1989. aasta jaanuaris ootamatult suri. Tiibetlased arvasid, et selle surma taga on puna-Hiina ametivõimud ja jusse tiibetlaste jaoks väga olulise inimese surm oli see, mis neid vastuolusid seal Tiibetis tohutu teravdas ja märtsi alguses 1989. aastal oli Tiibetis olukord juba väga terav, nii et kaheksandal märtsil 89. aastal kuulutati Tiibet tee sellest nii-öelda autonoomses ringkonnas välja. Sõjaseisukord. Sõjaseisukord kehtis kuni esimese maini 1990 ja selle sõjaseisukorra ajal siiski toimus erinevaid demonstratsioone meeleavaldusi ja nüüd on teada, et selle sõjaseisukorra ajal Hiina nende meeleavaldajate käitus vägagi jõhkralt. Erinevatel andmetel tapeti 300 kuni 450 tiibetlast ja arreteerituid oli enam kui 2000. Nii et noh, see sõjaseisukord tõesti tähendas seda, et igasuguste mõtete avaldamine, mis oli vastuolus kuidagi Puna-Hiina ametlike seisukohtadega, olid täielikult keelatud. Täielikult olid keelatud igasugused kogunemised. Piltlikult öeldes, sest tõesti oli seal olukord selline, et kolm inimest oli juba nuhunemine Tiina neid ja võtteid, mida ta seal rakendas, need olid vägagi karmid selsamal perioodil. Täpsemalt siis 1987. aasta sügisel. Dalai-laama pöördus ka USA kongressi poole ja see pöördumine tähendas seda. Dalai-laama esitas oma viiest punktist koosneva rahuplaani esiteks nägis ette kogu Tiibeti muutmisrahutsooniks. Teiseks nägis ette tiibeti rahva eksistentsi ohustava rahvastiku ümberpaigutamise poliitika lõpetamise, kolmandaks tiibetlaste põhiliste inimõiguste ja demokraatlike vabaduste austamise, neljandaks, Tiibeti looduskeskkonnakaitse ja viiendaks tõeliste Tiibeti tulevast staatust ja tiibetlaste ning hiinlaste suhteid puudutavate läbirääkimiste alustamise särav plaan. Hiinlaste jaoks ei tähendanud see muidugi mitte midagi. 1188. aastal tutvustas dalai-laama oma rahuplaaniga europarlamendis. Aga jah, see rahuplaan ei, paraku hüüdja hääleks kõrbes, sest Hiina ei olnud mitte kuidagi huvitatud sellest, et tiibetlaste õigusi Tiibetis suurendada. 1995. aastal dalai-laama nimetas siis uue bandžel laama, kes oli kuueaastane, väike poiss, nüüd Hiina rahvavabariik ei tunnustanud seda dalai-laama nimetamist, veelgi enam, see kuueaastane poiss koos perekonnaga rööviti. Selle lapse saatus on senini teadmata. Hiina väidab, et see laps elab kusagil Kesk-Hiinas, et on ära viidud selleks, et tema elu ei oleks rikutud v tema rahu ei oleks rikutud. Et Hiina väidab, et see kõik on selle lapse huvides, et seda last nii-öelda avalikkusele näidata. Tegelikult siis Tiibetis arvatakse, et see laps koos kogu perega on poliitvangid või võib-olla mine tea, on nad ka juba ammu tapetud. Igal juhul peale seda lapse röövimist sellest lapsest midagi teada ei ole. 1906. aastal Hiina määras omapoolse Vandžen laama, see poiss oli samuti kuueaastane. Selle poisi mõlemad vanemad kuulusid Hiina kommunistlikusse parteisse aga tegelikkuses ei ole siis ka selle poisi elu olnud kuigi kerge, sest nende järgnevate aastate jooksul enamuse ajast on poiss viibinud teadmata kohtades. Kuigi jah, teada on, et elus ta on ja ja käesoleval 2008. aastal sai ta 18 aastaseks. Ühel hetkel oli Hiinas isegi mõte, et see poiss valitakse siis Hiina üleriigilisse rahvaesindusse. Aga viimasel hetkel, Hiina kommunistlik juhtkond otsustas takistada selle poisi valimist Hiina rahvaesindusse ja arvatakse, et põhjuseks on asjaolu, et see laama ei ole piisavalt teravalt kritiseerinud dalai-laama tegevust. Kui. Vangide teema juurde tagasi tulla siis selles, et Hiinas on lapsed, poliitvangid ei ole midagi erilist. Hiinas on maailma suurim poliitvangide arv ja seda üldsegi mitte ainult tiibetlaste või kuuride seas. Hiina enda põhirahvastikust on ju poliitvange samuti tohutul hulgal. Räägime me siis lihtsalt teisiti teatest või Faluncongi liikmetest või millest iganes. Et Jahase lapsed, poliitvangid ei ole midagi erilist, kuigi noh, omal ajal, kui sisse kuueaastane poiss kadus, siis tiibetlased ise ütlesid selle olukorra kohta, et ilmselt on siis see poiss maailma kõige noorem poliitvang. Hiljem on öeldud, et Hiinas on kindlasti ka nooremaid poliitvange, kui oli see kuueaastane poiss. See, mis sealsetes vanglates toimub, ei ole muidugi. Õhtujutt sellest me jah, väga pikalt siin rääkima ei hakka. Inimestele, kes selle vastu rohkem huvi tunnevad, soovitan ma lugeda 15. aprillil 2008. aastal Postimehes ilmunud artiklit Tiibeti viimane võimalus. Roy Strider kirjutas seal väga hästi ja ja küllaltki värvikalt mõningatest nendest nüanssidest, mida tehakse hiinas poliitvangidega. Ma siinkohal võib öelda, niiet et keskaegsed piinamismeetodid kõige rängemalt keskaegseid piinamismeetodid täielikult kahvatuvad nende ülimalt sadistlik võtete kallal, mida Hiinas poliitvangide kallal rakendatakse. Peamised meetodid on seotud elektriga suguelundite ja silmadega. Ja, ja tõepoolest ma arvan, et enamus meie kuulajatest, isegi kõige hullemates õudusunenägudes ei oskaks selliseid asju ette kujutada. Kiinas poliitvangide puhul on üsna tavaline, et isegi kui see poliitvang saab viis või 10 aastat, siis tegelikkuses ta mitte kunagi sealt vanglast välja ei tule. Et lihtsalt paberit järginda hukkub vanglas mille iganes tagajärjel on see lihtne toidumürgitus või ütleb mingil kummalisel põhjusel süda üles. Tegelikult on täna teada, et Hiina on maailma suurim illegaalne elunditega äritseja Se elunditega eristamine baseerub suures osas just nimelt poliitvangide elunditele. Ehk siis need poliitvangid lihtsalt lammutatakse sõna otseses mõttes detailideks. Elundiäri vastu on maailmas olemas mitmed organisatsioone, kes sõna võtavad demonstratsioone läbi viimad. Eelmise aasta suvel Helsingis olles nägin oma silmaga Eduskunna hoone ees demonstratsiooni mis oli organiseeritud hiina illegaalse elundiäri vastu. Aga suure Liinal jah, paraku nendest protestidest on täiesti ükskõik ja ja väidetavalt siis äri tegelikult võtab järjest mastaapsemaid pöördeid sest nõudlus on ju maailmas tohutu. Sedasama Hiinaski rikaste hiinlaste hulgas on nõudlus tervete elundite järele tohutu. Tuleme nüüd selle aasta märtsikuu sündmuste juurde. Need sündmused, millest viimase mõne kuu jooksul võib-olla rohkem kuulda on olnud, said alguse Laasas 10. märtsil. 10. märtsil möödus siis 49 aastat Laasa ülestõusu algusest ja kui me mõtleme, et sel aastal möödus 49 aastat siis ei taha ette kujutadagi, mis saab järgmisel aastal, kui möödub 50 aastat. See, mis seal Laasas siis täpsemalt toimus, on vägagi teadmata, sest Hiina võimud väidavad, tiibetlased peksid hiinlasi, peksid moslemitest inimesi, hävitasid hiinlaste vara ja mida iganes veel, mis tegelikkuses toimus, on väga raske öelda, teades seda, milline on Puna-Hiina propaganda kogu Tiibeti ajaloo kohta. Ta ei ole mina küll nõus mitte ühtegi sõna sellest propagandast uskuma, ilma, kui ma tõepoolest seda ise näinud olen, kuna ma seda ise näinud ei ole, siis raske öelda, mis seal toimus. Nii või teisiti on selge, et tiibetlased, kes on tõesti oma olukorras viidud absoluutselt inimliku olemise viimase piiri peale, nende kannatus lihtsalt katkes ja demonstratsioonid seal Laasas toimusid. Kuna Hiina jõustruktuurid nendele demonstratsioonidel vastu astusid, siis need demonstratsioonid muutusid vägivaldseteks ja kokkuvõttes tähendab see seda, et on palju tapetuid, on palju arreteerituid, numbritest on jälle väga raske rääkida, mõned räägivad 140-st tapetust, aga olen lugenud tiibetlaste siis eksiilvalitsuse arvamusi, et võib-olla on tapetud isegi 400, räägitakse enam kui kahest ja poolest 1000-st arreteeritust, räägitakse seda tarreteerimised Tiibetis toimuvat pidevalt edasi, mis seal täpselt. Ta on väga raske öelda ja peame siinkohal aru andma ka sellest, et ka televisioonis nähtud kaadreid ei ole mõtet liiga tõsiselt võtta. Tänapäeva tehnika juures igasuguste võltskaadrite tegemine või propagandistlikel eesmärkidel filmide tegemine on ülimalt lihtne ja, ja selles mõttes, kui ka Hiina paiskab televisiooni mingisuguseid filme justkui vägivaldsetest tiibetlastest Tiibetis, siis me ikkagi tegelikult ei tea, kas see on tõsi või puhas lavastus. Mind teevad väga murelikuks need uudised, kus Hiina väidab, et järjest ja järjest leiavad Hiina võimud kloostrites trelvi. Ma ei suuda seda uskuda ja seda väga mitmel põhjusel, kust need toodud on, kuskohast on need relvad toodud, seda tõepoolest, esiteks on väga oluline argument, kuskohast ja kuidas need on toodud täna, kus Hiina ja India piir näiteks ei ole üldse selline, nagu ta oli 50 aastat tagasi väga viletsalt kaitstud. Täna on hiina oma piirid väga tugevasti kihistunud ja teisest küljest tiibetlaste usk, mis siis, et Puna-Hiina ajal tiibetlaste usk selles mõttes on alla käinud, seda usku ei ole ju ametlikult kuidagi saanud seal propageerida aga perekondade asemel inimeste endi tasemel usk on täiesti kestnud ja ma ei näe ühtegi võimalust. Usk suudaks propageerida relvastatud võitlus tuias, Ruusk suudaks propageerida vägivalda ja muna, ei ole olemas mingisuguseid selliseid sõltumatutest allikatest tulnud teateid selle kohta, tõesti relvad on või isegi tegelikult on ju võimalik neid relvi nendesse kloostrites paigutada ja leida just nimelt seda, mida vaja. Ajalugu ju selliseid leidmisi, kus leitakse seda, mida vaja, tunneb tegelikult lõputud. Aga miks mind väga murelikuks teated teevad? Ma näen siin väga selgelt seost käesoleva aasta suve ja olümpiamängudega. Hiina eesmärk Pekingi olümpiamängudega seoses ei ole loomulikult mingisugune spordipidu, vaid eeskätt on Hiina peamine eesmärk oma propagandat maailmale selle sündmuse kaudu tutvustada, teadvustada täpselt nii, nagu omal ajal 1936. aastal Hitler olümpiamänge enda kasuks väga karmilt ära kasutas. Ja nüüd nende olümpiamängudega seoses Hiina saab suurepäraselt aru, et olümpiamängud on see koht, kus on võimalik väga laiale auditooriumile väga lihtsal viisil oma sõnumit edastada. Ja nüüd, kui me järjest saadame uudistesse väiteheidet, Me leiame Tiibetist relvi siis ma paraku ei imestaks, kui olümpiamängude ajal räägitakse meeleloost, kus nii-öelda tiibeti terroristid kuskil midagi õhku lasid. Mitte tingimata Pekingis ja mitte tingimata olümpiakülas, aga kusagil. Ja vot selline asi on ülimalt ohtlik, sest me teame, Tiibeti pooldajaid on täna kogu maailmas Tiibeti tohutul palju kaasa tunded, tohutult palju kaasamõtlejaid. Ja vot selliste provokatsioonidega või selliste lavastustega on kahtlemata võimalik toetust tiibetile mõnevõrra alla võtta. Kindlasti mõtlev inimene sellega kaasa ei lähe. Aga kui palju me siiski suudame ja jaksame niimoodi lõpuni kaasa mõelda. Nii et selliste üritustega on võimalik seda toetus tiibeti vähendada. Kui nüüd rääkida veel nendest protestidest, mis siin viimastel kuudel on Hiina vastu toimunud siis tegelikult tuleb öelda, et ega need protestid pekingi olümpiamängude vastu ei ole täiesti uued nähtused, mis on sel aastal alles lahvatanud kohe selle järel, kui rahvusvaheline olümpiakomitee tegid täiesti arusaamatu otsuse ja andis olümpiamängud, mis on pühasündmus riigile, kus kõigele taarsemad, inimõigusi austata kohe selle järel tegelikult maailmas protest nende olümpiamängude vastu oli tugev. Lihtsalt nüüd need sündmused Tiibetis tõid seda protesti natukene rohkem välja. Ja, ja seoses nende protestidega mind kõige rohkem häirib see, kuidas maailma riigid püüavad oma käitumist õigustada asju jõustades. Ja kui me räägime võimalikust boikotist, mida loomulikult Pekingi olümpiamängudele ei korraldata, siis seda boikoti pekingi olümpiamängudele ei korraldata mitte seetõttu et säästa sportlasi, et mitte sportlasi karistada. Olgem ausad, see sportlaste heaolumaailma tähtsamate riikide juhtidele korda tegelikkuses ei lähe. Hiina olümpiamängud jäetakse boikoteerimata piss teisel põhjusel. Sellel põhjusel, et Hiina on nii suur ja võimas riik ja kasulik on selle riigiga omada häid suhteid. See on ainus põhjus. Olen lapsest saadik olnud inimene, kelle jaoks olümpiamängud on väga tähtis sündmus. Ma olen väga suur spordihuviline ja ma olen alati olümpiamänge väga suure huviga oodanud, ma ütlen otse ja ausalt, neid olümpiamänge ma ei oota, sest minu jaoks ütleme, mängud väga tõsiselt verega määritud. Need olümpiamängud ei oma minu jaoks sellist väärtust, mida see spordipidu tegelikult väärt on. Ja siinkohal peab küll, vaid pead vangutama selle üle, et on ikkagi maailmapoliitilisi liidreid, kes lähevad pekingi olümpiamängude avamisele. Tegelikult need poliitikud, kes sinna avamisele lähevad, nad kiidavad Puna-Hiina massikuriteod oma käitumisega heaks. Ja muidugi seoses nende olümpiamängudega on hästi naiivne lugeda arvamust, et need olümpiamängud võiksid nagu juskui Hiinat paremaks muuta. Et me saame nagu nende olümpiamängudega Hiinale kuidagi sellist positiivset survet avaldada. Vaadelgem ajalugu, kas 1936. aasta olümpiamängud Berliinis muutsid Hitleri inimvaenuliku režiimi kuidagi paremaks? Absoluutselt mitte, see oli tõeline Hitleri pidu, kus ta sai oma propagandat maailmale peale suruda. Või kas 1980. aasta olümpiamängud Moskvas muutsid Nõukogude kurjuse impeeriumid kuidagi paremaks, kõige vähemal määral mitte. Nii et loomulikult ka Pekingi olümpiamängud ei muuda mitte kuidagi Puna-Hiina totalitaarse režiimi inimlikumaks. Mitte kuidagi, need olümpiamängud ei aita kaasa sellele, et inimestel Hiinas olgu need mitte ainult tiibetlased või uiguurid, olgu need Kalavalises, hiinlased, keda see režiim kiusab mitte kuidagi nagu olümpiamängud ei aita nende inimeste heaolule kaasa. Milliseks võib elu Tiibetis kujuneda, on pärast olümpiamänge? Kui enne olümpiamänge võib-olla veel Hiina mõningatest sammudest hoidub aga nüüd, kui olümpiamängud on saanud läbi, siis ei ole enam ühtegi nii-öelda pidurit peal, mis takistaks nendele jõududele, kes Hiinale tunduvad olevat vaenlased, mis takistaks neile rängalt kätte maksmast. Ma kardan väga, et peale olümpiamänge repressioonide laine, mis Tiibetis lahti läheb, saab olema tunduvalt karmim, kui ta on olnud nende viimase mõne kuu jooksul. Ja samas ma ei näe mitte ühtegi võimalust, kuidas oleks võimalik Hiinat selles tegevuses takistada. Võib-olla tõesti, kui kõik maailma riigid ühiselt sellega tegeleksid, nad saaksid Hiinat kuhugile suruda aga sellist huvi ei ole. Ja ilmselt noh, on maailma erinevatel riikidel nii palju erinevaid oma probleeme, et kogu tähelepanu nüüd ühele riigile Hiinale pühendada ei olegi mõeldav. Nii et paraku peame me edasi leppima teadmises, et suured ja võimsad riigid võivad jätkuvalt kõike. Ja väikesed rahvad ei oma sageli õigust isegi ennast kaitsta. Mõnele kuulen, võib tekkida küsimus, et kuidas võõrsil elav dalai-laama Tiibeti juhib, aga küsimus on minu arvates selles, et kas dalai-laama ikkagi suudab seda tegevust Lätis juhtida, kas ja kuivõrd ta seda tegevust juhib näiteks praeguse märtsis toimunud meeleavalduste kohta. Puna-Hiina väidab, et see kõik on dalai-laama sepitsused, dalai-laama tahab ära rikkuda Pekingi olümpiamänge. Rahvusvahelised eksperdid, kes tõesti Tiibeti küsimustega päevast päeva tegelevad, väidavad, et tegelikkuses Laasas kõik toimub rohkem spontaanselt, et seal ei ole tegelikult sellist väga head võrgustikku sest Puna-Hiina oma jõustruktuuridega oma luurestruktuuridega on piisavalt suutnud seda olukorda seal segasemaks ajada. Ja kuna ka tiibetlaste seas on koputajaid, siis tegelikult selline vastupanuliikumise võrgustiku loomine on väga keeruline ja, ja seetõttu väidetakse isegi märtsi sündmuste kohta et see sai alguse sellest, et inimeste jaoks 10. märts täis Stacy väga olulist päeva. 10. märts ongi tiibetlaste jaoks vastupanupäeva sümbol ja need inimesed spontaanselt tulid oma meelt avaldama, sest ega see ei tähenda seda, et meil oleks Laasas olnud üks suur kokkupõrge, mingi üks koht, kus midagi toimus, see toimus Laasa erinevates piirkondades ja arvatakse tiibetlaste vastupanutegevus, see ei ole tegelikult kuidagi dalai-laama poolt juhitud. Dalai-laama on siiski rohkem Tiibeti hingeline vaimne juht ja dalai-laama ei tegeleda otseselt selle Tiibet rahvapoliitiliste küsimustega, seda enam, et tegelikult viimase aasta või kahe jooksul on osa tiibetlased dalai-laamat ka kritiseerinud, kritiseerinud seetõttu, et dalai-laama tundub tegevat Puna-Hiinale liiga suuri järeleandmisi. Dalai-laama ju täna väidab, et tema eesmärk ei ole mitte iseseisev Tiibet, võid tõelise autonoomia Tiibet Hiina koosseisus. Et välispoliitika on Hiina käes, kaitsepoliitika Hiina käes, aga muudes küsimustes, et Tiibet oleks autonoomne piirkond neil osa, siis tiibetlased ütlevad selle kohta, et see on nagu taganemine tiibetlaste tegelikest soovidest. Et autonoomia ei tohiks siiski tiibetlased tegelikult rahuldada, seda enam, et nad ei näe võimalust, et sellise riigi koosseisus nagu Hiina on, oleks üldse võimalik reaalselt autonoomiat ellu viia. Muidugi, samas peame arusaamad, dalai-laama on ka keerulises situatsioonis see, kui ta räägib tänautonoomest, kui ta on teinud järeleandmisi Hiinale. Ta püüab väga halvas olukorras saavutada midagigi. Ta saab aru, et iseseisvuse idee on utoopia ja, ja nüüd, kui ta lepiks autonoomiaga ja kui Hiina teeks omalt poolt mingeid järeleandmisi. Dalai-laama saab aru, et see siiski võiks nagu juskui parandada tiibetlaste olukorda. Ma ei näe, et oleks ühtegi jõudu, mis sunniks Hiinat dalai-laama vastu tulema, mis sunniks Hiinat seda dalai-laama autonoomia ideed vastu võtma. Hiina ametlike väidete järgi, Anjo Tiibeti autonoomne piirkond niikuinii juba täna autonoomne. Mis autonoomiast me seal enam räägime? Dalai-laama mõju on otseselt Tiibetis on ikkagi rohkem see, et inimesed teavad, et see dalai-laama on kusagil olemas. Seda lai laamat kantakse enda südames sellest dalai-laama olemasolust juhindutakse oma tegevuses aga tegelikult mingisuguseid otseseid korraldusi või mingisuguseid otseseid soovitusi. Dalai-laama käest ei saada. Dalai-laama otsene mõju, võib-olla rohkem on väljaspool Tiibet, et see, kui dalai-laama külastab maailma riike, erinevaid maailma poliitikuid, kuigi need poliitikud jällegi nad ei tee tiibeti otseseks kaitseks mitte midagi. Aga võib-olla see, et dalai-laama liigub, et ta näitab oma olemasolu Se jällegi mobiliseerib neid kõikvõimalikke tiibeti kaitsegruppe. Et see on ka võib-olla see põhjus, miks Hiina on dalai-laama peale vihane. Kui dalai-laama istuks kogu aeg oma kodus, ei paistaks nii-öelda välja, ei tuletaks ennast koguvad meelde siis ilmselt need tiibeti kaitsegrupid oleksin võib-olla natuke tagasihoidlikuma tegevusega. Aga just see, et dalai-laama oma liikumisega ennast aeg-ajalt maailmale meelde tuletab see mõjub positiivselt ka nendele Tiibeti kaitsegruppidele ja otse tiibeti kaitsegruppide tegevus kahtlemata puna-Hiinat väga tõsiselt ärritab. Te kuulsite keskeprogrammi riigita rahvas, seekord oli juttu tiibetlastest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.