Tänases kiske programmis ärigita rahvas tuleb juttu Indoneesias elavatest jaapanlastest. Stuudios Andrus Mölder ja Marielling. Tavalaste põline kodumaa on Jaava saar ja tegelikult mitte kogu Jaava saar, vaid eeskätt selle saare keskosa vähem saare idaosa. Jaapanlased on meie jaoks vägagi suur rahvas. Jaava lasi on umbes 90 miljonit ja nad moodustavad Indoneesia elanikkonnast küllalt suure osa. Indoneesia on siis riik, millel on suur pindala, kui ka väga suur rahvaarv. Pindala on 1,9 miljonit ruutkilomeetrit ja rahvaarv on vahemikus 225 kuni 235 miljonit. Erinevad allikad annavad väga erinevaid numbreid. Indoneesia keskvõim ise räägib ametlikult madalamates numbritest. Kõikvõimalikud rahvusvahelised organisatsioonid räägivad, aga kõrgematest numbritest. Olen näiteks kohanud ka numbrid 240 miljonit. No nii või teisiti, On Jaavalased, Indoneesia kõige suurem rahvas ja jaapanlased elavad Sis saarel, kus asub ka Indoneesia pealinna Jakarta. Ainult et selle vahega, et see tša karta ei asumite. Jaavalaste põlisel asualal asub haavalaste naaberrahva suundalaste piirkonnas. Jaapanlased on täna rahvas, kes elavad Indoneesias vägagi laialipillutatult. Sellest 90-st miljonist elab Jaava saarel ainult umbes 65 miljonit. 25 miljonit elab väljaspool Jaava saart kusjuures sellest 65-st miljonist omakorda ainult umbes 52 miljonit elab haavalaste põhisel asualal. Ainult siis elavad Jaava saare nendes piirkondades, mis tegelikult ei ole jaapanlaste jaoks põlised jaapanlased on rahvas, kes räägib Austroneesia keelte, Malai Polüneesia Pi kuuluvat keelt. Neil on hästi palju enam kui 1000 suhteliselt lähedast sugulaskeelt, aga selliseid väga lähedasi sugulaskeeli on väga üksikud. Jaapanlaste üheks sugulaskeeleks küll mitte nüüd väga lähedaseks, aga siiski sugulaskeeleks on näiteks Malai keel. Malai keel on aga see keel, mille üks variantidest on Indoneesia riigikeel Indoneesia riigikeel nimelt on siis indoneesia keel Se indoneesia keel, tegelikkuses, siis kujutab endast Malai keele Ühte varianti. Indoneesia riigikeel on sisi haavalastele sugulaskeel, aga sõnavara nendel keeltel on, on üsnagi erinev, nii et ega, ja avalased, kes indoneesia keelt õppinud ei ole, ega nad Indoneesia riigikeeles siis tegelikult aru ei saa. Tänasel päeval ei ole Jaava keel mitte kõikide haava laste jaoks selline igapäevaselt kasutatav keel. Umbes 12 protsenti haavalasi Indoneesias kasutab igapäevaselt Ta hoopis indoneesia keelt, teda, riigikeelt. Ja on veel ka selline osa Jaava lasi, kes kasutavad vahel Indoneesia vahel Jaava keelt. Kusjuures huvitav on asjaolu, et Indoneesia iseseisvusajal On Jaava lastel see emakeele kasutamine järjest vähenenud, et mitte ei ole nii, et iseseisvus on andnud nagu tõuk emakeelt rohkem rääkida võid täiesti vastupidi. Peale teist maailmasõda on haavalased järjest rohkem hakanud kasutama indoneesia keelt ja järjest rohkem siis eriti linnades loobunud oma emakeelest. Miks see nii on? See on nii vägagi mitmel põhjusel. Üks oluline põhjus on asjaolu, et Indoneesia keskvõim soosib igati nii-öelda ühtse Indoneesia rahva tekkimist ja igati, nagu püüab vältida üksikute rahvaste esiletõus, mis selles riigis või, või üksikute vaste rahvusliku identiteedi arendamist. Ja nii on siis tõesti Indoneesias olukord, kus Jaavalased, keda on ju tõesti väga palju, näiteks haridus, saavad väga valdavas osas indoneesia keeles. Indoneesias on olukord selline, et hariduse keel on indoneesia keel. Jaava lastel on ainult kolmes põhilises provintsis, kus nad on tõesti kaua aega elanud seal on võimalik neil koolides võtta ka Jaava keele tunde. See avakeele puudumine koolides see tähendab ju seda, et Jaava keel on tegelikult ainult inimeste omavahelise igapäevase suhtlemise keeleks aga näiteks kusagil ametiasutustes ei ole võimalik java keelega mitte midagi peale hakata. Samamoodi kohtutes. Nii eksisteeribki siis olukord, kus kohtus kõik osapooled eranditult on Jaava saarel näiteks jaamalased aga asjaajamine seal kohtus toimuv indoneesia keeles. Nii et Jaava keelega, jah, sellises ametlikus asjaajamises või äris ei ole Indoneesias tõesti mitte midagi peale hakata. Jaapanlased ei ole tegelikult väga palju ka ära teinud selleks, et oma identiteeti teeti läbi keele esiletõstmise suurendada. Nii võibki siis tegelikult öelda, et Jaavalast selline rahvuslik identiteet on üsna madal, noh, mitte ainult selle vähese keele kasutamise tõttu. Siinkohal selle keele kasutamise kohta võib veel öelda, et Jaava keeles ei ilmu tänasel päeval mitte ühtegi päevalehte. Indoneesias ilmuvad mõned väga väikese tiraažiga ajakirjad. Ilmubki spetsiaalne keeleajakiri päevalehte ei ole. Alates 2003.-st aastast on Indoneesias üks telekanal, mõned tunnid nädalas näidanud ka Jaavakeelseid saateid aga Indoneesias on telekanaleid sõna otseses mõttes lõputut, mitukümmend, nõudlust ei ole, ühest küljest on nõudlus vähene, aga teisest küljest ka Indoneesia keskvõim on teinud kõik selleks, et kogu see asjaajamine nii ametlikul tasandil kui ka mitteametlikul tasandil toimuks indoneesia keeles. Ja kui me arvestame seda, et Indoneesia on olnud pikka aega ka diktaatori poolt juhitud Indoneesia aegne diktaator oli siis hiljuti meie hulgast lahkunud Su Hardo siis selle diktatuuri ajajärgul oli väga palju asju lihtsalt keelatud, selline igasugune rahvuslike ilmingute algatamine või selline igasugune rahvuslus, mis ei rõhunud Indoneesia ku ühtsele tervikule. Igasugused sellised ilmingud olid keelatud ja nii ei olnud haavalastel tegelikult pikki aastaid ka üldse võimalust oma keelele või kultuurile rõhuda. Jaapanlased on väga kuulekad Jaapanlased ütlevad, et see on selline stereotüüp, mis osade inimeste puhul vastab tõele, aga, aga kindlasti osade inimeste puhul ei vasta, aga jah, selline üsna laialt levinud stereotüüp on, need avaldused on hästi kuulekad ja ka näiteks Jaava lastekeel on selline, kus on hästi palju võimalusi avaldada erineval viisil lugupidamist. Kui me eesti keeles tõesti mõtlema, et siin on olemas ainult kaks tasandit sina või teie siis paljude Ida-Aasia rahvaste keeltes on neid lugupidamise erinevaid tasandeid palju rohkem kus ühte ja sama asja saab öelda väga erinevat viisi, näidates vestluspartneri suhtes välja erinevat lugupidamist. Aga rääkides sellest, et Javalastelise rahvuslik identiteet madal on, on siinkohal minu arvates huvitav märkida, et kogu see Indoneesia keskUi tegelikult kogu Indoneesia iseseisvusajajärgul olnud suuresti just nimelt Jaavalaste kontrolli all nagu justkui vastuolu, et see keskvõim ei ole mitte kuidagi aidanud haavalastel oma identiteeti tõsta, vastupidi, on tegelenud igatpidi selle allasurumisega, aga samal ajal see keskvõim oma hierarhia tipus on koosnenud väga valdavalt just nimelt Jaava lastest. Näiteks Indoneesia on iseseisvusajajärgul olnud ainult üks president, kes rahvuselt ei olnud jaapanlane. Ka praegune Indoneesia president on Jaaval. Jaapanlased on väga valdavas enamuses ka Indoneesia sõjaväelises juhtkonnas, nii et kogu see poliitiline, sõjaline võim, kohtuvõim näiteks on väga selgelt koondunud jaapanlastega, et aga samasse Indoneesia riigiaparaat ei asu ju mitte jaapanlaste territooriumil, vaid hoopis ungarlaste ala. Nii et selline üpris omapärane situatsioon, kus ühest küljest jah, nagu ollakse justkui allasurutud, aga teisest küljest ollakse riigi suurim rahvas, kelle esindajad ka seda riiki tegelikult valitsenud. Paljudel jaapanlastel ei ole perekonnanimesid. Jah, jaamalased on selline huvitav rahvas, et väga paljudel Jaava lastel on ainult üks nimi, see on tema eesnimi ja see on see põhjus, miks me ka vägagi tuntud ja haavalasi eeskätt poliitikuid, teamegi ainult ühe nime järgi. Olgu siin nimetatud näiteks Indoneesia diktaator Su Harto või Indoneesia esimene president, sucarno neil kummagil ei olnudki. Ühtegi teist nimed, need nimed olidki nende ainsad nimed, kusjuures osa haavalasi, kes esinevad tänapäeval kahe nimega Nemad on omale võtnud siis sellise nime kombinatsiooni, kus tagumine nimi tähendab tegelikult tema isa eesnime. Jällegi, kui me siinkohal toome näiteid Indoneesia presidentidest, Sis Indoneesia endine president Abdul Rahman vahiid oli mees, kelle eesnimi oli Abdul Rahman ja tema isa eesnimi oli vahid. Ja sellest tuligi siis presidendi ametlik nimi. Kusjuures selle vahiidil oli omakorda nimi, mis koosnes siis mehe oma eesnimest ja isa eesnimest. Tema isa eesnimi oli Hassimm mehel Indoneesias, kes kasutavad kaht nime. Enamasti võtavad tagumiseks nimeks lihtsalt oma isa eesnime. Aga kui naised võtavad omale tagumise nime, milleks on isa nimi, siis enamasti lisatakse sinna nime lõppu märge sellele, et ollakse tütar, president megavati sucarna putri, tema nimi tähendas siis seda, et eesnimi oli megavatti aga see sucarna putri seal taga tähendab, et ta On Carno tütar. Sellesama kuulsa sucarno Indoneesia esimese presidendi tütar Islandastele on ka niimoodi. Island lastel on tõepoolest üsnagi sarnane olukord, kus sageli on tõesti nii, et tagumine nimi on isa nimi, mille lõpus on siis viide kas pojale või tütrele aga nii nagu Islandil nii kaua haavalastel selline komme ei ole nüüd mitte kogu rahval ja täiel määral tänasel päeval juurdunud. Seal on ka inimesi, kellel on tõepoolest kas nime, kellel on olemas ka perekonnanimi, kusjuures küllalt palju nimesid ja avalastel on võetud islami traditsioonide järgi, sest tegemist avalaste näol on ikkagi valdavalt islamiusku rahvaga. Kristlus on jaapanlaste seas arvukuselt teine usk, mis siis, et vaid mõne protsendiga, aga siiski valdavalt islamiusulise riigis on seegi näitaja. Ja vot nendel kristlastel on sageli nii, et see tagumine nimi on mõne ajaloolise kristlase perekonnanimi või vähemasti võetud mingisugustest kristlikest tekstidest. Küllaltki paljud Indoneesia nimed algavad eesliitega Suu suke, ARNO sucharto. Mida see suu tähendab? Suu, see on viide jumalale nimed, mis algavad suuga, need on nagu eriti pühad või lugupeetud ja ja selliseid nimesid siis tõepoolest ka väga hea meelega pannakse. Jaava saar on kõige suurema rahvaarvuga saar maailmas. Jaava saare pindala on 127000 ruutkilomeetrit see tähendab, et natukene vähem kui kolm Eestit sellel Jaava saarel elab umbes 130 miljonit inimest mis tähendab, et selle saare keskmine tihedus on rohkem kui 1000 inimest ruutkilomeetri kohta. Võrdluseks. Eestis on keskmine tihedus 29 inimest ruutkilomeetril mis tähendab, et sealne tihedus on üle 30 korra kõrgem. Kui Eestis oleks tihedus sama suur kui Jaava saarel, siis peaks Eestis elama 46 miljonit inimest. Kusjuures selle elamise seal Jaava saarel teeb veel keeruliseks asjaolu, et linnarahvastiku osatähtsus on suhteliselt madal. Nimelt Jaavalastega asustatud aladel on see keskmiselt 40 protsenti, nii et enamus elanikkonnast elab maapiirkondades. Kusjuures sellest maapiirkonnast üsna oluline osa ei ole tegelikult elamiskõlblik. Näiteks sellel Jaava saarel on üle 30 vulkaani, neist mitmed ka tänapäeval tegutsevad. Sellel saarel on selliseid mäestikualasid, kus on tõepoolest need kõrguste vahed nii suured, et inimesel ei ole mitte ainult võimalik seal midagi põllumajandust kasvatada, aga on ka väga keeruline seal elada. Nii et sellest väikesest alast, kus elab palju inimesi, ka veel üks osa, on elamiskõlbmatu väljastpoolt nagu tungi Jaava saarel ei ole. Indoneesia keskvõim on sellega noh, sisuliselt ära keelanud, sest Jaava saar on niigi väga tihedasti asustatud. Küll on aga tung Jaava saarelt väljavoole. Seda tungi soodustab Indoneesia keskvõim koostöös maailmapangaga sellest, kuidas Jaaval asi ja ka Jaava saarel elavaid teisi rahvaid Jaava saarelt ümber asustatakse. Sellest me räägime saate teises pooles, nii et see Jaava laste arv on täna seal saarel väga suur. See on tingitud siiski sellest, et selle rahvas, sündivus on olnud väga kõrge. No ma toon siinkohal näite suunda laste kohta, kes siis on Jaava saare suuruselt teine rahvas, neid on umbes 30 miljonit, aga 120 aastat tagasi oli neid vähem kui eestlasi. Nüüd oli 120 aastat tagasi, umbes 800000 ja täna on neid natukene vähem kui 30 miljonit ja lastega on umbes sama lugu, kuigi nende haavalaste kohta selliseid täpsemaid numbreid ei ole sest avalasena natukene rohkem seal saarel laiali pillatud ja suundalased elavad nagu kompaktsemalt kai haavalaste iive on palju-palju aastaid olnud tohutult kõrge ja mida rohkem on see piirkond arenenud, seda kõrgemaks on loomulik iive muutunud. Sest islam teadupoolest ei soodusta sellist sündimuse piiramist. Kuigi jah, Indoneesia keskvõimud on mingitel ajajärkudel püüdnud inimeste sündivust piirata, aga islam muidugi sellesse hästi ei suhtu. Ja nii ei ole siis jah, ime, et elatustaseme tõustes ja arstiabi varanedes see iive seal piirkonnas tõuseb, sest laste suremus väheneb, keskmine eluiga pikeneb. Kusjuures ka käesoleval ajal on seal iive väga kõrge, Jaavalastel näiteks umbes 1,5 protsenti aastas. Mis tähendab siis seda, et aastas suureneb Jaava laste arv enam kui ühe miljoni inimese võrra vägagi kolossaalne näite. Ja nii siis tõepoolest selle saare elamistingimused muutuvad järjest ja järjest keerulisemaks. Meil on mitu provintsi, seal on neli sellist suuremat provintsi ja kaks eristaatusega piirkonda. Need eristaatusega piirkonnad on Indoneesia pealinna Jakarta Indoneesia suur linn, Yogija karta. Nii et siis saarel on kuus piirkonda. Tänasel päeval elavad Jaavalased küll kõikides Jaava saare osades aga sellest kuuest piirkonnast põliselt Jaavalaste asualad on siiski kolm ja Lääne-Jaava idapoolses osas on ka siis jaapanlased juba sajandeid ja sajandeid elanud ja Indoneesia puhul tervikuna, eriti aga Jaava saare puhul on huvitav märkida, et linnad on kohati vägagi arenenud. Muidugi on eeslinnades olemas lõputuid lumme, aga siiski kohati linad vägagi arenenud. Samas Jaava saaremaapiirkonnad on kohati täiesti maha jäänud piirkonnad. Selliseid piirkonnad tundub nagu oleks seal aeg 100 aastat tagasi või isegi veelgi enam aastat tagasi seisma jäänud. Isegi riisikasvatajate on piirkondi, kus isegi riis ei kasvatata kuigi Jaavalaste põllumajanduslikest tegevustest kõige olulisem on riisikasvatus. Jaava saarel on piirkondi, kus riisitoodang pindalaühiku kohta on maailma üks kõrgeimaid Jaava saarel riisikasvatus on tõepoolest vägagi tasemel. Samas on sellel saarel jaht piirkondi, kus ei kasvatata isegi riisi, kus sisuliselt ei ole mitte mingisugust tegevust. Meiega võrreldes on Indoneesia tervikuna väga vaene maa. Sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on seal nominaal ses arvestuses umbes seitse korda väiksem kui Eestis. Kui me arvestame juurde raha tegelikku ostujõudu, siis selle ostupariteedi alusel on vahe umbes viis korda Eesti kasuks. Umbes 20 protsenti riigi elanikkonnast elab alla poole riigiametniku vaesuspiiri. Ja kui me nüüd arvestame juurde seda tohutut vaesust, siis jällegi üks tegur, miks neil haavalased, kes on küll väga suur rahvas ei ole tegelikult seni saanud kuigivõrd tegeleda oma rahvusliku identiteedi edendamisega, kusjuures Indoneesia puhul on veel see oluline viimase 15 aasta jooksul. See olukord ei ole mitte paremaks läinud, vaid pigem halvemaks läinud, sest 1997 98. Kui paljudes Ida-Aasia maades oli väga tõsine majanduskriis siis üks kõige tõsisemaid juhtumeid sellest kriisist oli just nimelt Meie seast näiteks võib tuua, et aastaga kahanes Indoneesia rahaühiku kurss dollari suhtes üheksa korda, kusjuures need peale seda majanduskriisi on hakanud Indoneesia majandus jälle natukene kasvama ja viimastel aastatel isegi viis protsenti või natukene jaam protsent ja aastas aga sellest hoolimata see kasv on väga ja väga aeglane, et seda majanduskriisi mõju jätkuvat mõju lõplikult nii-öelda ületada. Ja see kasv on väga aeglane selleks, et Indoneesia elanikkonna rikkust reaalselt kasvatada. Nii et sel vaesel maal tuleb väga paljudel inimestel päevast päeva mõelda sellele, kuidas elus püsida. Ja lisaks sellele tuleb neil võidelda ka üsna sagedasti loodusjõududega. Just nimelt Indoneesia on ju koht, kus paljudes piirkondades, sealhulgas Jaava saarel sajab sisuliselt absoluutselt iga päev sealne sademete hulk on mitukümmend korda kõrgem kui Eestis äikesepäevi, ka enamus päevi aastas on ka äike ja, ja kui me kõiki neid raskeid loodusjõude seda kõrget temperatuuri, mis on ühendatud niiskusega, mida paljud eestlased kindlasti ei suudaks üldse taluda, kui me kõike seda sinna juurde arvestame, siis me võime öelda et ei ole just väga lihtne piirkond elamiseks, mis siinset, sellesama Jaava saare üks naabersaari on Bali saar ja Bali saar teatavasti on üks maailma tõsiseid turismi Mekasid ja, ja väga paljud turistid, kes on Balil käinud, nimetavad seda tõeliseks paradiisisaareks. Noh, tegelikult kase Balijam paradiisisaar ainult siis, kui seal lühiajaliselt rikka turistina elada. See pai saari ava naabersaar, siis ei ole nüüd Jaavalaste põline asuala, seal elab eraldi rahvas, seal elavad Balilased. Bailased muide, asustavad osaliselt ka Jaava saare idaosa. Arvestades ongi seal kõige parem riisikasvatus. Jah, riis on tõepoolest selline kultuur, mille kasvatamiseks on tingimused kohati vägagi head. Aga noh, siiski kõrvuti riisiga kasvatatakse seal ka muud teed, kohvi, suhkruroogu, tubakat, suhteliselt ulatuslikult kasvatatakse maisimaapähklit, soojauba magusat kartulit. Oma tarbeks kasvatatakse näiteks banaani, seesami mangot, Jaavalased kes on ju noh, suuresti ka rannikurahvas. See Jaava saar on selline üsna pikalt ida-lääne suunaliselt välja venitatud. Avalaste asuala moodustab sellest Jaava saare rannaribast isegi üle poole. Nii et jaapanlased on täiesti mererahvas, neil on üle 10 suhteliselt korraliku ja suure sadama. Ja nad armastavad süüa kala, aga sellise nüansiga, et nad armastavad süüa merekala, aga üldiselt haavalased ei taha eriti süüa magevee kala. Jaava saarel on väga palju vaatamisväärsusi. Jaava saar on olnud küllalt huvitava ajalooga, sellel saarel on omal ajal olnud hindu istlikud riigid budistlikud riigid, sellel saarel olnud kultuur, mis on olnud segu hindu, ismist ja budismist. Sellel saarel on pikka aega viimastel sajanditel olnud tugev islami mõju ja kõik need erinevad usundid, kultuurid on sinna jätnud oma jälje mistõttu Jaava saarel on täna mitmeid-mitmeid, objekte, mis kuuluvad näiteks Unesco maailmapärandi nimistusse, sealhulgas budistlikke püha muid hindu, istlike pühamuid. Tegelikult Jaava saar on visuaalselt sellisele kultuurihuvilisele inimesele vägagi huvitav. Ja kui me arvestame sinna juurde eksootilise looduse siis turisti jaoks on Jaava saar kahtlemata küllalt huvitav piirkond. Aga sellest hoolimata täna oma laste jaoks või Jaava saare jaoks laiemalt see turism siiski väga palju sisse ei too. Turisti hirmutab muidugi see tohutu inimeste paljusus sealsamas nende vägagi tähtsate rahvusvaheliselt tähtsate vaatamisväärsuste kõrval inimasustus, nii et neid objekte ei ole alati kuigi lihtne isegi vaadelda ja nii turiste häirib jah, see ühest küljest see inimeste selline tohutu paljusus ja teisest küljest ka ikkagi see vaesus, mis seal väga teravalt silma paistab. Bali saar on, on selles mõttes natukene erinev, et seda saart on spetsiaalselt turistidele välja mängitud ja, ja seal on ka seda vaesust püütud nagu natukene jõulisemalt vähendada. Et oleks tõesti piirkond, kus son turistidele loodud tingimused. Aga Jaava saarel selliseid tingimusi eriti loodud ei ole ja seetõttu jahi avalaste jaoks turism täna väga oluline ei ole noh, sissetuleku allikana ja ma väga ei näe, et lähitulevikus võiks ka väga oluliseks allikaks saada. Ühest küljest seda, Jaavalaste asustustihedust ei ole ju võimalik väga olulisel määral vähendada. Teisest küljest ma ei näe võimalust, et lähiajal kiiresti ja hüppeliselt see piirkond oluliselt jõukamaks saada. Eks sagedased loodusõnnetused hoiavad ka võõraid eemale. Kindlasti hoiavad loodusõnnetused ka eemale, eriti peale seda suurt ja tuntud tsunamit, mis piirkonnas mõned aastad tagasi oli, kuigi jah, näiteks tolle tsunamiga oli niimoodi, et Jaava saar tegelikult kahjustada ei saanud kuigi jahe, väga valdav enamus nendest hukkunutest oli ta dieet, kes asusid siis oma piirkonnas ja mitte siis Jaava saarel või hoopis Sumatra saare lääneosas. Aga siiski, kui me arvestame, et Indoneesias on toimunud pommiplahvatusi näiteks samas Jaava saare kõrval oleval Bali saarel ja neid on rahvusvaheline massimeedia laagi võimendanud, noh siis jah, see võib-olla see turvalisus seal Indoneesias ei ole nii suur. Vähemasti ei tundu nii suur, et paneks tõesti inimesi sinna liikuma ja neid kohalikke vägagi huvitavaid vaatamisväärsusi imetlema. Kui sündmusterohke on olnud jaapanlaste ajalugu? Ega see avalaste ajalugu selline väga silmapaistvate sündmustega palistatud ei ole, aga omad kõrghetkede madalhetked on sealgi. Jaava saar on iseenesest asustatud hästi-hästi ammusel ajal ja, ja umbes 40000 aastat tagasi jõudsid saarele siis tänapäeva melaneeslaste sugulasrahvad ja umbes 5000 vastad tagasi, jõudsid siis jaamale Austroneeslased ja need Austroneeslased olid siis need, kelle järeltulijad on siis ka Jaavalased. Need Austria on, eestlased olid tunduvalt aktiivsemad ka tunduvalt agressiivsemad kui piirkonnas varem elanud rahvad. Ja nii need Austroneeslases siis üsna kiiresti, et varem sealkandis elanud rahvad välja tõrjusid ja ise kogu piirkonnas siis valitsevaks muutusid. Rääkides konkreetselt Jaavalastest kui rahvast. Sellised esimesed kindlad teates ei avalaste, kui rahva kohta on pärit kaheksandast sajandist. Noh, see on ligikaudne periood, kui on teada ka esimesed teated Jaava keeles kirja pandud tekstidest, et vähemasti üheksanda sajandi algul on kirja pandud esimesed Jaava keelsed kirjalikud tekstid. Nii et siis jah, kaheksandast sajandist teada meil konkreetsed Jaava laste kohta ja saar väga pikka aega oli erinevate naaberrahvaste erinevate naaberalade võimu all ja varrel olnud väikesed riigikesed. Need olid siis algul hindu istlikud või budistlikud või nii-öelda segariigid, mis olid siis lindu, istlikud ja budistlikud. Aga kusagil 13. sajandil algas siis saarestikus islami pealetung ja algas saare rannikul, aga laienes siis tasapisi ka saare keskosalev sisemaale. Samal ajal see oli ka periood, kus mitmed haavalaste piirkonnad olid täiesti iseseisvad, kus olid olemas täiesti iseseisvad haavalast riid. Nii et ei saa öelda, et Jaavalastel ei ole ajaloos kunagi iseseisvaid riike olnud, on olnud ja no näiteks java laste Mataramis ultanaat, mis oli mingil ajal täiesti iseseisev riik ja mingil ajal selline pool iseseisev piirkond. See on selline suhteliselt tuntud moodustis ja see kestis seal mitu mitu sajandit. Alles hollandlased siis tegid sellele Matarami iseolemisele lõpu. Hollandlased jõudsid Indoneesiasse juba seitsmeteistkümnenda sajandi algul, 1602. aastal, konkreetsemalt Aga algusesse, piirkonna koloniseerimine Läks üsna aeglaselt. Näiteks 18. sajandi alguseks ehk siis 100 aasta jooksul olid hollandlased Jaava saarest suutnud põhjalikumalt läbi vaadata ainult sellise kitsa rannikuriba. Saare sisemaa osa oli neile praktiliselt tundmatu. Sellele vähesele tuntusele aitas kaasa ka asjaolu, et see saar oli mägine ja, ja tundus, võib olla ohtlik nende vulkaanide tõttu. Jaava saar on olnud ka brittide võimu all aastatel 1811 kuni 1816 oli saar brittide võimu all. See oli siis periood, kus Euroopas toimus suur sõda ja Madalmaad olid prantsuse võimu all ja vot sel perioodil siis Jaava saar kuulus inglastele. Aga nüüd pärast Euroopas toimunud suure sõja lõppu läks jällegi Jaava saar hollandlaste võimu alla tagasi ja Hollandi võim kestis seal siis 20. sajandi keskpaigani välja. Ja huvitav, võib-olla Jaava laste jaoks on asjaolu, et see Hollandi keskvõim suhtus nendesse erinevatesse rahvastesse seal tolerantsemalt, kui seda on teinud indoneesia, kes kui kuigi praegune Indoneesia riigikeelse nii-öelda indoneesia keel ehk siis Malai keele variant. See võeti saarestikus kasutusele juba hollandlaste võimu ajal. Aga tuleb arvestada, et see keel oli pikka aega varemgi olnud piirkonna selliseks omamoodi lingu afrankaks, mida siis tõesti paljud erinevad rahvad kasutasid, aga samas Madalmaade koloniaalvõim ei surunud seal nendele erinevatele rahvastele peale üksnes seda indoneesia keelt ja ei teinud nagu nendele erinevatele rahvastele takistusi ka oma Enda sellist rahvuslikku kultuuri edendada. Noh, see on tegelikult olnud Aasias mitmetes piirkondades niimoodi, et koloniaalvõimud on väikerahvaste jaoks olnud või riigita rahvaste jaoks olnud nagu isegi mõnes mõttes parem lahendus kui hilisemad iseseisvad riigid ja avalased need muidugi ei ole, kindlasti mitte väike rahvas, aga riigita rahvast on ja, ja ka nende jaoks Yasse koloniaalvõim mõnes mõttes tas rahvuse säilimise koha pealt või rahvuse edenemise koha pealt oli nagu isegi parem ajajärk. Millal orjakaubandussaare lõpetataks? Orjakaubandus lõpetati piirkonnas ära inglastel võimuperioodil 1811 kuni 16000, see oli ajajärk, kui lõpetati ära orjakaubandus. Ja sellel ajal on võib-olla ka sees positiivne tähendus Jaava laste jaoks. Et tol ajal piirkonda valitsenud kindralkuberner oli väga suur kohalike rahvaste kultuurihuviline. Ta igas mõttes püüdis kaasa aidata sellele, et rahvad edendaksid oma kultuuri ja, ja ta tundis ise selle vastu huvi. Ja muuhulgas kirjutas ta Siska raamatu Jaava ajalugu. Ja see raamat ajalugu oli siis esimene raamat, mis maailmale tutvustas Jaava saare asukate, mitte ainult ajalugu, aga ka kultuur. Nüüd, kui me tuleme 20. sajandi juurde, siis teise maailmasõja ajal oli avasaar nagu muugi Indoneesia jaapanlaste võimu all. Pärast sõda püüdsid hollandlased piirkonda tagasi tulla. Toimus ka sõda hollandlaste ja, ja Indoneesia rahvaste vahel. Aga mis tulema pidi, see tuli ja Indoneesia mõned aastad pärast teise maailma puu iseseisvust ja iseseisvus ta unitaarriigina selles mõttes, et selles riigis ei olnud erinevatel rahvastel mingisuguseid selliseid autonoomseid piirkondi. Riik oli ühtne tervik, mis muidugi oli jaotatud küll administratiivselt eksüksusteks, kuid oluline on märkida ka seda, et nende administratiivsete üksuste piirid väga valdavas enamuses ei lange kokku rahvaste asualade piiridega. Muidugi, ma saan hästi aru, et Indoneesias mõnel pool on vägagi raske need administratiivsete üksuste piire rahvaste asualaga ühitada 100. Indoneesias on mõned piirkonnad, kus väikesel alal elab tõesti mitusada rahvast. Kalymanteni saar on näiteks selline piirkond või Paapo on selline piirkond kus elab hästi palju rahvaid. Samas Jaava saare puhul oleks olnud täiesti võimalik need administratiivüksuste piirid ühitada erinevate rahvaste asualadega. Seda aga ei püüdnudki teha või võiks öelda, et isegi vastupidi seda igas mõttes väidid. Sest iseseisvumisest alates on Indoneesia loonud idee Indoneesiast kui ühtsest riigist. Hind on eestlastest kui ühtsest rahvast. Indoneesia keskvõim on 70.-test aastatest alates Jaava saare elanike asustanud ümber Indoneesia teistesse piirkondadesse. Peamiselt on ümber asustatud Jaaval asi aga on asustatud ümber kasundalasid. Ja muidugi ametlik põhjendus ongi see, et Jaava saar on tõesti ülimalt tihedalt asustatud ja mis seal salata, see on õige ka Maailmapank näiteks toetab Indoneesia sellest, sest leiab, et sellise tiheda asustusega või sellise ebaühtlase asustusega nagu Indoneesia on suhteliselt raske vaesusega võidelda. Aga parata, Indoneesia keskvõimul on olnud ka väga selgelt teine huvi selle ümberasustamise juures ja nimelt see huvi on olnud erinevaid rahvaid omavahel segada. Ehk siis Jaaval asi ei ole otsustatud mitte ainult Jaava saare lähipiirkondadesse vaid sisuliselt kõikidesse Indoneesia piirkondadesse ja nii on tekkinud olukord, kus mitmes mitmes Indoneesia piirkonnas kaugel Jaavalaste põlises tasualast On Jaavalased täna kõige suurem rahvas, kuigi väljaspool Jaavalaste põlist asuala nad ei ole mitte kusagil absoluutses enamuses. Aga kuna mitmetes administratiivsetel üksustes elab mitmeid erinevaid rahvaid siis on mitmel pool piirkondi, kus haavalased on täna suurimaks rahvaks. Siinkohal mõned sellised näited. Sumatra saare idaosas on jaapanlaste osatähtsus 60 protsenti Sumatra saare lääneosas. 15 protsenti on piirkondi saari, kus jaapanlaste osatähtsus on 20 25 protsenti, üks kolmandik ja nii edasi näiteks Indoneesia pealinnas Jakartas jumalast osatähtsus üks kolmandik. Aga nüüdse Jaava laste selline ümberasustamine on tekitanud ka nendes elanikes, kes elavad piirkondades, kuhu haavalase asustatud tohutut vastuseisu sest Indoneesia on valdavas enamuses väga tihedasti asustatud riik ja selle võõra rahva sisse tuleks sinna. Loomulikult ei ole kohalikele elanikele meeldinud seda enamik kuigi Indoneesia riigikeel on indoneesia keel väga paljud Indoneesia rahvad oma igapäevases suhtlemises kasutavad siiski jätkuvalt oma rahva keelt. Nüüd selline tohutu võõra rahva sissetoomine loomulikult mõjuks sellele kohalikule elanikkonnale negatiivselt, see vähendab selle kohaliku keele kasutamist, teeb keerulisemaks inimeste suhtlemise ja nii edasi. Ma arvan, et eestlastel on seda vägagi lihtne mõista, kui me mõtleme sellele, kuidas nõukogude liidus kõige suurem vähemalt rahvast teiste rahvaste põlistele asualadele massiliselt massiliselt asustati. Indoneesias on see olukord üsna sama väärne ja isegi mastaapidelt on meil suhteliselt lihtne Indoneesiast aru saada Nõukogude Liidus 1989. aastal elas ametlikult 294 miljonit inimest. See on siis väga palju rohkem kui Indoneesias ja NSV liidus tol ajal venelaste osatähtsus selline ametlik osatähtsus oli suurusjärgus pool ligikaudu pool Indoneesias. Jaaval asi on nüüd natukene vähem ja ka see suurusjärk, palju neid Jaaval asi on siis teistesse piirkondadesse asustatud. Ka see suurusjärk on, on enam-vähem, samas enam kui veerand Jaava lastest on asustatud teiste rahvaste aladel. Kas ümberasustamine toob kaasa ka usuprobleeme? Toob ka usuprobleeme, aga siin võib-olla need usuprobleemid väga olulised ei ole, sest Jaavalased tegelikult ei ole väga tõsiusklik rahvas. No lihtne näide, islamiusulised ei söö sealiha, aga jaapanlased söövad sealiha kõrvuti selle islamiga väga palju austatakse ka oma iidseid traditsioone, mitte ainult islamieelseid võika hinduismi ja budismieelseid traditsioon. Need traditsioonid on elanud läbi sajandite, sest jaapanlaste asualal olnud riigid ei ole neid kunagisi iidseid traditsioone nagu väga püüdnud maha suruda, pigem on püütud alati teha nii, et need iidsed traditsioonid sulatatakse siis uute kommetega kokku. Ka näiteks need islamiriigid Mizziaavalasse territooriumil asusid, olid sellised, et püüdsid iidseid kombeid ja islamit ühendada. Eesmärk oli nagu kohalikele elanikele see islam teha, lihtsamini vastuvõetavaks ja tänu sellele sai haavalaste selline usk väga tugev, ei ole ja, ja võib-olla usu probleeme seetõttu nagu väga tõsiseid ei ole. Aga selline üldine mentaliteet küll, sest et jaamalased, kui nad lähevad kusagile mujale piirkonda, loomulikult nad ei õpi ära kohalikku keelt, sellepärast et selle kohaliku, aga neil ei ole ju tegelikult mitte midagi peale hakata ja sellist suhtumist ka ei ole, et lihtsalt austusest kohalike elanike vastanud selle ära õpiks. Juba see keeleprobleem, aga, aga ka see probleem, et et Jaava lastele lihtsalt antakse mingisugused piirkonnad, näiteks maast, Indoneesias probleem niigi väga terav, väga paljudes kohtades ja kui kusagilt kaugelt väljaspoolt riigi suurimale rahvale antakse lihtsalt mingisugused maatükid, loomulikult see tekitab vastuseisu, mis hea eest neile miks just neile, miks mitte meile nii nagu väga sageli elus on, et kõikvõimalikel sellistel negatiivsetele asjaoludel on ka omad positiivsed küljed. Nii on minu arvates ka sellel Jaavalaste ümber asustamisel mõned positiivsed küljed. Ühest küljest muidugi see ametlik positiivne külg, et Jaava saare asustustihedus nii kiiresti ei kasva. Aga noh, seda ma iseenesest pean teisejärguliseks. Aga jaapanlaste endi jaoks on positiivne see, et nii kummaline kui see ka võib-olla algul ei tundu, see, nende haavalaste ümberasustamine on suurendanud haavalaste rahvuslikku identiteeti ja miks seetõttu, et jaapanlased on tänaseks päevaks muutunud Indoneesias rahvaks, kelle vastu enamus teisi indoneesia rahvaid on nagu konsolideerunud ehk siis kuhu iganes Sky haavalasi elama ei saadeta, kohalikud rahvad on nende vastu ühiselt sageli vastu ja see ei lase nagu Jaava lastel sulandada nende teiste rahvastega kokku. See tekitab Jaavalastes mingisuguse senisest suurema ühtekuuluvuse tunde. Nii et kummaline küll, asustame rahvast laiali ja keskvõimu eesmärk on rahvas sulandada, aga tegelikult saavutatakse seda, et see rahvas, kes ümberasustatakse, selle identiteet hoopis tugevneb pikemaajalises perspektiivis. Mina näen siin veel ühte sellist positiivset tendentsi. Nimelt seda, et tegelikult see jaapanlaste ümberasustamine ka nende teiste Indoneesias elavate rahvaste rahvuslikku identiteeti tõstab, neid ühendab. Kokkuvõttes aga tähendab see seda, et ka need teised rahvad hakkavad rohkem tunnetama endid rahvusena ja hakkavad rohkem Indoneesia keskvõimu käest mingisuguseid õigusi nõudma. Siis ei ole nad seda teinud. Nii et pikemas perspektiivis võib Indoneesia keskvalitsuse poliitika saavutada täpselt vastupidise tulemuse, kui on eesmärk. Eesmärk on riiki ühte sulatada, aga see ümberasustamine tekitab vastuseisu. Ja see vastuseis tegelikult võib lõppkokkuvõttes hoopis Indoneesia riiki lagundada. Ja mul ei oleks midagi selle vastu, kui selle ühe ja suure Indoneesia riigi, mis minu jaoks on impeerium. Et selle riigi asemel oleks mitmetel rahvastel vähemasti suurematel rahvastel oma riik. Mina näen selles rahvaste ümberasustamise seal jah, ka selliseid positiivseid momente, aga muidugi selleks, et need positiivsed momendid kaaluksid üles negatiivse, mida see kaasa toob. Selleks läheb veel tükk aega. Te kuulsite keskeprogrammi riigita rahvas. Seekord oli juttu Indoneesias elavatest jaapanlastest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.