Alguses me elasime ühes väikeses üürikorteris, elasime ja ma mäletan seda, ma olin ju siis üks, kuue seitsme ajastamise tube, oli niivõrd väike, et poisid magasid kõik põrandal, isa emadest voodisse minema, käisin, isa, ema jalg otsis meelisi 11. aastal. Ise ema võitsivad Ülemiste mäel väikseid krundi ja võtsid selle krundi, sellepärast ütlesid, et lastel on koht, kus nad jookstagi saavad. Siis osteti pärast liigeteli vabrikust üks siis isa käis viljade, ostis vaguni vaguni ja selle vagunist ehitati siis väikene maja sinna peale topiti siis taku vahel ja siis oligi see maja valmis ja sellest oligi siis, et tulevikus, kus kommunistid ennast korterid saivad, kinkis õppijad, meil oli üks suurem tuba ja teine kas oli pisikene, öeldi poiste tuba seal kui poisid, rikk kodu poistele ja see läks köögist läbi see sinna tuppa. Ja see köögist läbiminekul see oksaid tapeediga ühesuguseks tehtud, nii et kui võõrad inimesed olid need, kes ei olnud meil käinud, ei teadnudki poistelt, ei teadnudki üldse, et seal inimesed siis valivad. Seal on nii palju, et seal oli kaks voodid olija laudeli sees. Nii palju oli selts ruumi. Muidugi kui oli nendel noh, niisugused suuremat võib lekas seal rääkimise nõupidamist, siis läksime meie mõõdukatu ära, siis ikka suures toas. Läheb mul see meelest silmis vennikese, armastas väga laulda, nii laulis niisugusest toredale. Kitseb ütleb üks kord, et kui sa laulad nii palju, et kaitsepolitsei kokku tuleb juba. Ja siis seal oli väga kivine maja, seal saivad muidugi Ärarits natuke kartulid kärna peale, ise eitas sepikoja. Ja siis sepikoda ja iga perearstiks trükimasinaid sai tehtud. Neid trügi, see oli juba siis muidugi hiljem, kui vennad juba Venemaal läksid venelased 18. laevadega ära. Ja siis peale selle siis oli keskkomitee liikmed olid meil sõlmissweenikes, säästes konspiratiivset. No korter ja kus see täpselt oli, kui nüüd siit Tartu maanteed mööda üles Lasnamäele minna? Teise ülemise kivimurru tänavalt otse üles, kin maha ja nõikus killuru 33 aliste lõpus. Ja ta nii hull värav oli tänava peal diad hakanud, sai ka välja, sellepärast et siis selle Kukruse ordi korter oli, see oli väga jah selleks juhuks, kui töödeldakse kiini võtma või et siis käia, sealt on teine väljapääs. Väljapääs oli ja oligi niisugust juhust, kus, kus sealt tuli ära minna seal. No teie olite sel ajal kümne-kaheteistkümne aastane, oli tüdruk? See oli 19. rähkemann, 14 aastane. Kes käis, kureerime Teisklastiitseni kord käisime Julymaasitegi hiljuti suri, selle kortles käisin ja noh, väga palju oli sõjatänaval leht, mis nii et mul olid need kõik muidugi teada, et kõik need korterid Linda salmi kord klasse, Need, kõik pidite viima kas teadet või jää kirjatsaid viidud ja ja siis õhtuti isa tegi trükimasina, said valmis, siis sai trükimasinaosad, said suurel nägu viidud, Eilbergi kortlasse oli sõjatänaval seal. Ja siis läksime niiviisi, isa läks siis Kadriorg auto, ema läks siis katus pakkis, mina läksin keeli munuternava kaudu niiviisi. Ja siis seal kokku ja enne said kõik viidud, essis niiviisi sõnnik. Aga kui trükiseadeldis koos oli ja hakati rent lehti trükkima, siis te saite. Laiali lendlehed, mina sain, sureme kudiitsinitel kortlast, magasini tänavalt. On teil mõni juhtum meeles ja laste neid laiali kandsite, jah, ma muidugi, mina teen neid kodu. Aga siis ema ja isa, nemad jälle viisid siis oma ema käis meil siis sadamas tööl see aeg ise käin seal Viljandil vabrikus, nemad viisid siis omakorda, aga siis mina mäletan seda juustukäijast. Tulime emad kahekesti, käisime Lin lektisi toomas, mina tulin ees. Sel ajal olid niisugused õlgedest tehtud, käekotid olid. Ja see oli mul lendlehti täis, sellist selges. Ei, kui ma tulin kivimurru nurgale, seal oli, no siis oli politseinike asel üks nuku hästi back mees ja ta juba eluaeg oli kaasik, oli ta nimi, nii et ta tundis ja küsib, et kus siis tuled nii suure kotiga. Ja. Mul tuli meelde, ma ütlesin, et meil on sigama vintsi kartulikoori täitis selle koti mul veel paremini õla peale tüdinenud ema tuli järele ja siis ta oli emale üteldes plikale, nii palju paned, Snyd raske koti selg, ema tuli kodu õitsema, süda pani seisma, et mis asjade mütsil politseinikuga räägid, nii kadunud kaua siiski viktoriinisõit, luulse määrselt modelles, kartulikoortega läbitud. Ja niisugust oli siis üheksalt tunni siis. Kuus revolveritsaid on, no niisugused asjad muidugi, mis anti. Liike võib-olla kergemalt, kui, kui vanema inimesel oli tubli eemaldatud, nagunii jäi osandia. Millega te seda seletate, et teie kodusse, võitlusvaim, nii kõiki haaras? Kas see oli minul vistiku sisse kasvanud juba ehkulisi pidi nii olema? Ma mäletan isegi seda. Siis ma olin päris noor plika, kui leht kiir oli. Is andis keevee kätte. Me käisime kortlesimalt, mäletan, üks oli üks mingi plikake, käisime, igavesed uksed, kloppisime, andsime kiire sisse. Ja ei, ei tulge ette. Seda, et meil on nüüd sellepärast midagi pahandust, tuleb see leer pursisse kasvanudki. Kuule. Sai nagu töölisperekonnavaim ei ole ema, kellel oli kindlasti palju muret selle suure lastepere toitmise ja katmisega. Kuidas tema nii ennastsalgavalt suutis oma pere huvid ühendada selle töölisliikumise huvi ja no see oli siis, kui meie elu see pidi kõik, nii oleme, nii oligi kõik sellest, kui viiendal aastal Tallinna töölisi Vene turul maha lasti, küllap see mõni teine asi teda ikka vappus. Ja see vabusse rest, ta ütles, et tema läks, läks siis ta tuli, las tähendab, mind tuli toitma ka tööst oli kuulda, et seal lasti, siis ta jooksis tagasi. Ta ütles, et kui ma siis või sinna turule meene Turus oli, siis seal oli siis verd ja lihatükiks massiks. Korjati neid surmidele, ütles siis ta läks surnukuuri. Et isa oli kadunud, et ehk leiab isa seal. Ei, vaat siis ta sellega ütles, et ma istuma piimaga olen sulle ka juba selle kõik sisse. Mul tuleb veel praegust meelde. Elik Teina ameti kongress oli tööliste majas, oli 11 Maat siis Victor oli meil ja saatis mind tööliste mäesse sel näike kuulama, mis seal räägitakse, kuidas on, ja ja siis ma käisin seal, istusin siis ma olin neljateistaastane tüdruk, nidel põhistlus, järsk, tulin koduille, rääkisin, kui need politseinikud tulid sealt kongressi kinni, paneme välja ajama ja kõik niisugused asjad siis ükskord siis piiratiivse tööliste maja sisse ja akati vangistama, sead vangistati, arreteeriti ja teisedki passi, need saadeti hoovi peale minu polka passi, mind võeti käginny ja meid oli umbes 20 inimeste rajooni kaudu, noh, ma elasin, siis tähendab Tartu maanteed veidi Tartu maantee politseijaoskond, nii et maiks kolm tundoni, seal küsiti mu käest, et miks sa seal tunnistamas käisin, ma ütlesin, läksin, nägin, et kõik läheb, et ma läksin ka. Aga siis juba silmis kingisse põlibase kuulded, moga, niuksed, kodu, tunnista, libameilt ära läinud, niiet kes siis? See oli kõik, kõik elus oli huvitav, see läks kõik nii. Väikesed tuli 24 säästa juba selle peale ja niga liituseiustest. Pärast 24. aasta ülestõusu mahasurumist, 25. aastal läksite Nõukogude Liitu ja siis aga mis on saanud teie vendadest, mitu vendadel oli ja kuidas nendest kellelegi saatus kujunes? Viis, esimene suri ära 11. aastal Tallinnas oli sul kõhutõbe, suri ära ja siis seid mul neli venda. Ja kui kolm venda läksid 18. aastal ära laevadega, jääretke jäämineku ajal, Jahjuliku käiguni, ass, kõige noorem jäis Tallinnasse, see oli haige temali kopsu diisikusel jai jah, no nii, 20. aastal ta suri ära, aga teised kolm läksid rindel, jah, ja ja siis Narva ja kus kõik Viljandi polkuseleiatega eksis Metalli ots siis, aga kui kodusõja lahingud läbi said, siis siis kõigele kõige noorem vend, säkkes kirjanikust kirjanik Waltari Valteri õhkumi, Heinrich juhtum, see töötas ühes tehases ja kõige vanem vend, see oli kinorežissöör ja mina nüüd siis üksi mitt sellest suurest perest järelegi. Ema pärast seda, kui ta kodust lahkuma pidi ja ja kui tema pojad olid rindeteed läbi teinud. Kui emal tuli abi kaasamata ja, ja mitmele lapsele hüvasti öelda, kuidas tema vaim pärast seda vastu pidas. Kommunistalliga mõistlik selts. Kuidas te teda iseloomustaksite, kui inimest? Mõte oleks täht nii olla, klasena mata jõudis kõikidele valudele vasta. Mul on meeles, kui valter maeti, ta ei, tal oli veel jõud ütelda matmise aeg, et et sa oled nii palju teinud. Noort sugu pärast tuletab sind meelde, see käis muidugi selle kirjanduse koht, et neid raamatuid, nii et tal oli veel selleks jõudu. See, kuidas Valter Juhkum kirjutas see on ju ka küllaltki kadestamisväärt, sest et temale oli see juba füüsiliselt väga raske. Ma tean, et ta oli halva tervisega ja Talliti isikus oli tal juba paar aastat oli voodi peal, põguste ainult toas liikus ja seal ta kirjutaski. Sõlmid, käsi viisid käsikirjad ära ja ta kirjutas. Ta oli selle ajalehe Pravda korrespondent, oli sealgi keeld kõige kuningalt viimase minutini, kus ta suri, nii kaua kirjutasidki. Siin on Valteri Juhkumi jutustus 83 sül Narva lahingust Narva lahingus, tean. Tahan pannudki alapealkirja päevi kangelaste keskel välja antud külvaja kirjastuses Leningradis 1933. aastal. See on haruldane väljale, kuidas te olete seda suutnud alles hoida ja sõjatulest läbi kanda. Siis oli ka meretõus, oli mul siiasaadik ainult praegust, ma andsin ta 42. kooli. Seal on teie venna nimeline. Jah, Valteri juhtum seal on Johannes Kuusmani. Nemad olid sõbrad. See jutustus algab siin sõnadega sõelus tina taevast ütlevat vihma vinguvas tuules kargasid vihaselt teravad piisad. Üksteise vastu põrgates langesid nad tuhkhalliks uduks mis meeled usaseks tegi, mis sündis kiiremalt tänavavahe mustast tainast pelgu pistma tuppa, kus ei kuule sügist, tuule, hundihõiget, kusi, tykki, isu, paljast näonahka, külma vihmanõelapisted. Mis te arvate, kust valter Juhkum saia, kunstniku meelesõnaseadmise oskuse ja kus teie teine vend, kes kinoasjandusega tegeles, kust tema sai innustust? Mina ei oska seda ütelda, teinekord mul on niisugune tunne, et öeldakse, et verest perekonnast antakse edasi. Ma küll ei mäleta, et meie isa ema läks niisugustel, aga meil on tervete relt, missugune tähendab Walter oli kirjanik Arnold kinno režissöör ja Ennu Heinrich kirjutas ka. Ja praegust, ma ei taha muidugi lukuse, aga mina võin kärutada luuletuse nii valmis mõelda ja niisamuti, miks ma võin pärast ütelda, mu poeg on järel. Einar, meil oli niisugune mood meie peres kujuhtage koos olivad siis juturaamat sai terve, terve pere peale sai loetud ja kõik siis kuulasivad seda? Jah, ja nii, nii et kõigil lastel on meil midagi selletaolist. Ema, ma tean, on kirjutanud ka oma mälestusi ja need ilmusid Leningradis ajakirjas ära Botnic ja, ja võib-olla sealt ja siis. Aga kui algas sõda, teie ema ei olnud enam. Minul elasid siis kaks poega ja mees elas siis veel 40. aasta, ema suri ära. Sõda 41. aastal. Missouri mulle kohe sõja alguses suri Äregu haiglat. Aga siis. Siis tuli see blokaadi, siis tuli blokaadiaeg ja siis vanem poeg oli ligemale 15 aastat vana, suri siis ära. Nii et ma jäin noorema poeg käe, kestis. Blokaadist saime, läks. Suurel ruudulisel paberil pommitamiste graafik 15. oktoobril 413 pommitamist 13 õhuhäiret. Mitu lehte narmendab väärtest rotid. Laual vihik. Blokeeritud Leningrad 1940 kas. Esilehel andmato. Ma ei unusta meist keegi ei unusta. Ärge unustage ka teie kõike, mida meie kannatasime. Esimene jaanuar 1942 algas uus aasta. Võib loota, et ta tuleb parem kui eelmine, oli. Ei ole kuuske, pole ehteid, pole nääripuid ja maiustusi. Aga ikkagi läheb paremaks. Leiba endi juurde saame juba 200 grammi päevas. Loodame, et varsti lisatakse veel. Vaenlane, võidetakse. Linn elab erilist elu, trammid ja trollibussid ei käi, pole elektrit, pole vett. Eile käisin ema tehasesse Viiburi poolel leivakaarte toomas sinna jalgsi tagasi jalgsi. Pikk-pikk, tee. Hakkasin minema, möödas tarunevskit, jälle postist postini. Vasakut kätt kuni Aleksander Nevski kloostri olid Rodus jäätunud lund täis tuisanud, trollibussid surnud. Ahelikus üksteise järel. Seisavad. Kloostri juures ridastiku purustatud akendega ja lumme mattunud istmetega trammid. Ka need ei liigu. Küllap pist jäävad nõnda alatiseks seisma. On võimatu kujutleda, et see kõik kunagi liik mus kõlises ja mööda asfalti sahises Kas tõesti kunagist sõitsime sellest Rannes? Imelik. Sammusin surnud trammidest ja trollibussidest mööda mingis teises sajandis teises elus. Kas ma elasin 100 aastat varem tänasest päevast või 100 aastat hiljem? Seda ma ei teadnud. Mul oli ükstapuha. Möödunud kuu eest läksid kaduma soolatalongid. Eile kella 10-st hommikul kuni viieni päeval seisin õllejärjekorras, sain kolm kruusi apteekis, vajusin kokku, kukkudes lõin pea nii valusasti ära, et pool tundi teadvuseta. Ta lamasin. Hea veel, et mu õllenõud ümber lükanud. Isegi imestan, kuidas mul õnnestus. Kõige järel on praegu suured järjekorrad. See siin hiljuti kella kaheksast kuni kuueni õhtul 10 tundi väljas, praegugi õudne meelde tuletada. Miinus 40 kraadi. Aga kui mõtlen, et pool talve oleme täitsa ilma kütteta ära elanud, siis läheb kergemaks. Praegu näen, kui õige on vene vanasõna. Külm on, veerand nälga. Õuedes on kõik tarad põletatud, uksestki majadel on läinud seda loetelu häbigsega varguseks. Ma loodan punanurga raamatutele, seal neid veel on. Ja missugused raamatud. Ma valisin kõigist ühe eksemplari endale teistega küton. Aga küll. Monica naabrid ei küta üldse. Neil on juba kaks surnut. 21. jaanuaril suri tädi Anfizza melga all korteris suri ema näljast ja mures, et 14 aastane tütar üksi jääb. Tal läheb raskeks. Minu ema on ikka veel haige. Näib, et tal on natuke parem. Vast elab üle selle raske aja. Kas kuulete, kuidas ta kirjutab? Haige ema ja väikevend, naabrid, maja elanikud, kõigi nende saatus on Harry päevikus suur hing. Väikeses inimeses temast jäänud paberite hulgas on üks, mis paneb õpatama. Harjan joonistanud tabeli toiduna armidega kõige raskemate päevade kohta. Siis anti 125 grammi leiba milles 50 protsenti oli tselluloosipoiss, tõmbas jooned piinliku täpsusega tabeli jäljendab kasutusel olnud toiduga. Q dekaad, päev, normtalongid, asendavate ainete nimed ja erineva värviga märgitud see, mis jäi saamata. 24. jaanuar 1942. Las sõidab, kes tahab. Me otsustasime lõplikult, mitte kuskile, mitte kuskile, siit mitte mingi hinna eest, me ei sõida siin, sündisin, siin, elasime ja kui vaja, siis ka sureme. Siin. Enesetundel pole viga, kui mitte arvestada nõrkust ja peapööritust õhtuti ning hommikul paistetus näos alaneb. Hakkasin järsku väga kõhnaks jääma. Poleviga kannatada, Lähme välja. Kirjutan palju, olen laisk tõusma, üldse kuidagi unine, loid ei tea, kus praegu võivad olla meie poisid. Jurka Diaakov, kuusia Porkka Pimko, leebed Schenka Vornikov kleeb, pole neid näinud juba ammu. Korralik lapse käekiri muutub iga sissekandega ikka korratumaks ja segasemaks. Tähed on konarlikud nagu vanainimese kirjas. Eile kukkusin tänaval maha. Keegi onu aitas mul tõusta. Vaevalt kümpisin koju. Kogu öö ei saanud magada. Mõtlesin, et ma enam ei tõuse. Suremus linnas on jube. Majas surid mark, küünov, Niinasnanenskajastalka, leebed. Meie klassist. Taima läks hulluks ja põletas ära kõik toidukaardid. Siis suri ta ise. Mul on kahju neljast lapsest, nad surevad terve kuu ilma leivata. Üheksandal veebruaril jäi Harrise haigeks. Arsti olnud ema toitis teda lusikast sooja veega. Ja päevikus on read. Ma olen õnnelik, et ema on nüüd jälle terve. Mis me teeksime, kui ta ei saaks tõusta? Tõsi, tal on väga raske. Aga ma ei saa kuidagi aidata. Täna me keedame sülti, tuuliimist, tõelis sülti. Ja viimane kuupäev, kolmas märts. Viimased read. Tänasin sülti üks kord. Maitsel pole viga aga teda võib süüa lõpmatuseni. Pole üldse toite. Lõpetan kirjutamise. Kell on seitse. Kuulan raadiot. Poeg on maetud viskarjovis keskel. Teil on siin väljastama pilt, eks ole, ja seal all on aastal 1940 kadel oli neid. 12. märtsil oli ta 30 aastat. 1942. Nüüd oleks ta 45 aastane mees, oli 45 aastane mees. Ja teie ema oleks nüüd juba sajaaastane, eks ole. Ema saab 23. detsembril, saab sajaaastaseks. Ise sai viiendal mail veel 100 aastat hiljemgi, siis üks tähtpäevade aasta teil juubeliaasta. Ja olles Pauline Juhkumi ja tema abikaasa Aleksander Juhkami elulood. Nüüd on mõlemad kirja pandud 33. aastal Leningradis. Isa on oma eluloole peale kirjutanud lühike elulookirjeldus. Siin on kohe alguses öeldud, et Ta juba 12 aastaselt hakkas tööle Tallinas. Pagariõpilasena töötas iga päev kuni kella kaheksani õhtul tuli välja 20 töötundi ööpäevas. Hiljem on töötanud Dvigateli tehases raudteel. 1905.-st aastast alates võtab osa revolutsioonilisest tegevusest röövelis. Kirjutab, et on võtnud osa kõigist streikidest oma tehases. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal on astunud parteisse. Edasi on elulugu kogu aeg seotud Dvigateli tehasega kuni 25. aastani mil Tal õnnestus pääseda Nõukogude Venemaaleht ja ema eluloos. Ma vaatan, mis on siin. See dokument on neid juba nii vana, et kiri hakkab tuhmuma. Mina. Pauliine Karli tütar Juhkuumanen sündinud 1872. aastal, kui ma olin seitsmeteistkümne aastane, suri isa. Tal oli neli last ja kõik me pidime hakkama tööl käima. Ema kirjutabki seeneta tuli siis Tallinnasse majateenijaks. Siin sai tuttavaks oma tulevase abikaasaga. Ja edasi on eluloos juttu. Töölisemaosavõtust, töölisliikumisest. Ja lõpus on siin märgitud, et ta saab pensioni ja elab Leningradis. Võtab osa ajakirja naistööline toimetamisest, nii et tema tõepoolest jäi kuni viimse minutini aktiivseks ühiskonnategelaseks. Suure mängur surinat kõik noorelt, nii et ei saanud kuigi palju oma elust midagigi. Kodusõda haavatasaamised, toidupuudus ja lõpuks segase lapse põligini. Nii muretu ei olnud, tuli vahest nii, et üheksa inimest sõime, korrake laua ääres. See pidi üks suur pada olema. Et kõigile sai moona. Ja ma mäletan, kui isegi sõlminud Kingissepp murreutistele Belovi iganes suppi üks kord elus, mis me ka nii nagu kord ja kohus. Tuli nii välja, et ta ei, sa ei lastud nii kaua elada, et oleks nagu kord ja kohus. Sandors. Walter jõhkumi jutustus, millest me enne algust lugesime lõpet katkendiga, mis mulle tundub kuidagi nagu sümboolsena Jutus on kirjeldatud episoodi, kus rasketest lahingutest läbi käinud mees Pajatab ühest lahinguepisoodist noortele jutustuse lõpus, kui noored jätavad veteraniga hüvasti, küsib üks neist. Palju teid polgust tol korral oli? Seltsimees v? Viivitas vastusega, see v ongi Walther, nii et see on nagu minakangelane autor ise naeratas, vaatas küsija näkku, teades, et kui ta vastab, siis külvatakse teda uute küsimustega. Ent vastas siiski vaevalt 400. Ja praegu elus. Ta raputas nõrgalt peaga, näha olid. Et see küsimus tegi valu, leidub vast meid viljandlasi meist 30. Noh, aga täna on ju sellest ka möödas, neliteistkümnendat aastat. Neliteistkümmend kardas seda arvu veel, ent paistis, kui oleks neid aastaid valju vastu 10 korda rohkem. Veel eeskojas, kui valituid selga upitasime, kipitses mu keelel küsimus, mida tahtsin ammu talle anda. Ja ometi viimaks sain sellega maha. Seltsimees v kui palju kangelasi selles rünnakus kaotasite? Ta vaikis. Nagu ei oleks ma küsinudki. Aga ma märkasin ta muutuvast näost, et mind kuuldi. Ja ukse peal mulle kätt surudes vaatas mulle tõsiselt otsa. Ja ta huultelt kuulsin viimaseid sõnu. 83. Kaotust. Ja kaotuste valu. Juhkumite perekond on palju kaotusi pidanud läbi tegema ja palju valu kannatanud. Aga nende vaim elab edasi ja elab ka siin selles väikeses korteris Tallinnas Karl Marxi puiesteel, kus Ella Juhkum, Ella Hansen praegu elab, kus tema Leningradi poeg tihti külas käib, kus käivad pioneerid 42.-st keskkoolist. Siin käivad kommunistlikud noored, kui nad oma auliiget Ella Hansenit tahavad Kalinini rajooni komsomolikoosolekule või mõnele kokkutulekule kutsuda. Nii et seda maja takse kuni siiamaani, kuigi see pole enam seal üleval paemurrus ja kuigi pole enam vagunitest kokku klopsitud konspiratiiv korterit. Nüüd on see üks kodu, nagu neid on tuhandeid-tuhandeid Tallinnas. Ja mitte iga möödakäija ei tea, et siin selle akna taga elavad mälestused millel on väga kõrge hind.