Mina olen Sten Teppan, suur-suur, aitäh, et olete tulnud kuulama. Tänased meenutused panevad ohkama ja õhkama, see läks napilt puurida. Lauluga estraadilukku jäänud näitleja Andres Ots nendib, et tema ja poeg Aleksandri elus on huvitavaid, et mitte öelda kummalisi ühte langemisi, mis pole alati kaasa toonud head saatejuhi, näitleja ja oma tegemistega. Alati veidi nihkes olev Aleksander ehk Sass möönab, et vääritimõistmine on talle lapsepõlvest tuttav tunne. Sassi lootustandev kriminaali karjäär oli saanud just hoo sisse, aga sattumine teatriklassi kriipsutas edasised plaanid selles vallas läbi. Kuidas kõik juhtus, mida tundis ema süda ning mis oli õppetundide hind, sellest räägivad nüüd isa Andres ja poeg Aleksander Ots ise. Head kuulamist. Andres tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja Andresega on kaasas poeg Sass, Aleksander Rõõm näha samad sõnad, sinu tutvusringkonnas ma alustan sinust on inimesi, kes sind Alexandriks hõikavad palju või pigem vähe, ma kahtlustan seda viimast või pigem vähe ja et ma ise kasutan alati seda legendi. Et Sass olen ma siis, kui ma olen hea laps ja kui ma olen mingi jamaga hakkama saanud, siis ma olen nagu isa, ütleb Aleksander. Andres, kuskohast see nimi poisile omalajal üldse külge poogitud, mis põhjusel selle kohta päris mitu lugu rääkida, aga üks lugu on see, et kui ma teda esimest korda nägin siis ta sassi nagu niisugune nägu oligi niisuguseid sassi nagu midagi õlut. Aga kui noh, niimoodi väga tõsiseks ametlikuks minna, siis minu isaisa vanaisa oli Aleksander. Minu isa oli Georg Aleksander ja kui sassi ema vanaema kord siit lahkus, siis tema järelenud dokumentidest tuli välja, et sassi vanavanaisa, emapoolne oli Aleksander ja isegi Aleksander Andrese poeg. Sarjaks gümnaasiumitunnistuse pealt tuli see niimoodi välja. On need seosed ja mõnes mõttes sümboolset kulgemised elus üldse Andrese suguvõsa koha pealt teile isiklikult tähtsad. Ma viitan sellele, et nimelugu üks asi, aga sarnaselt teie vanematele olete teie näitlemisega olnud seotud ju väga pikalt ja ja Aleksander siis järgmise põlvkonna esindajana samamoodi puhas juhuste rida või mõnikord jookseb mõte sellele, et vau, kuidas on ikkagi juhtunud ja kas see on mingi märk. Õudus hakkab tegelikult peale sellega, et see perekonnanimi on Ots. Tänapäeval ei tähenda suurt midagi, aga 40.-te aastate lõpus viiekümnendatel aastatel, kui mina juba na hakkasin kooli minema või isegi suts enne seda oli üks kõrge ja suur iidol nimega Georg Ots. Ja kuna minu isa nimi oli ka Georg tollel ajal vene kombe kohaselt, mida meile igalt poolt peale suruti oli isa nimi ju ka väga tähtis, alati oli, kelle poeg. Minuga oli siis niisugune lugu. Et mul läks isa nimi kokku väga suure ja väga sümpaatse ja väga kuulsamäega. See andis arvatavasti enda jaoks mingisuguse piitsa ka kõigele lisaks, kuna mu isa suri 1946. aastal, kui mina olin aasta ja kaheksa kuud vana siis mul temast ju mingeid mälestusi praktiliselt ei ole. Mälestused on ainult ema, tädi, mälestused ja arhiiv, pildid draamastuudiost, pildid draamateatrist, Ugalast ja töölisteatrist, kus nad emaga mõlemad olid eri aegadel küll mängisid. Ja see andis mingisuguse imeliku tausta. Arvesse peab ikka jälle võtma seda, mis aeg siis oli, see oli, see oli nõukogude aja algus, praktiliselt eestid. See tähendab seda, et eriti helge Hoopis teise ajatunnetuse ei saa, all oli veel see hea omadus, tema kirjutas kõik üles, ta piltide taga olnud väga täpselt kirjutatud, kes on kes ja mida ta mängib. Emal seda kahjuks ei olnud, nii et ema arhiivis on, on vähe raskem päris jälgi ajada. No tähendab ühesõnaga, mingi hoopis teine maailm kui see, mis reaalelus oli. Igatsuse sinnapoole ilmselt siis lava poole ka andis. Ma täpsustan seda perekonnanime asja, kas sa tavaelus oli tõesti niisugune? Natuke ahistas ka? Jah, kindlasti, sest et noh, me räägime praegu koolikiusamisest, kangersti. Koolikiusamine on aegade algusest peale ilmselt kogu aeg olnud mingil määral vahetaja veel tugevamini vahelt verisemalt ja hullemini. Aga mingisugune niisugune mitte just väga sõbralik aasimine kogu aeg on olnud. Ja, ja kui on noh, niisugused nimede kokkulangevus, et ka veel siis, siis siis võib sealt igasuguseid asju tulla. Georg Otsa lugusid sõlvastan Georg Otsa lugusid ja muidugi tore oli see, et ma sain ta ikkagi tuttavaks ka lõpuks 68. aastal, kui ma käisin estraadilauljat. Siin saates ma alati kusagil algusepooles püüan pildi ette saada, kuidas külalistele endale läinud on, just perekonnaseisu mõttes, kas Aleksandril vendasid-õdesid on? Aleksandril on pooldade minu esimesest abielust Eva Kaarin, kes on prantsuse keele õpetaja, poolade Aleksander ansast vanem kui palju viis aastat. Kas see tähendab, et vanusevahe on piisavalt suur, et teist koos mängimise mõttes kamraad omal ajal ei saanud või kui tähtsate üksteise elus olete olnud? Me oleme üksteisele väga tähtsad, me hindame ja armastame 11 väga. Meie elus ei ole seda koos mängimise võimalust olnud väga lihtsal põhjusel, et meid on lahutanud Tseeva 187 kilomeetrit Tallinna ja Tartu vahel. Et teema Kaarin on, on Tallinnas tallinlaseks saanud alles üsna hiljuti. Kui me olime pisikesed või pisemad, siis, siis me kohtusime niimoodi paar korda aastat sünnipäevadel või paar korda aastas sünnipäevadel ja ja nii, aga me oleme eluaeg väga hästi läbi saanud ja ja Ma arvan, et kui me oleksime samas linnas elanud, siis me oleksime ka oluliselt tihemini koos mänginud. Nende asjadega võib, kui pered lahku lähevad ja näiteks uus tekib, ta võib minna väga erinevat. Kuidas teie omal ajal selle küsimuse lahendasite, kui uus perekond tekib ja kas suhete hoidmine kaasa arvatud tütrega, siis oli see peavalu ka mingil hetkel? Peavalu kindlasti mingil määral oli, aga nagu Sass ütles, et 187 kilomeetritel vahet. Mu esimene abielu. Kes Aleksander sinu ema on? Minu ema on kallis ema helin, kes on koorijuht ja muusikaõpetaja teeb seda tööd väga südamega, rohkem suurema südamega, kui me ilmselt isaga tahaks, et keegi oma tööd võtaks. Mõistan, millest sa räägid, aga läheme siis lapsepõlvesündmuste juurde, nüüd tagasi meie korraks juba sinna jõudsime juttudega. Kuid Andres mõtlete oma esimestele mälupiltidele siis kus, mis kellega? Üks ilmselt üks esimesi mälupilt on üldse mul vannitoast on soe, sest vanniahi köeb ja mind siis ilmselt vannid võetakse. Aga selgituseks võiks öelda, et see vannituba asus järvel. Seda maja ei ole nüüd enam olemas. Igatahes järve olid tol ajal paras linnalähedane, pargis peeti kanu. Siguuma ei mäleta, aga üle raudtee. Sõpraaperes oli lehm, mida me käisime karjatumas seal koha peal, kus praegu Tammsaare tee. Aga me algasime sellest, et et mu esimesed esimene mälestusmanniga seotud on küll. Nimelt selles majas, mida võib ka villaks nimetada, oli päris paras üle rahvastus, kuna meie kolisime sinna esialgse plaaniga tervet alumist korrust hõivata. Sest mu isa põdes lahtist tuberkuloosi. Aga kuna igasugused muud seltsimehed olid sinna juba juba alumisele korrusele saabunud siis oli seal üks endine teenijatuba kolm või neli ruutmeetrit suur siis meie maandusime sinna tuppa ja kuna normaalsissekäik oli, oli sealt teiselt poolt Nende vene arstide tubadest läbi ja siis me ei hakanud sealt läbi käima, vaid hakkasime läbi käima läbi vannitoa. See oli siis aastal 1945 ja seeläbi vannitoa käimine kestis kuni aastani 1960. Siis kui mina olin juba Pärnu teatris oma esimest aastat näitleja, siis ema sai korteri ja siis mainid, ost läbikäimine lõppes ära. Alguses käisid kõik seal vannis ka siis, kui kõik seal vannis käisid, siis noh, meie ei saanud läbi vanni Theo käia, vaid meil oli spetsiaalne redelikene, mis pandi akna. Te olete ju sündinud siis, kui sõda lõppes ja kui palju sõja tagajärgi või järellainetust pois ühe poisikese ellu jõudis. Oli siis veel see mingil moel teema, kui te nii-öelda kaela kandma hakkasite, oli loomulikult, oli kuulda ju metsavendade lugusid, oli kuulda äraviimise lugusid. Ma kahtlustan, et ma olen näinud isegi seda, seda rongi, mis 49. aastal. Siis ma olin viieaastane, pidin seda mäletama, järvejaamas ka seisis. Noh, meie läheduses oli, eks ta kena veel see, et seal läks kaks laskemoona rongi vastu taevast. Järve ja silikaat vahel oli kraavis üks laskemoona rong, mis plahvatas ka ja lõhkus järve kõik aknad. Ja see rong oli seal küljeli veel, ma usun, et kuskil 40 seitsmendal-kaheksandal aastal tõstused rongi ma ise mäletan, ma olen seal rongis vanaemaga käinud mängimas Andrese, kes olid need meie, kes pidid vannitoa kaudu siis tuppa ronima või akna kaudu, kellega te elasite, ma elasin koos oma ema ja tema ema minu vanaemaga, kes kaasas pidi akna kaudu käima, no aga loomulikult lapsee sees roki ris ikka vana teed ja lapsed, rüütlik. Mis isale saatuslikuks sai, seesama tuberkuloos vä? Jah. Ta oli sanatooriumis väga pikalt vaheteval käis nagu ma olen kuulnud meil seal järvel ikka külas ja, ja mängis Venugagi. Kuigi ta pidi ennast ikka eemale hoidma, sellepärast et tolleaegne tuberkuloos oli ikka väga ränk asi. Ühes palatis oli ta Capansoga omal ajal Panso oma päevikumärkmetes kirjutas temast ka teised poisid sõid end terveks. Finu isal oli see õnnestunud seal. Kas te märkasite, kuidas ema selle kõigega toime tuli? Draamateatril oli juba noh, kolmekümnendatel aastatel oma väike nukutrupp Nad eksperimenteeris seal lasteetendustega neli-viis aastat kuni loodi Tallinnas televisioon ja kuna ta oskas soome ja ungari keelt saksa ja inglise keelele lisaks, siis ta tuli nukuteatrist, ärand televisiooni tööle Soome saadetes. Aga mäletan, ma tean, mis võis olla mingi 40 Xavi 50. Mäletan seda päeva, kui ema nuttis. Vanaema teda lohutas ja ma mäletan sellest jutust ainult ühte sõna. Sõna oli põhipalk, see tähendab ilmselt, et teatris oli toimunud ilmselt mingisugune töötasude jagamine või, või noh ja siis ema olid täiesti hüsteerias, sest et selle palgaga, mis siis maksti, oli ikka hirmus raske toime saada ja siis oli suureks abiks vanaema, kes lisaks sellele, et oli suurepärane kokk. Aga ta oli õppinud ära õmblemise ja saanud endale Singeri masina. Singeri masina laul saatis mu terve See pidi olema äärmiselt konspireeritud tegevus sest igasugune eraettevõtlus oli tol ajal rängalt keelatud. Ja kui keegi õmbles noh, ikkagi raha eest kas siis oma tuttavatele või tuttava tuttavatele ja noh, nii see võrgustik läks. Poks oli, vanaema oli väga hinnatud selles seltskonnas väga hinnatud. Õmbleja. Ma mäletan siiamaani need Neid sõnu nagu, nagu volangid ja jumal teab, mis nad kõik olid. Teie ise kõige selle keskel kuidas ta end mäletate, kas pigem sellise abivalmis hea poisina või ka niisuguse tegelasena, kelle pärast tuli muretseda olukorras veel eriti, kus meest majapidamises ei olnud. No palju ma seal mehe eest väljas olin. Rohkem nagu puid brikette sisse toomas, seda noh, niikuinii. Maja oli jahieiküttega pärast sõda oli rängalt tegu puudega. Alalõpmata oli puude puudus ja need puud tavaliselt märjad ja vettinud toodi metsast. Aga hea poiss emale, no ma räägin ikkagi lapsest. Ta ei oska ütelda, kui hea ma olin, ei. Ma ei mäleta, mitmenda klassis ma olin, see oli vist kuskil 70. lõpupoole või kui ma leppisin emaga kokku, et minuga sellest õppimisest enam üldse ei räägita. Et ma saan ise hakkama. No ja enam-vähem sain ka. Mis teile teha meeldis, mida tolle aja poistel üldse seal järve kandis teha oli? Seal oli raudteemajakene, kus elas perekond, kelle isa oli, oli raudteemees. Mäletan, ta tegeles seal mingite pöörametega, ta pöörme seade ei olnud, aga ta oli mingi ülevaataja ja temalt oli tuli lapsepõlve sõnapetard. See on niisugune, laengukenemis pannakse rongiratta taha, et kui rong hakkab liikuma, siis laeng plahvatab, teeb paugu ja siis on kohe teada, et et rong kogemata hakkab liikuma tagasi või, või midagi sellist. Igatahes Petardid olid, olid meil relvastuses ka, aga noh, liivakastis mängisime muidugi, aga siis oli meil ka muldonne. Mul tonn, kus me tegime igasuguseid tegusid, kaasa arvatud see, et suitsetasime mingit mitte sigarette, vaid mingit AS ja ma ei mäleta mingit ollust omavalmistatud piipude sees. Ja minul oli kodus väga tõsine jutuajamine sel teemal ja siis kuni keskkooli lõpuni. Mul ei olnud probleemi suitsetamisega suitsetama, hakkasin pärast seda, mismoodi üks tõsine jutuajamine kodus välja nägi. Tõsine jutuajamine nägi välja nõndamoodi, et et tema võttis ja rääkis, rääkis pikalt, rääkis põhjalikult ja ei sõimanud, vaid üritas lapse ajudeni jõuda, et ta aru saaks. Miks on mõned asjad vastunäidustatud selles mõttes. Ja see mõjus, see mõjus mõneks ajaks ja noh, niimoodi oma seitsmeks kaheksaks või 10-ks aastaks sekeldustesse sattumine pigem teie moodi või mitte üldiselt mitte eriti teisest klassist kindlasti olin ma üsna noh, niisugune ühiskondlikult tegus kaasel klassis ja siit sinna vana raadiomaja poole vaadates tuleb meelde, oli see, et see oli veel nukuteatriaeg ilmselt, mis ma siis võisin olla mingi kaheksane või umbes nii. Ema laskis mulle teha lava maketi. Tare-tareke see korruptsioon, olin üks niisugune tore muinasjutt. Ma vedasin selle muidugi kooli ja tegime siis sellega teatrit oma klassi lastega ja ma ei tea, kuskohast see läks Salme Reegi kõrvu. Aga minu esimene käik sinna sellesse vanasse raadiomajja oligi, nii et me tulime siis siia ja mängisime Salme Reegi te selle toredal, eks muinasjutu kuuldemängu. Seda, mismoodi see see ülesvõtmine käis või millises stuudios, seda ma ei mäleta, aga mäletan tädi, kellel oli Magaan vööl ja istus seal valved lauguga. See oli mingi sõjaväestatud valve all. Andres, kas te oskasite puudust tunda isast? Ma arvan, et oskasin ikka. Ma ei oska öelda, kuivõrd ma seda tunnet tundsin, kooliajani. Ema ja vanaema olid niivõrd suur tugi, mul seal kogu aeg ja hoidsid ja poputasid nüüd. Aga hiljem jah, kindlasti tulid igasugused unenäod just unenäod, just unenäod, seda niisugust aadliku mingit puudust või kurbust ilmsi ma ilmselt vist nii väga Edumbut. Aga noh, sealt edasi olid noh, probleemid, mis on igal sellisel poisil, kes on isast ilma tal on vaja mingisugust meesterahva ideaalkuju või? No selleks olid mul kujunesid mul mõned väga-väga head õpetajad, üks kindlasti oli Heino Kaljuste enne teda veel Gustav Ernesaks, hiljem siis kalju reitel, kelle skulptuuri ringis ma käisin, kuna me praegu nüüd oleme seal Saaremaaga seotud, siis kindlasti minu esimese Saaremaal käigu mentor või, või juhtajaloolane Lembit Jaanits, kes kaevas Loonal ja kelle grupis Maa kaaslasel arheoloogilistel väljakaevamistel olin. Mis te arvasite ema tööst ja teatrimaailmast? Emal olid niisugused toredad sõbrannad, kes teda elus palju ilmselt aitasid ja, ja aitasid teda hakkab püsti hoida ja selga sirgena hoida tal ka nendel neljakümnendatel aastatel pärast seda, kui ta leseks jäi. Nad käisid meil kodus külas kohvi joomas, ema oli kohvihull. See oli arvatavasti ennesõjaaegsetest soomes käikudest tal jäänud see kohvi joomine ja, ja hoolimata kõigest hoolimata sellest, et kohvi oli harva saada ja raske saada, aga nad ikkagi kohvi kuskilt said ja õitseda, kohvi ja rääkisid. No mina vaikselt kuulasin nurgast pealt ikka, mida nad rääkisid, mis nad rääkisid, rääkisid tänase päeva elust ja tänase päeva teatrielust. Teatrielu ja teatriprobleemid olid mulle üsna-üsna tuttavad ja lähedal juba sel ajal. Kuigi, kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis daamide jutu pealt kuulamine pani mul võib-olla kogu eluks mõnede inimeste suhtes kõva eelarvamuse. Näiteks mu hiline hilisem kolleeg, kellega ma olen ka koos mänginud. Ilmar Tammur, ma ei suutnud teda tema lõpuni täiesti puhta lehena võtta, sest ma teadsin tema tegudest ja, ja tegematajätmiste eest ikka üsna üsna palju, mida ma ei rääkinud teiste oma kolleegidega, aga mida nemad ilmselt päriselt ei teadnud või ka mõnegi teise Ma olen lugenud teie varasematest juttudest välja, et ega see väga teretulnud uudis ei olnud kodus, et, et ka teie tee viib teatrisse. Kas sellel pinnal tekkis tõsisemaid lahkarvamusi ka või te olite selleks ajaks ikkagi piisavalt iseseisev täiskasvanud ja iseteadlik, et, et see ei olnud arutelu objekt kokkuvõttes? Nojah, eks ma midagi sellist olen rääkinud, aga, aga küsimus ei olnud mitte selles, et et mul oleks teadlikult selgeks tehtud, et vaat see ei ole elukutse, mida peaks üks mees pidama. Vaid vaikselt üritati mind keskkooli ajal ja veel natukene hiljemgi muude asjadega tegelema panna küll kunstiga, küll keeltega ja nõnda edasi. Kuni ma siiski teised teed, kõik paraku ära välistasin ja pärast seda, kui mind sealt sõjaväest ka oli lõpuks lahti lastud kus ma jäänud mitte kolme aastat, vaid 10 kuud. Tegelikult mängis ennast välja. Kuigi mul oli väike põhi, oli olemas teatud haiguse suhtes kunagi noorest põlvest, veel lapsepõlvest veel. Aga seda sai lihtsalt süvendada ja niimoodi läksid liimile. Nad läksid liimile siiski ja, aga ma sain sealt kuidagi enda jaoks üsna õnnelikul ajal tulema. Tulin sealt tagasi, oli õhtulehes natukene aega veel tööl. Ja siis kohtusin Pansoga ja siis soovitas mul tööle. Kui te mõtlete oma emale ja vanaemale ja kodule, Andres, siis kas teile meenub või, või oskate välja lugeda, et teisse püüti mingit mõtteviisi kuidagi süstida või põhimõtteid? Et meil juba tolle aja kohta oli üsna mitu raamatut korrus. See tähendab, et raamaturiiul oli, oli üsna pungil juba neljakümnendatel aastatel, kui me seal 12 ruutmeetri peal elasime, siis oli üks sein ikka raamatuid täis. Ja raamatute juurde. Mind juhatati keelte juurde, mind Luhatati samuti. Tagaajamine käis. Eriti vanaema oli, oli vaht vaateist isapoolne vanaema vedas meid ka kirikusse ja üritas mind päris lapsukesena palvetama õpetada. Aga kuna meil seal järvel oli vene seltskonda päris palju, siis ma sain võrdlemisi kiirelt vene keele kätte. Ja, ja ma ei tea, kas meieisapalve või mis palvema. Sass toome sinuga mängu, alustame selle koha pealt, et kas sul on oma mälestusi, kokkupuuteid vanaemaga siis isa poolt ehk Andrese emaga ja vanaema ma teema mäletan hästi Lasnamäelt, kui see oli meie esimene kodu. Ja ma mäletan väga hästi ja väga täpselt ka seda päeva aastal 92 kui ta meie juurest lahkus kolm maalin, siis kümneaastane ja pidi olema talv, sellepärast et lumi oli maas ja, ja ma mäletan, et ta oli juba pikalt voodihaige olnud ja minu arust isa imest tolmu. Ja ma mäletan seda väga imelikku pilkude mängu ema ja isa vahel. Ja ma mäletan seda, et mind saadeti kiiresti parki kelgutama. Ja ma mäletan seda momenti, kuidas ma siis mööda seda meie kodutänavat nimega Rahu tänaval jalutasin, lohistasin seda, seda keelt kokku enda järel ja kui see tekk, mis enne oli olnud vanaema peal, oli pärast tühja voodi peal ja ma mäletan seda, kuidas ma sain aru, et see on isale väga raske, aga see, see on see viimane mälestus, aga mul on mälestusi tegelikult isegi väga palju seotud vanaema, kui ma mäletan ka seda kohvi keetmist kuni lõpuni välja neid Soomest tulnud. Kanne, mis, mis mustamäel, seal juba kõigi mugavustega kahetoalises korteris, kus ei pidanud aknast välja redeliga käima, gaasipliidi peal mulisesid ja ma mäletan seda kohvilõhna ja mul on üks kole mälestus ka seoses vanaema madega, kui sealt tuleb ka üks seos kõigi õpetatud põhimõtetega, et naisi ei tohi lüüa. Ma mäletan, kuidas ma istusin ühe mingisuguse puhvetkapi peal ja kõlgutasin jalgu nagu väiksed lapsed ikka armastavad jalgu kelgutada ja ukse tagant tuli vanaemamade ja mulle endale kogemata jalaga kõhtu. Mitte kõvasti, aga piisavalt, et see oli sündmus. Ja ma mäletan seda õpetust, et mis, mis sealt järgnes, et naisi ei tohi kunagi lüüa. Temal käisid seoses sellega, et Soome saadete režissöör Eesti Televisioonis oli, käis, käis palju soome sõbrannasid killas ka sellel Nõukogude ajal võttis tema mingisuguseid delegatsioone vastu, kes siin käisid? Oli mingisugune eukalüptitilk, kade pudel. Kui prouad jõid kohvi, siis tema Soome sõbrannat olid alati tükisuhkrut, mis oli täiesti imeline toode ja kui sinna peale panna veel tilgakene eukalüptiõli siis oli võrreldes tolle aja magustoitudega, mis olid hapukoor kookospulbriga ja, või võisai moosiga, siis see oli midagi väga eksootilist. Sellised mälestused on mul vana omadest, neid tegelikult on, on veel, et ta oli tõeline daam, aina vähemaks jääb selliseid daame täna tänavapildis. Et ma pööran pead, kui ma näen, et vot seal on selline väljapeetud vana inimene, minu arust oli tal soeng sätitud ka seal haigevoodis. Aasta oli 1983, kui sa sündisid. Andres, mis päev see oli? Ma mõtlen, et nädalapäeva vaid üldse, mida sa päev endast kujutas kui pisike Sass ilmadeli? Anekdoot on see, et ma olen pedant, jama, planeerin kõike ja kuna Eva Karin on sündinud 20. juunil siis Sass oleks pidanud ka sündinud 20. juunil. Aga seitsmeteistkümnenda juunipäeval läksime me Eliniga sassi emaga Läksime niinimetatud vanalinna hoovi, kus toimusid suvel lasteetendused, vabaõhuetendused ja kus noorsooteater mängis ja kus sellel päeval oli ühel kolleeg all sünnipäev ja me läksime talle siis õnne soovima pärast seda etendust. Ja Maret vaatab Elinale otsa, aga Elin niisugune paraja suure Kõukesega ikka viimase vindi peal ja käratab talle, et mis sa siin teed, et marss haiglasse. Kaks päeva oli aega vedas. Ja samal õhtul siis viisingi ta haiglasse. Ja öösel siis Sass sündis ja siis läks paar päeva veel aega kuninud, seal haiglas olid, kuni ma siis 23. juuni keskpäeval sai teetselt sõle tänavalt ilusasti sinna Lasnamäele toodud ja ma seal teisel pool Leningradi maanteed käisin võpsiku siia tõi Gazetka siis jaanilaupäevaks, olid nad siis kodus? Vanaemaga seoses said sa juba natukene siin lapsepõlve meenutada, aga kui sa võtad nüüd üldse esimestele mälestustele, siis on need pärit sealt kusagilt või midagi muud, hoopis. Aga esimesed, sellised rea reaalsed mälestused, mis ma tean, et on reaalselt sellepärast, et fotosid nendest olukordadest ei ole. On küll sealt Lasnamäe korterist. Ma vaatasin sealt kolmanda korruse aknast välja ja siis oli selline magalarajoonidele tüüpiline sisehoov, kus oli, olid need igasugused laste mänguväljakud paar keevitatud toru jääks liumägi tavaliselt ja liivakast. Ja ma mäletan, et ma vaatasin neid lapsi, kes seal mängisid ja mõtlesin, et ma tahaks ka väga seal olla, aga ma olin haige. Ja ma mäletan, et 9,20 üheksakordset maja ehitati sinna kõrvale meie maja kõrvale just sellel hetkel, kui mina juba sain hoovis mängida, siis ma mäletan seda, et kui viidi elektripliit liftiga üles maja oli nii valmis, siis siis mina sõitsin päev läbi liftiga, vajutasin ehitusmeestele nuppu niimoodi, et nemad lükkasid pliidi alt sisse minema, vajutasin nuppu, sõitsin liftiga üles ja pliit võeti välja minema, vaid nende number üks sõitsin alla järgmise pliidi järgi. See Hombul uudis kujutab endale ette situatsiooni, et sa viid meid viie, kuue aastase poisina oma koju ekskursioonile. Uks läheb lahti siis missugune vaade seal sinu kodus avaneb üks ilus suur esik. Köögis on ema, selles elutoas või nii-öelda ühes oli kahetoaline korter ühes suuremas toas nisa oma magnetofoniga. Selles pisikeses toas on minul väike laud, kus peal on värviline maksta Soomest kus ägedad pildid ja kus on minu kuningriik ja kõik väga ägedad naised ja mängud. Aga see isa magnetofon on palju huvitavam kui ükskõik mis mänguasjad. Kuskil on olemas ka üks kassett, kus kus mind sellel magnetofoni juurde lubati meil Lasnamäel klaveriga toas vä ja Lasnamäe leevendus klaver ja et ma mäletan, et, et ema mängis klaverit, vanavanaema klaver ja laulis, laulis mingeid ingliskeelseid lugusid ja mina sain sinna kassettmagnetofon yle lugeda sisse luuletuse koiliblikas, kas koiliblikas? Anna aru, aed kapist ära, kadunud on karvamüts ja krae. Valid sina, Sass sekeldustesse satu ja tüüp, ma arvan, et ma võin ausalt tunnistada, et ma suurema osa oma elust olen olnud sekeldustesse sataja tüüp. Ma tean, et, et meie selline kodupood, kus olid need gaseeritud vee automaadid ja siis ka see allveelaevadelt tulistamine, mise mäng ja noh, see vahemaa on, on sealt meie, meie majast sinnamaani mõned kvartalid, paar-kolm kvartalit jalgratas ka sel ajal ja mul oli jalgratas, aga see oli veel abiratastega. Aga igal juhul ema läks poodi ja mina jäin siin laevade pommitab juurde. Ma ei, ma ei olnud küll nii pikk, et oleks ulatanud selle nagu selle rasvase kummini, kuskohast torudest kinni võtta, sisse vaadata, aga ma vaatasin, kuidas mehed mängivad. Ja mingi hetk mul sai sellest siiber, sest et pole mõtet järjekorras seista, kui sa sinna vaatama ei ulata. Ja siis ma otsustasin, et sõidan koju ja siis ma sõitsingi koju mängisin teiste lastega hoovi peal, aga no ma ei kujuta ette seda tunnet, mida tundis mu ema, kui ta poest tagasi tulles nind sealt minu jalgrattaga enam ei leidnud. Mõni veel varasem, seal olid aastane, kui me esimest korda läksime puhkama koolimäele hoolime puhkekodusse teatriliidu puhkekodusse. Pisikesed toakese, kus me elasime, siis võtsime kaasa džässipulkadega voodikese ja panime selle kokku. Sass oli seal, see sai sinna sisse pandud ja ja siis ma ei tea, kas me läksime hetkeks toast välja ja ja siis tuli hirmsat häält sealt toa poolt. Sest kogemata oli jäänud Vistsen pikukene. Ma ei tea, kas number 12, võti või millega nüüd keerati, kukk oli vist sinna poodi juurde jäänud. Sass oli selle kätte võtnud, endale suhu kukkunud, seal oi küll sealt tuli muidugi verd, midagi hullu väga ei juhtunud, aga aga Higemist tuli, ma ei tea, palju sul siis hambaid üldse oli? Seda ma ei mäleta, kui palju aastaselt hambaid. Aga aga, ja kuna kuna nende tubade seinad olid väga õhukesed, sellised puitlaastplaadist tehtud, siis see oli selline tore maja, et et sa kuulsid juttu, mida tubedes räägiti ka ka ma ei tea, neli tuba edasi. Et, et siis nagu perekonna tutvustas, ilmselt sellele seal juba sisse elanud puhkajate seltskonnale oli väga põnev, et järgmine ma tean, et järgmine lugu oli see, kui kui ma olin istunud. Ei, see oli järgmisel suvel, siis seal olid juba kaja. See aken oli võrdlemisi kõrgel, see oli, noh, ikka oma poolteist meetrit rohkem. Vist jah. Ja seal olid aknaaknad olid suured, kõrged ja vägevad kaardinud, kuni maani püstolit, umbes suured kardinad ja kardina akna ees. Et me olime jälle emaga sinna ukse taha läinud. Ja siis ema läheb sisse tuppa, mina olen väljas. Ja ma kuulen hirm sealt röögatust ja massist tõmban ukse lahti, vaatan, mis toimub. Mitte kedagi toas ei ole. Sass oli kukkunud aknast välja, aga õnneks olid need suured kardinad, see oli langemise hoo ilmselt pidurdanud teetel midagi hullu ei juhtunud. Ja ema oli vaadanud, oli astunud tuppa just selleks hetkeks, kui, kui Sass sealt aknast välja pudenes. Emal mauh hüppas järgi, mina tegin ukselatte, mitte kedagi toas ei ole. Selliseid pikki kardinaid on õnneks ka neljast päris õunad. Sinu lasteaiaaastad olid siis Lasnamäel Lasnamäel ja viimase aasta aasta nõmmel ka selle lasteaia ja ma olin väga tihti haige, olin ühe või teise vanaemaga kodus. Et kooliajaks oli, oli olukord juba parem, seesama kool oli see sinu jaoks tore koht käimiseks, nautisid sa seda pakkusse sulle? Pinget? Kool kui selline ei ole mulle kunagi meeldinud. Mulle on meeldinud, kas mõned õppeained, kas mõned õpetajad, kes mingisuguseid aineid õpetavad ja siis see seltskond, kes seal koos käib, sundus, midagi teha, mis mulle vastumeelt on, ei, ei ole mulle kunagi meeltmööda olnud. Need tuimad asjad tegid sõnad tuimalt ära omal ajal või sappasid konfliktidesse kaalika sattusin konfliktidesse ka ja ma mäletan oma üheksanda klassi lõpuaktust kui ma sain kiituskirja eesti keeles ja kirjanduses kiituskirja tublile helitehnikule. Aga lõputunnistust ei saanud, sellepärast et ma olin matemaatikaõpetajale, kes oli, oli ka selline väga tore, väljapeetud proua, selleks hetkeks umbes 80 aastane, keda me kutsusime kännuks, ma kindel, üsna reljeefselt selgeks teinud, mida ma arvan matemaatikast ja kui palju mul tõenäoliselt seda elus vaja läheb. Ja siis ma mäletan seda päeva pärast seda lõpuaktust, kui, kui teised kõik said tunnistused. Kui ma siis läksin järeleksamile matemaatika järeleksamile, millest sõltus siis, et kas antakse üldse sellel aastal see põhikooli lõputunnistuse või mitte. Ma ei tea, läbi mille ma kolme kätte sain sealt. Aga miks see päev mulle meelde on jäänud, et meie, koolimaja pidin minema remonti sellel samal suvel? Ja töömehed parajasti lammutasid? Tualettruume ja, ja poiste tualettruum oli juba ära lammutatud. Aga nad hakkasid minema kangidega tüdrukute tualettruumi. Maailma kõige ilusam teraapia oli see, et me samal ajal, kui ootasime oma matemaatika eksamitulemust, saime raud kangidega puruks peksta terve tüdrukute tualettruumi sisustuse. Töömehed said samal ajal väljas suitsu teha. Ja meie saime siis lammutada, ära boksid ja kiskuda seinast kraanikausid ja viia nõuka ja Nõmme põhikoolist välja, et saaks et saaks tulla euroaeg peale. Vot sellised mälestused on matemaatikaga seonduvalt. Kuidas isa seda aega mäletab, kuivõrd hingede lasite seda, mis elu poiss elab ja kuidas ta kasvõi põhikooliga ühele poole saab? Pidulikul aktusel ka, kus kiituskirjad kätte anti. Ja mul on niisugune tunne, et sa üritasid hea välja, näen, sest minu kaabu minu meelest pead ja. Kas sul oli mingi jalutuskepp? Süda valutas ka vä? Loomulikult, miks ei valuta, ei olnud meeldiv tegelikult ei andnud, mis saama hakkab siiamaani Põlut, aga see viitab sellele, et sulle meeldis siis olla. Võib-olla ma liialdan, aga juba siis natukene teistsugune, sulle meeldib teha pulli, kui ma niimoodi ütlen, eks olgu see siis kas sõnas või oma välimuses natukene, ma ei tea, ma ei oska seda muuta, voodid nimetada, on ju? See nihkes olemine ei olnud eesmärk omaette, aga kindlasti ma kõndisin teist rada, kui, kui enamus inimesi, et mul oli väga kindel siht juba juba, ma arvan põhikooli esimeses pooles, et mis oli, mis oli see, et ma teadsin, mida ma oma eluga teha tahan, nimelt ma tahan teatrit teha. Ma olengi teatris kasvanud, siis ma ei. Ma ei osanud isegi otsida mingisugust teist väljundit elus. See tähendas, et mõnikord tõsiselt, mõnikord vähem tõsisemalt proovisid sa show'd teha koolis ka. Kindlasti, mida alati mõistetud tõenäoliselt absoluutselt vähesed. Vähesed mõistsid, vähesed nägid, et sellest sellest šõu tegemisest võid vaadata ka kaugemale või mööda või, või vähesed nägid selleks šõu tegemise taha ja eks mul muidugi on, on kahju, et, et võib-olla nii nii mõnigi õpetaja, kes ei suutnud selle sellega hakkama saada, jäi jänni Nendes tundides, kus noh, oli minul võimalus rohkem show'd teha kui temal. Ma ei pea seda absoluutselt uhkuse asjaks küll, aga ma ei saa süüdistada seda last nagu seda pisikest iseennast sellest see, see show on olnud kogu aeg minu geenides ja, ja minu iseloomus ma ei ole sinna midagi teha saanud. Kas isa või ema sai koolis sinu pärast vaibal käia direktori kabinetis korduvalt. Ja nii mõneski kabinet etteheidetega A la nad on jälle millegagi hakkama saanud. Või ei ole hakkama saadud. Tegelikult ma tahaks vahepeal üks lõike teha nii vaat kui me rääkisime sellest, et see nimi, nime needus, minul alguses oli ja kindlasti on saatnud mind läbi elu see, et ma pean ennast tõestama, et ma pean ennast selle nimega ka tõestama noh, vastavalt siis minu kalduvustele teatris või siis kontserdile laval siis noh, kuna mul isast on ainult pildid siis kui ta oli Taagepera sanatooriumi, sest ta kasvatas natukene väiksema habeme kui Sass Sassil praegu on. See oli tal ka olnud natukene punakas. Nüüd meil on kõigil habemed ees, näed, küsitlejal have sassi lave, mul ka ikka veel habe. Aga tol ajal, kui mina seda habet hakkasin kasvatama 68. aastal, kui ma kooli lõpetasin ja sissehabe praktiliselt jäigi jäänud mulle siiamaani. Aga tollel ajal see habe ei olnud sugugi mitte igapäevane asi, pigem suhtuti sellesse paraja halvakspanuga ja, ja siis nii et see habe oli 68. aastal, noh, niisugune protesti väljendus ka, sest kuulge, kaheksas kui te teate, oli suur protestimise aeg olid need jubedad Tšehhi sündmused. Aga see oli ka mingil määral side mu isaga, see habe, vähemalt ma nüüd ma julgen endale seda tunnistada, et arvatavasti oli ka see heakene küll, habe, habeme, eks tühja temaga. Sassil on ka omamoodi nime needus kindla peale juures, sellepärast et tema isa olen mina, kes on elus ka noh, mingisuguste asjadega hakkama saanud ja sassi kogu aeg olnud, arvatavasti ka tarve tõestada. Et poisid, ma olen mina. Ma ei taha sind Sass veel nii-öelda lõa otsast lahti lasta. Selle koolipõlvega seoses ja paar asja tahaks ära klaarida, kaasa arvatud see, et kui isa rääkis ja mainis, et eks vaiba peal käimist on olnud, siis mida niisugune olukord kodus tegelikult tähendas, su enda jaoks läks see sulle mingil moel südamesse üldse ja kui ranged või nõudlikud kodus su aadressil, nendes küsimustes õppimine ja, ja enese ülalpidamine kuidagi oldi. Eks meil ikka olid väga kindlad reeglid paigas. Kodus ja, ja õppimise suhtes oldi ranged ka. Aga Ma olin väga osav neid reegleid painutama ja väga osav nendest reeglitest mitte kinni pidama. Pere ainsa lapsena võib-olla õppisin juba varakult ära kasutama ainsa lapse eelist ja ja manipulatsiooni kunsti. Sa ei kuulanud sõna. Kuulasin ikka kui sulle sobiscule, kui mulle sobis, kui räägitakse, tuleb kuulata muidugi. Aga reeglid on selleks, et rikkuda, on keegi öelnud kunagi kuskil metsaproove kest. Isa meenutas ühte väga tõsist jutuajamist oma emaga. See oli siis pärast suitsetamise skandaali. Analoogseid tõsiseid Tojamisi võin sarnase suitsetamisskandaali tuua. Et kui sul oli muld on, siis meil oli Nendest puurida katuseplekkidest tehtud on, kus oli täna ma ei hakka tema nime igaks juhuks nimetada, no temaga, aga ühe tuntud ja tunnustatud ajakirjanikuga. Meie seal sinu tagant varastatud suitsu pahvisime ja, ja sina vist kartsid, et puuriit on põlema läinud, aga tegelikult olime seal seal meie, see oli küll teises aias naabrimehe aiast, tegelikult oli see onnikene üritatud seda meie kõrval. Eks meil ikka on olnud neid tõsiseid vestlusi. Kas sa kere peale oled saanud? Olen ikka ema või isa käest, isa käest. Ma kindlasti ei oska süüdistada isa selle eest, et, et Mablitsa olen saanud. Või tahaks teha ka mingisugust psühhoanalüüsi siin, et või minna sinna kuskile sinna, et kas, kas füüsiline karistamine on õige või mitte ja mis, mis siis inimese psüühikaga teeb. Ma ise olen proovinud juhindada sellest, et ma igaks juhuks ei proovi ise järgi oma lapse peal, et kas füüsiline karistamine või kuidas see talle mõjub. Et mulle täna tundub, et et mind vähemalt distsiplineerinud kuidagi rohkem ei ole. Mulle tundub, et mul ei ole jäänud ka oma isaga mingisuguseid väga suuri, selliseid alateadlikke probleeme sellest õhku, aga ma ei saa sellest kõigest väga kindel olla. Et sellepärast ma olen otsustanud ka. Et ma oma poisile vitsa ei anna. Aga kuna ta on kümneaastane, siis kas see nii ka läheb, saan ma öelda? Kaheksa aasta pärast? Mis tüüpi Su toimetamised olid, kas sa sattusid kui lähedale nii-öelda kriminaalselle piirile või sinu naljad ja noh, nimetame siis seda show tegemiseks oli pigem niisugune noh, süütu ma võin täna ausalt öelda, kuna need kuriteod on kõik aegunud. Et olen ikkagi pätt olnud ka ja ja sellest, et, et mitte päris pätiks jääda ja minna. Sellest päästis mind Lembit Peterson, ehk siis teatrimaailm, kellel muuseas on ka samasugune habe. Mine võta kinni, eks, et Lembit Peterson, kes, kes võttis mind vastu vanalinna hariduskolleegiumi teatriõppesse ja, ja kui terve selle põhikooli lõpuaja, kus ma istusin kahe tabureti peale, olin päts ja samas lugesin palju raamatuid, tegin kooliteatrit ja, ja käisin kooliteatrite festivalil ja, ja olin väga edukas pättide seltskonnast, kellest nii mõni mõnigi istub täna teisel pool vanglamüüre, kellest mõnda pole täna enam elavate kirjas, et sarnast rada minemast päästis mind mind keskkonnavahetus ja keskendumine teatrile. Kas sa oled nõus ütlema ka, kuhu maanide oma tegudega, et mis tõesti tõi paragrahvid mängu? Ma õnneks kedagi maha löönud ei ole ja kellegi elu minu hingel ei ole, aga meil oli seal igasuguseid põnevaid varavastaseid kuritegusid ja isikuvastaseid kuritegusid, et sa oled veetnud öid arestikambris. Olen. Kas niisugusest asjast on kuidagi silmade avanemiseks kasu olles selle läbi teinud? Kindlasti on, on ja aga see oleneb inimesest ja see oleneb taustsüsteemist oleneb. Ma arvan, et see on kõik väga personaalne, aga, aga mina kindlasti ei ole palju asju elus, mida ma tegemata jätaks. Võib-olla mõne füüsilise konflikti ma jätaks ära, sest et, et ma igasugust vägivalda jälestan, aga mina võin öelda, et ma jälestan seda täna auga, sellepärast et ma olen sellega lähedalt kokku puutunud. Andres, kas sassi emaga olete selle peale mõelnud, läbi arutanud või püüdnud leida seda kohta, et kus kohas asjad hakkavad niimoodi hargnema, et poiss läheb, noh, kuidas ma ütlen kontrolli alt välja ja vaevalt, et keegi vanematest oma lapsele midagi niisugust soovib ja tahab teda näha tegutsemas, nii nagu ta tegutses. Aga samas midagi teha ka ei ole või noh, et loed sõnad peale, aga, aga midagi ei juhtu. Ja kas me oleme arutanud, aga mitte kuskile nii väga palju veel ei olnud. Aga ma olen tagantjärgi kuskil mingisugune mingisugune kummaline mõte selle. Vaat meie ema on ju pedagoog, Meister, õpeta meistrite hindu ja no see on nüüd kõik hiljem tulnud veel. Ja noh, olen minagi olnud paarkümmend aastat pedagoogina kirjas küll ühe kitsa eriala õpetajana või, või ärataja nagu järgitajana lavakoolis. Pigem on küsimus ikkagi just sellise isiksuse tasandil, ma ma arvan, et minu kasvatamisel ei ole väga palju vigu tehtud. Minu kasvatamisel on lihtsalt elu mänginud kätte sellised naljakad pöörded. Et kui sa väga palju julgustad mõnda inimest ise mõtlema ja annad talle kätte kõik tööriistad elus edukas olemiseks siis kui ta nende tööriistadega sattub halba seltskonda siis ta saab aru, et neid tööriist on võimalik kasutada igas eluvaldkonnas peaga mõtlemist ja ja, ja, ja hästi tegemist isa rääkis, ennistasin märkidest ja võib-olla noh, ma ütlen siis oma sõnadega nii-öelda varjust välja tulemisest on see sinu puhul, kui sa püüad endasse vaadata alateadlik, on see üldse teema mingil kujul su jaoks olnud? Kindlasti see, see on alateadlikult mõjutanud mind see, et isa on tuntud, isa on olnud edukas ja kuidas mina siis saan olla vähem tuntud või vähem edukas. Täna ma olen, olen aru saanud või enda jaoks selgeks mõelnud, miks ma mingisuguseid asju teen. Olen aru saanud, miks ma muusikat teen. Olen aru saanud. Olen aru saanud sellest, mida tähendab kuulsus ja, ja ma tean, et kuulsaks on lihtsam saada kui tundmatuks jääda tänapäeva maailmas ja ma saan aru, et täna oma tegevustes ma olen juba mina ise. Et täna ma ei proovi möödasama seda rööpapaari minna, et kas sa suudad meenutada sõnu, millega ema ja isa sind püüdsid rasketel hetkedel jamast välja saada või siis keelitada sind tegema midagi mõistlikku selle asemel, mis parasjagu toimus. Mida sulle öeldi? Ma mäletan ühte ema lauset, mis mul on väga, väga korda läinud ja kui me tänasi stuudiosse sõitsime, siis sõitsime mööda Vabaduse puiesteed ja ja Janseni peatuses rookis lund yks puudega mees nimega Raul ehk Rauli onuke, kes, kui ma olin väike, sõitis oma kokkupandava jalgrattaga mööda nõmmelt ringi ja korjas pudeleid. Ma ei tea miks ja ma ei tea, kuidas ma sattusin temaga väike olles tänaval rääkima. Kuigi tal on ka üsna tugev kõnedefekt, siis ta tegelikult on väga põnev, väga heasüdamlik inimene. Ja ma mäletan, kuidas ma kuidas valmistasin oma vanematele üsna suure üllatuse, kui ma ilmselt ka teie teadsite seda pudelikorjajaid, kes, kes sõitis ringi. Ta oli ta oli selle selle naabruskonna maskott, ma arvan, ta on tänaseni. Et ma kutsusin ta meile kohvi jooma ja ma olin väike väike poiss, ma ei tea, kui vana ja palusin emal teha kohvi. Ja siis me istusime selle Rauli onukesega. Väga heasüdamlik tüüp. Kui ma olen käinud Maidan laagrist tanklas või midagi, siis ma olen, olen teda näinud seal ümber koristamas, ta teeb seal mingitele ettevõtetele ka kojamehe tööd ja ma olen vahest rääkinud, ta on ikkagi endiselt, ta näeb samasugune välja, ta on sama rõõmus vaatamata sellele, et et tal on, on puue, on rõõmsamaid, tuttavaid, kes mul on. Ja ma mäletan seda hetke, kui mu ema, ma ei mäleta, mille peale nuttes ütles, et mis on saanud sellest väikesest poisist kes kutsus Rauli onukese meile tuppa kohvi jooma. See jääb mulle eluks ajaks meelde ja seda väikest teadmata põhjusel heasüdamliku poissi. Ma proovin endale võimalikult tihti iseendas meelde tuletada. Andres, kuidas tundub, tänu millele või kellele poiss nii-öelda jalgadega maa peale lõpuks maandus pärast tormilisemaid hetki? Millegi selgumise punkt on viimase paarikümne aasta jooksul olnud vist päris mitmeid kus on tundunud, et ahah, vot need on siis paigas. Siis tuleb välja, et ikka ei ole veel, ikka ei ole veel paigas tõest seest normaalmulgi läks. No ma, ma võin siia vahele künnise mõtteid koguda, öelda, et, et ma arvan, et 33. eluaasta oli, oli minu elus murranguline ja selles mõttes, et kui enam-vähem selle ajani ma etapiti kogu aeg täheldasin ennast mõtlemas, et oh, näed kuni selle perioodi nii ma mõtlesin, et ma olen kõige targem. Nüüd siin mõned aastad hiljem, ma sain aru, kui loll ma siis olin. Ja nüüd ma lõpuks olen tark ja saan aru, kuidas elama peab, et kuskil 33. eluaastal ma sain sellele sellele pihta. Et ma tõenäoliselt ei saagi kuni elu lõpuni nii targaks, et ma tean kuidas elada, vaid et need, see jääbki niimoodi kestnud. Ma sain aru, et et terve elu ongi üks selline õppimise ja kogemise protsess, kus kus see punkt, kus saab parajasti viibid. Siis see, see on see punkt, kus sul on sinu kogemused ja ühelt poolt ja ootused. Teiselt poolt aga et elu ei lähe mitte kunagi nii, nagu sa ootad ja et toetada sa saad oma kogemustele. Nojah, ma kogusin oma mõtted sinule toetudes ära ja võime öelda, et ole rahulik ja kõik läheb tega üha hullemaks. Ainult et siis tuleb, siis tuleb see õnnis asi, et et hakkavad asjad meelest ära minema. Tähendab see pikaajaline mälu, noh, lapsepõlv, see säilib. Me võiks kokku tõmmata selle jutuajamise koha peal, mis puudutab Sass su enda poega, kellest sa oled paaril puhul rääkinud kuivõrd kindlalt ja hästi sa tunned ja tajud, mida sa glutiga peale hakata olles ise läbi käinud puhastustulest, nagu me just äsja kuulsime ja olles näinud, kuidas vanemad on pidanud sinuga seoses läbi elama mõndagi. Mis juhtuma hakkab. Aus küsimuse vastus pole õrna aimugi, et arvestades seda, kuivõrd hea lapsepõlv mul ikkagi olnud on ja kuivõrd hoolivad vanemad mul olnud on ja kuivõrd hea võimalused ja kasvukeskkond mul olnud on ja, ja arvestades seda, mida kõike ma ikkagi elus läbi olen teinud. Vaatamata sellele, et eeldused ja võimalused olid kõik olemas, mitte käia nagu kõige keerulisemat teed pidi, siis ma ei oska öelda, mis juhtuma hakkab, ma loodan kõige paremat, aga aga ma tean, tean ka seda, et et mul ei ole mõtet liiga palju muretseda. Ma tean, et täna on, on minu pojal kõik hästi, et ta on tubli poiss, ta on tark poiss ja mul ei ole mõtet muretseda asjade pärast, mida ei ole olemas. Et need, et ei ole mõtet minna ärevusse nende asjade pärast, mis on sinu peas, mida ei ole maailmas olemas, et tuleb pakkuda talle võimalusi ennast arendada, ennast teostada. Ma proovin võimalikult palju olla. Olla olemas, et vastata tema küsimustele ja kuulata tema muresid. Ja ega ma palju rohkem teha ei saagi. Suur-suur, aitäh teile nende lugude eest. Selle saate pealkiri on, käbi ei kuku ja täna olid meil külas isa ja poeg Andres ja Aleksander Ots. Soovin pärituult, olge terved. Samad sõnad, aitäh sulle. Mina olen Sten Teppan ja meie kohtume nädala pärast taas.