Käbi ei kuku, alustab Rõõm kohtuda ja tere tulemast kuulama. Saate peategelased kannavad perekonnanime sadam, poeg Jack on tuttav ja meelde jäänud muusikalise skaala eri otstest alguses hüperaktiivse ja lärmaka n neurona hiljem mõtliku ja sisult sügava Truma tuurina. Tuleb välja, et muusikapisiku on Marek pärinud isa Peetrilt, kellel tuli omalajal valida muusik ja spordi vahel. Saatus tahtis aga hoopis nii, et temast sai koolijuht ja õpetaja nagu ka Mareki emast. Kõigest muust räägivad aga Peeter ja Marek Sadam ise. Jutu suunab Sten Teppan head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Peeter tere näha ja Peetriga on kaasas lastest noorem, seekord siis vist natukene tuntum ka vähemalt üle-eestiliselt. Marek näha. Tere, rõõm. Marekil on paar-kolm aastat vanem õde Piret, kes Peeter on praeguseks, kus tegeleb, millega. Piret on nüüd ja juba palju aastaid õpetaja Viljandis, Viljandi linnas. Ta on inglise keele õpetaja ja kasvatab väikest poissi, nii et elu meil on tore. Nii et kui ma võtan kinni selle saate pealkirjast käbi ei kuku, siis nii-öelda elukutse mõttes oleks pidanud siin praegu sinu kõrval istuma pigem Piret, sest nii ema kui isa on ju õpetajad, täpselt nii ta on. Aga Peeter, kui sa mõtled üldisemalt natukene, jätame ainult elukutse ja ameti kõrvale siis kumb lastest kas Piret või Marek on tegelikult Käbina nii-öelda kännule lähemale kukkunud, kuidas sulle tundub, oled sa niimoodi tähelepanekuid enda jaoks teinud? Võib-olla Marek, selle ma arvan ikka aasta pidi. Kuulame kõigepealt isa. Ei ole sellepärast, et kunagi, kui endal nooruspõlvest tuli teha valikuid, kahe nagu ütleme suunamal ka sport või muusika sest mõlemad õpetajad nii kehalise kasvatuse õpetaja ütles, et otsadega sport tegema ja muusikaõpetaja ütles teised, et muusikakooli minema ja ei oskagi öelda, mis oli otseseks selleks põhjuseks, aga tookord sai valitud sport nagu oleks muusika, siis oleks võib-olla jah, Marekki suund olnud lähemal. Nii Marek, sa jõudsid juba vahele segada, et sinu arvates sa ei ole Käbina kännule lähemal kui õde, aga millega sa põhjendad seda? Pireti seal kindlasti sellist pedagoogi geeni, ma arvan, tunduvalt rohkem ja, ja vaata, see siin tuleb see tuntus teemaga juurde, et artist võib-olla laiemalt tuntud, aga õpetajad on pika elu jooksul õpetajalt kasvatatud üles päris suure hulga neid inimesi, keda, kes, kes neid teavad ja õpetajate artistidele käinud. Muidugi, kui sa pikalt vastu pead, kestad ka aastakümneid, aga aga kui sa mõtled legendaarsete õpetajate peale, siis neid meenutatakse ikkagi ka siis, kui nad enam koolis ei ei õpeta või kui neid sootuks olemas ei ole. Et õpetajate artistide kuulsus on, nad on erinev, aga ma arvan, et üpriski võrreldav. See on üks nendest kordadest siin saates, kus stuudios ka päriselt on paar õpetaja ja õpetaja laps, kuna me räägime kasvamisest ja kasvatamisest, õpetaja lapseks olemine millegipärast vähemalt kõrvalt vaadates mulle tundub, on alati natukene teistsugune. Vähemalt juhul, kui sa pead käima samas klassis kus õpetajaks on su enda ema või isa või siis veel hullem, käid samas koolis, kus sinu isa on direktor ja õpetaja ja ütleme, ema veel õpetaja juurde näiteks missugune sinu kokkupuude vanematega koolis? Marek omal ajal oli? Tegelikult ema õpetas vist ainult mõnda aega mulgu kunsti. Aga isa õpetas küll, isa õpetas ajalugu, isa oli kooli direktor ja see tegelikult oli väga keeruline. Ja see surve oli ikkagi nii õpetajate poolne kooli õpilastepoolne, sest õpilased arvavad seda, et sind justkui hoitakse. Aga tegelikult ükstapuha, mida ma koolis korda saatsin, see oli õhtul juba isal kodus teada. Isa on nii aus, et ta on ikkagi pannud mulle kahtesid ka ajaloo tunnis näiteks. Küll see võib vastik tunne olla, panna oma pojale tunnis kaks, vastupidi, vastik tunne on saada. Ja kui vaadata nüüd oma lapsi oma juhitavas koolis, siis selge see, et lastel oli raskem võrreldes teiste õpilastega, sinu vanemad on õpetajad või koolijuhtu, midagi see alatihti, siis heideti neile ette seda. Ja mul oli vahel isegi selline kahjutunne või kurd tunneb, et nad ei võtnud koolis mind kui oma isa. Mäletan ühte juhtumid, kus siiralt Marekiga ka oli just Piretiga õpetaja lisatud midagi kuulid direktori kest tooma, Piret tuli, koputas uksele julgenud sisse tulla. Lõpuks tuli, seisis nagu kurva kuju rüütel, käed kõrval, kõrvad lontis ja ütleb juhati, direktor, mul on vaja seda. Kurb, tulvil, kuule Piret, et tule nüüd isa juurde, ajame juttu natukene. Vot selline olukord oli ka nad tihtipeale. Ma ei tea, kuidas Marek ega oli ka, aga jalad ei võtnud koolis mind tihtipeale, kui isa nad võtsid koolijuhti direktorit. Aga Marek, kuidas kodust olukorda mäletad, kas kodus oli ikkagi isa selgelt isa või direktori positsioon ja ja staatus tuli koju mingil moel kaasa. Ei, me ei ole mitte sellise suhteliselt karmi kasvatusega, et meil on vabakasvatus, kuigi isa isa endaga selline minevik võib olla, viitaks sellele, et oleks võinud olla veidi mitte hipilikumaga sellise pihta piitajastigi boheemlaslik boheemlaslik omaga sisa oli ikkagi nagu pikajuukseline, aga. Võib-olla see õpetaja ja pedagoogiamet, muudabki inimest, aga ma tean, et kui ma läksin noore poisina kõigelt õpetajaks, siis ma sain direktorilt esimese käskkirja, õigemini noomituse, muidugi sellega, et mul olid pikad juuksed. Õpetajana. Ongi aeg minevikku minna ja läheme siis päris aegade algusesse. Nii algusesse kui sa, Peeter, mäletad, kui sa mõtled oma lapsepõlvekodu peale, siis missugused esimesed pildid sulle sealt meelde tulevad ja kus see oli? Päris väiksena me olime Tartu ligidal võib-olla, mida ma mäletan, on see, mis seotud Ilmatsalus, kui me elasime sealsest põli ma olen Tartus sündinud Tartu linnas ja mõned aastad ikka sai elatud sealkandis ka, aga rohkem muidugi mäletan sellest, kui pere kolis ära Tartust Viljandi kanti. Kolimine oli seotud, millega isa töökoha vahetusega millega Peterson vanemad tegelesid. Isa töötas Viljandi metsakombinaadis tolleaegses ja kutsuti ehitama seal puidu töötlemiseks igasuguseid asju, seadmeid. Tema isal oli S4 huvitav elusaatus ka, et ta selle esimese nii-öelda vabariigi ajal või siis iseseisvuse ajal tarvis olnud kooli direktor ja haridusega tegelenud noh, mingi väga lühikest aega, aga sõja sõja ajal ta oli. See ongi hästi selline suur hall ala. Et omal ajal Valdo Pandi saade, siis ta rääkis seda, et oli vangis seal aga, aga tegelikult oli, oli seal, töötas Göringi kas ta oli kergekorruseline ohvitser, raudtee juht või midagi sellist, aga tuli tagasi siis ta nagu jätkas oma elu siin hästi vaikselt, hästi madalat profiili hoidis ja, ja kihvt kuju oli selles mõttes, et tal on mingid käibefraasid, on meil perekonnas seniajani, mida isa isa kasutas ja ja see, kuidas ta oli ja esimene tegelikult suur mees, aga aga sisenes hästi sellise õrna hingega suur mees, aga Cartisiiri ütleme siis nii? Sul endal on isiklik kokkupuude ja mälestused olemas? Ma olen õnnelik inimene, sest ma olen näinud ka ühte vanavanaisa ja ühte vanavanaema. Ja olen näinud siis vanaisasid ja vanaemasid, et see on väga suur suur rikkus ja. Aga sinu lapsepõlve Peeter tagasi, et kui sa proovita konkreetseid pilte silme ette manada, siis üks konnad juba sealt Ilmatsalu kandist või siis juba Viljandi piirkonnast, et mis silme ees jooksma hakkab. Ilmatsalu kandis võib-olla jookseb, kus meid hoidis vanaema ja käisime tiigis kahvliga kalal, kahvliga. Sellepärast kodus puhas, kodust kahvlid kadusid. Oli see. Kas käime? Mingid väiksed olid, aga ega ma palju ei mäleta, aga see on, pilt on ees. Nii palju, kui mina olen kuulnud, siis seal ei saagirikas, pigem sellele väiksele ojale, siis nüüd oligi reaalselt olid kodus, lõppesid kahvli otsa. See oli loomulik, et meid ikka pandi tööle, muidugi ja, ja mis oli veel. Me elasime maakohas ja mingil hetkel hakkasid vanemad veel loomi kasvatama heina tegema, isa läks. Laupäev püha koomiku pühapäeva hommikul taas heina niitma kella viiest, aga siis vetikapoisid kaasa, meil pidin vähemalt kõrvalt vaatama, kuidas tööd tehakse, kas ised just last, selline asi, aga, aga tööd jah, seda tulikuga kodus teha. Ja hiljem kui kooliõpilasena, siis noh, oli igal suvel ikka ikka metsas töö. No põhiliselt kodus kahekesi elasimegi, siis mina ja sisend. Nii heas kui halvas, nii heas kui halvas. Kuidas vendadevaheline läbisaamine. Käis vot see on nüüd selline õrn küsimus. Sellepärast et eks me ikka omavahel Madistasime, kylla, selles ei ole midagi imelikku. Aga teine asi, mis pärast? Madis, see on väga lihtne põhjus, kui tegime hingad mingit patu ja siis oli nii, et taheti meid nuhelda. Ema võttis siis minu ette, andis isendit, vanasti isegi võrgud õhukesed, milleks poes käia ja leiba tuua. Võttis võrgu ja andis meil tagumiku pihta, mina pistsin röökima nagu Ratla peale. Aga kui vend Mati läks, Mati oli vaik ja siis ükskord küsib ema käest, et ema, kas sa juba ära ei väsi? Ah, polegi valus? Oi, panin mati peale, vihane võrgu asemele võeti siis edaspidi, mis seda palju meile ei kasutatud, aga jämedam võrk. Selles kahtledes kasutati, ma kujutan ette, kaks sellist koos on siis võib kasutada küll. Põhikoolis oli nii, et seal oli õppimine viitav, et meil isegi oli selline õhkkond klassis, et meil oli õppimises konkurents, kes õpib paremini, kes saab paremaid indeksile klassivaheliselt uskumatu, tänapäeva mõttes mõeldud, sellele. Olime kooli internaadis meil juba nädal aega kodust ära, seal oli kogu aeg tegevust sul olemas, tegevuspaigas palju pattu ei saanud teha. Ikka vahel juhtus nii, et saadet internetist koju lisati nädalaks ajaks välja iga päev käima, kui palju selleks pingutama pidi, millise teo eest niisugune karistus juhtus, läksid talvel suusatama ja ei tulnud selle ajakava järgi õigeks ajaks jälle koolimajja tagasi, siis on küll kohutav. Kui ma kasutan sõnasid kasvatamine ja kasvamine, siis Peter, kas sa oskad niimoodi välja tuua, seostub sul sellega üldse midagi, et vanemad kuidagi proovisid lapsis suunata või hoida mingil rajal? Kultiveerida mingit mõtteviisi põhimõtteid, tänapäeval öeldakse, on usalduse küsimus, aga tegelikult oli nii, et ega vanemad ei seganud, ütleme ennem siia ütleme meie koolis tegemiste vahele, kui mõni probleemi tekkinud. Ma tean, et tuli üks periood, selline, et õppimine läks natukene mul tagasi ära ja siis oli emaga juttu Helme tõsine, sellesama õppimise teenis ja selles asjas ja siis oli küll selline, aga üldiselda sellist otsest nagu mõjutamist küll ei mäleta, et oleks vanemate poolt olnud jah, kui mõni jah, tekkis mõni probleem, siis küll. Mis olid lemmiktegevusteks ja üldse võimalused midagi ette võtta, sul sinu vennal selleaegsetel, lastel sealkandis, kus te kasvasite? Kui võtta nüüd tänapäevaga võrreldes, kus on võimalusi tohutult, ikkagi lastele ära või on nad erinevad majad, ringid koolides ja nii edasi siis tol ajal me ei saa öelda, et meil ei olnud võimalusi. Saime spordiga tegeleda, saime muusikaga tegeleda ka seal. Me käisime mitte Viljandi linnakoolis, vaid olime siis Viljandis kõrvas Saarepeedi koolis. Ja sealt ma käisin Viljandisse sporditrenni, kergejõustiku trenni, siis samas koolis olid olemas erinevad muusikaringid. Nii et tegevus oli küll selles probleemi, et ma lihtsalt magasime, kuskil, midagi sellist ei olnud, kõik oli lukk, kes tahtis, sai lugedagi, sai millegagi tegelevad, kõik ikka olemas. Muidugi mitte nii palju kui tänapäeval võimalusi seda muidugi ei olnud, aga meil jätkus sellest tulla. Aga see spordimomente, nende puhul mõlema puhul huvitav näiteks onu ja isa puhul on see, et nad mõlemad tegeledes maadlusega, mis minust läks täiesti mööda Tegelikult alustasin mina, mitte maadlus, vaid kergejõustikuga. Mul oli tore kehalise, kas õpetaja, kes oli tol ajal üks tippodaviskaja Eestis, Kersti uuli oli ta nimi ja tema oli see, kes soovitas mul minna siis pordi sporti tegema edasi ja käisin Viljandi spordikoolis kaua aastaid. Aga siis juhtus väike õnnetus, ma seal käisin metsas tööl suveti siis said jalad kannatada, mul seal tule käes ja siis jäi kergejõustik ära, aga vennas läks hiljem, läks Maadusesse ja ma käisin ükskord vaatamas, kuidas vennal maadlus läheb ja tuli välja, et samal päeval oli kuute siis inimeste vastuvõtt, uute laste vastuvõtule pole üks meie suurt dressid selga, tule matile. Mõtlesin ma ütlen, läksin ja proovisin ja nii jäingi siis paljudeks aastaks maadluse juurde. Sa käisid suviti metsas tööl ja see oli juba võimalus ise endale raha teenida või see oli lihtsalt isa aitama. Ei, see oli juba töö, mis ma võisin olla kuskil seitsmes klass, kuues klass, kui ma juba metsas käisin tööl ja meie töö oli põhiliselt oli see tuli, põletad ära need oksad, mis seal puudu küljest siis ära laasid, maha võeti ja see oli meie suvine töö. Hiljem juba sai käidud siis juba puude tükeldamise juures ja nii edasi ja nii edasi, nii et kogu aeg olinika suvat ikka tööl ja. See on natuke huvitav ka. Ma mõtlen, kas tänapäeval näiteks nii noori lapsi üldse lubatakse selliste tööde juurde, sest ohtu selles on, paistab vähemalt. Seda küll, aga mis tööd tuli kõike teha, ma toon ühe toreda näite, et vedurijuht ühel suvel ma olin just lõpetanud, kas kaheksanda klassi ja see oli kas 68 69 aasta, kui Eestis oli marutorm ja tuulemurd ja pool metsa murdus maha. Ja siis tehti nii, et metsadesse lõigati puud maha, tõsteti raudtee siis vaguni või selja peale ja siis sõideti veduriga, siis viisid need koormat puukoor metsast välja, seal tuli ümberlaadid siis veoauto peale ja see sõitis kuskil linna tavaliselt Viljandisse, kuna ta Viljandi metsakombinaadi. Ja vot seesama vedurijuht olingi suvel ühel suvel mina, kes tõi siis neid metsa välja ja asi oli selles, et ei, ega siis kah ikkagi kardeti, et kuidas üks väike poiss poiss saab sellise asjaga hakkama, nii et ma tean, et käis tolleaegne metsakombinaadi mingis küll juhtkonna liikmed käisid siis minuga veel koos sõitmas, et kas ma ikka saan hakkama. Sain ja terve suve niimoodi oli, see oligi hea teenimise võimalus. Ma tean, et hiljem ma isegi ostsin raha eest endale mootor ja nii edasi, nii edasi. Ja see meeldis rohkem kui kõplamas käimine kuskile. Aga noh, samas see õnnetus, millest ta rääkis, see õnnetus oli selline, et oligi, et tal põhimõtteliselt nagu need sketšid, mis jalas olid, need põlesid jala külge. Nojah, eks ju, asi on selles, et me põletasime oksi, suured oksahunnikud, no umbes, ma ei tea, paari korralisele maja veel kõrgemad ja suured. Ja need tuli siis ära põletada, siis tol ajal oli selline siis metsa töötlemine hakkasime tegema lihtsalt käbisõda seal teise poisiga ja kujutage ette, milliseid tuhahunnikuid jäid järgedele suurest oksehunnikust ja ühe sellise tuhahunnikul, seal oli Niirus oks käbidega kus mina võisin selle peale tulla veel vähemalt selles mängus. Selt tuha all on? Elus tuli julgus ja läksin siis käbisid tooma sealt ära tuhahunniku pealt, kui see valu läbi käis, siis oli jah tükk aega ikka terve suvi läks pärast haiglas ära ja veel osa kooli algusestki. Aga panin jalatsid korda pärast muidugi üks edaspidi enam lõkkesse jaoks. Jah, jälle kogemus juures. Praegu naljakas, aga olukord ise oli küllalt dramaatiline. Muidugi sellepärast, et keset metsa selline asi hirmus valus oli, ma mäletan seda, et see oli nagu lõunaaeg. Sõime sealsamas, võileivad olid meil kaasas ja mis ma siis tegin, seal oli mingi suur lohk ja lomp, kus oli vesi sees, hoidsin jalgu, vees tuleb siis meister oli siis nagu see ülemus kutsuti meistriks, tulid poisid, lähme nüüd tööle ära. Jah, kohe lähme. Ükskord tuleb, minu mees läheb natuke aega mööda, tuleb uuesti. Poisid tööle ei lähe juba. Ikka jalad eespool. Ütlesin, mul juhtus õnnetusega, et alguses ei saanud aru, kui nägi, et mis asjad mul jala otsas on, siis kõik sulanud asjad jah, sokid ja ketsid ja nii edasi. Siis pandi mind suure veoauto peale, viidi kohe Tartusse haiglasse. Tal on päris päris mitu korda talle elus, edaspidi on kadunud igasuguseid siukseid, selliseid lapsed. Et, et tal on ikkagi õnne olnud väga palju. Kas sa oled koolis meeldis käia? Põhikooliga probleeme ei olnud? Ei olnudki sellist mõtet, et ei, ma ei saa koolis käia või ei pea käima, panen pausi. Keskkoolis tuli ikka vahel pausiga panna, hästi paljudel võistlustel käia ja teatud. Mis on nende pikkade juuste saamise lugu või taustalugu, see ei saanud olla tol ajal väga aktsepteeritud, nagu ma mõistan juba isegi õpetajale tehtud noomituse. Ja oligi nii, et mäletan, kui keskkooli läksin, siis olid mul juba pikad juuksed. Esimesel aastal? Jah, elasin, kui ta kaaslasele ikka tuli natuke neid ikka lühemaks teha. Aga teisel kooliaastal oli nii, et esimese esimesel septembril hakkas kool, läksin kooli kohe peale tunde, klass ütles direktor tahab sind näha. Viidid elektrojuurde direktor ütles, et juuksed olgu maha aetud. Ja ennem ei lubatud kooli tullagi, juuksed on maha jäetud, mina läksin juuksuri, ütlesin, et mul juuksed nulli peale. Aga nendel vist oli ka päris nulli peale ei tohtinud lõigata, kui ma ütlen, et ma lähen sõjaväkke ja siis lasti juukseid pealagi oli sile nagu kärbse lennuväli. Läksin järgmine päev kooli niigu, direktor nägi jälle enda juurde, mina mõnitanud teda ja nii edasi ja nii edasi. Ja mina ütlesin, ei ole midagi, mina võtan seda ise mõnitanud, ma lähen haridusosakonda. Täitsin teie käsu, ise ka, mõtlesin, miks seal käseta mul kõik juuksed maha ajada ja nüüd ma saan uuesti teie käest, eks ole sind karistada, riielda täitsin teie käsu. Tõusin püsti, hakkasin ära. Ärge nüüd mingi arutama veel seda asja. No eks ma natuke aega rääkisime ja leidsin seal kompromissi lahenduse, nii et uuesti ma teist noomitust ei saanud tema käest ja ja võisin siis selle palja peaaegu koolisiltki edasi. Muud muud ei juhtu midagi, kui tüdrukud panid hüüdnime sipsik tükiks ajaks. Aga ikkagi, millest need juuksed üldse kasvasid pikaks, oli seal lihtsalt meeldiv asi või mingi muu? No tol ajal hirmu selline kõik minu sõbrad ja kõik olid enam-vähem ikka pikkade juustega ka, eks, ja mida sa tol ajal tahtsid kuulata ja no muidugi, selge see, et Marek ütles, et muusika mitte ainult see muidugi me ei olnud ikka nii raudse eesriide ka, et me ei tea, mis siin-seal toimub, muidugi Ameerika ajalt ja lühilaine pealt kuulasin, rebis usina siis muusikat ja iidol on palju öelda kava, kellelt ta, keda me vaatasime sealt meie koolibändimehed, no seal oli noh, tänapäeval tuntud Krigul, Ülo ja nii edasi nad veel paar aastat minust neist vanemad, aga nemad, nendel olid ka selliseks juba natuke pikemat sorti jääks meiega jäljendasid natuke kohalike siis tuntud poisse ka. Pillimäng ma olen kuulnud on oluliselt kergendanud nende inimeste saatust Nõukogude armees, kes pilli valdavad, et see on üldiselt üsna häid võimalusi pakkuvaks. Jah, võib-olla see on kahjuks põhjus, miks mul ei olnud sellist ütleme, füüsilist tõrget selle nõukogude armee vastu, enam-vähem oli teada, et õnnestub pillimänguga või ära kuidagi ei olnud Vene sõja ajal teatud ringkondades või kuidas neid kutsuti Riias oli olemas selline spordiväeosa ja kõik, kes natuke midagi spordis ka saavutanud, need üldjuhul suunati sinna ja ma teadsin ka, et et mitu korda taheti mind juba kutsuti sõjakomissariaati välja ja ma teadsin ka, et ma lähen spordi, Roo turiga. Aga see päriselt sõjaväkke siis kutsumine juhtus nii halval ajal, et kõik kõik need, kellest sõltus sinna spordiroodu sattumine. Neid kedagi ei olnud, ei olnud midagi Tallinnas siia ja tapiga ja Ukrainasse lennuväkke rongist saime tuttavaks juba paljude eesti poistega, kes, keda ma võib-olla hiljem ei tulnudki seal, olgu, Heino Seljamaa ja, ja nii edasi. Me mängisime, laulsime, Nad hakkasidki bändi tegema tegelikult niimoodi, et oli, oli Heino, oli bändis Olavi Pihlamägi oli konferentsee selline bändiga. Ja nii edasi, siin veel olid paar eesti poissi ja ja siis oligi nii, et läksime sõja Kossa seali algul kohe, mis tehti. Uurige seda, kes mängib pilli. Nii et oligi, et automaatselt olin ma kohe siis puhkpilliorkestri riigi, aga ühel päeval seal mingi nael, mingi leedu rahvusest ohvitser tuli meie juurde ja ütleb, et tema nägi unes, et eesti poisid tegid ansambli. Ja kui me selle vastu midagi ei olnud, nii tekkis seal siis nagu eesti poissi ansambel. Selle võrra oli ikka palju lihtsam. Ega see, et ta nüüd pilli mängis sõjaväes, aga see ikkagi päästad teda erinevatest sellistes situatsioonides ta, see, kui sa tegid lennukeid kahjutuks, eks ju, et see, töötasin ta ikkagi seal, suits haiglas olla. Et et. See kõlab väga huvitavalt, mida kõigepealt tähendab lennukite kahjutuks tegemine. Kui tuli siis tolleaegses Nõukogude liidus jälle mingisugune uus lennuk hävib taia või selline välja, siis meie väeosas katsetati, milliste relvastust ta võiks kanda. Alati nad ei sobinud ja siis need lennukid tihti kukkusid alla või juhtus midagi nende raketid loengutega seal peale. Ja ükskord oli selline lihtsalt juhused, lennuk maandus selliste siis relvadega, millega ta vist vist oli seal rakett, mis oleks pidanud heitma maha heitma, kuskil ära viskama ja aga tuli alla ja siis oli oht, et ta võib maa peal plahvatada ja siis saadeti mind ja veel paar sõdurit siis seal tegema, siis äkki saame veel ilma plahvatuse selle raketi sealt kätte. Aga tuli välja, et ei saanud, et enne kui me jõudsime päris lennukad, käis plahvatus ka ma rohkem ei mäletagi. Peale seda. Järgmine pilt oli mul juba haiglas, aga tegelikult ma sain ainult põrutada, vist kulmu peal oli siin mingisugune A väraga, teised poisid said surma kõik, kes mu selja taga olid, kuna ta. Need lööklained, eks ju, siis ta sattus just sellesse kohta seisma. Kuna need lennukid kukkus sellest palju välja alla, siis muidugi üks ühesõnaga suur tööl otsisime jälle neid lennukitükke ja lendurite tükke ja ja nii edasi, nii edasi. Sa räägid jälle niisuguse stoilise rahuga sellest kõigest, ma kujutan ette, see närvide mäng ikkagi päevast päeva, siis, aga vot see oli huvitav selline asi, et enne seda, kui ma olin kodus ja siin ma ei saanudki surnuaeda minna, sellepärast et ma peale seda kui raskelt haigeks. Aga seal sa harjud sellega ära niivõrd et ta ei mõju sul enam sellisena. Nii kui me proovime nüüd kronoloogiliselt edasi minna, sa oled nõukogude armeest tagasi tulnud, mis hetkel jõudis kätte see koht, kus sa said tuttavaks tulevase abikaasa ja vestlesime Marek emaga, siis. Jah, siin oli väga tore, et kui me sõjaväeosast lahti läksin, siis seal sõbrad ütlesid, et küll sa näed, sa abiellud rutem kui aasta sõjaväest kojutulekust, nagu meie sõjalast lahkusest mööda saab. Ei olnud. Mul läks kaks Taivo üle. Ja, ja tegelikult oli nii, et peale sõjaväge vaat siis oli selline kord haridussüsteemis üldse, et et sealt, kus sõjaväkke sind võeti, millises töökohas see töökoht pidin sulle säilima, vähemalt amati koht, minutit võeti sõjale, kuulge, aga see õpetaja kohta, õigluse kool kadus ära, kus ma õpetajana olin. Ja siis suunati mind suureni kanti tööle. Ja seal olles jah, jälle vedas, kohe hakkasin pilli mängima, seal oli lihtsalt, oli nii, et ühest kohalikust ansamblist võeti parajasti kitarrimees härra sõjaväest. Ja nad jälle otsisid ja kohe leidsid millegipärast mind küljes tulevase abikaasa kehk Marek emaga tegelt kohtusimegi, nii et mängisin pilliks, tema oli ka seal ja siis hakkas asi kuidagi susisema, arenev ja nii ta läks, siis meil sündis Piret, siis läks veel mõni aasta mööda Marek. Ja aga mõlemaid, noh, kuna ma pildi kogu aeg mängisin, siis vahepeal kordamööda käisime siis abikaasaga vahel tööl. Ta oli hommikupoole koolis, mina olin õhtupoole. Aga võib-olla siis ka see, et meil kodus oli kogu aeg muusika ja pillimäng, võib olla, hakkasin Gabiselt pisikeses Marekile külge. No üks asi tänu, tänu millele ma ei ole mitte kunagi suitsetanud on see, et ma käisin isaga lapsepõlves bändiproovides kaasas ja kui sul on nendele suur bänd kuus liiget vist kuus liiget, siis kui need kõik kuus tüüpi tõmbavad neid nõukogude aegseid Tallinna sigarette, siis see edaspidi enam elus enam ei taha suitsust mitte midagi kuuldagi. Kas sa valetad konkreetselt seda päeva? Kui Marek sündis, mäletan küll, kuidas sündis, kuidas sind ja seejuures ei olnud, aga ei lastud, lihtsalt ei lasknud juurde. Aga ma mäletan seda päeva, kui ma haiglast koju tõin. Võtsin siis isa auto, panin taha, istun, valge lina, kõik ilusasti haiglas ikka tuleb kohe ja ja läksin neile järgi, oligi nii, saime järgi ära, siis läksime kohe, kuna Viljandis Marek sündis ja vanaisa töötas ka Viljandis Marekki vanaisa. Ja siis läksime talle kohe Marekki näitama, nii et ennem kolju läinudki. Äkki siis areki vanaisal ära ja, ja siis alles sõitsime siis koju. Seda ma mäletan küll, ilus päev oli, päike paistis. Marek, missugused on sinu esimesed lapsepõlve mälestused, vot siis ma olin kaks kolmast vana, kui ma tollases kodus veranda peal vaatasin aega lennukeid, siis juhtumine, mis mulle on räägitud, mida me ise ei mäleta, aga, aga siis, kui sul räägitakse midagi lapsepõlves, siis sul hiljem kangestub see nii, et sa justkui oleksid ise seda, selles hetkes. Kõike seda mäletanud. Ema isa läksid lisaks esinema, emalex ta kaasa. Ei olnud veel sellised seadused nagu Californias on need lapsi või üksi koju jätta. Et õde oli ju veidi vanem ka ja vanaema pidi kohe-kohe tuleb meid hoidma selle ajavahemiku sees, mis, mille vanaema meie juurde jõudis hoidma, olin mina ära söönud kõik huulepulgad ja vesivärvid vene ajal tehti neid naturaalsetest materjalidest, eks, et mul on kohutavalt maitsesid ja ma mäletan, et mu nägu oli, suu oli, kõik on selline ilus, selline kunstiteos, mäletan suhteliselt hästi esimest kodu. Ja esimene asi, näiteks kui me kolisime siis Kolga-Jaani, kui isa läks sinna tööle ema siis esimene asi, mis ma joonistasin, kirik kuidagi Kolga-Jaani kirik oli mulle ilmselt avaldas nii suurt mõju selle vaatamine, et, et ma ei olnud siis lapsel oli hästi palju kirikuid. Minu meelest kirik paistis seal kohe tootma. Kuidas õde väikevenna vastu võttis? Ei olnud probleeme kuidagi, jah, väga sõbralikult, ikka ikka katus, vennant ja nii edasi ja ei olnud mingit sellist. Jah, ei tõrgetega, vastuseisu või, või sellise asja, et nüüd on teine pesamuna või mingit ei. Eks ma ikka olen aru saanud, et ta väga ootasin saia, sai temast Marek sinu jaoks kontserdile ka või järgmistel aastatel mis üldiselt on nii, et me oleme ikkagi, kuigi meil oli karm kasvatus, me oleme ikkagi väga selliseid ise ise teadlikult ise kasvanud ka kuidagi, et et hästi oma omades, omades maailmades, Piret on võib-olla isegi avatum inimene, kui mina olen, et üpriski enda enda sise sisesellistes maailmades ja elajad ja ja mõtlesin, et kui sa ütled, et kasvatus oli karm, siis vajab selgitust. Ena sama, ma arvan, üpriski üks-ühele siis, mis oli ema saanud kasvatuse, Isasand kasvatused? Et tööd ma pidin ikka tegema, see oli tollel ajal ei olnud sellist asja, et vanematele vastu ei räägitud küll, kui ma tänapäeval vaatan, tihtipeale käin külas inimeste sisse, vaatan seda, et kui ma oleksin sellise asja ütelda, oleksin aknast välja lennanud, ilmselt et ilma naljata, et vanaisa isal oli selline, ütles, et mitte meile. Meie olime lapselapsed, lapselapsi hoitakse, aga oma lastel, tal oli kogu aeg, et midagi oli, siis ta oli selline, ütlesime kaks, san jala ära. Ma ei tea, milles tähendab, aga igatahes mingi selline ütlus oli tal nagu tal oli ka muuseas isa, isal oli selline, ütles, et iga kord, kui sünnipäevale mindi, siis tema teinud lilledel vahet ütleme ütles, et võtke mingeid karikakraid ka ja kõik magustoidud õitel maroshinaja. Et tal olid nagu mõistet tööd pidi ikka tegema, hommikuti pidi üles ärkama suvehommikuti, siis omanalide Debelle läksime ja pidid sinna minema selle, et ma olin kohutavalt kehv kõpla ja alati on kõik, olid juba vao otsas, nendel viie kilomeetrised vaod ühest külast teise olid need minu meelest ja mina olin mingi paari esimese meetri peale ma kõik, see oli mulle kuidagi väga-väga ebameeldiv. Jah, ütleme, vahel deebeel, tähendab siis töö ja puhkelaager puhkust, ma ei mäleta, et, Ma ei mäleta seda. TPL-is olid tavaliselt need lapsed, kes elasid kodus, aga õpilasmalev, need olid kaugelt eemal ja nendel oli peale selle, ütleme füüsilise töö veel, ka muud asjad seal laagris. Debel oli ja nagu noorematele õpilasmalev läks ikkagi juba juba vanemate vanematele, kes said kodust ära minna. Marek ütled, et sa olid või olete sissepoole pigem siis kas see tähendab lapsena pigem nii-öelda vaikne olemist või sa mäletad ennast sekeldustest ka ikkagi mis poisikestel ette võis tulla? Maitsen kõik sekeldused üldiselt, kõik sigadused, mida ma tegin, ma olen elus ikkagi jätnud enda teada. Mõni leebem võiks ikkagi praegu meie rõõmuks kõlada, küll leebedasid mann, nende klassijuhataja, rattakumme tühjaks lasknud, igast asju teinud, sest ma saan selle fantastilise milles ta sellise kohtlemise ära teenis. Peatuks selle peale isegi pikemalt, aga, aga meie läbisaamine jäänud jahe? Ei, ei olnud absoluutselt. Aga sa ometi mõistad, kui intrigeerivalt see kõlab, et koolijuhi poeglased klassijuhataja. Ja see tänapäeval oleks ilmselt esikaane uudis. Ja ilmselt kooli direktor peaks minema kohtu alla, et või loobume oma kohastaga. Aga sel ajal oli see ilmselt normaalne, arvestades teda, võib-olla ta oli harjunud sellega, et ta pidevalt lastaks neid. Ma ikkagi üldiselt mäletan seda, et ma olin üpriski vaikne, ega ma olen ema käest küsinud, kumb rohkem lapsendas karjus, et ega mina vist väga palju isegi ei, ei ei nutnud. Ma küsisin isa käest. Marek ei räägi väga, et. Mis tegelane ta siis isale paistis, et ta, et ta a'la sellistesse sekeldustesse võis sattuda? Eriti ei ole siit midagi nagu meenutada, et oleks võinud sekeldusi olnud, sellepärast et meil oli sellest kodus vahel juttu, et kahed, et pidage meeles, et kui te midagi teete, siis alati öeldakse, et kuidas sa võid, ise oled õpetaja ja poeg ja niimoodi käituvad või niimoodi teha. Sest praktiliselt Ta oli siis ja ma tean, on ka tänapäeval, et et heidetakse tajatele, kas kolleegide poolt ette, näed, ise oled õpetajaga vaatamine, mida sinu laps, poeg või tütar, millega hakkama sai. Ja meil oli sellest mõnikord juttu, et midagi kui te midagi teete, siis näidatakse ka meile säru sõrmega, eks ole, nii emale kui mulle, eks ole. Ja selle tõttu ei mäleta sellist asja, mis oleks vot niimoodi meieni jõudnud, et me oleksime, et keegi oleks meile öelnud, et vaata mida Marek Piret tegi. Kui seal on rohkem nagu sissepoole, siis ta tegutseb ka vaiksemalt, nagu see, see, see jällegi, see on edukas ka, nagu väga-väga õpetlik on, on see, et igasuguseid asju annab teha ikkagi nagu läbimõeldult ja aeg annab arutust. Aga seesama, et vanemad on õpetajad ja isa, koolijuhte, distsiplineeri Sid, need vestlused, Parexind mingil määral pidasid sa neid meeles või sa ei lasknud ennast häirida. Väga raske on seda ütelda, see siis ma olin juba väga väiksest ära teinud bändi ja niimoodi, et ma ei tea, kui palju ma lasin ennast distsiplineerida sellist, kui vaadata minu edasist tegevust ka või isegi tänapäevast tegevust, et ma kasvõi seda viimast plaati orjantsi siis mõtlesin, et kuidas meil lood peaksin panema näiteks järjekorda, mu sõber ütles seda, et sa ära pane normaalses järjekord seepärast, et see ei ole kunagi elus midagi nagu normaalses järjekorras teinud. Et ma olen kuidagi elanud mingis täiesti oma omaette omaette maailmas, omaette mullis ja kui aus olla, siis vanemad olid küll karmid aga samas, et kui seal mingi asja nagu valinud, siis ega siis enam ei sekkutud, ei öeldud seda, et kuulate teistmoodi või. Aga üks asi oli, mida, mille pärast meil olid küllaltki tõsine jutuajamine oli selles, et ma tahtsin Marekki panna muusikakooli ja tuli nagu kõne alla, vot siin oli nii, et ta lähim asustatud punkt oli meil Põltsamaa ja ma tean, et mind mitu korda oli Maretiga jutt sellest, et pead muusikakoolid olid kardinaalselt selle vastu ja päris mittu kordanud, võtsin selle teema üles, aga tema otsustas nii. Ei taha. Ja jäigi nii. Samas hiljem ma olen mõelnud, et vaat siin oleks ma pidanud olema järgi. Kaamera on, võib-olla võib-olla ka mitte, mis on huvitav erinevus, ilmselt minu lapsepõlvest oli see maja, ilmselt ei tahtnud minna kooli ka sellepärast, et muusikakooli, et Ma olin üldiselt ikkagi väga kodulemm. Ma siis ei armastan kodust olla väga palju eemal tegelikult. Ja see tegi mind nukraks. Ja, ja see on huvitav, et see elus on kõik nagu täiesti pöördunud edaspidi väga palju sellega tegelema, et reisima, harjuma sellega, et sa oled nagu kõik sinna. Oli ka üks selline situatsioon, kui kui mul olid mingid südame probleemid ja siis ma pidin haiglas, on pikalt keeruline mingi südamelihaste põletik. See oli ka kuidagi nagu hästi keeruline aeg, sest mulle meeldib kodust eemal olla. Vaata, ma sain hästi kangeid süste, mis mulle ka muidugi meeldinud, kõik nõelad ja kõik selline asi on minu elus välistatud, kui ma arsti juures peaksin verd andma isand doonor olnud, andnud liitrite viisi verd ja mina, kui nõela näen, siis mul oleks vaja kiiresti seda käterätikut nuuskpiirituse lõhnaga. Na mina kukun ära, kohe selle teha meeldis poisikesena Kolga-Jaanis mängida endale mingite väikeste inimestega neidude pille teha plastiliinist, siis meeldis mingi aeg enda sõpradega teha mingisuguseid selliseid kasseti peale raadiosaateid. Ma olin väga halb küll kitarri õpilane, ilmselt isa isa õpetas mulle esimesed duurid, eks ju. Aga mulle meeldis üpris varajasest peale laule ise teha. Mulle meeldis luuletusi kirjutada. Mulle yldiselt meeldinud luuletuse alati rohkem lugeda kui kui selliseid proosatekste. Kui tolleaegsetele õpetajatele nüüd ütelda, et ma kirjutan näiteks mingeid pikemaid tekste või raamatuid gümnaasiumis oleks saanud isegi täiesti võimatu, et ma kirjutanudki põhimõtteliselt arutlesime, kirjutas ainult luuletusi. Et see tuleks, nende tuleb nendele ilmselt suureks üllatuseks. Kuna ma olen aeglane inimene, siis ju see on lihtsalt minu valmimise protsess. Loen ma siit õigesti välja, et koolist veel lavale tiku ja polnud, aga see on muidugi see, see päris nii ei ole ja ma juba laulsin esimese klassis. Astumisel laulsin seda, et Marekki aabits kraadini. Marek minna kooli? Ei oh ei haaret poissi aabitsa ning sellis laule laulsin ja varem olin ka ikka isa bändiga, ma olin käinud tavaliseks, kindel laul ka. Vaat ma ei oska öelda, aga seda ma esitasin. Isa bändiga on üks kindel laul. Nii et siis, kui koolis mingi pidulikum sündmus oli, siis üldiselt sadamad vahetasid teineteist laval välja, et koolijuht pidas kõnet ja siis poiss esinesid. Ei, see noh siis, kui ma nüüd edaspidine kooli asi oli, siis ma pigem siis ma võtsin endale mingeid tead, tõmbasin esimest tagasi, et sa mängisid rohkem selline plokkflöödiansamblid ja mingid sellised asjad ja ja isegi koolinäidendites ja igasuguste selliste asjast, pigem olin ikkagi tagasihoidlik ja poistekooris laulsin kolmandat ja pigem tagasihoidlikum esinemine tulid tagasi taas kusagil mar üheksandas klassis. Ühel hetkel panin ma tähele, et Marek köigil laula seal enam ei mängi ja kuidagi küsisin muusikaõpetaja, kes sulgete. Marek, ihulad sul üldse või midagi, et sa muusikatunnis näed ja kuulad ja siis õpetaja ütles, et sedaviisipidamist eriti ei ole, jah. Ega tegelikult ei olegi missipidamistel laulmiseks. Ka üllatus oli see, et kui põhikool see just läbi siis Marek ja need veel kas või aasta nooremad neede otsustasid anda oma bändi kontserdid, kes olid kõik Marekki enda tehtud laulud ja sõnad ja nii edasi ja kutsuti siis sinna muusikaõpetaja ja emakeeleõpetaja ja nii edasi ja siis on meil seal vähemalt tunniajase kontsert Läti siis koolis õues seal ühe katuse alla. Ja siis muidugi kõik imestasid poiste muusikat. Ma ei ole eriti hea koolis käia olnud, aga ma olen selle kooli võtnud siis. Tagantjärgi samamoodi nagu ma kirjutan kirjandeid, aga nüüd ma tagantjärgi kirjutanud kooliaks kirjandit kõik ära. Ja nüüd esinemine, kui ta nüüd esineb, eriti kui n neuroaeg oli veel siis mul tuleb meelde selline olukord, kus ta jooksis mööda võimla põrandat, ise laulis ja tantsutüdrukut nõudis sedasama ja seda mitu tundi järjest. Ja siis ongi nii. Tuleb välja, et see, mis tal kooliaeg jäi tegemata ka spordivaldkonnas, näiteks venda, kehalise arenenud on elu kõik sundinud järgi tegema. Mul on eluaeg on tõesti head õpetajad, mind nad välja arvatud mõne mõningaid, eks ole, aga et et kes on olnud piisavalt targad, et nad on ilmselt näinud seda, mis ilmselt minust tuleb. Nii nagu oli see kehalise õpetaja, ütles, et ei pane tähele, et sul läheb neid asju kõige rohkem vaja siit klassist neid kehalise asja ja ma käinud üheski gümnaasiumi kahes tunnis käisin gümnaasiumi kehalises kogu aeg lavastuse peal on ja ja hiljem nüüd, kui me nägime, siis mõtlesin, et näed, et sul oli õigus ja ta ütles, et tegelikult mul. Ma eksisin selles osas, et vaata mind, mina tegin noores põlves hästi palju sporti, mul põlved läbi ja õlg õlg teeb haigetega. Aga sina, kes tegi õigel ajal sporti tegema siis kui sul oli seda nagu nagu vaja, ja sport on tõesti, isal on õigus, et see praktiliselt igapäevane. Kerge jooksuring on mulle väga vajalik ka loomeprotsessis, väga paljud tekstid ja sellised pikemad tekstid tulevad joostes. Marek iseloomustamiseks on veel üks huvitav seik, oli mul nii, et meil on vähemalt üks õpetaja, kes on olnud nii Marika õpetaja kui minu õpetaja. Ja kunagi saime, mina töötasin juba koolis ja, ja nii edasi, sain temaga kokku ja ta ütleb mulle, tead, Peeter, ma ei ole elu sees näinud puhast humanitaari, seal sinu poeg. Kas sa mäletad Peeter end mõtlemas või äkki Marek emaga arutamaski selle üle, et mis temast võiks saada või kes temast võiks tulevikus saada? Jah, vot see on nüüd selline keeruline küsimus ära ja mitte ainult mulle kihti peale Mareki vanaisa püsikrete, mis Marekis saada võib. Aitäh, Marek, kes praegu on juba saanud ära, aga siis kui tal need koolid läbi käis, oli väga keeruline sellele mõelda ja leida mingit otsustustest, Marek lõpetas keskkooli ära, lõpetas inglise keele eriklassi seniajani ei oska ja nii, et oleks selles suunas hoidmine minna edasi, nagu ta läks, läkski inglise keele peale ja tegelikult õde on huvitav veel sellepärast et tal on lõpetanud ülikooli kaks korda lõpetanud usuteaduskonna, lõpetanud ka inglise keele veel hiljem. Noh, seda küll siis Läks ta peale seda praegusesse kultuuriakadeemiasse kultuurikolledžisse järel kolledžis ja seal ma käisin põgusalt siis ma tulin Pedasse, õppisin siit siis seda midagi põgusalt ja siis jäävad, olid N-Euroajad ja siis siis ma olen teinud seda, mida paremaks pidanud ja atan käinud, sellised erinevad etapid läbi, mida ta kahjuks muidugi ei ole lõpuni teinud ära õnneks pigem ei tea. See on nüüd jah, meie erinevad arvamused. Aga nüüd võtad edasi, et tal on oma tee olemas. Laule luuletusi kirjutab, võib-olla saabki olema see suund, mida ta elus edasi tegema hakkab kogu aeg. Ja ei oskadel vot siin soovitada. Ja ka tol ajal ega me ei öelnud ka, et mida sa pead konkreetset valima, et see on ikka sinu otsustada, mis sinu elust saab. Meie muidugi aitame kaasa otsustuse teinud. Siis, kui see N-Euroaeg kätte jõudis ja ikkagi vesi peale tuli, siis mida isa süda sel hetkel sees tegi? Kõigepealt, ma olin väga üllatunud, kui Marek oli koolipoiss ja noor, siis ta ei kuulanud neid tolleaegset tümpsu, tema kuulas biitleid Yahollist diaveel, tolleaegsed ütleme minuaegset muusikat ja minu asjad ja minu arust oli täitsa üllatus, et kuskohalt see tümps n neuronid turi. Ma korra küsin ta käest malet, kus äkki sellise peale tulid. Ja, aga ma vist päris vastust sealt ei saanud. Ma tegin igasugu sparoodiaid, toonane inimene, kellega ma koos olin, ta ütles, et aga äkki sa tõid mingi sellise ansambli, siis tegime ja see oli üllatuseks meile endale ka. Ega me ei planeerinud mingit edu seal minu minu viis olla mingite asjade suhtes kriitiline, aga minu viis ka ennast täiesti välja elada. Mul on väga paljud ütlesid oma tuttavatest ja ka mitte päris võtavad, et et N-Euro ja küll need juuksed püsti, see on üks asi, aga vot nende laulude sisu, et kui jääd kuulama seda sõnumit, mis seal lauludes on. Vot see on, mis on omapärane neurol. Ja sellepärast paljud teda meeldis, võib-olla just teksti sisu ja nende pärast. Mis mõtteviisi või meelelaadi või ellusuhtumist on isa ja ema sinu jaoks kandnud või kujutanud? Üks, mis on tulnud, kindlasti on see, et et elus peab hakkama saama ükskõik, mis situatsioon on siis elus, sa pead mingites hetkedes õppima seda, et kus midagi ütelda, kus midagi ütlemata jätta. Ma ei oska nende kahe vahel tegelikult suurt vahet teha, sest see on ikkagi moodustanud ühe sellise kindla kasvatusprotsessi. Vaata, kui sa räägid vanaisadest ja vanaemadest, siis nemad on sinust nagu natuke kaugemal, sa oskad neid rohkem helistada, aga emad-isad, sa tegelikult sellise võrd kuivana kui halb sõna, aga, aga neid on nagu väga raske. Raske eristada. Et ma ei saa ütelda seda, et vaata, ma olen kirjutanud laulu näiteks kuidas elavad ema ja ja vanaemast olen kirjutanud laulu. Et see ei tähenda sedasi vähenda tegelikult minu vanaisade või või, või siis isa olemasolu. Lihtsalt see on selge, et poisslapsed tihtipeale hoiavad rohkem ema ema niimoodi vähemalt väidetakse, vajavad rohkem ema ema poole. Tütred võivad rohkem nagu on nagu isaga, nagu suurem side. Aga, aga ma ei, sa ütled seda, et kui me neid laule laulame näiteks kuidas elad ema, et ma ei mõtle ka isa peale. Me ei ole olnud kunagi selline perekond, kes need on, mingid meeletud. Ja ma ei ütle seda üldse halvustavalt teiste kohta või ei ole olnud kunagi selline. Kallistan perekond, eks ju, et või me oleme lihtsalt teineteise kõrval elanud, õppinud teineteisest lugu pidama. Aitäh selle jutuajamise eest, see oli sümpaatne, Peeter. Tänan tulemast. Aitäh, Marek, aitäh. Aitäh sulle. Selle saate pealkiri on, käbi ei kuku. Täna vestlesime isa ja pojaga, Peeter Sadam ja Marek Sadam olid külalisteks. Minu nimi on Sten Teppan, aitäh kuulajatele ja kohtume taas. Pikema versiooni jutuajamisest isa ja poja Peeter ja Marek sadamiga leiate vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Otsige üles saade, käbi ei kuku ning seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.