Kui kogu rahvas 1942. aasta 12. augusti õhtupoolik Moskva kesklennuväljal üles rivistatud auvahtkond, kahe maa lipud, rühm vastuvõtjaid, limusiinid lennujaama ees ja jube ruleeribki end jaamaesisele asfaltväljakule terashall soomustatud sõjaväelennuk. Mootorid seiskuvad silm märkab propellerite kõrval kandepindadest väljaulatuvaid kuulipildujatorusid. Veel hetk ja lennuki trepile astub tüse sõjaväemundris ülimalt mureliku näoga mees. Igatahes on see ajalooline silma pilt. Nõukogude maa pinnale astub Suurbritannia peaminister Winston Churchill kes rohkem kui 20 aastat oli kuulutanud maailma esimesele sotsialismimaale kadu kes ei piirdunud ainult sõnadega, vaid oli kodusõja ja välismaise interventsiooni aastail olnud meie maa vastu suunatud ristisõja peamehi. Küllap mineviku meenutused tegidki söör Winston'i sel pidulikul saabumishetkel murelikuks kuigi nüüd polnud ta vaenlane, vaid liitlasriigi valitsusjuht. Veelgi enam. Kahe lääne liitlase Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide ühine emissar läbirääkimisteks nõukogude juhtkonnaga. Üks lennuväljal viibinuist, Nõukogude diplomaat Valentin Pereškov kirjutab tema vastuvõtu kohta. Ehkki ametlikus vastuvõtutseremoonias peeti kinni kõikidest reeglitest, valitses küllaltki jahe atmosfäär. Nõukogude ametlikud esindajad käitusid reserveeritult. Sammudes mööda auvahtkonnast, vaatas Churchill pea õlgade vahel tungivalt otsa igale sõdurile, justkui püüdes ära arvata hiigelpikal rindel Põhja-Jäämerest kuni Musta mereni hitlerlaste meeleheitlikku survet tagasi hoidvate nõukogude sõjameeste meelekindluse suurust. Ost Churchilli saatjaskonnas oli kõrgematest sõjaväelaste hulgas tsiviilisikuna USA presidendi isiklik esindaja Harryman kes oli korduvalt viimati 1941. aasta sügisel Moskvas käinud. Kui hiljem Churchill'i visiit ja läbirääkimised Moskvas avalikkusele teatavaks tehti hakkasid fašistliku Saksamaa ja tema satelliitide ajalehed üksteise võidu seletama, et see volitusteta. Eraisik olevat olnud Roosevelt'i nuhk. Et Stalini ja Churchill'i läbirääkimiste iga sõna jõuaks Washingtoni. Sellest aga järeldus. Harryman'i kohalolek näitavat liitlasmaadevahelise usaldamatuse suurust. Vaenlaste hinnangud. Loomulikult teenisid propaganda eesmärke, aga tegelikult suuremat vastastikust usaldust ja avameelsust olnuks küll vaja. Ja sõnapidamist. Mäletatavasti kui välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov 1942. aasta mai lõpus ja juuni alguses Londonis ja Washingtonis käis, saavutati kokkulepe teise rinde avamiseks Euroopas juba 1942. aastal. Selleks olid reaalsed võimalused inglise ja ameerika sõjajõudude näol olemas. See oleks oluliselt mõjutanud sõjategevuse kulgu Nõukogude Saksa rindel. Kuid just Churchill oli see mees, kes ei mõtelnudki sõna pidada. Kohe, kui Molotovi visiidi järelkajad olid vaibunud, hakkas ta president Roosevelt'i oma läkitustega pommitama. Mitte sepahaamer, nagu oli Prantsusmaa rannikule kavatsetava dessandi leppenimetus vaid tõrvik, dessant Põhja-Aafrikasse. Niisugune oli peaministri tungiv nõudmine. President tõrjus selle ettepaneku esialgu tagasi, kuid siis istus ootamatult Churchill'i reele. Kas siis USA jäi sel korral Inglismaal alla? Hasartsest Churchill'ist kaugemale nägeva reaalpoliitikuna mõistis Roosevelt väga hästi, et Ühendriikide peavaenlasi, Saksamaad ja Jaapanit ei saa purustada ilma nõukogude liiduta. See asjaolu sundis tõsiselt arvestama Nõukogude maa tõhusa abistamise vajadust. Aga abi vajas meie maa just esmajoones teise rinde avamise näol. Kuid määravaks sisetõkkeks sai siin see, et Roosevelt oli ikkagi imperialist number üks Võimsaima imperialistliku suurriigi peamees. See tingis tema nõusoleku USA nende ringkondade seisukohaga, kes soovisid, et üheskoos fašistliku Saksamaa purustamisega nõrgeneks nõukogude liit niivõrd, et ta edaspidi ei kujutaks endast mingisugust tegurit rahvusvahelisel areenil. Presidendi poliitika orienteeruski selle järgi väga iseloomulikud olid president Roosevelt'i õpetussõnad poeg Elliotile sellesama 1942. aasta alguses. Kujuta enesele ette, et see on jalgpallimatš meie olema ka varumängijad, kes istuvad pingil. Praegu kuuluvad põhikoosseisu venelased, hiinlased ja vähesel määral ka inglased. Meile on määratud mängijate osa, kes lülituvad mängu otsustaval hetkel. Me võtame mängust osa veel enne seda, kui edurivi on väsida jõudnud, et lüüa otsustav värav. Me läheme värske jõuga, kui me valime õige hetke. Ma arvan, et see hetk valitakse õigesti. Toonane United States'i sõjajõudude kolonelleitnant Elliott Roosevelt hindas oma isa sõnu raamatus tema silmadega suure riigimehe tarkusena. Olgu selle tarkusega, kuidas on, aga Roosevelt'i sõjapoliitika tuum oli nendesse mõtetesse kätketud küll. Kuid Churchill oli juba Moskvas ja sõitis lennuväljalt talle peatumiskohaks määratud residentsi Stalini suvilasse Kundsevosse, mille hubasust ta hiljem oma sõjamälestustes ei jõudnud ära kiita. Harryman'ile eraldati maja Ostrovski põiktänavas. Juba esimesel õhtul leidis aset saabunute kohtumine Staliniga, kus Churchill hakkas kohe kaitsma teise rinde avamise edasilükkamise vajadust. Ta püüdis nõukogude juhile arve ette vuristades selgeks teha, kui tugevad jõud on sakslastel Lääne-Euroopas. Nii et dessant kindla peale kukub läbi. Mis mõtet on siis riskeerida? Peaministri ära kuulanud, väitis Stalin kõigepealt, et Churchill'i on valesti informeeritud. Diviise on sakslastel siinkuuldust tegelikult poole vähem ja needki ei ole täiskoosseisulised. Sündmuste käik Nõukogude Saksa rindel sunnib Hitlerit lähemal ajal arvatavasti veelgi oma kontingente Lääne-Euroopas vähendama. Seda esiteks. Ja teiseks riskimata ei saa keegi sõda võita. Kuid Churchill jäi oma juurde. Ta hakkas pikalt ja laialt kiitma Põhja-Aafrika operatsiooni eeliseid, püüdes Stalinit veenda, et see abistavat Nõukogude Liitu rohkem kui miski muu. Edasi pani peaminister lauale uue kaardi, nõndanimetatud Balkani variandi, mille järgi tulevat liitlasväed pärast Põhja-Aafrikat Prantsusmaa asemel maandada hoopiski Balkanil mida Churchill nimetas Euroopa pehmeks kõhualuseks. Selle variandi poliitiline mõte oli selge. Balkanilt edasi tungides oleks olnud võimalik Euroopa ülejäänud osa nõukogude liidust isoleerida, nagu seda tehti pärast esimest maailmasõda nõndanimetatud sanitaarkordonite rollis esinenud väikeriikide näol, kuhu kuulus ka kodanik Eesti Vabariik. Balkani variant oli Churchill'i kinnisidee. Selle kohta kirjutas tolleaegne tuntud inglise poliitikategelane Oliver Likington. Churchill juhtis ikka uuesti ja uuesti tähelepanu eelistele, mida võidakse saavutada, kui lääneliitlased, mitte venelased, vabastaksid ja okupeeriksid, mõningad pealinnad nagu Budapest, Praha viin, Varssavi. Selle variandiga ei võinud nõukogude liit nõustuda ei poliitilises ega sõjalises mõttes. Hitlerliku Saksamaa purustamisele oleks see vähe kaasa aidanud, sest Balkani sõjaline potentsiaal oli nõrk. Samal ajal aga oleks siis Hitlerile alles jäänud Lääne-Euroopa võimas sõjatööstus. Muuseas, selle plaaniga ei olnud ka president Roosevelt nõus ega lasknud endale selles suhtes auku pähe rääkida. Kuid Moskvas tekitas Balkani variant pinget ja teravusi, mis muutsid läbirääkimised peaaegu viljatuks. Kuigi avaldatud kommünikees väideti. Võeti vastu rida otsuseid, mis käsitlevad sõda hitlerliku Saksamaa ja tema liitlaste vastu Euroopas. Mõlemad valitsused on tulvil otsusekindlust, jätkata seda õiglast, vabastussõda täie jõu ja energiaga kuni hitlerismi ja igasuguse muu samasuguse türannia täieliku. Hävitamiseni diplomaatia keel on diplomaatia keel, kuid kõnes oleval juhtumil oli tähtis, et liitlaste vahelised lahkarvamused ei kanduks vaenlasteni. Midagi siiski läbi imbus, sest fašistlik ajakirjandus iseloomustas üsnagi täpselt läbirääkimiste käiku rõhutades Churchill tuli Moskvasse ja lahkus sealt tühjade kätega. Meie siiski nii ei ütleks. Kuigi Moskva läbirääkimistel saavutati väga vähe konstruktiivset, oli ometi teineteise seisukohtade teatavaks tegemisel tähtis osa täita tuleviku suhtes. Kuigi nõukogude maa seisukohalt tulnuks mõelda mitte homsele, vaid just tänasele, sest täna 40 aastat tagasi oli pandud meie maa õlgadele teise maailmasõja-aastate raskeim koorem. Kui sõda oli juba lõppenud, kirjutas USA kindral pärastine riigisekretär George Marshall. Ameeriklaste praegusele sugupõlvele jäävad kauaks meelde 1942. aasta sünged päevad. Millal jaapanlased vallutasid Malaia okupeerisid Birma ja lõid ähvarduse Indiale samal ajal kui Saksa väed lähenesid Volgale ja Suessile. Sel ajal olid Saksamaa ja Jaapan maailmas ülemvõimu saavutamisele nii ligidal, et me pole veel seniajani täielikult mõistnud, kui peenike oli niit, mille otsas rippus ühinenud rahvaste saatus. Õigluse huvides tuleb öelda, et meie osa katastroofi vältimises neil päevil ei tee meile. Täna 40 aastat tagasi ägenesid verised lahingud Nõukogude saksa rinde lõunaosas iga tunniga. Teras ja tuli paisati hävitama inimesi laastama maad. Põuasuvises taevas poleks olnud peale suitsupilvede muudele pilvedele kohtagi. Hambaid kokku surudes kaitses Nõukogude sõjamees oma maad. Ta kaitses seda oma elu hinnaga. Kümned tuhanded langesid stepitolmu, kümned tuhanded tulid asemele. Kui palju kordi viimaste kuude jooksul oli vaenlane hõisanud veel üks samm ja võit on meie. Kui palju kordi oli see võidu hõise kadunud punaarmee vasturünnakute hurrasse. Kuid vaenlane liikus edasi, ehkki mitte enam endise hooga, aga siiski samm-sammult meetermeetrit. Volgast lahutas teda mõnikümmend tühist kilomeetrit. Alpi mägiküttide korpus valmistus tungima Gruusia sõjateele. Vaenlase rautatud saabas tallas juba Elbruse jalamilt. Välihallis fašist maiustas Tammsaare noorusaegade Krasnaja Poljanas. Millal küll kõik see lõpeb? Nii küsis noil päevil meie maal iga inimene Nõukogude informbüroo sõjateated läbistasid tulise orana miljoneid südameid. 16. august, Nõukogude väed jätsid maha Maikopi. 19. august Nõukogude väed jätsid maha Krasnodari. Tari teine rinne oli aktuaalne iga nõukogude sõjamehe silmis. Ei, see ei olnud päästerõngas, millele loodeti. Selle vajaduse tunnetamiseni jõudis lihtsamgi inimene oma elulise loogikaga. Seda küsiti poliitjuhtidelt igas väeosas. Seda küsisid ka tööinimesed tagalas agitaatoreilt. Kuhugi kaugele jäi seegi, kui liitlased 19. augustil saatsid Prantsusmaa rannikul Dieppe lähedal maale demonstratsiooni dessandi ühe diviisi suuruses peamiselt kanadalased ja dekooliüksuste võitlejad. Kui dessant löödi puruks, kurvastasid selle üle miljonid, teadmata, et hävitamiseks see diviis oli saadetudki. Mingit lohutust ei saanud pakkuda seegi, et täna 40 aastat tagasi teatas Brasiilia, et ta on sõjaseisukorras Saksamaaga tühi ilma reaalse katteta deklaratsioon. Meie sõjamees ja tagala töötaja ei teadnudki, et Churchill'i Moskvasse saabumise päeval 12. augustil ilmus Kuiboshevis ajakirja Britanski Sojusnik esimene number mis inglise saatkonna väljaandena pidi Vene lugejaskonda veenma Inglismaa kui siira liitlase abivalmiduses. Sel ajal veenis kõiki venelasi tegelik olukord äärmiselt raske. Olukord. 18. augustil 40 aastat tagasi lõppes Stalingradi kaitse teine etapp. Nüüd muidugi küsib kuulaja, mis etapid need olid. Sõjaajaloolased on need lahingud, perioodiseerinud viide etappi. Edastame siinkohal kaks esimest Nõukogude Liidu marssali Andrei Jerioomelko sõnastuses. Esimene etapp seitsmeteistkümnendast juulist kuni seitsmenda augustini ägedat lahingut onni avarates steppides. Nõukogude vägede peaülesanne oli pidurdada vastase edasiliikumist, tekitada talle võimalikult suuremaid kaotusi elavjõus ja tehnikas ning võita aega kaitse organiseerimiseks. Hitleri käsul pidi Pauluse kuues armee juba juulis Stalingradi hõivama. Selle asemel tuli tal aga pidada veriseid lahinguid linnas küllalt kaugel. Teine etapp, kaheksandast kuni 18. augustini. Lahingud Stalingradi kaitse välisvööndil. Pauluse kuuendale armeele toodi lisaks neljast tankiarmee, mis murdis läbi meie kaitse välisvööndi ja jõudis Stalingradist 30 kilomeetri kaugusele, kus tapjad. Tati vaenlane peatati küll, kuid juba homme 40 aastat tagasi jõudis ta esmakordselt Jerzohka Rõnoki lõigus Volga äärde. Näis, et vaenlane on oma eesmärgini jõudnud. Vene suur jõgi, Volga on ta käes. Aga kas oli, sellest me jõuame veel rääkida, sest Stalingradi kangelaslugu, millel ei ole võrdset ajaloos kestis ligi seitse kuud. Selle kangelasloo lehekülgedele kirjutati lugematu hulk sangaritegusid, millest kahjuks üsna väikese osa jõuame järgnevates saadetes kuulajateni tuua. Märkigem veel, et noil päevil 40 aastat tagasi kirjutati veel ühe kangelasloo esimesed leheküljed. Jutt on väikese maa kaitsmise epopöast, mille heroismi taaselustas Leonid Brežnev oma võrratu raamatuga. Saate tegijale on see üks teemasid edaspidiseks. Eesti rahvusdiviiside sõjamehed olid 40 aastat tagasi veel õppelaagris kaugele Uuralis kuid iga päevaga sai selgemaks, et ega kauaks seda õppimise aega enam ei ole. Juba sõja sõnumite loogika pani järeldama, et neid kahte diviisitäit mehi läheb rindel peatselt tarvis. Ent kus Rinne oli sünnimaalt veel kaugel, nii et kodupaikade vabastamisele ei saanud veel mõelda. Samal ajal käisid kirjad. 19. mail 1942 läks teele Eestimaa Kommunistliku bolševike partei keskkomitee ja Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu kiri NSV Liidu riikliku kaitsekomitee esimehele taotlusega Eesti korpus või äärmisel juhul Eesti operatiivgrupp luua millega põhjendati kirjas ettepaneku vajalikkust. Esiteks vajadus luua tõeliselt tugev löögirusikas punaarmee Eesti väeosadest, mille võib vajalikul momendil viia lahingusse Eesti suunas Eestis endas ja saksa okupantide lõplikuks purustamiseks ning hävitamiseks. Teiseks vältida Eesti diviiside killustamist, mille tõttu väheneks nende tegevuse poliitiline ja lahinguline efekt. Kolmandaks, punaarmee suurt Eesti sõjaväeüksuste pealetungi Eesti suunas ja nende osavõtt Eesti vabastamisest on tõsiseks vastuseks nendele Inglise ja Ameerika ringkondadele, kes mõtlevad sellest, et lahutada Eestit NSV Liidust. Tsiteerisime eespool nimetatud kirja taotluse läbivaatamine võttis muidugi oma aja kuid esialgu polnud veel kiiret, sest Uurali tingimustes ei tulnud korpuse formeerimine kõne allagi. Asusid ju Eesti diviisid teineteisest 150 kilomeetri kaugusel, nii et korpuse juhtkonnal olnuks võimatu too mõlemat diviisi üheaegselt juhtida. Kuid septembri lõpus korpuse moodustamise käsk tuli. See aga tähendas, et diviisid asuvad ratastele. Nii see ka oli. Kuid täna 40 aastat tagasi veel lihviti omandatud oskusi lahinguiks valmistuva sõjamehe elu argipäevas teeme nüüd väikese sissevaate sellesse argipäeva. Aitamas on sõjaveteranid, endine kuulipildur Felix Kaskneem ja endine suurtükiväelane Erich Kiisa. Alustab Felix Kaskneem. Eks talveperioodil oli neid raskeid õppusi, kus täis tuisanud teedega tuli kümneid ja kümneid kilomeetrit käia. Meie, kes me polnud veel sõduri füüsilise vormi, ei olnud veel sisse saanud, kes me tööpataljonis kurnatuna olime sinna armeesse tulnud. Aga aegade jooksul koos nende raskete õppustega kasvas ka füüsiline vastupidavus. Ja kui tuli kevad, siis tundsime ennast juba täisväärtuslike sõjameestena, vaata üksikud raskemad õppused tulevad meelde. Meil oli millegipärast kas selleks, et kassa kasvatada ja karastada sõjamehi olid alati õppused seotud raskete ja pikkade rännak, ega nii et õppepolügoonile jõudmiseks tuli ikkagi mitmeid kümneid kilomeetreid maha marssida, seal õppustega omad kümned kilomeetrid edasi liikuda ja õhtuks tuli jälle tagasi tulla. Ja kui me siis õppustelt tagasi tulime, ega siis me ei saanud ütelda, et kellelgi oleks veel mingi muu mõte tulnud kui nari peale ja magama. On meeles niisugust, läksime mingisuguseid väikse jõekese luhast üle. Seal luhas oli hein kõrgem kui, kui soldati pea ainult eemalt vaadates, siis nägid, püssid tääkisid, nägid heina seest väljas. Aga see oli ainult asja üks külg, teine külg oli see, et me ärritasime ülesse luhast läbiminekuga. Uue armee, sääskede armee, sa issakene, kus meil oli siis sääsepilv pea peal, meil ainult ootasime, millal me saaksime ruttu sellest luhast läbi, sest sääsed nad pugesid kasvõi silmaauku ja kõrvaauku krae vahele igale poole. Et kuidas, aga saaks küll sääskedest lahti ja olid ikka rasked rännakut küll, väga tihti tuli niisugune ette, et kui lahingukorras viskasid pikali, siis mõtlesid järgi, et kas jõuan tõusta või ei jõua tõusta. Mõned mehed kirusid kuram, et saaks sellest õppustest ükskord lõpp, saaks lahingusse, lahingus on teada. Kui on lahing, siis on raske, lahinguid kestab igavesti. Kui siis lahingu vaheaeg, siis ma saan vähemalt puhata, saan välja magada. Aga see õppused, need on siis nii, et, et nad võtavad inimesel kas või viimase jõu seest välja. Nüüd sai siis see ära öeldud, et oli raske ja küllap tehti tühjagi tööd, nagu seda saate tegijale on mitmed sõjaveteranid väitnud. Nad on isegi arvanud, et mõned nendest sõjakaaslastest noid Uurali aegu liiga idealiseerivad. Ei oska selle kohta midagi öelda, aga küllap on nii, et mehi on igasuguseid. Üks asi on raske ühele, teine teisele ja on neidki, kes kõiki asju näevad ja hindavad läbi mustade prillide. Ja eks õppustel juhtus nii head kui halba, peaasi, et õpetlikku. Meeles on üks õppus, kus kokkuvõtete tegemise aegu öeldi, et see õppus nurjus ja mikspärast ta nurjus. Nurjus pärast, et õppus toimus täpselt metsamaasikate aegu ja kui see kant ja rajoon, kus me õppusi pidasime, lauk olid metsamaasikatest kubises kohe kui mees oma lahingõppe oli teinud ja pikali viskas, siis ta hakkas maasikaid kokku korjama ja endale suhu ajama. Nii et ta ei pannud tähelegi, ei kuulunud õigel ajal signaali edasi liikumiseks ja niimoodi venis see õppus palju ja palju tunde pikemaks, kui ta ette nähtud. Ja nüüd siis Erich Kiisa Oli meil parajasti taktikaline õppus, polgu suurtükid, 70 kuuesed pidid sõitma lahtisele positsioonile, et jutumärkides vaenlast sealt tulistada. No ja kuna oli vaja metsast välja sõita lagedale põllule, umbes pool kilomeetrit või pisut isegi rohkem siis selle asemel, et nii nagu kord ette nägi joosta suurtüki järgi hüppasin ma suurtükitorule hoidsin kätega kilbist kinni ja muidugi oma arvates jõudsin väga ruttu kohale või pidin jõudma, aga juhtus niisugune halb lugu, et ees oli värskelt kaevatud kraav, mida eemalt nähagi ei olnud ja millele ausalt öelda ei oleks osanud isegi tähelepanu pöörata, sellepärast et see oli minu elus. Esimene jäi muidugi viimaseks kogemuseks. Kui sealt hobused täiega galopiga, no võib arvata, kuskil 50 kilomeetrit tunnis oli kiirus vähemalt üle kihutasime siis kahe tonnine suurtükk, mille seljas ma ratsutasin või toru peal ratsutasin, hüppas äkki umbes meeter või poolteist järsult üles. No see kergitas minul jalad toru küljest lahti, kätega kilbist ennast pisut kinni hoides, siiski suutsin natukene seda hoopi pidurdada, aga vaatamata sellele viskas minu jalad üle suurtüki, nii et ma kukkusin laveti ja suurtükiratta vahelt läbi. Kui, kui arvestada sellega, et ühele rattale mõjus umbes üks tonn siis võib arvata, et kui ma oleks selle ratta alla jäänud, siis minust vaevalt küll midagi järgi oleks jäänud, mitte midagi ei olnud, väänasin lihtsalt jala ära, kuidas ma sealt laveti ja Ta vahelt nüüd alla kukkusin ja kuidas ma sealt läbi mahtusin, hiljem proovisin, justkui kuidagi ei oleks mahtunud, aga ometigi sealt ratta alla ma ei jäänud. See jäi meelde kogu ajaks ja hiljem ka lahingute perioodil, muidugi, niisugust operatsiooni ma kunagi enam ei korranud. Sest see oli parem õppetund, kui ükski komandör kunagi oleks suutnud selgeks teha. Õpiti hoolega, saadi kogemusi, kasvõi Erich Kiisa kirjeldatud teel. Aga maikuus oli marssal Vorossiilov öelnud, et diviisid pole kaugeltki lahinguküpsed. Miks meil lahingküpsed ei olnud, sest meid olid ju igat sorti võitlejaid ulisele koos ühed, kes olid kodanlikus armees teatud sõjaväelise lahinguoskuse omandanud, ühed, kes olid 22.-st territoriaalkorpusest tulnud, aga need olid juba kogenud sõjamehed. Aga oli ju endisi koolipoisse, oli neid, kes üldse võib-olla lahinguasjandusest mitte midagi ei teadnud, oli maa poisse ja neid tuli raske siit selle mõne kuuga sõjameesteks viia. Peale selle oli probleem ka veel komandöri kaadris, meil oli puudus, oli nii noorem komandöridest kui ohvitseridest. Ja näiteks minagi olin seersandi auastmes, olin siiski rühmakomandöri koha peal ja viisin selle õppused ja pärast ka lahingud Velikije Lukis lahingutes. Viisin läbis seersandi auastmes rühma komandörina. Aga ega ma ei saa ütelda, et mul oleks olnud samasugused teadmised, kui neid oleks, olid need, kes olid sõjakoolist läbi käinud ja seda professionaalselt õppinud. Kuid kõrgem juhtkond, kuidas see end ilmutas näiteks kindral Pärn? Hommikusöögi ajal, kui mehed on kõik köögi juures omas supisabas seal supi portsjoni kätte saamas. Kindral Pärn sõitis oma vist oli tal must hobune, aga see oli meelesid tal sadulat seljas ei olnud ainult hobuse selja peal tekk ja sõitis ilma sadulata oma laagrist siia alla meie 354. laagrisse otse köögi juurde. Kokk tegi talle kohe prooviportsjoni valmis, Pärn lõi käega, ma tean küll, mismoodi minu prooviportsjon välja näeb, võttis selle portsjoni vastu, andis seal kõrval olevale reamehele ja võttis selle käest katelloki ja vaat sellest ta tegi siis proovi ja võttis ja vaatas, mis nägu see supp on. Kindralile pandi muidugi paksemat, ikka alt põhjast paksu ja pealt rasva ja aga siis soldati portsjon võeti keskelt ju, vähemalt see operatsioon andis jälle, ta oli alles värskelt meie diviisi tulnud ja andis tema positsioonile tugevat kaalu juurde. Eks elu õpetas eesti sõjameest mitut kanti. Nii huvitav oli see asi selle kord vaadelda, et suur maa ja suured asjad. Kas see oli vist juulikuul? Me käisime kuskil kolhoosis abiks heinakoristamisel tee oli väga pikk ja kui juba päeva teisel poolel olime küllalt väsinud, aga siis see eesmärk ei olnud veel kuskilt näha siis ühes vahepealses külas küsime siis kohaliku inimese käest, et et palju sinna ja sinna külla, kuhu meil vaja minna, palju sinna maad veel on? See seletab ära, et siin vahepeal on veel üks teine küla, aga et antud külas, kus me praegult siis juhatati selle vahepealsel külla, on seitse versta. Ja seal vahepealses külas sinna külla, kus meil tuleb minna, on teine seitse versta. Tähendab, rehkendame nüüd, et meil on siis paratamatult veel 14 verst astuda. Vaata et see vahepealne küla oli ise viis versta pikk selle ta jättis ütlemata, nii et meil tuli mitte 14, vaid tuli veel, paneme sellele viis versta veel otsa, kui kohale jõudsime, ega sellel päeval, noh, siis oli õhtu käes ka meil tööst midagi välja ei tuld. Noh, järgmine päev tegime oma kasulikku tööd veel ära, ei olnud midagi ütelda. Ega me selle suveperioodil ainult ei õppinud. Meil oli ka seal teisi tegemisi. Noh, üks vaba aja veetmistest on soldatitel isetegevus. Kõigepealt sõjaväes juba ei saa läbi ilma rivilaul lauluta ja kuigi alguses need rivilaulud meil olid, noh niisugused mitte just kõige kenamad, sest meenutati ainult seda, mis kunagi kuskilt kuuldud oli või, või näiteks neid rivilaule, mis Eesti sõjaväes olid mõned mehed laulnud. Selgitasime välja, inimesed, kes muusikat paremini tundsid, oskasid teisi õpetada. Tekkisid meil nõukogude armee tingimustes vastuvõetavad rivilaulud. Edasi tulid isetegevuse õhtud noh, enamikus küll polgu tasemel, sellepärast ma ei mäleta, et meil patareis mingit erilist isetegevust olnud oleks, aga omavahel küll. Ega laul kellelegi meist võõras ei olnud. Ja laulust peeti väga lugu. Meil oli organiseeritud omas polgus rahvatantsuring, laulukoor ja paar korda nädalas tulime õhtuti kokku ja, ja see andis meile natukene sellele sõduri elule natukene vaheldust pärast pikka rännakut võib-olla see ei olnud, meil anti ikkagi aega, kaks jälle puhatajaid, saime jälle hinge tagasi tõmmata, ennast normaalsesse vormi jälle tagasi viia. Aga no ega siis tead, noored inimesed, 22 24 25, need on ju teate, kuidas vanad Eesti maapoisid olid päev otsa vihtusid heina, õhtu läksid ehale hommiku kell tund aega enne peremehe tõusu tulid, olid tagasi ja viskasid jälle leina. Ja eks meie sõjamehed olime siis sama visadega. 21. juulil Eesti vabariigi teisel aastapäeval oli meil organiseeritud terves seitsmendas diviis, istuma pisike nimi ja tööle laulupidu ja igas polgus oli oma laulu korjanit koos, siis me tegime siis jumal väikese laulupeo maha. Kes momendil seda koori juhatas, vaata seda ma küll ja ja need kõik kokku andsid siis vaheldust sellele sõduri elule suve lõpul meil diviisis organiseeriti veel näitering. Aga seal kaks-kolm proovi saime teha ja siis tuli meil edasi liikumine, see vist tuli augustikuul ja meie ei saanudki seda näidendit lavaküpseks ja asi jäigi meile pooleli. Kui nüüd veel sellest, kuidas me puhkasime paar sõna, siis meil oli patareis üle 70 hobuse praktiliselt iga mehe jaoks üks hobune. See oli meil muidugi oma omamoodi koormaks, sellepärast et igal hommikul tuli jalameestest tund aega varem tõusta ja meie hommikvõimlemine oli igal hommikul hobuse puhastamine. Kuna koma komandörid väga printsipiaalselt ja põhjalikult alati kontrollisid, kas hobused puhtad on, siis tuli seda tööd ka ihu ja hingega teha, nii et higipull oli pealaest väljas sõna otseses mõttes. Aga teisalt oli meil hobustest ka mitmeti lõbu. Näiteks pühapäev oli meil tavaliselt puhkepäev, õppustest vaba päev üle pühapäeviti käisime me Uurali mägedes hobustega ratsa sõitmas. Tol ajal meil veel sadulaid patareil nii palju ei jätkunud, et kõik mehed oleks korraga saanud välja minna. Selle pärast ratsaluurega. Hakkasime justkui abielus elama selles mõttes, et ühel pühapäeval laenasid ratsaluuremehed oma sadulad meile järgmisel pühapäeval, patarei tõi oma sadulad jälle ratsaluuremeestele ja nii muidugi me käisime õige sageli. Sõitsime kaks isegi 30 kilomeetrit oma laagrist välja Uurali kaunitesse paikadesse järvede äärde, käisime sealt suplemas ja veetsime niimoodi väga ilusaid puhkepäevi. Meie juuni kui saates rääkis teeneline sporditegelane Raimond Isok sporditegevuse algusest ja korraldamisest Eesti diviisides eta ka 1942. aasta suvesse mahtus mitu tähtsündmust Eesti sõjameeste spordielus siis palume täna tal jätkata. Ajapikku ka tekkiski mõte, et kahe diviisi spordimehed paneksid ka omavahel rinnad kokku. Juhtkonnad olid nõus muidugi asjaga ja nii juuli algul vist 12. juulil 1009 42 seisid siis kahe meie rahvusdiviisi spordimehed Seitsmenda diviisi formeerimiskohas oma rajatud staadionil ava defileel vastamisi. Väga pidulik orkester, mängis, ülemused olid kohal, kõik improviseeritud tribüünid olid meestest tulvil ja nii edasi. No kergejõustikus ei olnud tulemused küll praeguste tulemustega võrreldes teab mis suurt asjad, aga võistlus oli kõva punktidega ka siis seitsmenda diviisi meeskond kergejõustiku võitis. Ka võrkkorvpall tuli seitsmendale diviisile, nii et kolm, null oli juba seitsmenda diviisi kasuks. Kohtumise viimase alajalg palli võitis ettearvatult aga 249. diviisi meeskond. No nimed peaks meie jalgpallielu vähegi tundvatele kuulajatele olema väga tuntud, see oli peaaegu omaaegne meie rahvusmeeskond, Depp, Peterson, Jürgens, uukkivi kuremäe tiks, nagu hüüti teda Neeris Heldna, Nix ja teised ei olnud ja muidugi see meeskond siis oli üle ja võitis kuus null-kesi oli 249. diviisi ainukene nii-öelda silm pähe. Et kolm üks selle esimese ajaloolise kohtumise võitis siis seitsmes diviis, see meid meid muidugi rahuldas sugugi, aga mitte naaberdiviisi mehi, kes käisid ringi kogu aeg siis juba seal võistlusel ja nii rusikas taskus, et davai, poisid, teeme uuesti. Ja nii oligi, siis juulikuu lõpul toimus siis teistkordne kohtumine, ehkki oli niuksed niukene kaaluta olekus puhvrite peal turnimist, aga jõudsime kõik õnnelikult teise diviisi asukohta ja seal toimuski siis teine kohtumine, mitte vähem piduliku avamisega ka, kõik olid orkestrid ja värgid ja nii nagu see asi käib. Võistlus oli ka muidugi vihane. Kergejõustik nüüd võitis 249. diviisi võistkond võrkpalli. Võitis seitsmes diviis, korvpallis aga saadi revanš. Milline punktide vahe oli, seda ma mäletan kahe punktiga 22 20 jalgpallis oli, oli siis see kohtumine või madin, nagu siin mehed ütlesid, oli märksa tasavägisem ja seekord oli ka 249. diviisi vutilõvide ülekaal veidi väiksem, nad võitsid ainult kolm. Null. Nii et seekord läks siis võit naaberdiviisile sama tulemusega. Nii et niisugune sõbralik viik kahe rahvusväeosa vahel ilmselt rahuldas mõlemaid mehi, no siis aga juba läks juba liikumiseks Moskva poole Moskvast edasi siis Velikije Luki lahingutesse. No see on juba uus peatükk. Uus peatükk küll, aga enne seda tahaksime teha veel mõned jutuajamised just sellest 1942. aasta suvest, mis eesti poistest tegi sõjamehed. Kui nüüd keegi kuulajatest suure isamaasõja veteranidest tunneb ennast ka selleks kutsutud olevat, siis olge lahked. Me oleme tänulikud igasuguse kaasabi eest, sest hulk mehi on ikka parem kui ainult üks või mõni mees nagu sõjaski. Kõige rängem sõjasuvi aga kestis mees mehe kõrval võideldi kodumaa vabaduse eest, teades, et meie võitlus on õiglane, meie võidame.