Vaadake, inimesed, kui kaunis on ma, millel neljani. Armastage teda nii nagu armastan mina. Ja kui te armsad tahate, võtke endale õigus muuta ta omaks, et valitseda ja nautida teda jäävas rahus. Nii ütles Rockwell Kent, kes täna kolme päeva pärast oleks saanud 90 aastat vanaks. Surm viis ta kaasaasta tagasi. Kes olis? Rockwell Kent. Kunstnik ja kirjanik, geograaf, arhitekt ja puussepp, publitsist ja poliitik, väsimatu võitleja, rahu eest. Harva on loodus nii helde olnud ühe inimese vastu. Missugune ta oli. Meile tuleb vastu kõhn mees kellel on meremehe või farmeri nägu tugev mehine käepigistus ja siis kohe tõelist külalislahkust väljendav žest. Astuge sisse, tundke end nagu kodus. Vaatame, kuidas ta piipu topib põlema paneb. Vaatame ise ei suuda uskuda, et tal on juba nii suur aastate koorem turjal. Liiga nooruslik kondes silmavaade, liigutused, kiired, lausa impulsiivsed, kõne, tuline, kui meie küsimused puudutavad talle eriti lähedasi ja tähtsaid asju. Ammu meeldivad meile tema pildid, tema raamatud, tema püsimatu iseloom, tema rännakud. Me teadsime, et tal on selge mõistus ja helge hing kuid ei osanud arvata, et ta peale selle on veel nii noor. Et on tõepoolest noor, see Ameerika kunstnik, kirjanik ja rändur Roquelkel. Ja nooreks on ta jäänud kõigi mälestustes, kes teda tundsid. Olgu isiklikult, olgu loomingu kaudu. Rockwell Kent sündis 21. juunil 1882 New Yorgi osariigis keevitaunis. Õppis Columbia ülikoolis algul kunsti, siis arhitektuuri. 20 aastasena esines oma esimese iseseisva näitusega New Yorgis. Kriitika võttis noore kunstniku tööd heatahtlikult vastu, ent ostjaid ei leidunud. Aga noormees vajas raha. Muidugi ta oleks võinud seda ju saada jõukast isakodust. Aga Ta eelistas hankida elatist omaenese töö ja vaevaga ajas läbi juhuslike ametitega ajalehetoimetustes kirjastustes joonistas biblio Filide tellimusel. Eks liibriseid. Ja kõike selleks, et maalida, maalida, maalida, maalida loodust ja loodusalistajat. Inimest töötavat inimest. Ma armastan looduses karme ajuti külmi jooni. Ma sõidan maakohtadesse, kus võib näha maailma mehise ja karmina. Noor kunstnik sõidab Atlandi ookeani rannikule. Üksikule mone geni saarele. Juurib kände, ehitab maja, püüab kalu. Ja joonistab mannekeeni saarele järgnevat njuufaundlandi Alaska tulema Gröönimaa Alaska loodus omapärane ilu. Äratas, kinkis ka kirjaniku. Peale joonistuste ja maalide seeria toob ta sealt kaasa ka oma esimese raamatu. Metsik maa. Oma teoseid luues püüdsin alati selle poole, nii et nad annaksid edasi mu mõtteid ja muljeid ega osutuks arusaadavaks ainult kitsale asjaarmastajate ja kunstiharrastajate ringile vaid kogu rahvale, kellele on määratud mu looming. Püüdsin oma kunstis aladki rääkida keeles, mis on mõistetav rahvale. Rockwell kinti ühiskondlik-poliitilised vaated kujunesid välja vara ja väga selgelt sotsiaalse ebaõigluse, vägivalla ja rõhumise tuline vastane kes kogu sümpaatia ta kaitseb tööinimest võitlejaid vabaduse eest. Kuidas avaldusse Roque Kenti loomingus? Meenutagem puugrabüüri pühendatakse Sacole Jerantsetile mis demonstreeris solidaarsust kogu maailma proletariaadi ka siis plakatid, Jaagiteerivad joonistused vabariikliku Hispaania laste kaitseks. Teise maailmasõja päevil peidab kunstnik ajutiseks lõpetamata lõuendit jamal ja pintsli sõjariistaks, haavad graveerida lõikenuga ja plakatikunstniku sulg. Hävitada fašism. See on peateemaks Rockwell kehti sõjapäevade loomingus. Kallaletung nõukogude liidule tähendas kahe vastandliku ideoloogia võitluse algust. Selle võitluse lõpust olenes inimkonna tulevik. Selles sõjas toetasid Nõukogude Liitu kõik, kes uskusid sotsialismi. Uskusid demokraatiat. Rahu nimel seisin ma sõpruse eest Nõukogude Liiduga. Rahu nimel igatsesin fašismi hukka. Kui 1949. aastal võtab Rockwell Kent Ameerika delegatsiooni koosseisus osa esimesest rahupooldajate kongressist Pariisis tan Stockholmi üleskutse üks initsiaatoreid. Kunstniku agiteerib joonistus. Tuvi, kes on sõduri kiibliste pesa pununud, lendas läbi kogu laia maailma. 1950. aastal külastas Rockwell Kent rahupooldajad alalise komitee delegatsiooni koosseisus esimest korda Nõukogude Liitu. Tähelepaneliku heasoovliku. Samal ajal objektiivse vaatlejana kirjutab ta meie maast õiglaselt. Lükkad ümber laimu. Pole siis ka ime, et kehtib poliitilised vastased püüdsid talle kätte maksta lastes käiku ära proovitud meetodi. Laimukampaania ja majandusliku surve. 1957. aastal, kui esimest korda meie maal toimus kinki teoste näitus Moskvas, Leningradis, Kiievis, Odessas, Riias istus autor ise kontinentaal vangistuses. Ühendriikide valitsus keeldus talle andmast väljasõiduviisat. Alles siis, kui külma sõja jää hakkas lagunema, külastab Rockwell klientide abielupaar korduvalt meie koduma. Nõukogude liidus on lahendatud igasuguse kunsti peamine probleem kunsti tähtsus inimühiskonnas. Ka selles osas on Nõukogude Liit teisi maid paljuski edestanud. Seal maal on aset leidnud see, mida vajab iga kunstnik ja kunstitegelane üldse. Kunstnik on sulanud ühte rahvaga. Ta elab rahva elu ja lootustega loob rahva jaoks. Aastal 1960 avatakse Moskvas teine Rockwell klienditeoste näitus. Nende teoste näitus, mis kunstnik kinkis Nõukogude rahvale selle näituse avamisest on alles helilint. Te kõik teate, et see maalide, joonistuste ja graafiliste tööde näitus on ühe Ameerika kodaniku ja kunstniku kingitus Nõukogude rahvale. Ma sooviksin, et mul oleks õigus öelda, see on kogu Ameerika rahvakingitus kogu nõukogude rahvale. Aga paraku on see ühe inimese kingitus väga paljudele 200-le miljonile. Kingitus pole üksnes minult, vaid meilt kahelt minult ja mu abikaasalt. Kõneldes meie mõlema nimel võin ma öelda, et oleme sügavalt õnnelikud, et meie lapsed aga kunstniku tööd on tema lapsed sest tema on nad loonud. Et meie lapsed on leidnud endale jääva kodu Rahva seas, kes neid hellitab. Ja maal, mis elab rahu nimel. Ma tänan teid, nõukogude inimesed. Guelgenti teoste näitust külastasid ka mitmed meie kunstnikepereliikmed. Palusime stuudiosse maalikunstnik Aleksander bilari ja graafik Jüri Haini. Rockwell Kent on väga mitmekülgne inimene väga tugeva iseloomuga. Tema on elus võidelnud paljude raskustega ja tema kunstnikukreedo on-ga seotud suurel määral. Eluga. Tema ei tunnista kunsti oma, mitte kõik tema lõuendit on tulvil nisukest karged, võitlust väga raskete tingimustega, tihti. Esimene pilk näitusel on just see monumentaalsus, mis läbi kõik tema tööd. Olgu see maastik ja põhiliselt Rockwell, Kent, maastikumaalija, paljud tema maastikud on lihtsalt maastikud ilma inimesteta. Mõnikord on need inimeste töö ja võitluse peegeldamiseks maastikud taustal. Mõnikord on nad lihtsalt looduse jõu peegelduseks. Nemad on väga huvitavat koloriidi poolest. Mõnikord Päikeseloojang tulised, punased ja roosad ja karged kuni tumesiniseni mustani välja huvitavat maastikku, et võib-olla mis mul on meelde jäänud, need on merekangelased, kus tohutute kaljude taustal võitlevad lainetes kalurid. Siis on temal õnneks maal kreenimaalased ja mõnikord on need ainult inimesel truud sõbrad, koerad, kes istuvad niisuguse fundamentaalse maastiku taustal. Rockwell Kent on alati öelnud niimoodi et inimene võitluses loodusega kasvab ja areneb ja muutub tugevamaks. Ja minu meelest see ongi põhiline, mis võlub tema kunstis. Ja peab ütlema, et Rockwell Kenton avaldanud mõju väga paljudele kunstnikele võib-olla mitte niivõrd maalitehniliselt, võib-olla nii mitte niivõrd kui maalija, vaid kui inimene, kõigepealt aga puhtalt maalitehniliselt võime leida ka kunstnikke, kes töötavad mõjustatud Carofeld kliendist ka mina isiklikult, kui ma hakkasin hiljem. Minu Kaug-Ida-seerias viimasel aastal tahes või tahtmata on mind võlunud ka umbes samasugune keskkond, mis ümbritses Rockwell Kenti tohutu looduse jõu. Inimese võitlus selle looduse koos. Minul oli võimalus Rockwell Kenti loominguga tutvuda 1961. aastal Leningradis toimunud näitusel mis oli üsna põhjalik, sisaldades peaaegu 800 meistrigraafilist tööd ning maali. Peab ütlema, et graafikuna ja maalikunstnikuna on Rockwell Kent täiesti nii erinev, need mõlemad pooled nagu täiendaksid teineteist. Kui maalikunstnikuna on ta põhiliselt maastikumaalija, siis graafikas on ta esmajoones inimese kujutaja. Seejuures see inimene on antud demograafilistes lehtedes niisuguse peamotiivina põhilisena, mis täidab kogu lehe, samal ajal kui maalides on inimesed tal suuremalt jaolt jäävad vaid stafaažiks. Peab ütlema, et Rockwell klienti graafikas paistab eriti silma see, et ta on õppinud põhiliselt arhitektuuri. Osavad vaatepunkti valikud, perspektiivi oskuslik kasutamine annavad talle võimalusi luua teistest graafikutest mõnevõrra niisuguseid erineva mõjuga töid. Kuid samal ajal võib öelda, et maalikunstnikuna on Kent kahtlemata huvitavam kui vabagraafikuna. Huvitav on see, et kui rohvelgenti graafikas valitseb suur üldistus siis tema maalides on tunda üldistamise kõrval veel küllaltki niisugust looduslähedast detailse loodusvaatlemise tulemust. Ta maalides prevaleerib joonistuslikust küljes võrdlemisi detailne ja täpne looduse edasiandmine emotsioonid isata värvi abigraafikas aga on kõik looduses valitsevad mastaabid. Tal natuke muudetud, natuke suurendatud kõike vaatab ta madalast perspektiivist ning asetab sinna keskele inimese. Kui tema graafikas valitseva kuju. Kuuleme rohkesti rääkinud Rockwell keedist kui kunstnikust ja ühiskonnategelasest. Aga Rockwell Kent kui kirjanik Roque Kenti ilukirjanduslikku loomingut iseloomustab seesama armastus looduse inimese elu vastu mis heliseb vastu klienti lõuenditelt, graafilistel lehtedelt, plakatitelt. Fakt, et mu esimene raamat anti välja siis, kui olin juba 37 aastane ei tähenda, et otsustasin äkitselt raamatut kirjutada. Kirjutasin vabadel hetkedel kodus, rongis, laeval ja nii kogu oma elu. Mul on alati ideid, mida kajastada piltides ja ideid, mida väljendada. Sõnades. Olen täpselt samavõrd kirjanik kui kunstnik. Kui kunstnik, mitte sellepärast, et ei nii ühte kui teist vaid sellepärast, et mõtlen nii kunsti kui ka kirjanduse mõistetega. Romantiline paatos, emotsionaalsus, individuaalne käekiri, mis tulid ilmsiks Scenteesid teosed, metsik maa avalduvad veelgi selgemini. Reisiraamatus, Gröönimaast, kurss Enn päi. Siin jutustab autor 1929. aasta suvel väikesest purjepaadist sooritatud merereisist Gröönimaa rannikule. Mis elati üle tormisel ookeanil ja hiljem saarel Joostes, hüpates komistades, libisedes jälle joostes. Nii jõuan rannani. Seisan väikese neemiku kividel, 10 jala kaugusel veest ja vaatan alla Gröönimaalasele kajakis. Aga Gröönimaalane vaatab üles minu peale. Olen räbalates räpane, kõhn ja karvadesse kasvanud. Gröönimaalasel on seljas valge ilma ühegi plekita kapuutsiga pluus, anorak daam, tõmmu Eda pruun nahk läigib päikese käes nagu poleeritud prahutus. Näojooned on idanaised, laiad põsesarnad, väike nina, suur täidlane, suu ja väikesed mustad sätendavad silmad. Tõsiselt, tervitame teineteist ja alustame vestlust. Ei olnud mingit tähtsust faktil, et tema rääkis ainult eskimo keelt. Mina ei tundnud selles keeles aga ühtki sõna. Et ilma ühise keeleta kasutasime šestikuleerides nagu enne keele tekkimist arvestamata seda, et pilgu ja žesti universaalsus on läbi teinud suure arengu. Jutustasin talle oma loo. Jutustasin, kuidas hakkasime purjetama Ameerikas väikesel laeval. Jõudsime Gröönimaale, heitsime fjordid ankru ja elasime üle laevahukku. Kuidas ma peaaegu 36 tundi ronisin üle mägede. Kui väsinud ma olin? Jutustasin sellest kogu dramatismiga, milleks veel suuteline olin. Aga seda ei olnud sugugi vähe. Lasksin käiku paatos ja huumori. Minu paatos tekitas temas kaastunnet. Huumor pani ta naeratama, imekaunilt naeratama. Oo vend, mõtlesin, kui põhjalikult me erinevad teineteisest. Sina oled rikas, mina, vaene hulkur, kes komberdad mööda kallast. Sina oled puhas ja korralik, aga mina jälestuste ratav. Sina oled oma maa, kodanik, oled kodus, mina, kodutu, võõras jumal teab kust. Ja sellal, kui mu kohmakas laevakere lebab, puruks pekstud ning pooleldi uppununa kaljudel istud sina kõige kaunimas ja uhkimas veesõidukis, mida inimene kunagi on leiutanud. Ja sel hetkel ma mõistsin, kui ma sellest juba varem polnud aru saanud. Kõik see, mida nimetame tsivilisatsiooniga, kunstiteaduse, usu, romantika, moraali puhastaks õilistavaks jõuks. Kõik see on ainult niisuguse keskkonnamõju resultaat kus sünnib muutumatult lõputu vahel kiviaja inimlapsi. Siit piki kallast, veidi edasi on üks asundus, ütles Gröönimaale. Seal elab mees, kes räägib taani keelt. Minge teie mööda maad, mina sõidan paadiga ringi ja kohtume seal. Neid jooksis kokku igast kandist, eredaid väledaid, väikesi kujukesi mehi ja naisi, poisse ja tüdrukuid, parvedena väikesi lapsi. Neid voolas majadest ja hüppas väljamaal. Ja kõik nad tulid koos, moodustasid rahvasumma ning jooksid meile vastu. Keset neid väikesekasvulisi inimesi jooksis samuti nagu teisedki suur mees, lausa hiiglane. Tal oli ümmargune lõbus nägu ning heledad vuntsid jalas, olid tal puukotad, ühes kõrvas rippus kuldkõrvarõngas. See ongi too taanlane, mõtlesin, kui siin neid üldse olla kohtusime. Surusime üksteisel kätt ja ma hakkasin neile oma elulugu jutustada. Kõik leidsid selle oivalise olevat või veel. Näitasin üle mere kaugele edelasse ja ütlesin Ameerika. Ja nad said aru. Panin käed kausina kokku, et paati kujutada. Puhusin kätele ja kõigutasin neid ühelt küljelt teisele, et tuult ja laineid imiteerida. Näitasin, kuidas sisenesime trajaki fjordi, jahidsime ankru. Ja siis joonistasin neile pildi tormist ja laevahukust peaaegu et mu kopsud oleksid lõhkenud. Lähme ütle seda keeles, mida mina pidasin Taani keeleks. Me kõndisime temaga küla kõige ilusamasse majja tema majja. Sest tema oli kaupees. Tema naine oli enneaegu vananenud Gröönimaal anna kordsuse küürus. Nende tütar oli pikk, sihvakas, brünett ja väga ilus. Mõlemad olid neile väga hästi sobivas Gröönimaa naistekostüümis. Lühikesed ereda lõngaga tikitud hülgenahast, püksid, pika säärega samast materjalist saapad ja rõõmsavärvilised sits, pluusid. Tahtsin end pesta ja habet ajada. Nad tõid mulle kuuma vett, seepi ja habemeajamisaparaadid teenisid mind sellise armsa lahkusega, et tunnetasin järsku oma üksindust. Niipea kui olin end puhtaks üürinud, läksin kaupmehega poodi, võtsin ära kõik oma riided ja panin selga jämedad toimset puhtad rõivad, mis ma sealt osta sain. Seejärel tundes end suurepäraselt ja täiesti puhanuna, läksin mööda küla hulkuma, lootes, et tütarlapsed armuvad minusse. Ent kas ma siis passin liiga vanana ja piinatuna või inetuna või lausa rumalalt. Kuid ükski neist nii palju, kui tean, minusse ei armunud. Lõpuks pidin rahulduma väikesel künkal istumisega ning noormeeste neidude küla ja meresilmitsemisega tundes kahetsust, et ma ei ole osake sellest kõigest. Nii nagu raamatus kurss n-i on kagenti teistes teostes rohkesti nähtu ja üleelatu, värvikaid kirjeldusi, tabavaid tähelepanekuid, erksaid mõtteid ja palju-palju tunnetuslikku, tõeliselt poeetilist lihtsust loodusülev ja imekaunis oma ürgses karmuses töötav, võitlev loodust alistab inimene. Nimetagem neid raamatuid nimepidi. Teekond maga Jerzy väinast lõuna poole, seal elamine siis autobiograafilised, see kuulub mulle ja see olen mina, issand. Neile järgneb inimestest ja mägedest, mille sisu täpsustab alapealkiri. Aruanne autori ja tema naiste sälli sõidust Euroopasse pärast nende vabanemist kontinentaal vangistusest. Kas ma teen pilte ja kirjutan raamatuid sellepärast et pean maalimist ja kirjutamist väga toredaks ja meeldivaks tegevuseks? Ei pean kõiki kunste ainult elu kõrvalproduktiks. Minu kunst, minu pildid ja raamatut ei tähenda kunagi enamat, kui et mul on huvitav elada. Rockwell kehti raamatute sisuga on orgaaniliselt seotud ka nende autoripoolne kujundus illustratsioonid. Uhkelt sirutab inimene käed vastu kaldale jõudvatele, lainetele, tõusvale, päikesele kauge horisondi helesinisele avarusele. Teisal paisuvad purjet võimsed ja täistuult, kuhu nad viivad. Mis uut teadmist rõõmu annavad. Roque klient on illustreerinud ka palju maailmakirjanduse tähtteoseid. Nimetagem seiks piiripukaatsud Götet Puškini illustratsioonid torkavad silma suure taktitunde süvenemise ja vastava ajastu sisusse tungimise poolest. Ja kui teid huvitab ka sellel mitmekülgsele inimesel, oli ka veel oma hobi siis lubada kui vastata kunstniku sõnadega, mis pärinevad intervjuust Nädalalehe Nedelja korrespondenti, tele kui klient viibis meie maalt 1967. aastal. Ja mul on hobi. Teen puust mitmesuguseid karbikesi ja laekaid, suuri ja väikesi, mõnikord katanad, joonistustega teinekord mitte. See on mul juba ammust ajast, kus mul tuli üsna kaua puussepana igapäevast leiba teenida. Kes skulpteritestan, teie lemmikkunstnik? Michelangelo, millist meie kunstnikku te kõige rohkem hindate? Rebinit, millisesse kunstikoolkonda kuuluvaks te ennast peate? Olen sajaprotsendiline realist. Kes on teie lemmikkirjanik? Kaua aega kütkestas mind, Lev Tolstoi looming. Mind vapustas tema traktaat kunstist. Ja just Tolstoid pean ma oma õpetajaks. Samuti armastan väga Ameerika kirjaniku Farrow teoseid. Keda veel? Dostojevski, Joseph Conradi luuletajatest on minu lemmikud inglane, pleik ja teie, Marshak, kes ajaloolistest isiksustest seisavad kõige lähemal teie inimese ideaalile. Lenin. Kas olete optimist või pessimist? Absoluutne optimist? Lootusetu. Mida te mõtlete lõuendile, joonistavatest ahvidest? Kui leidub idioote, kes usaldavad ahvidele selle, mida peavad tegema inimesed, siis seda parem ahvidele. Mida te mõtlete õnnest? Minu arvates on Ameerika sõltumatuse deklaratsioonis hästi öeldud inimese õigusest elule, vabadusele ja õnnetaotlusele. Seda viimast mõistavad inimesed erinevalt ja püüdlevad erinevalt oma õnne poole. Minu maa noorus näiteks eelistab kihutada tema järel auto 75 miilise tunnikiirusega. Nii on vist küll kergem endal kaela murda, kuid õnne kätte võita. Aga õnnetu, sest minu arvates on õnnetus kavatsuste nurjumine suurte lootuste ja soovide täitumata jäämine. Võimetus võita selle austust ja armastust, keda ise armastad või austet. Kuid on ka teisi õnnetuse põhjusi, mis sageli ei sõltu ühest inimesest. Ameerika rahvas on praegu just sellises seisukorras olles kistud õnnetusse. See on sõda Vietnamis, mis võtab une paljudelt ameeriklastelt. Samal aastal, kui see intervjuu toimus andis Rockwell Kent Lõuna-Vietnami rahvuslikule vabastus rindele üle USA agressiooni läbi kannatada saanud naiste ja laste abistamiseks. Kogu rahalise osa preemiast, mis äsja oli saanud. See oli, kus vaheline Lenini preemia rahu kindlustamise eest rahvaste vahel. Saate Rockwell kiptist lõpetagem arhiivilindiga, mille algust juba kuulsite saate keskpaigas, kus rääkisime Moskvas toimunud kunstniku tööde näitusest, mida ta kinkis Nõukogude rahvale. Võib-olla ainult kunstnik mõistab, mida tähendab rahva armastus ja see pole üksnes au ja lugupidamine, mida te mulle täna üles näitasite ja mille eest ma olen teile väga tänulik vaid ka suur õnn, mis mulle lõpuks osaks on saanud. Te teate, et kunstniku tööd on talle nagu lapsed ja talle pole sugugi ükskõik, mis nendest saab. Kas neid armastatakse. Nüüd, kus mu tööd on siia jõudnud ja vastu võetud Nõukogude inimeste teie poolt tean ma, et nad on leidnud endale kindla kodurahuarmastava rahva südames ja maal, millele kuulub tulevik.