See oli veel vana aasta lõpus, kui meil lindistasime kord professor Lepnurme üht retsensiooni klubi saadet ning jutt kaldus Nõukogude Liidu orelitele ja organistidele siis kerkis päris loogilise jätkuna üles küsimus ka meie eesti organistid ja järelkasvust ning õppimisvõimalustest. Professor kiitis uut orelit, mis paikneb kivimäel konservatooriumi hoones ning nimetas kiitvalt kama praeguseid õpilasi. Jõudsime kokkuleppele lindistamise suhtes ning tänases saates kuuletegi esinemas noori oreliklassi üliõpilasi Kristiina hoidlet, Andres Uibot ja Urmastani lood. Nad mängivad konservatooriumi õppeorelil. Alustame saadet instrumendi tutvustamisega. Meie konservatooriumi õppeorel on veidi üle kahe aasta vana, kui ma õieti mäletan, ta sai vastu võetud 20. detsembril 1974 Tšehhi riiklik orelitehas, seesama, kes meil Estonia kontserdisaali oreli omal ajal valmistas see on ta teinud. No nagu ikka harjutusorel ta ei ole kuigi suur kaks manuaal pedaal 13 registrit. Registris niiskuse puhul valitakse muidugi võimalikult iseloomulikult iseloomulikult igaüks, et et saaks väheste registritega võimalikult palju kombinatsioone. Orelil olemas nagu tavaliselt ikka. Pehmed põhiregistrid. Ja siis nende juurde mitmesuguseid kõrgemaid heledamad tämbri, riisi. Ka üks keel, register olemas, mida nii väikest orelit on võrdlemisi harva esineb. Too keel, register on, on selleks, et õpilased saaks, saaks tema tämbriga lihtsalt tutvuda ja harjutada. Võrdluseks palju Estonia orelil keel, registreid. 66-st. Täpselt ei tohigi öelda. Vähemalt 15. Priimula aparaat on olemas. Ja nagu tavaliselt ühe manuaali viled asuvad kinnises kapis, mida siis saab organist avada või sulgeda sellega heli paisumist kahanemist tekitada. Me oleme seni oreliga väga rahul selle tavalistest instrumentidest, mida nüüd viimasel ajal Nõukogude Liidu mõneski konservatooriumis on ehitatud. See tundub üks mugavamalt käsitleda vaid ja väliselt ka väga läks. Professor Leppnurm, need kolm noort inimest on praegu erialaga. Arenes kaks kindlasti, jah, Kristiina Urmas. Nüüd Andres võib seda ka olla, ametlikult paberites ei ole, aga eks elu näitab, et tegelikult on meil kaks veel, kes praegu siin ei ole, üks neist on juba kõigile tuttav Rein Rannap. Temal tuli korraga konservatooriumi viimasel kursusel olles idee ka orelit õppida. Ja siis on veel realist. Üks noormees, kes astus kaugõppesse siia Sergeetvat sooril mitmendal kursusel, et keegi on urmast tänavu kevadel lõpetab. Andres, mis erialalt Esile et lähete üle küljega odaga ja Kristiina Tarja neljandal, mis team õpilaste kohta ütlete, kas on mõni selline iseloomujoon või eripära, mis orelimängijal? Aga orelit õppival noorel muusikul tingimata peaks olema? Seda on küll raske öelda. Rahulik loomus peaks olema, et rahulik orelimuusikaga õieti välja tuliks. Mõnel seda närvi ei ole muidu headel muusikutel, muide aastat 16 või 17 tagasi õppis orelit ühe aastaga praegune tuntud pianist Ada Kuuseoks kes oleks võinud orelit sama edukalt mängida klaverit. Aga tal ei olnud lihtsalt soovi selleks ja õieti vähem kui aastaga see asi piirdus. Milline ettevalmistus peab olema, kui tulla orelit õppima, kui noorelt, mida nooremad, seda paremini muidugi. No nii noorelt ei saa, kui jalad fil pedaali klahvidele ei ulata siis ei ole võimalik orelit õppida. Klaverit peab oskama muidugi tublisti mängida. Hea on, kui juba suudetakse Bachi keskmise raskusega Fungat mängida. Kas Mozarti või Beethoveni lihtsamaid sonaate ja mida suurem klaverioskus, seda parem muidugi. Kuskohal harjutavad teie õpilased See on muidugi ainult kooli ruumides ja meie oludes on vahest võimalik ka ka suurimatele orelite tähekese proovida. Orelit kodus harjutamiseks kellelgi ei ole, kuigi kahel siinolijatest on kodust väiksed orelit. Andres Uibo. Kodus all olevast kõlade Välgis Veljo Tormis lohistama peale võsa nagu esimesed õppetoolid, via registriga, positiiv pedaalid, KJK, küllalt korralik orel arutada. Mul on isegi kaks eksmaaliks vana eelmise sajandi algusest, võib-olla on see pärit ja teine. Tartusse on uuem pill, mõlemad üks on kolme, teine neljandat väiksed pildid, nelja registri. Nii et sealt pisik veres huvi asjas. No tegelikult need pildid seal ikka hiljem siis juba huvi oli asja ja isal oli ka selle vastu huvi muretseda. Aga Kristiinal teeb osa musta tööd, nii, nagu öeldakse, klaveritel tihedam või, või kas ühe pilli peale harjutamine segab teist? Minu meelest tuleb oreli asju ita, klaverit harjutada tehniliselt kuigi võib-olla viimast viimistlust see segab. Kui vahetult enne seda teisel pillil mängida enne esinemist pall pala lõplikku viimistlemist siis võib teine pill mõnevõrra segada, aga üldiselt nad on ikka sajandite kaupa käsikäes käinud. Klahvpillid. Aga orelil on vaja ju ühte erilist omadust, mida ei klaveril üldsegi nagu ei ole seda närvimeelt. Kuidas te seda arendate? Jah, seda vist arendada. Ei tea, kas saab, aga ühedel on seda loomu poolest rohkem kui teistel. Mõned juba esimestel aastatel tunnevad suurt huvi üldse registrit ämbrite vastu ja teised vähemal määral. Mõned organistid, kes on juba mänginud kümmekond ja rohkem aastat registreerivad paremini kui teised huvitavamalt. Ja siit paistab olevat midagi külge sündinud. Mida on raske säilitada. Kuidas te oma õpilastega rahul olete, kas nad on omamoodi sarnased või, või erinevad? Ja igaühel on kahtlemata oma nägu. Ja see on hea minu meelest üldse nii on tulevikus ikkagi läheb mitme ilmega kunstnikega vaja. Me loodame, et Tartu saab varsti Vanemuise uue oreli ja seal on siis ka tööpõld. Kas professor Lepnurme keele tundides räägib iseendast ja, ja oma õpiaastatest ja kasutame praegu seda võimalust, kuna minul on ka huvi küsida just professor Lepnurme oma õpiaastate kohta oma nooruse kohta? Nojah, eks me tundides omavahel ikka räägime juttu vahest ka küll, kui oma õpiaastaid meelde tuletada, siis ma tulin Tallinna konservatooriumi 1000 928. aasta sügisel. Mul oli siis paar kuud puud veel 14-st eluaastast. Muidugi tuleb meeles pidada, et tolleaegne Tallinna konservatooriumi ei olnud mitte ainult Meie mõttes kõrgem õppeasutus, vaid mingisugune suur õppekombinaat, mis ühendas praeguse muusikakoolis ja konservatooriumis oli oreliklassi astuvatest. Neil aastatel kõige noorem vist üldse siin Tallinna konservatooriumi ajaloos. Ja professor Opmann ütles pärast olevat mu isale öelnud, et et võtame selle poisi vastu, et huvitav, mis temast saab muidugi esimese õppeaasta jooksul juba asi paistis pakkuvat minema. Ja nii ta läks, sellist ei oskagi etni. Nii pikast loost ei oskagi nii lühidalt rääkida. Kus te veel õppisite peale Tallinna? Nojah, siis kui Tallinna konservatoorium oli juba tükk aega selja taga, siis, Saadeti Kultuurkapitali stipendiaadina välismaale alguses ma kindlasti pidin minema leitigi. Kuna aga kadunud lauljanna Aino Tamm juhtis tähelepanu ka prantsuse organistidele ja orelimuusikale, siis ma otsustasin seda asja kohe kasutada, kuna Prantsusmaast, selle kultuurist ja kirjandusest olin koolipäevil suuresti huvitatud. Ja 30 80 39. aastal sattusingi Pariisi Marcel Tübree õppida ametlikult temaga seal esimesel kursusel ei töötanud isiklikult rohkem kui üks kord kuus, kuulas kõiki õpilasi üle, tegelikult käis tüürima assistendi tšilliga. Ma sain seal viibida peaaegu ühe õppeaasta, mis tolle aja kohta oli väga hea võimalus, sellepärast et väga paljud meie saarlastest Kultuurkapitali või muude stipendiaatide või välismaal viibida ainult kolm-neli kuud. Igatahes Need õpingud andsid mulle ääretult palju ja pealegi selle tõttu, et meie prantsuse ja üldse Nende läänepoolsete maade orelikunsti ja kultuuriga olime võrdlemisi vähe kursis Saksamaa olukorrast, meil oli parem ülevaade saksa organisti, esinesid meil ja meie inimesed said ka Saksamaad kergemini külastada. Otsuse orelimuusika olukord oli meil hoopis tundmata. Ühe kunstniku arenemise juures ongi vist pilli otsene käsitlemine nagu üks külg ja teine külg on noh, tema selline muusikaline. Ja üleüldse kultuurialane silmaring. Organistid on oma väljakujunemiseks äärmiselt vaja mängida paljudel pillidel paljudes erinevates akustikates ja alles sellega ta saab oma nii-öelda õige arusaamise igast antud palast ja võib-olla orelist ka üldse. Ja meie maal kipub tulema see häda, et ei ole õppeaastatel ja veel järgnevatelgi eluaastatel küllaltki instrumente meie käsutuses, kus, mis toob seda niiskust. Karastast saaksime, meil on nüüd nõukogude maal küllalt uusi oreleid iseendast ehitatud kontsertsaalides. Aga kontserdil esineda ei ole mitte nii väga kerge, eriti väljaspool vabariiki. Organiste on peale kasvanud? Ma ei julge praegu öelda, vist 14. konservatooriumis Nõukogude liidus on juba orelilassid ja omada tarbeks kohalikuks tarbeks igaüks valmistab endale ka mängija. Kui suurt rõhkude panete teiste organismide kontsertidele? Väga suurt, väga suurt, ainult soovitaks käia nii palju kui võimalik ja mitte ainult kuldsete, vaid ka proove. Kui organism lubab. Muidugi, meie noored on külalisorganistid sagedasti astentideks lehepööre, eks registrite tõmbajaid. Ja see on minu meelest väga hea kool. Nii et selle põhjal, nagu on juba võib-olla omad sihukesed sümpaatiad ja mõned tõekspidamised juba kujunenud Kristiine on küllalt assisteerima kes kehtib kõikidel kontsertidel, mis võimalik ikka tühjana käia. Ja on juba omad sellised autoriteedid. Jah, need on kõige rohkem meeldinud prantslased. Muidugi. Noortele meeldis keegi sind viimati esinenud organismidest. Vanasti tehti juba siis annab minule viimastest aastatest on väga meelde jäänud tsehhi professor Einberg erikontsert ja siis inglased Seinstaltoni õhtu suured eramust teie oma mälestustest kõige sügavama mulje jätnud orelikontsert. Teise kunstniku kontsert. Ja siin ma pean tuletoneeri, neid ei ole mitte üks ega kaks. Tallinnas esinetutest viimasel ajal kõige suurema mulje jätsid floor peeterdi belgia organisti kontserdid. Siis omal ajal välismaal õppides. Unustamatu mulje on mul prantslase šarl turniiri improvisatsioonidest. Neid ma kuulasin mitu korda. Ja sagedasti oli niisugune tunne, et et May võib liigutada ega köhatada, et sellega mõni üksik heli kaduma ei läheks. Professor Köler, Johannes Köler, vei Marist on ka jätnud väga tugeva mulje soolokontsertidega ja veel on päris noorest east, 32.-st aastast on Helsingi professor Eli sportenson meelest kui ta kui ta meile, ma ütlen sellepärast meile, et siis käisime Helsingis konservatooriumi oreliklassiekskursiooniga mõned üliõpilased ja juba lõpetanud olid meil kaasas ka professor Opmann tol ajal. Oreliklassiga organiseeris nii mõndagi, millest võiks omaette peatüki rääkida. Loolimis Helsingis veel niisugusel ka peaaegu nagu õppeekskursioonile, siis professor Martinson mängis Johannese kirikus Bachi passakaljate Bachi pasakaliad, tolleaegne mulje. Mul on tänaseni jälg mingisuguseks nagu põhivuljeks, mille järgima, seda teostika ette kujutada. Kahju, et mõnda väga nimekate organisti ei ole võimalik olla kuulda. Ja ei tea, kas nad tulevad kunagi Nõukogude Liitu näiteks itaallane Lundi talyaviini, keda peetakse praeguseks Euroopa suurimaks organistiks ja mõnigi teine Praegu kuuletegi mängimas Mariikler Aleni ja Luichida Jäbini. Ma olen kuulnud mõnikord mõnede meie Mooreneb Nõukogude Liidu noorte ja veel ka keskealiste organistid mängu kohta. Et nad mängivad pianistlikult orelit. Seda oreli iseloomulikku joont ei ole küllalt, kas. Kas mäng ei ole küllalt laulev või puidu mõned klaveripärased omadust? Meie siin? Tallinna konservatooriumi tudengite kohta ma seda küll öelda ei saaks, neil igaühel on, on siiski oreli närvi olemas ja eriti neil, kes enne konsultooriumit kuidagiviisi on orelit mänginud juba kas kodus või mujal. Möödunud kevadel lõpetas Tiit Kiik. Ta läks nüüd kahjuks küll Paide laste muusikakooli õppejõuks, kus ta otseselt oreliga tegemist ei ole. Temal oli seda kuidagiviisi algusest peale ja kogu õppeaja jooksul siiski mingisugune mingisugune niisugune ja orelitunnetus kui klaveritehnikast selle juures jäi puudu. Kristiinal küll korruse orelit ei ole ja ei mäleta, kas ta ennem koseptooriumit orelit mängis, eks ta vastab sellele isi. Aga. Ei saa temasuguse oreli närvi kohta kaal midagi paha sõna öelda. Ja isegi. Kas sel ajal muusikakoolil oli olemas juba see Riias valmistatud elektriorel? Viimedega. Me kasutame muide seda ka siin õppetöösse sai muretsetud meile siis, kui vana orel Suvorovi puiesteel juba hakkas üles ütlema ja seda praegust uut ei olnud veel ette näha. Ja mängime kah selle prelüüdi peal. Johtuv harva mängitav pala, tehniliselt küllalt nõudlik ja selle noote liigub ka vähenenud, et üldiselt see on võrdlemisi vähetuntud. Kui me nüüd Urmas tonni loost kõneleme ka orelit juba tükk aega mänginud ja Tartu muusikakoolis hakkas vist asi peale. Õpetaja Eva Sorry juures koskulismist kursusest alates teisest esimesele jõudnud veel selle arusaamiseni oli kodus juba konsultuurid, ostudes oli kaunist sulintercureli repertuaar olemas. Täna mängisin teise kolmanda osa Bahni esimesest sonaadist. Estu Estonia. Ja kuidas välja tuli, ütleb õpetaja. Noh, eks väike esinemise närv muidugi muidugi asjal sees on paratamatu, aga mõned momendid isegi tulid täna paremini, kui kui nad muidu on tulnud. See on ikka kõik esinemispraktika asi. Ja Andres on varuks teile. Vaata nii õpilane kui ta on nüüd esimesel kursusel tänu sellele, et, et orel on kodus ja sellega juba siiski üllatada varasest poisikesepõlvest, tegelikult see. Asjale asjale allunud oma praeguse näo ja minu meelest on täiesti mõtet ikka õpinguid jätkata. Tal on meil seal maksta ruudepascueljad teemal. Kui suur on ütleme, praegust tudengite repertuaar ega praktiliselt esinemisvõimalust seda nagu üldse ei ole? Võrdlemisi vähe, me oleme katsunud küll teha klassi omavahelisi kontserte isegi Estonia kontsertsaalis, meil paari aasta eest oli niisugune üliõpilaste õhtu. Paar korda on ekskursi antidele Toomkirikus tulnud mängida. Aga neid võiks palju rohkem muidugi olla. Neid tuleb kuidagimoodi organiseerida. Ja, kuid Arvistasid nagu rahvas karvupidi sisse kiskuda. Minu arust ka kivi noorel oleks võinud minust kusagil mujal ruumis olla nagu ka leida praktilist kasutamist. Talla varjutas vilja. Nojah, et seal on kontserdivõimaluste nagu ei pakugi siin. Kuule. Sel ajal, kui siia kivimäele oreli püstitamise kavatsus oli, siis küsib paaril korral isegi ministri asetäitja Kas orelit ei paneks mitte siia saali? Ma olin tol ajal selle vastu. Professor Topmann omal ajal Peterburi konservatooriumi kohta ütles, et saali orelit on praktiliselt väga vähe võimalik kasutada just harjutamiseks, kuna saalis on igasuguseid proove ja esinemisi sagedasti ootamatuid. Nii et õppetöö mõttes ei ole oreli asukoht saalis mitte hea. Muidugi oleks ideaalne, kui, kui meil oleks veel üks orel ka kuskil saalis aga õppetööd, nihukest jooksvat harjutamist tõesti saali olukord segab. Ja sellepärast piilusime siin suureid lassiga. Siia võib ka paigutada 30 40 inimest kuulajaid mida voolude vahest teinud. Ja püüame edaspidi kah siin omavahel siis, kui esinemisi korraldada. Arvulises mõttes kui suurt järelkasvu te teate nii normaalseks meie väikese vabariigi kohta. Ja ei, seda võib öelda, kui andekaid organism on parajasti olemas, siis ei saa kedagi tagasi lükata, sellepärast et et teisi juba on. Muidugi, ega meil esinemisvõimalusi ju ei ole peale, peale Tallinna ja kui nüüd Tartu tuleb võib-olla mõni ehk raadiosaade aeg-ajalt niisugused väikesed. Väiksed partiide mängimised orkestris kooride saatel mõnikord. Neid aasta jooksul võib-olla on kolm, neli. Midagi roosilist ei ole. Aga ometi ometi siin nad nüüd reas on ja miks te siis oma pilli armastad? Meeldiksid südamega nii selle külge. Et kaua aega mänginud, juba ma ei kujutaks ettegi, et nüüd enam ei mängigi. Alaks aga mõtle, kui meeldib ja meeldib, siis ei pea mõtlema. Olgu teisi pille, pildid, ole toredad. Orel nagu kuidagi neid kõige südamelähedasem praegu. Ja meil on see huvi, tekkis plaatide põhjal, isa tõi kunagi poola plaadid mulle ja siis ma hakkasin kuulama ja seal oli Bachi Tokaada teemal ja selle sellest Mulakasse huviga. Kontserte kuulata ei olnud võimalust Tartus neid ei olnud. Nii see huvi tekkis ja on kasvanud järjest kõige. Orel on ikka väga palju pakku? Vist mängijale võib-olla rohkemgi kindlasti mängijale veel rohkem kui poolele.