Vikerraadio Reporteritund. Tere, vikerraadio kuulajad. Algamas on reporteritundi, mis on toimetatud Rahvusringhäälingu Narva stuudios. Täpselt aasta tagasi arutasime Reporteritunnis kuulsa Vana-Narva maketi saatust ja toona jäi kõlama mõte, et Euroopa kultuuripealinna kandidaatlinn ei lase maketil häbida. Põhjust muretsemiseks oli aga küllaga, sest aastaid Narva raekojas asunud makett pidi sealt välja kolima ja kuna ühtegi sobivat ruumi Narvast ei leitud, siis pandi meistriteos karpidesse ja viidi lattu paremaid aegu ootama. Suuri lootusi pandi Euroopa kultuuripealinna projektile, et selle raames maketile väärikas eksponeerimise ruum ehitada, sest nagu kinnitas ka aasta taguses reporteritunnis Narva peaarhitekt Ivan Sergejev. Muud moodi see olla ei saagi ja tühjal kohal draamat tekitada pole mõtet. Ma ma tõesti ei saa aru, kus paanika tuleb, et ei tohi minna nagu mingisuguseks, nagu hull emotsionaalseks on võtnud, taastame makettimisest, tegelikult päästmist ei nõua. On ju siin ei ole päästmises teemas ja teema selles, et me teame seda niikuinii tükkideks lahti võtma isegi kui paneme seda omaette klaaspaviljoni kuskile. Ühes kohas on ju sa ikkagi nõu modite lahti, võtmest, maketti kuskil ladustamist nii kaua, kui on vaja ja siis ma keti tagasi nagu kokkupanemist. Ometigi. Vabandust, ma, ma ei tea, kas ma pean seda nii otsese tekstiga ütlema, aga ega linna nii-öelda linnaametnikud ei ole ka idioodid, onju. Ja üks asi, mida vist unustavad ära, on see, et makett on tegelikult linna palliansis. Šansen saab linna palka, maketi materjalid ostetakse linna poolt, linn jällegi, no miks me peaks iseenda nagu vara lihtsalt nagu ma ei tea vetsu laskma ma sellest nagu loogikast aru ei saa või kas me tõesti arvame Narvast nii halvasti, et see on ka nagu mingi bränd vä? Aasta möödudes olime sunnitud tõdema, et kultuuripealinnaks Narva saanud Vana-Narva on praegugi karpidesse pakituna laos kuid selle aja jooksul on maketi autor linnaga tülli läinud ja tema teost hakatakse osadena laiali tassima. Kuidas me sellisesse olukorda jõudsime, kes on juhtunus süüdi ja mis peaasi mida teha, et kuulus Vana-Narva makett ühes tükis tulevastele põlvedele säiliks sellest räägimegi algavas reporteritunnis koos Narva Muuseumi direktori Ivo Posti ja Narva volikogu liikme endise linnapea Tarmo Tammiste kant. Minu nimi on Jüri Nikolajev. Head kuulamist. Kõigepealt aga heidame põgusa pilgu sellele, mis on viimase aastaga juhtunud maketi säilimise eksponeerimise toetuseks Narvas kogutud 500 allkirja ja peetud tuliseid kõnekoosolekuid koosolekutel sündinud kümned ideed, kuhu makett paigutada, ideedeks jäidki. Narva linnavalitsus on maketi autori Feodor Johnsoniga pidanud pikki läbirääkimisi, mis lõppesid tulemuseta ja mõni päev tagasi teatas maketi meister Ethan linna palgalt koondatud. Kuid Fjodor Johnson ei lahku tühjade kätega, vaid kavatseb kaasa võtta suurema osa oma loomingust. Kui linn midagi ette ei võta, siis võtan ma kaasa oma osa maketist, see on praktiliselt kogu aluslinnale, jääb see osa, mille ma linna palgal töötades valmistasin. Minu hinnangul on Narva linn saavutanud topeltvõidu, saab minust lahti ja maketist. Ka linnaametnikud on mulle otse öelnud, et polnud sõdurit, polnud probleeme. Probleemid tekkisid Fjodori tulekuga. Alates kevadest, mil makett pidi remondi ootel raekojast välja kolima, on linnal olnud mitu ideed. Mine tuursele Narvale asupaiga leidmisel. Linnavolikogu pakkus lahendusena erakätes oleva mööblivabriku renoveeritud ruume. Narva muuseum, oma kunstigaleriid ja linnavalitsus püüdis maketti koos meistriga üle anda Narva linna arenduse sihtasutusele Fjodor Johansen viimase pakkumisega nõus polnud, sest selle tingimuseks oli kõigepealt maketi kinkimine linnale ja alles siis töölepingu sõlmimine. Ma ei usu neid, kui ma maketi neile kingin, milleks siis mind vaja on, ütles Fjodor. Šansson. Šanssi ei avalda, kuhu ta suurem osa maketist tahab üle viia, kuid tunnistab, et karpides laguneb makett paari aasta jooksul. Maketile sobiva asupaiga otsingud käisid paralleelselt ka Narva volikogus. Kevadel tegi volikogu linnamajanduskomisjon linnavalitsusele ülesandeks alustada läbirääkimisi endise mööblivabriku ruumide omanikuga, et makett sinna paigutada. Linnavalitsus selle ettepanekuga kaasa ei läinud, räägib volikogu linnamajanduskomisjoni esimees Aleksei Mägi patraimsa võistluseid briteetiale krat Brave. Me sooviksime linnavalitsuse esindajalt saada selles suhtes mingitki kommentaari. Isegi kui ei õnnestu makett paigutada endise mööblivabriku ruumidesse, siis vaadeldakse alternatiivina ka teisi variante linnavalitsuse osalemiseta. Seepärast pole kõik veel kadunud, kui Brave pajatama, mis atakk patseerivad. Riigikogu ja Narva volikogu liige Katri Raik kinnitab, et Narvas käib maketi nimel varjatud võitlus. Huvigruppe on tekkinud palju, kes arvavad, et seda maketti omada oleks kasulik ja nii ei ole mõistlik käituda. See makett on eriline, ainult koos sellega Narvas tuleb leida kompromiss. Tuleb arvestada autojuhi õigus tantsoni sooviga. Minu meelest on praegu lihtsalt tekkinud erinevaid huvisid, kus arvestatakse ka isiklikke, ärihuvisid silma, paistma huvisid. Kas te näete võimalusi, et riik võiks sellesse protsessi sekkuda näiteks Kultuuriministeeriumi näol ja selle maketi hoiule võtta paremate aegadeni? No Narva muuseum on sihtasutus, meil asutajad Narva linn ja kultuuriministeerium, nii et kui see läheks Narva muuseumi kunstigaleriis ja mida ma endiselt pean kõige paremaks lahenduseks, siis seal oleks riik väga selgelt osaline. Paraku kultuuriministeerium maketiga seonduvat ei kommenteeri, pidades seda eravaidluseks ja Narva siseasjaks. Feodor Johnsoni maketiga pikalt tegelenud Narva linnapea Aleksei Jevgrafov on praegu sooja mere ääres puhkusel ja ilma temata linnavalitsusest keegi midagi ei kommenteeri. Siiski, skandaali paisudes leidis ka linnapea aega ühe kõne teha ja vastata mõnele Vene raadiouudiste toimetuse küsimusele. Linnapea sõnul on suhted maketi autor ja linnavalitsuse vahel juba pikemat aega keerulised sest šanssoniga on poolteist aastat läbirääkimisi peetud ja tulemust ei ole. Samas nagu toonitab linnapea, pole tekkinud segaduses õige ainult linna süüdistada. Kahjuks on Fjodor Johnson inimene, kes iseseisvalt muudab juba saavutatud kokkuleppeid. Viimase kokkuleppe järgi oli ta nõus minema Narva linna arenduse sihtasutuse Palgale pooleteiseks aastaks ning selle aja jooksul lõpetama töö Vana-Narva maketiga. Kuid peale maketi valmimist oleks vaja olnud lepingut muuta ja leida Johnsonile teisi tegevusi, sest kehtiva lepingu järgi on meistril vaid üks ülesanne ehitada Vana-Narva maketi sellega, aga olgem ausad, pole Johnson juba viimased kaks aastat tegelenud. Ta on kaks aastat saanud palka ei millegi eest. Narva linnapea hinnangul on maketi omandiküsimus samuti keeruline. Jällegi me peame aru saama, et pole ühtegi paberit, mis tõendaks, milline konkreetne osa maketist, kellele kuulub ja isegi kui me nõustuksin Johnsoni osa välja ostma, nagu ta on meile pakkunud, siis kes selle kokku paneb. Johnson ütles, et tema sellega tegelema ei hakka. Miks me peaksime siis maketi asemel paberit ostma? Narva linnapea Aleksei Jevgrafovi sõnul maketi autoriga palju lahendamata küsimusi, millega ta puhkuselt saabudes edasi tegelema hakkab. Vana-Narva maketi asupaigana näeb ta ka praeguses olukorras endise mööblivabriku renoveeritud ruume kuid need on eraomandis ning maketti saaks sinna paigutada vaid siis, kui ruumide omaniku võidab linna poolt korraldatud vähempakkumise. Samas on linnapea kohtunud oktoobri algul Peterburis sealsete maketi meistritega ning väidetavasti oli üheks aruteluteemaks uue Vana-Narva maketi ehitamine. Skandaali arenedes on kasvamas ka nende inimeste hulk, kes peavad Fjodor Johnsonile ja tema teosele pööratavad tähelepanu üle pingutatuks. Seni veel sotsiaalmeedias aga väidetakse, et praeguse maketi materjalivalik on ebaõnnestunud. Makett nõuab pidevalt remonti. Taiese mastaabivalik on ebastandardne, klassikalise üks 87-l asemel valiti millegipärast üks 100-le. Narva vanalinn on suuresti meistri väljamõeldis, ei vasta ühelegi konkreetsele ajastule ja muud seesugust. Ühesõnaga maketi autorile tuleks öelda, suur tänu, aga Narva vajaks uut miniatuurset vanalinna. Samas nagu kinnitab Maalehe ajakirjanik Rein Sikk, on Fjodor šantseni maketid väärtuskoopiast palju suurem. See väärtus on inimeste südameid. Kui ma kuulsin seda, et inimesed läksid selle maketi juurde, hakkasid nutma. See makett räägib meiega palju rohkem, kui ma ei tea, mitusada kilo pappi ja paberit. See räägib meiega meie kogu Eesti ajaloost selle tõusudest ja mõõnadest ja lisaks ta räägib meie jaoks ka meistrist suure tähega. Praegust asjade seisu maketiga peab aga Reinsik häbiväärseks. Ma kirjutasin oma esimese artikli teemal Vana-Narva makett aastal 2013 sellest ajast saati on tõesti üsna palju vett merre voolanud ja suus on üks maitse. Kindlasti ei ole see kommi maitse viimastel päevadel peale neid kurbi uudiseid Narvast olema, mitmed tuttavatega olnud kontaktis, kes väga muretsevad selle asja pärast, on küsinud, et äkki me peaksime kirjutama avaliku kirja, võtma sinna ka presidendi allkirja ja on olnud ka kohtumisi seoses hõimupäevadega inimestega, kes võtavad tuks just nimelt selle Vana-Narva maketi ja küsivad ka, et noh, et mis sellega lahti on. Nii et tegelikult see mure selle maketi pärast on üüratult suur ja see oli paar aastat tagasi, kui ma kirjutasin Maalehes artikli, kus küsisin, kas Narva võiks sooritada kultuuri mõrva ja praegu mulle tundub, et Narva on seda peaaegu et tegemas. Ja täiesti kindel on ka see, et üks põhjus, miks Narva ei saanud endale Euroopa kultuuripealinna tiitlit võis olla ka see Vana-Narva maketi saaga alates aastast 2013 on kestnud, kestnud ja kestnud ja praegu praegu laiutab lihtsalt käsi, samas teades seda, et Narvas kohti, kuhu seda paigutada, Ta on olnud, kui palju sinna on tahetud seda viia ka lausa tasuta, alustame näiteks Aleksandrit kirikust saama, keskus tahtis natuke raha saada, kindlus on jutuks olnud, eks ju. Kreenholm oma kümnete kui mitte sadade tuhandete ruutmeetrite kasutamata pinnaga Peetri plekid. Hästi kurb tunne on seepärast, et ajakirjanik tahaks ju tegelikult, et asjad lõppeksid ilusti, aga praegu mul ei paista ilusat lõppu, et minu arust iga inimene Narvast, kes on kuidagi olnud selle asjaga seotud, eriti linnavalitsus, linnavolikogus peaks minema peegli ette vaatama, sügavalt peeglisse küsima. Et kas mina olengi see Narva, kes on sooritamas kultuuri, mõrva. Aga oleme nüüd Reporteri tunnika stuudiosse jõudnud ja nagu aasta tagasi on meil üks külalistest, Narva muuseumi direktor Ivo Posti, tere tervist. Ja Narva peaarhitekt Ivan Sergejev, kes aastaid tagasi reporteritunnis maketid eemale samuti sõna võttis, paraku siin täna kuulda ei saa ja kuna praegu mängib maketi saagas esimest viiulit Narva linnapea, kes on ikka veel puhkusel siseVancergeevitist Targo tulema. Me kutsusime stuudiosse Narva eelmise linnapea ja praeguse volikogu liikme Tarmo Tammiste there is, no sa saate alguses, mida me kuulasime, mida ütlete, millise mulje me ülejäänud Eestile jätame. Kas on meil probleem haldussuutlikkusega? Küsimus milleski muus, mis te arvate? Tarmo Ma arvan, et antud juhul ei ole tegemist haldussuutlikkusega, sest et noh, haldussuutlikkus ja ühe maketi probleem nüüd on nagu kaks erinevat asja, et see on lihtsalt küsimus selles, et on suutmatus või siis mingil määral ka mingisugune arusaamatu soovimatus seda küsimust lahendada. Tegelikult on ju küsimus korra lahendatud. Oleme ausad. Ta oli ju kaks aastat tagasi linnavalitsuse poolt korraldatud konkurss, mille võitis ahter Narva ja seal oleks võinud panna sinna rahulikult üles tänase oleks uusatud see teema ja oleks koht, kus saaksid seda vaadata igasugustelt, erinevatelt rakurssidelt, ülevalt alt, külje pealt ja nii edasi. Aga kuna volikogu juhtiv fraktsioon Aleksei Voronovi juhtimisel teatas, et ei, konkurss tuleb tühistada, sest et meil on paremat mõtet, me saame raha kokku, et paneme selle raamatukokku. Eelnevalt analüüsimata, kas üldse on võimalik, konkurss tühistati ja oleme nüüd ausad, et kui me, kui praegu keegi räägib sellest Narva mööblivabrikust, siis tahaks teada, mis alustel siis võiks aste Narva jaga Narva Keit esitada kohe port, mitte protestivad, pöörduda kohtusse, sest et nemad osalesid konkursil. Üks neist võitis, teine ei võitnud, aga sellele vaatamata on neil õigus küsida, miks nii. Tarmo Tammiste mõistate praeguse linnapea otsust, föder Johnson koondada, ma saan aru, et ta on sellega tegelenud poolteist aastat, mingil hetkel kindlasti viskas üle selle, sellega tegelemine. Kas see oli õige otsas? No ma vastan niimoodi, et ju see siis see on üks praeguse linnapea sellisest suurest ja võidukast kulude kokku ja koondamiste plaanist, et on lastud lahti terve hulk neid inimesi, kes on teeninud sellist väga pisikest raha ja tegelikult mul on väga hästi meeles see, et kui Fjodor šansse on puitarhitektuuriametisse tööle siis oli peaarhitekt Peeter Tambu, siis oli ilusti kokku lepitud, et kui Fjodor lõpetab Vana-Narva maketi ära, et siis talle järgmine töö on selles arhitektuuriametisaalis olev praegune linna makett, mis vajab ka kätt ja nii edasi, et ma arvan, et rahalist võitu linna eelarves arvesse ei saadud. Aga ühele sellisele väärikale Narva lasele. Ma ei ütle, et sülitati näkku, aga käitute igatahes väga-väga ebaviisakalt. Iva, see olukord, kus praegu läheb siis selle meistriga. Mõtlemiseks ja hakatakse maketi jagama, kui ohtlik see selle maketil on tegelikult. No maketil on see kaheldamatult ohtlik, esiteks ei ole kunagi hea sellist ühte tervikut hakata jagama, see on päevselge, sest kui hakata seda väiksemateks tükkideks jagama, siis pole kunagi ette teada täie kindlusega, mis igast tükist saab. Et kui oletame nüüd, et meister viib kui tal lastakse, viib selle siis ühe tüki kuivara, siis see ju tähendab seda, et põhimõtteliselt võib ta selle tükiga mida iganes teha, ta võib selle kodus magamistoas riiulile panna, ta võib selle maha müüa, võib sellega väga erinevaid asju teha. Nii et ühesõnaga selle tüki saatus on täiesti tundmata teadmata ja suure tõenäosusega võib ta lihtsalt veel Hetkel oma eksistentsi lõpetada. Nüüd järgmine tükk, eks ole, oletame, et linnavalitsusele või linnale jääb siis mingisugune väiksem tükk kuskilt nurgakene, mis nemad siis sellega peale hakkavad, kas eksponeerivad selle, panevad samamoodi kasti kuskile ära? Jällegi, eks ole, mis seal kastis tema kastist temaga saab, või laopinnal, eks ole, tuleb veeõnnetus, tuleb tuleõnnetus, eks ole, hävineb ära. Ja nagu ma ühes varasemas intervjuus ka ütlesin, ei maksa unustada seda, et meister son, siin on eakas mees, mis tähendab ka seda, et ka siin aeg tegelikult jookseb maketi kahjuks sellepärast et meister, kes selle on loonud, on tegelikult kõige parem ka selle kokkupanija. Et kui seda kokkulepet ei saavutata ja tuleb keegi teine, siis tema paneb seda kindlasti teistmoodi kokku ja, ja see ei ole päriselt, see omaette küsimus ongi siis see, et mis see, mis see, see on, et mis, mis asi on siis Narva makett, tema väärtus, tema noh, kõik see ülejäänud nii-öelda mull selle ümber, et kas on mull, kas see on asi, mis on väärtuslik ja nii edasi, aga, aga loomulikult on see ohtlik. Mis Narva Mäketi väärtusse, Rein Sikk kirjeldas tema emotsionaalset väärtust, kas tal on mingi muu väärtus olemas. Narva keskne väärtus. Ei, ma arvan, et sellele see ei ole Narva keskne väärtus, ma arvan, et Trintsikul on kindlasti õigus, et see on emotsionaalne, ma loeksin selle võib-olla veel kaheks emotsiooni koha pealt, et üks asi on selline emotsioon, et et vaadata ühe hävinud linna, eriti kui sa oled selle linna elanik, kas vana või praegune selle linna kunagist palet, see on nüüd üks emotsioon, eks ole, ja tuua paralleelid eesti teiste hävinud linna südames, on see siis Tartu või Tallinn, sai pihta või noh, neid linnu küll ja minu pärast kas või Euroopasse välja tõmmata, see paralleel. Aga teine emotsionaalne väärtus on see vau-efekt. Sest ükskõik, kas see on siis paberist papist, on ta halvasti tehtud, on ta hästi tehtud, see on kõik ebaoluline tegelikult sellepärast, et kui seda maketti hakati looma, olgu, oletame. Ma ei ütle, et see nii on. Oletame, et see on kesise käsitööga tehtud halbadest materjalidest ja nii edasi algas hobina. Aga ta mingil hetkel see hobi omandab täiesti teistsuguse väärtuse. Ma võin siia paralleelina tuua. See on vist Hiiumaal, eks ole, Eiffeli torn, mis on roigastest ehitatud, eks ole, et algas sellise omapärase hobina. Aga need käivad kõik seda Hiiumaal vaatamas, see on üks suurimaid Hiiumaa turismiobjekte. Et siin on ka see emotsioon, emotsionaalne vau-efekt, et on omandanud ammu juba teistsugused mõõtmed, ükskõik mis ta reaalne väärtus on ta objekt, Ta on turismiobjekt, on asi, mida vaatad ja seal lihtsalt vao. Ja nüüd on küsimus see, et mis me selle vahuga peale hakkame, et kas me paneme ta sellisesse keskkonda, mis omakorda võimendab seda vau-efekti, sest olgem ausad, parim koht tegelikult minu meelest oli raekoja saal selles mõttes juba lihtsalt see vaatasid maketti, pöörasid ennast ümber ja vaatasid aknast välja otse sellesama nii-öelda maketi südamikule reaalses elus, et sul tekib see Kahekordne, vau, et sa näed seda, mis oli ja seda, mida ei ole enam. Ja seetõttu ma olengi täiesti veendunud, et selle selle maketi õige koht peakski olema sellises keskkonnas, kus sa saad võrrelda seda, mis on ja, ja mida ei ole. Maketi asukohas me räägime ka, küsimus, mis kõike kindlasti vaevab, et kuidas me selle olukorrani üldse jõudsime, sellest hetkest, kui me ütlesime Johnsonile, nüüd tee, Johnson hakkas tegema, nüüd oleme olukorras, kus meil on makett ja mis hakkab laiali vajuma ja meil on meister, kes, kes hakkab ära minema. No mina võib-olla küsiksingi võib olla täpsustaksin seda küsimust, mina seda algust ei teab, võib-olla Tarmo oskab sind täpsemini öelda, aga aga ma kahtlen selles. Jüri, sinu määratluses, et keegi ütles šanssinile tee ja siis ta hakkas tegema. Ma arvan, et see algus oli pigem selline, et ta lihtsalt hakkas tegema. Ja ühel hetkel täpselt selle pärast täitsa omandas teatavad mõõtmed ja öelda teatava sellise teise taseme siis võeti, eks ole ta linna palgale, ta muutus nii öelda väärtuseks omaette, millega tuli linnal tegeleda. Ja ma oskan seda algust nagu täpselt kommenteerida, aga ma arvan, et pigem nii oligi nagu, nagu sa, Ivo ütlesid, ta hakkas seda tegema. Kui on valmis viis maja, siis ei paku kellelegi lubjaga, kui valmis juba 50 maja. Kui sellest maadest saab kokku panna täna ja siis tekib sinna mingi alus, eks ole, see hakkab võtma mingeid piire, siis ma mäletan jah, et ühel hetkel hakati sellest nagu kirjutama, et vot Narvas on üks mees, kes sellist asja teeb ja ja siis tegelikult nagu ütleme talle nagu anti sellist oota mingit niisugust lootust, et nagu noh, kui inimest kiidetakse, siis see meeldib igalühel, eks ole, ja siis mis sai aru, et Ta tegeleb õige asjaga ja ja noh, loomulikult hakkas siis tal tekkima veel igasuguseid muid ideid, väga palju, mida ta on ka üritanud ja osaliselt ka juba nagu ellu viinud. Aga tegelikult ma saan aru, siiski alguses oli jutt sellest sellest sellest vanalinnast, mis tegelikult on ju nüüd nagu valmis ehitatud ja kui kogu aeg on räägitud sellest, kui arukordne meister ta on, siis ei maksa meil arutada sellel teemal, kas ta on või ei ole. Me peame tunnistama, et ta on oma tööd tööd teinud ja mitte arutama seda, et jah, et kas ta on nüüd täpselt tõene või, või, või on see maja natukene valesti ja tegelikult noh, see on ikkagi lõppude lõpuks nagu Narva linna asi, et see tuleb ära lahendada. No siin ei ole ju midagi sellist, mida ei saa teha, seda enam, et ma ütlen veelkord, ükskord juba lahendati. Ma tahan siin kindlasti Tarmot veel ka selle aspekti pealt väga toetada, et tõepoolest ei ole mõtet rääkida šansini käsitööoskusest, ei ole mõtet rääkida sellest, kas akna avan mõõdus üks, 87-le, üks 100-le või 1000-le või mis iganes, see on kõik täiesti ebaoluline, sest see makita lihtsalt vau. Ja nüüd see, kuidas ta täpselt seal see on, see, see ei ole üldse enam oluline, me oleme täiesti teisel tasemel, et et see, need inimesed, kes seal Facebookis või kus iganes ütlevad, et mingi paberihunnik, et saaksin kolm d printida ja nii edasi muidugi võib kolmdee printida, keegi ei räägi sellest. Aga see on siis midagi muud. Ma ei ütle, et see on halb. Loomulikult seda teha, see on ka kindlasti äge, aga see lihtsalt läbi aastate ehitatud paberist selline asi ettevõtmine, see on omaette asi. Ja samas noh, seesama makett ikkagi on üks selline asi, mida siiski terve Eesti teab, eks ole, ja kõik tahtsid teda näha. Seetõttu tuleb ta lihtsalt välja panna ja ta tuleb panna ikkagi välja niimoodi, et mitte lihtsalt, et ta on kuskile ruumi topitud. Ja siis pärast hakata kuulama kriitikat sellel teemal, et et noh, ei saanud ümber käia ja oli nii halvasti nähtav ja nii edasi ja tuleb ikka korralikult teha, et see, ma saan aru, et see ruum on muidugi üsna selline suur, et ma käitun ise ju 100 ruutmeetrit, eks ole, peaaegu ja, ja 100. suurt meil seal vähe, see ruum peab olema veel suurem. Aga, aga noh, lõppude lõpuks noh, selline ruum on võimalik võimalik leida. No vaadake, mind on, minu hinnangul on siin suurim probleem, et kuidas me üldse sellesse olukorda jõudsime ikkagi selles, et ei olnud konkreetset, et sellel asjal ülemus nii-öelda ei andnud ülemuse-alluva juhti, projektijuhti föder Johnson lasti raekotta oma maketiga tegelema, keegi ei pandora mingeid ülesandeid, kui palju, mis mahus keegi ei teadnud, ei tegelenud probleemiga, sest kõik teadsid, et raekoda läheb varsti remonti aasta pärast, kahe aasta pärast ta läheb niikuinii. Keegi ei mõelnud selle peale, et mis sellega pärast tööd tegema hakatakse, jäeti unarusse, omandiküsimused jäeti unarusse autoriõiguste küsimused ja praegu on kõik need probleemid väljas. Sellega tuleb, tuleb hakata tegelema. See ongi projektijuhi küsimus, keegi, kes organiseerib tööd, esitab selge noh, ma ei saa öelda tellimuse, aga eesmärgid, mis me siis nüüd sellega teeme ja tegelikult ka lõpu. Sest olgem ausad, seda maketti iseenesest ilmselt võib lõputult ehitada, aga, aga on mingi loogiline piir, kust tuleb nagu ka ministrilt ta nii. Nüüd aitab. Nüüd on see asi valmis, meie oleme saanud selle kätte, mis vaja, nüüd teeme sellega midagi, mis iganes. Aga Katri Raik ütles, et siin on palju osapooli, kes on sellest paketist huvitatud ja kes konkureerivad selle maketi nimel. Oskate öelda, kes on need osapooled, mida nad tahavad? Ma arvan, et see on, esiteks on see kindlasti väga poliitiline ratsu, millega ratsutada. On see siis opositsioon või koalitsiooni erinevad osapooled või nii edasi, kaheldamatult sedasi on seal poliitilised huvid ja tegelikult seal väga väga mugav ratsu, sest noh Ma ise jäta tegelikult seda ütlema, et mulle tundub, et praegune linnapea natukene laskis selles mõttes mööda, et andis väga võimaluse praegu opositsioonile teda rünnata, et noh, nii-öelda strateegi oleks pidanud seda otsust, isegi kui ta oleks tahtnud seda tõepoolest teha ja see on isegi kui see oleks olnud ratsionaalne. Seda otsust oleks võinud venitada ja mõelda natukene paremini läbi. Praegu tundub see natukene sellise suure suurtükiga laskmisena ei tea kuhu, et, et see võib-olla ei olnud poliitiliselt kõige targem otsus. Aga nüüd ülejäänud huvigrupid kaheldamatult on seal ärihuvid Taga, kellel ei oleks selles mõttes, et kõik tahavad näha seda. Küsid sa, piletiraha ei küsi piletirahaga sinu kauplust külastab nagu Famas, et noh, igatepidi oleks olnud kasulik lihtsalt. Nüüd ma ütlen veel kord selle ära, et ei kindluses ega muuseumis mitte kuskil, meil ei ole ühtegi sellist ruumi, kus me saaks selle makki eriti normaalselt välja panna, normaalselt tähendab seda täpselt, mida Tarmo ütles, tema geton 100 ruutmeetrit, see, mis ma kevadel välja pakkusin, kunstigaleriis. Ma ütlen inimestele, kes ei ole meie kunstigaleriis käinud, meie suures saalis on neli sammast keskel. Nii et parimal juhul oleksime saanud välja panna südamiku selle kõige vanavanalinna nii-öelda ülejäänu paketti ei oleks saanud välja panna, see oli välja pakutud ka ajutine lahendus. Et noh, niikuinii läheb kasti pakkimiseks, panen siis osa sellest välja. Nüüdseks on see aeg mööda läinud, sest kunstigalerii lon, uued plaanid ja noh, sellega on pluss selles mõttes, et loomulikult on selle ärihuvid ja peaksidki olema taga. Nüüd on küsimus selles, et kas linn võtab mingi seisukoha ja püüab neutraalselt leida ratsionaalse lahenduse nendele ärihuvidele. Noh, nii nagu Tarmo ütles, eks ole, tehti konkurss, noh, ma ei tea siis miks see konkurss, mis iganes tollel hetkel juhtus ja miks kuulutati luhtunuks kuulutatud, seda ma ei oska öelda, kas kuulutada siis uus konkurss välja? Vahet ei ole, aga et siin on tegelikult võimalik see neutraalne positsioon linnal säilitada, võtta nii-öelda vastu otsus neutraalsel positsioonil, mina näen seda, et see peaks olema siis konkursi, pakkuge kõike välja, on see siis kaubanduskeskus, on see Kreenholm, on see muuseum? Muuseumi ei osale selles, sest meil ei ole ruumi, eks ole, ja või, või kes iganes ja siis komisjon, kes on kokku pandud mitte ainult linna esindajatest, vaid ka ilmselt ekspositsiooni kunstnikust või kellest iganes, vaatab selle üle ja ütleb, et tegelikult see lahendus on kõige parem, kõige komplekssem saab mingid hindamised teha punktide järgi või mis iganes ja siis valitakse. Ma arvan, et see oleks kõige targem tegu. Tarmo Tammiste on teil ettepanekuid praeguses olukorras, mida selle maketigi peale hakata? Võiksin ühe ühe ettepaneku nagu kohe teha, kuuse väga hästi sobiks ja mida saaks väga ruttu teha ja et nii-öelda mitte ehtida ennast võõraste sulgedega, siis ütlen ära, et mõni aeg tagasi. No suht vähe aega tagasi seal samal teemal, Katri Raigi ka rääkisime ja ja Katri ütles, et kuule, et tegelikult on ju niimoodi, et volikogu saali kasutatakse üks kord kuus. Nii ta ongi. Ja volikogu saal, praegune oleks väga ilus koht, kuhu võiks selle panna su Peetri platsil, see on üsna nii-öelda ajaloolises piirkonnas ja volikogu võiks oma istungit pidada ükskord näiteks muuseumi Stahlis üks kord kolledži saalis ja mitte midagi ei juhtuks absoluutselt mitte midagi, juhtuks üks väga tore koht, kus saaks väga väikeste kulude eest selle asja välja panna. Me võime selle panna sinna ka ajutiselt, seni kui leitakse, siis mingi teine lahendus ja ma arvan, et kui nüüd seda niimoodi teha, siis ilmselt leitakse teine lahendus üsna kiiresti. Et, et see on minu päris tõsiselt, muide nalja praegust. Palju võtaks muuseum volikogu istungi eest kuus härra muuseumi direktor. Maran. Mitte midagi, sest tegemist on meie asutaja ka, nii et niikuinii me saame tegevustoetust, nii et ma arvan, et seekord kuus ei peaks küll nüüd mingi eriline probleem. Tarmo Tammiste hakkas ta seda ette ettepaneku volikogule, Palja kolida oma saalist. No mina julgen seda teha küll, tegelikult on ju ka veel üks, üks selline auväärne koht, mis juba pikemat aega seisab tühjalt seinad püsti, katused, pealson, sendine, ohvitseride kasiino, eks ole, millest me oleme korduvalt ka rääkinud, et et seda võiks taodelda, siis ma ei tea, kas riigilt linnale või täis kas või muuseumile, siis nagu kahasse teha korda ja sinna see sobiks ka väga hästi, sest on vanalinna territooriumil väga heas kohas ja seal oleks võimalik üsna hästi, see külastatavus ka ju organiseeris. Noh see võtab mingi aja ja see, see nõuab raha ja niisugust tööd, aga noh, kuulge ma arvan, et nagu nende asjade taha ei peaks nüüd küll midagi seisma jääma ja no vot, seni võikski see olla siis seal volikogu saalis. Peetri plats üks. Vaadake, sellega käib kaasas üks suur probleem. Jah, probleem, mitte probleem, väljakutse, küsimus selles, et selle maketi meister Fjodor Johnsoni autor tema moodustab selle paketiga harmoonilise komplekti tegelikult peaks tema sellega kaasa tulema. Isegi kui me paigutame ta volikogu saalitaks Fjodor Johnson olema kõrval ja peaks olema siis volikogu palgal või, ja siis jälle järgmine küsimus, kes peaks läbirääkimisi Johnsoniga, kes igat ettepanekut vastu ei võta? Mina olen Fjodor Johnsoniga rääkinud ja ma ei saa öelda, et tegemist on nagu inimesega, kellega ei ole üldse võimalik rääkida. Mul sellist muljet pole jäänud, aga ma tahan öelda seda, et on teatud inimesi, kes on nagu ujunud talle sinna külje alla, nõunikeks, eks annavad talle väga-väga lolli nõu. Ma ei hakka nimesid nimetama, noh, see nagu ei sobi lihtsalt niimoodi, noh talle tuleks öelda niimoodi, et kuule, kallis Fjodor, et vaata, et me oleme valmis sind võtma vot sellise raha eest, noh, see ei saa olla, aga muidugi mis raha oleme ausad, võib-olla siis miinimumpalk, eks ole, sest ega seal ei olegi rohkem nagu midagi teha. Aga sel juhul on niimoodi, et, et noh, nõunik ja sul ei ole. Et meie ütleme sulle, mida sa, mida sa siis nagu nagu teed ja palun ole sissi, et see oleme ausad, see rahasumma, see on ju naeruväärne. Millest me üldse räägime? Tegi midagi, ei teinud midagi, teeb midagi, noh see on jah, selline selline omaette küsimus, eks ole. Jah, ma arvan, et siinsele šanšini palgaga peaks tegelikult suhtume sellesse nagu Tartus on see linnaluuletaja palk või linnakirjaniku palk või, ja nii edasi on see põhimõtteliselt stipendium. Et loomulikult ta peaks midagi tegema selle eest, aga kuna tegemist on kunsti nii-öelda noh, väljenduslaadiga, siis seal ei ole olemas seda, et mõõdame meetriga, et sina saad oma palga kätte siis kolad, ehitanud maketti kuus, 60 sentimeetrit või, või kaks jooksvat ruutmeetrit või mida iganes, et seda ei ole niimoodi võimalik mõõta. Teine asi, mis loomulikult tuleb ka mõistuse häälega nii-öelda üleval pidada ja kuhu, mille vastu on minu meelest selles maketti ütleme siis diskussioonis päris paljud eksinud on see mõistuspärane rahasumma, mida on mõistlik kulutada selle peale, et seda maketti eksponeerida, sest noh, vahepeal oli ikka täiesti pöörased ideed juba sellest, kuidas maketile tuleb esitada eraldi klaas, pelgus vundamentide, kliimaseadmete kõige sellega ja sinna mitte midagi muud ei tulegi. Ja see summa oli, ma ei mäleta. Üüratu selles mõttes, et seal on ühel hetkel ka see, et seda ei ole mõtet, et ükskõik, mis emotsionaalne väärtus on poolt, miljonit, ei ole mõtet selle või mis iganes see summa oli, seda ei ole mõtet sinna alla panna, et olgem ausad, tegelikult kui me räägime nüüd ideaalist, milline see makettinud asupaika, kuidas see peaks olema, siis mina näen seda ideaali sellisena ja ma usun, et väga paljud nõustuvad. See peaks moodustama harmoonilise osa tulevasest Narva linna ajalooekspositsioonist. On see siis muuseum, eks ole, mis vajab ka oma ettehoonet omaette juba eksponeeringut ja kõike seda ja makett on üks osa sellest armoonia harmooniliselt. See oleks see lahendus, mitte eitame tohutu klaaspaviljoni lihtsalt maketi jaoks. Et makett on nagu mingi üksikasi, millega tuleb tegeleda. Ei, see, see peaks olema terviklik lahendus. No kuuldavasti on meie linnapea, praegune linnapea, käinud Peterburis uurimas maketi meistrite käest uue maketi tegemise üksikasju, on see hea mõte, et jäta šansse Nomamaketiga ühele poole siis teha Narvale uus makett mis iganes uutel tehnoloogiatel Ma arvan, et see vastasseis võimalik vastasseis on inimeste peades, tegelikult võib narval minu pärast vabalt olla kokku viis maketti erinevat. Ega kokkuvõttes ei ole see probleem, küsimus on lihtsalt selles, et neid ei, juhul, kui see tehakse, neid ei peaks vastandama. Üks asi on šanseni makett, mis, nagu ma ütlen veel kord, see asi iseeneses, teine asi on kolm. D prinditud plastikust, metallist või ükskõik millest mingi muu asi, mis iganes mõõtkavastan ja nii edasi, et noh, need on täiesti erinevad asjad. Et ma ei seoks nüüd ära, et oi, hea küll, lase šanssini, makett on nüüd seal, meie teeme nüüd selle maketi, aga siis ega šanseni maketi olemasolu. Nii et hakata nüüd otsi koomale tõmbama, kordan üle need peamised küsimused, et väga lühidalt, et kes on siis süüdi selles, et Dacini on niimodi lõppemas Johnsoniga ja maketiga või nii läks, nii juhtus. Et need mõlemad on nagu siuksed, äärmuslikud, et aeg-ajalt sa nagu liiklusõnnetuse keegi ei vaadanud, keegi vaatas, mobiilikee, kellelgi pidurid ei töötanud, sõitsid ristmikul viis autot omavahel kokku, no kes see siis süüdi on, karistada võib muidugi sealt erinevaid inimesi ja võib-olla on kõik korraga süüdi. Aga lõppkokkuvõttes on see, et autod on puru ja mis me nüüd teeme sellega, et ma nagu ei tahaks keskenduda selle pealt, kes nüüd süüdi ja me teeme selle asja nüüd kuidagi ära, lahendame selle asja lõpuks ära, sest juba pelgalt nende süüdlaste, igasuguste süüdlaste tagaotsimine võtab nii palju energiat. Ta tuletab mulle meelde ühe hea ütlemised. Üks mu kunagine ooperistuudio boss ütles väga hästi, et muretseda asjade pärast, mida sa muuta saad. Ära muretse asjade pärast, mida sa muuta ei saa. Süüdlaste otsimine, tegelemine minevikuga, muuda sellena midagi. Jah, ma olen ka nõus sellega, et mis see siis meil annab, et kui me nimetame siin mingisuguse nime, ütlen, vot tema on süüdi, eks ole, et noh, tavaliselt, kes see süüdi on, ikka koristaja, eks ole, niimoodi, aga ja, ja noh, see, see, see, see ju ei lahenda seda asja, me leidsime selle süüdlase üles, et tegelikult on ikkagi niimoodi, et et noh, on vaja siis, et no ma ei tea, minu pärast siis volikogu püstitab linnavalitsusel eesmärgi, kus annab täpselt kuupäeva, kas peab olema see küsimus lahendatud, tuues siis linnavalitsuse poolt lauale, no ma ei tea, kolm varianti, kuidas seda teha niimoodi ja siis valitakse välja see õige ja see tehakse lihtsalt ära. Et ega see teistmoodi ei saagi teha, muidu võibki jääda siin nii-öelda keerutama, näpuga näitama ja sõimama ja, ja nii edasi, eks ole. Ja loomulikult, et alati, kui on olemas mingisugune selline hõõguv süsi, siis poliitiliselt kasutatakse seda igal juhul ära, ükskõik siis milline pool, sest see on selline tore asi, millega, mida on väga lihtne kasutada, öelda näed, nemad tegid, nemad ei teinud, tema ütles, ma ei tea, tema pani põlema või mis iganes, eks. Ja kuidas siis leida kiire lahendus praegusele olukorrale, kus šansson on linnavalitsusega nii-öelda tülis hakkab maketti lammutama, mitte lammutama paid jagama, kuidas seda olukorda praegu kiiresti klaarida, et Johnsoni ja maketi jaoks ühte? Ma arvan, et täpselt samamoodi tõmmata minna lihtsalt sanssini juurte, leppida kokku, et teeme nüüd vaherahu, istume maha, võtame ühe väikse aja maha ja töötame need lahendused välja, siis katsume omal kokku leppida, et ma arvan, et siin tuleks natukene nüüd ilmselt linnavalitsusel pöördeid tagasi tõmmata ja, ja tõmmates asinalda poliitiliselt laua pealt maha lihtsalt tegeleda nii-öelda realiteediga. Et inimesel ongi mõistus antud selleks, et ta, et ta, et ta mõtleks, leiaks lahenduse ilma Maide käteta või, või, või veel püssitav, et noh, lõppude lõpuks noh, see on selline hetkel selline väike inimestevaheliste suhete niisugune sasipundar, mis on vaja vaja lahti arutada, aga pika perspektiivi lahendus olukorras, kus asjaga tegeleb linnavalitsus eraldi volikogusse, mingisugune komisjon, kes sellega tegeleb, eraldi, on sul seal saavutatav? Kuulge minu arvamus on selline, et volikogu ei pea sellega tegelema, selleks ongi linnavalitsus ja ametnikud, volikogu peab andma ülesande, aga mitte siis veel ise paralleelselt mingi kuradi jamaga tegelema. Et vot see ongi selle meelinna häda, et kui ma kuulan, kuidas volikogu komisjoni esimees teatab, et tema on andnud käsu linnapeale midagi teha, kes sa oled selline Sa ei ole mingi käskija. Võid kodus oma naist või koera kavandada, kui tahad, aga linnapead ei kavandata niimoodi. Ma arvan ka, et, et siin tuleb kõigil osapooltel nende sügav sissehingamine ära teha ja ja lahendame selle probleemi ära. Mida me siis vikerraadiokuulajatele lõpuks ütleme, et kas kohtume aasta pärast uuesti selle stuudios või või ei pea enam kohtuma, millise lootusime? Annan? Ma arvan, see aasta pärast ülevaatamine on väga mõistlik, kui me räägime pikast perspektiivist, me ei öelnud seda niisama, seda pikka perspektiivi. Ühe linnamuuseumi loomine külma koha pealt võtab viis, kuus seitse aastat aega, et seda nagu päriselt lahendada, nii et püstitame probleemi, eks ole, või ülesande luua linna ajaloo väljapanek tühja koha peale, meil on vaja hoonet, meil on vaja projekti, meil on vaja, noh, kõike seda, see võtab aega. Ja seni ainemises üritavad maketti eksponeerida linnavolikogus. No üks üks võimalus on teda eksponeerida linnavolikogus väga hea võimalus antud hetkel võimul oleval fraktsioonil näidata oma sellist head tahet ja väga tõsist suhtumist antud küsimuse lahendamisse. Ega midagi aitäh stuudiosse tulemast ja mõtteid jagamast, Narva muuseumi direktor Ivo Posti ja Narva linnavolikogu liige, endine Narva linnapea Tarmo Tammiste, palun, palun. Narva omavalitsus on kuulsa, aga tänaseks juba õnnetu marketiga tegelenud pikki aastaid ja saamatus olukorra lahendamisel paneb ikka ja jälle küsima, et kas oleks mõtekam Vana-Narva makett segaste aegade möödumiseni mõnda teise kohta välja panna. Aasta tagasi tegi taolise ettepaneku Tallinna Kesklinna linnaosa vanem Vladimir Svet kes oli valmis maketti paigutama Tallinna Katariina kirikusse küsisingi Vladimir Svetilt. Kas pakkumine on veel jõus? Ma arvan, et kui Narva linnavõimud oleksid huvitatud Narva maketti Tallinnasse eksponeerima, siis me kindlasti teeks enda poolt kõik, et leida selline võimalus, nii et iseenesest see pakkumine on jõus, oleksime igati huvitatud. No teate, on vene keeles on selline küsimused, Ash, toovam Narva, et miks te Narva pärast muretsete? Ma pean nagu ausalt tunnistama, et see küsimus on minu jaoks natuke imelik. Narva on selles mõttes tavaline Eesti linn, nii nagu iga linnul eesti linn. Ja kui selles linnas on nagu Pärelgid, mis vajab säilitamist, siis meie siin kesklinnas oma vanalinnaga, oma väärtuslike aladega ma arvan ma oskama neid asju väärtustada. Ja kui meil on olemas vabad ruumid, et esiteks aidata Narva kolleege ajutiselt mingist olukorrast välja, kui meil on võimalus tegelikult Tallinna elanikele ja miks mitte ka Tallinna turistidele eksponeerida ühe üpris tuntud Eesti linna üpris unikaalse Teine kohalik omavalitsus tuleb meile appi. Et paigutada, siis ma arvan, et Eesti linnad eesti vallad peaksid konkureerima hoopis selle eest. Võib-olla Narva peaks üldse tegema konkurssi, kellele see makett nii-öelda rändama panna, aga veel kord, ma arvan, et kui oleks soovi, siis me kesklinnas oleksime küll suutnud leida sellele asjale nagu koha et seda eksponeerida. Nojah, seda enam, et see makett pakub suurt huvi ka nende endiste Narva elanike järeltulijatele, keda on praegu üsna palju üle kogu Eesti, kes nende inimeste lapsed, lapselapsed, kes olid sunnitud sõja ajal Narvast lahkuma, nii et teil on kindlasti ka selline väga suur huvigrupp olemas. Aga maketi juurde tagasi tulles te vist aimata, et selle maketi väärtus ja samas ka selline väljakutse on selle maketi meister. Raamaketi ei tohi meistrist kuidagi lahutada, selle täitsa makett vajab hooldust. Makett kasvab, et kas oleksite valmis, kas šansselile mingit töökohta pakkuma? Pean tunnistama ausalt, et mina küll ei ole selle peale mõelnud, aga no veelkord, kui Narva linnal tekib soov oma paketti eksponeerida, kuid sellega kaasnevad mingid kulud, siis seda asja tuleb arutleda ja meie igatahes olema haavatud nagu arutamiseks. Mille küll ei oska teile öelda, milline võiks olla selle projekti eelarve, kuid see projekt peaks teoks saama. Muidugi oluline, et kui meil on olemas mingi nagu väärtuslik objekt, siis objekt on nagu otseselt seotud selle autoriga ja kui autor veel nagunii-öelda tegutseb, siis seda enam on meil suur õnn, et me saame nagu seda seost inimestele näidata. See on väga oluline. Nii rääkis Tallinna Kesklinna linnaosa vanem Vladimir Svet. Reporteritund ongi kuulatud. Lõpetuseks võiks tsiteerida Vana-Narva maketi autorit Fjodor Johnsonit, kes karpidesse pakitud majakeste kõrval istudes kurvalt tõdes, et headel aegadel käisid kõik Vana-Narva maketi Esposeerimas ja meistrikätt surumas kuid halbade aegade saabudes pole abi kuskilt oodata. See ütlus oli küll adresseeritud Narva linnaisadele, kuid eks me kõik ole, kes rohkem, kes vähem miniatuurse Vana-Narva taustal pilte klõpsutanud ja meistrile edasiseks tööks nõnda lootust andnud. Ehk peame ka meie nüüd peeglisse vaatama ja endalt küsima, kuidas me praeguse olukorrani üldse jõudsime? Tõelise Vana-Narva lasime omal ajal hävitada. Kas käitume samamoodi ka Vana-Narva mälestusega? Te kuulasite Reporteritundi, mille Rahvusringhäälingu Narva stuudios panin kokku Jüri Nikolajev. Tänan tähelepanu eest ja kuulmiseni. Reporteritund. Reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.