See oli siis Ellerheina tegelikult esimene välisreis konkursiga ja seekord tuli kohe minna võistlema Euroopa mastaabis küllaltki tugevate kooridega. Ja peab ütlema, et ka vaatamata sellele, et see osavõtjate arv et selles rahvusvahelisel areenil ei olnud mitte väga arvukas sa 10 riiki 13 kooriga, nende keskmine tase oli küllaltki küllaltki arvestatav ja küllaltki kõrge. Seda enam, et meie ellerheinaga pidime võistlema ju üks kategooria kangemas klassis, sest kuna meie üheksa neidu ületasid selle lastekoori maksimumpiiri ja piir on 16 eluaastat, aga üheksa õpilast olid üle üle 16 ja selle tõttu me otsustasime minna siis kraat kangemasse kategooriasse ja sattusime kokku seal siis selliste kooridega nagu Karlovy vari, Pedagoogilise kooli tütarlastekoor, tulevased muusikaõpetajad ja teiseks kangeks võistluspartneriks oli meil siis Soome aulaineni tütarlastekoor, kes käesoleval aastal tuli oma ma konkursi võitjaks. Võib olla teeksime hüppe nüüd tagasi Sloveeniale kui üldse, kui maale, kuid ilusale kaunile väikesele Vabariigile Jugoslaavia Föderatsioonis. Vast meie delegatsiooni juht Ants Eglon annab lühiülevaate sellest kaunist maast ja toredast rahvast. Konkurss toimus Sloveenia Vabariigis sele linnas. Suuruselt neljas linn Sloveenia. Sloveenias ja Tartu-suurune linn. Muidugi, pindalalt on ta neist kaks korda väiksem kui võrrelda meie Eestiga rahvastikuarvult aga sama suur pluss need sõidud, mis me sealses tegime, pikemad marmori sellest ja tagasi. Sa oled selle Ljubljana, Ljubljana, Sloveenia pealinn ja seal pealinnas siis oma turnee lõpetasimegi ja lõpetasin ka julgesti, sest viimase öö olid lapsed ka peredes ja hommikul kella üheksaks pidid kõik täpilised rongi peale tulema. Ja kui oleks siis olnud, et keegi oleks sisse maganud või, või mõnes peres auto katki läinud, siis. Seal on head autot, aga kvaliteet ka nii et pered olid ka selle eest valvel, olid, olid, olid tol ajal pahaks, kohale jõuaksid. Nii Firtsionaalile ratastele kui võtta niimoodi Tallinn-Moskva ütleme jopp, Belgrad selja ja sama marsruut tagasi 126 tundi. Peab ütlema seda, et kui me räägime oma munamäest kui kõrgest mäest siis Sloveenia mäed olid ikka ohohoo ja kuidagi nende mägede vahel me elasime need seitse päeva säält ja millegipärast niisuguse hästi rahuliku meeldiva miljöö tekitas nende mäed, ümberringi rahustasid meid ja see soe vastuvõtt, mis meile seal osaks sai. Kõik need tingimused ühesõnaga andsid niisuguse hea annuse meie tütarlastele selleks, et seal me pidime hästi laulma ja hästi esinema. Kutse meile tuli küllaltki hilja, jõudis pärale ja meiepoolne registreerimine oli ka üsna viimasel minutil. Nii et praktiliselt võiks öelda, nii et kogu meie festivali ettevalmistus toimus circa kolme nädala jooksul. Repertuaar oli muidugi õpitud juba eelneval aastal isegi, aga selleks, et seda repertuaari viimistleda, ma räägin just seda, see töö ja ka koosseis valitud viimase kolme nädala. No vast koorivanem, Külli rajala räägib omalt poolt, millised tundega lapsed selle valiku üle elasid? Muidugi võeti aluseks kõik terve aasta kohalkäimiste protsent kõikidel lastel ja ja siis nende hulgast nagu kvaliteedis, väike koosseis, palju meid oli 58. 58 laurete reglement nägi ette, et võis olla kuni 60 lauljat. Kuna me võistlesime nagu kraad kõrgemas kategoorias, siis muidugi arvestati ka mingil määral vanustega loovutati nooremaid sellega, et sõita on veel pall vees. Viimase klassi laps oli kaasas ainult kaks, üks olid sina reetse haarav endine koorivanem. Mis sul siia juurde lisada on oma festivalieelsetest mõtetest. Ei pealinnas oli küll, kui proovid olid, siis oli ütleme ausalt, et väga-väga raske oli igal õhtul proovid ja aga noh, eks ikka niisugune lootus oli ka, et ikka kui lähme sinna Jugoslaavias, siis näitame ka, et me ikka millekski suhtelised oleme. Nõukogude Liidust on seni osalenud sellel festivalil kaks koori, üks Kiievi koor Ukrainast ja teine koor Leedust. Leedu tütarlastekoor. Kaks aastat tagasi sai hõbemedali. Meil oli teatud lätt, oli asetatud juba allapoole hõbedat. Me ei tohtinud nagu ei olnud, sobibki saada. Mitu aastat seda. See festival toimub juba 30 aastat ja esimesed 20 aastat olid, toimus festival ainult Jugoslaavia koorile, õigemini esimesed aastad ainult Sloveenia kooridele siis varsti moodustab üle Jugoslaavia liseks ürituseks ja viimased 10 aastat oleks 67 kuni tänaseni välja. On siis rahvusvaheline festival, kooride festival kolmes kategoorias, lastekoorid kuni 16 eluaastani. Tütarlastekoorid 21 eluaastani ja noorte segakoorid kuni 21 eluaastani. Ja peab ütlema, et ta on üks tõsisemaid noortekooride festivale Euroopas. Mõtlesin, et mul oli võimalus kõiki esinemisi, seda konkurssi jälgida saali poole pealt ja ka lava tagant. Ja oli siis võimalik tüdrukutega ka selle ettevalmistamisel lavale mineku ajal koos olla. Kui koor oli juba laval ja Heino Kaljuste käe tõstis, siis oli tunda, et et tüdrukud on tulnud võitma. Ja Reet ju oli üks tõsisemaid asjaosalisi üldse selle konkursi kuldmedali võitmisel koorile lisaks, sest temal oli kahes laulus ju solisti osa täita ja oma ilusa peni kese lapsehäälega ta võiski sellise pilguga kõigi pealtvaatajate suure lugupidamise ja austuse. Tšehhoslovakkias oli esimene kord, kus mind üllatas public sealne publik ja Jugoslaavias oli teist korda, kus ma olin lihtsalt üllatunud vaates, kuidas publik üleüldse suhtub lastelaulus. Ma usun, et nad, küllap nad armastavad kooli muusikat üldse. Aga et nüüd kõik saalid kogu selle konkursi aja jooksul on niivõrd puupüsti täis jätte rähvatööri indo väga tõsiselt täiskasvanud inimesed sinna kontserdi kuulevad seda ja võtavad väga soojalt teki pakutu vastu. See on ikka mulle nii kuidagi teistkordseks üllatuseks. Just sel päeval jõudsime pojale, kui oli noorsoo. Tähendab seal nende vabariigi presidendi prožektor sünnipäev, mida tähistatakse siis Jugoslaavias, nüüd Jugoslaavia noorsoopäevana. Esimene kohtumine üldse ja laulmine oli meil lastele ja need lapsed olid alguses kuskil staadionil kohutavalt palju oli neid suur staadion oli lapsi täis ja alguses mõtlesime, pooled neist lähevad kuskile saali sinna, Me laulame neile. Aga Esko, hakkasin vaatama, et see kogu see staadionitäis rahvast peab nüüd sinna saali ära trügima ja mahtuma jalad ja lõbusad mahtusid, kõik kohad olid täis rõduria ja lõpuks tulid veel üks poisid, jalgpall oli neil kaelas ja, ja näod olid natuke kure, saapasime, vaatasime, et oi-oi-oi, et meie eesti keeles laulame, et kas nad midagi sellest asjast aru saavad. Ja üllatuseks oli see, et nad väga toredasti kuulasid ka. Algul, kui me laulsime neile konkusse laulisel virmalised ja, ja Rubini laadapilti, siis nad selle vaimustusega võtsid vastu pärast seda, kui konkurss oli olnud hiljem kohe järgi tuli nende konkursi teate kontsert ja mõtlesime, et noh, et kui üheks kontserdiks, kus nagu publikut, et kas tõesti nüüd, et istume ikka siin kohapeal ja nii edasi, kus me tahaks istuma, et vaadatud järgmiseks kontserdiks uus publik leidub? Ei, see väga kiiresti vaheldub, uuesti on täis saal ja sellepärast me siis lõpuks kuidagi hiilisime üles rõdule. Ja kogu seal istusime žürii kõrval päris niukses kohas, kus siis hästi alguses näha ei tahetud, aga pärast harjutame olemasoluga ära. Olime siis kontsertmeister, nina oli ja siis oli veel Tõnu Kaljuste ka meie patrooselt. Ja siis me kuna me olime žürii kõrval, siis me pidime mängima, ütlesime meile jumalast ükstaskõik, mis sel ajal toimub, kas meie omad laulavad hästi või halvasti, siis me tõmbasime nii madalamale kui vähegi saime seal barjääridega ja närveerisime hirmsasti kõikide pärast, alguses omade pärast, pärast juba Lääne-Saksa kooride pärast ja kuidagi vaakasse, nii missugune sinna. Kuid pärast seda koordi Instituut, Tõnu Kaljuste ütles, et mingit tunnet ei tohi olla ja niiviisi Tõsi, me nagu raudnaelad Siis servetki higise käega ütles, et väga tore siiski pealt ära võtsid ja see oli meil kõikidel. Aga pärast esimest laulu mulle ma vaatasin, et mul on niisugune eriline laul. See oli kohustuslik laul Zoltan mägedes. Ja see vokaliis, seda laulsid kõik koorid. Ühesõnaga, see oli siis niisugune mõõdupuu, mille järgi züriil oli kõige parem siis alustada oma tegevust. Ja pärast seda esimest laulu siis, kui Eino Kaljuste Kaljuste parasjagu kummardasid, tegid kina. Juhtusin vaatama elast rõdule zürii poole, kui üks žürii liikmetest näitas žürii esimene pooleni. Käia tõstis pöidla püsti, mina tõstsin ka, tõi pöidla püsti ja teinud Halliste asjaga. Tema ei läinud, ei kuulnud siis näljalaulu jooksul mitte midagi. Endale väga meeldib meie niisugune noot, tasakaalukas, vaikne, mitte vaikne, ei saa öelda, aga niukene siiski ehitus isegi mitte, sest neil on ikkagi omaette tämber hoopiski. Me ei, meil see ei ole isegi nii kaasatud meil oma lapsi seal ei tundnud ära, sest nad ei olnud absoluutselt vaos Heino Kaljuste poolt ka iialgi selliseid lapsi näinud ikka ehmatas juba sellepärast ära, et kõik olid seal niuksed, niuksed, sädelevad, kujud oma etaja, temperament, temperament, nakates, aga muidugi see see hääletämber, see jäi, see väga võlus neid ja see muidugi võib-olla kui seda noh, seda konkursi laululaulust rääkida, võib-olla see meie, meie tämber kõige enam sobis sellele laulule mägedes sellepärast et need, kes olid seal väga tuge, vähem häälematerjal ka soome koor, lihtsalt forsseerinud. Žürii hindas koore vahetult kohe pärast antud koorligi lõppu. Ja meie hinne tehti teatavaks siis pärast tütarlastekoori ja segakoori esinemist. Õhtu võrdlemisi hilja. Meie lastele öeldi nii, et sõitke rahulikult koju. Me teatame teile telefoni teel, millise kohade saite, aga noh, juba kui me majast välja läksime, siis jooksid meie sõbrad jugoslaavlased saalist välja ja pöidlad kõigil püsti ja ja julgustasid meid sellega, et asi on korda läinud ja niisugune tunne üldine. Niisugune tunne oli ka endal. Kuid siiski noh, koht ei olnud veel välja kuulutatud, sõitsime rahulikult koju, sõime oma õhtusöögi ära ja meie telk selja, pedagoog, kes oli see, kes pidevalt käis telefoni vahel. Oodake veel veel läheb veel 10 minutit, läheb veel aega. Oodake veel, läheb viis minutit aega ja siis äkki prahvataste uksest. Sisse ja rahata uksest sisse, veidi isegi käpuli kukkuma. Karjus kaugeldavad Cerva Jemm, jestas, avad toime, tall, Paldraal hurraa. Ja siis oli niimoodi, et muidugi hurraa-hüüded, Heino Kaljuste siis läks sinna pool koori nutma, siis juba sellest suurest rõõmust siis üks laul veel, siis nuttis terve koor oli vigade laulsime, laulsime nagu ikka, millega meil laulupeod naeravad ja millega ma ikke oma võit, juubeleid tähistame. Gustav Ernesaksa Mu isamaa on minu arm, see tundus nagu kõige sobivam laul. Sel puhul. Muidugi, meil oli endal ka nagu mingisugune lootus ikka juba südames olemas, aga siis, kui tuli teatavaks, et see võit on siis meie, siis enam noh, olime oma häält nii kaua juba säästnud ja hoidnud, et, et ikka konkursi need jätkuks ja muidugi siis enam mitte keegi sellele ei mõelnud, vaid siis karjusid kõik igaüks nii palju kui võimalik. Edu pandiks oli kahtlematult meie repertuaari valik, sest mul, kui ma nüüd vaatlen teisi programme teiste koolide omi, siis tundub, et nii ühe kui teise koori juures domineeris mõningane ühekülgsus. Eks soome korraline tubli koor ja täiesti võimekas koor vist võiks öelda soome laineline kuur oli võib-olla oma raskusastme poolest kõige raskema programmiga aga ainult rõhutada modernset muusikat, sest mägedes need muud ei olnudki kui ainult kobarat korda, ainult parlandad ainult hõikeid ja kiljumist ja ja see üks laul sõideist ja see oligi mul on tunne, et mis, mis oli põhjusest, mis, mille pärast nad said mõnevõrra tagasihoidlikum punkte samuti võib-olla mitte nii tereprogramm ei olnud ka mitte Karlovy paari tütarlastekooris järjekordselt võime öelda, et, et kui meil ei oleks olnud Vello tormist, siis ei oleks meil ka seda kulda olnud, sest et ma ei kujuta ette, mida, mida me oleks laulnud, mida me oleks võinud laulda peale kahe Tormise laulu, mis olid kumbki omaette omaette pärl, ära proovitud laulud, tema lauliku lapsepõli ja tema virmalised süüdis talvemustreid konkursil vast kõige menukam maks, lauluks oli see laul, kui tuli meie juurde, et kas te laulate seda, seda tiri, tiri, tiri, tiri, tiri. No me saime aru, et mis see tiri tiri tiri see on tormise virmalised seal üks laul, mis meeldis spetsialistidele muusika nii-öelda eriala inimestele meie giidile, eriti meeles Veljo Tormise lauliku lapsepõli tema toonides, seda, et see on ääretult ilus, tore lihtne laul, ometi rüütatud kaasaegse armooniaga. Ma usun, ega sa villu tormisele ristima kingitust veel edasi ei ole andnud seda meie kaasatoodud pasteldis nimelt nõelapadi, nõelad on seal sees, torkas me neid hästi palju sinna sisse. Et tal oleks meeles, et kibekiiresti on vaja uusi laule, sest repertuaar on nüüd juba naiskooride osas peaaegu vist ammendatud. Me oleme kogu aeg hiilinud mitte ainult lasterepertuaari, vaid vaid oleme pidanud paraku ikka tuginema ka naiskoori repertuaariga ja koguse kavandid tuli välja oligi jäägitult naiskoori repertuaarist, kuna me tegime oma koolist lõpuks naiskoori Sloveeni sõbrad võimaldasid meil mööda oma vabariiki ringi käia. Nad organiseerisid meile kohtumisi kontserte koolides, tööstusettevõtetes, nii et meil päevad olid hästi pingeliselt sisustatud. Esimene kontsert vist oligi esimese ööbimispaiga juures seal seltsi üürikoolis siis sõitsime külla veel Mariboli lastekoorile Maribori, kus me siis ööbisime lauljate kodudes seal noh, saad ikka aru ka inglise ja saksa keelest ja kellel see keelepraktika nagu suurem oli, sest paljud käivad seitsmendas keskkoolis, sest nendel oli nagu seda võrra kergem, aga noh, väiksemalt ütles, et nemad olid ka hästi hakkama saanud küll kätega ja joonistasid käest pildikesi. Ma tean, et nad tahtsid kirjavahetust pidada, omavahel arutasid, et kas kiiremini saab, kui kiri tuleb rongiga või lennukiga ja siis vot need kahte sõna ei saanud ja ajasid siis ema, kellel teisest toast kell kaks üles küsisid, kuidas siis long inglise keeles ja siis tulid tagasi ja. Kirjad on juba teel. Ljubljanas oli nii ka, sest koolis oli kontsert, toores oli siis kelgule, käisime metallurgiatehases, oli ikka ekskursioon väike ja pärast seda oli siis seal. Store, koolis oli kontsert ja minul isiklikult see kontsert väga meeldis, ma ei tea seal nendes koolides, kus me esinesime, üldse jäi see kontsert mulle kõige rohkem meelde, ma ei tea, väga südamlik. Kontsert, meeldis, topsid sellestki. Iga kontserdi eel andsime me väikese ülevaate meie vabariigist, meie delegatsiooni juhi asetäitja Ago Vilo või lastevanemate komitee esimees kandis siis iga kontserdi eel ette väikese ülevaate meie vabariigi majandusest ja, ja kultuurist rääkis ka meie laulupidudest meie laulupidude traditsioonist ja nii saavutasime nagu alguses kohe kontakti, siis ma pean kahjuks siiski ütlema, et Sloveenias tervikuna tuntakse muidugi meie vabariiki ja üldse liiduvabariike tundub suhteliselt vähe. Arvatakse muidugi, et kõik, kes on nõukogude liidus, need on rahvuselt venelased. Ja nii alguses oligi nendel seal stuudios oli suur pettumus, kui nad kuulsid, et et keel, millest me laulame, on nagu oleks nagu väga, aga ei ole ka, nad on nagu vene keel, aga ei ole ka isegi niimoodi. Ja siis pärast kui saadi aru, et see ei ole ikka vene keeles on midagi muud, siis küsiti. Meie lapsed pole üldse elavat vene keelt kuulnud, kas vene keeles kõnegi laulate, aga siis me teeme oma venekeelse repertuaari välja ja siis imponeerist neile väga et isegi sellest seisukohast tundub, et, et selliseid kontaktid, nii otseselt kontaktid niisuguste väikeste liiduvabariikide vahel, nemad on ka liiduvabariik väike ja meie teine väike liiduvabariik. Sellised kontaktid annavad kahtlematult suurt kasutegurit mitte üksnes laulu seisukohast, vaid ka inimeste nii-öelda silmaringi avardamine seisukohast. Muide, Sloveenia õpetajate meeskoor võttis 75. aastal osa Tallinna koolikoorifestivalist ja nägid ja tegid kaasa ka meie laulupeopidustused, nii et selles osas meil Tallinnast oli pilt olemas, aga neil pilti joonud olemas? Eestist tervikuna Tallinnat nad juba tead. Noh, see oli muidugi võib-olla õpetajate meeskonnas osaga, nii palju kui me kuulides käis, õpilaste osas oli see pilt nüüd pisut tagasihoidlikum ja ma usun, et me sellega kõvasti selle väikese nurgakivi panime nüüd kõikjale siiski maha, kus me viibisime. Ja selgitades siis meie nõukogude liidu üldse nii-öelda riikliku konstruktsiooni, et me oleme samasugused liiduvabariigid nagu nagu sealgi ja, ja tundub, et nüüd järgnevad sõidud, mis ma siit sinna või, või ka sealt siia tulevad, need aina süvendavad seda sellist tekkinud juba arusaamasid. Peale meie oma laulude oli meil kavas ka üks kohalik rahvalik laul, Jugoslaaviast tuntud Dalmaatsia, rahvalik laul, Yadran. Kõikjal, kus me esinesime, kasutasime seda laulu lisapalana. Et see laul oma lihtsa meloodia meloodiaga lihtsa harmooniaga köitis nii paljude sloveenlaste ja üldse jugoslaavlaste südameid Jugoslaavias üldiselt. Väga tore oli kuulda meile tuttavat laulu eesti keeles, et see kõlas Nende arvates uue kvaliteediga, mida nad ei osanud kunagi ette kujutada. Nii pehmelt ja nii nii soojalt võib laulu ette kanda. Ja tõesti see laul kõneleb Aadria merest Mariani mäest. Marianne mägi asub Spliti linna juures ja sellest mäest avaneb imeilus vaade Aadria merele, ehkki me ise Aadria mere juurde seekord ei pääsenud. Meie marsruut läks teatavasti, nagu me rääkisime põhjangu slaaviast kuid loodame, et meie sõitu Jugoslaavias ei olnud mitte viimane ja järgmine sõit siis kui kunagi sinnamaale sattuma, siis läheme kindlasti ka seda Jaadrani vaatama. Ja tihti ka meeldiv ülesanne esineda nende rahvusvahelise muusika õpetades puuseumeel ees. Nimelt meil oli terve rida vanu tuttavaid ees juba Jugoslaavias, kes kohtusid meiega olu Maud siis 74. aastal me teatavasti andsime seal sealse rahvusvahelise sümpoosioni ees, ei ole nii lahtisi tunni ja meie tuttavad jugoslaavlased, kes viibisid Olomootsis tol ajal juba, kui nad üldiselt, kui te kunagi tulete Jugoslaavia, siis me palume teil sama tunniga esineda. Ja nüüd, kui me sinna saabusime, siis esimene asi oli kohe nende sekretäriaadi poolt ettepanek tehti meil ka see tund ja selle tunni noh, selle tunni kohta võib-olla Reet, rääkida tema neid tunde hästi palju läbi elanud nii meie vabariigis Nõukogude Liidu vennasvabariikides või ka välismaal, kuidas sulle tundus selle tunni käik? No alguses nagu ikka, siis õpetaja Kaljuste rääkis seal eriliselt sellest süsteemist ja me ka siis laulsime seal neile näitasime seda süsteemi siis kuidas kasutada ja nagu algul jäi nagu mulje, et võib-olla need õpetajad seal, kes olid, arvasid, et umbes nii, et noh, et võib-olla nagu päheõpitud või niimoodi see asi. Aga siis, kui me pidime siis kohe noodist lugema ühe väikese laulukese muidugi pärast seda, siis ma arvan, et me lükkasime selle arvamuse ümber ning me kohe noodist sisalduse lugesin selle laulu ära, siis muidugi oli. Aplaus oli suur. Need seitse päeva möödusid nüüd vist lausa linnulennul. Esialgu tundus küll, et kui me sinna sõitsime, et et miljonit, millal see kaks nädalat mööda saab, sest meil üks nädal viibisime kohapeal, teine nädal nädalaks sõiduks sõitsime rongiga ja rongisõit kulges ju üle Ungari läbi ketskümmendi linna läbi linna, kus on sündinud Zoltan koda, ees on meie joolemi meetodi nii-öelda eelkäija ja, ja alusepanija. Sünnilinn sealt 70 öösi läbi üle selle linna sõitsime siis need Belgradi Belgradis edasi. Et sellesse see sõit oli väga huvitav, lastele andisse sõit muidugi ka võrreldes lennukisõiduga palju suurema pildi ja ülevaade Kesk-Euroopa maastikust alates siis Karpaatidest edasi Ungari lauskmaa edasi, sealt edasi juba juba Belgrad ja pelgardist saava jõega paralleelselt kuni Sloveeniale välja. Aga Sloveenia seal teatavasti juba Alpidema ja näha oma silmadega Alpisid. See on juba elamus, mida tasub läbi teha. Vaatamata sellele, et seitse päeva tuli olla kogu selle aja vältel vagunis. Ja siis me käisime, me käisime selle trammiga seal. Okei, köisraudteega kui ka maris Lauri see köisraudteepikkus oli 1800 meetrit. Mis meid, vennas siis sinna üles neid vagu Mari Boris järjekorras ja aga mäekõrgust küll ei tea. Mäe kõrgus on oli seal 1500 meetri kõrgune. Praegu mõtlesin, et kas te ütlesite mulle 800 ei olnud lihtsalt ideeliselt mõtteliselt küll pilvedes üldse oma mõtetega juba pilvi. Nõrganärviline inimene ei julgenud seal selles kabiinist alla vaadata oma ilusat maa ja taeva vahel nööri otsas. See käib minu pihta, aga ma vaatasin ja, ja väga hoolega vaatasin. Kuigi nad rääkisid, kogu aeg juhtub, mõnikord niisugune asi, tähendab, ükskord oli 600 juhtinud elekter võeti ära, ma ei tea mingisugusel põhjusel. Ja siis üks nõrganärviline oli seal just istunud seal kahe kuristiku vahel kolm tundi, muidugi nad ei loobunud selle jutuajamisest, kuni terve selle pika seeria jooksul mõtlesid nad uusi koli taolisi tõele. Jääb meil ainult soovida, selliseid sõite tuleks ikka veel ja veel. Et see meie esimene konkurss, riis ei jääks mitte viimaseks. Ja mina tahan öelda, teleRain on seda väärt, et esindajana nõukogude laulukultuuri igasugusel noorte konkursil festivalil, ükskõik kus see ka ei toimuks.