Kui kogu rahvas Raskete heitluste päevil on hetki, mil võitlejale tundub, et kogu jõud on ammendatud. Rohkem ei suuda vastu panna veel üks rünnak ja vastane saavutab oma eesmärgi. Neid dramaatilisi silmapilke oli 40 aastat tagasi Stalingradi kaitsnud Nõukogude sõjameeste rängas argipäevas korduvalt. Just siis, septembri keskel 1942 jõudis fašistliku armee surve Volga linnale haripunkti. Üks rünnakulaine järgnes teisele ja niimoodi päevast päeva. Vahetpidamata. Tundub lausa imena, et suudeti Volga paremale kaldale püsima jääda hoida enda käes kümnete kilomeetrite pikkust kitsast kaldariba täis varemeid. Meie kaitseliinide kõige kaugem punkt lääne suunas oli ainult viis kilomeetrit Volgast. Neil päevil kirjutas Saksa fašistlikku informatsiooniagentuuri TNP sõjakorrespondent. Iseloomustavaim on olukorra juures Stalingradi all igatahes asjaolu, et Saksa üksused on jõudnud nüüd ka lõuna pool linna Volgani. Seega on rõngas linna ümber poolringikujuliselt sulgunud. Tuleb veel visasid ja raskeid võitlusi, aga vastasele ei jää enam õhku hingamiseks, rääkimata siis ruumist liikumiseks ja võitlus arendamiseks. Jah, rõngas sulgus 13. septembril. Sel päeval otsustasid vastased ka pealöögi anda, milleks valiti Mamai kurgaani ja vaksali suund. Esimene päev andis ründajaile vähe tulemusi, kuigi nende poolel oli tohutu ülekaal. Nimetagem vaid, et 60 teises armees, kes võttis vastu pealöögi, oli sel ajal kõigest 40000 mehe ümber. Vaenlane pani tema vastu välja kuni 170000 meest, umbes 3000 suurtükki ja miinipildujat ning 500 tanki. Kõiki ründajaid toetas õhust kuni 1000 lennukit. Muide, fašistide tankikolonnides oli ka Aafrikast ära toodud ja kõrbelahinguteks helekollaseks võõbatud soomusmasinaid. 14. septembril tugevdas vaenlane survet, koondades väga kitsale rindelõigule kuus diviisi. Õigusega öeldakse, et see päev oli Stalingradi kaitsmisel üks rängemaid. Linnatänavatel võideldi mees mehe vastu. Õhtuks vallutas vaenlane vaksali ja jõudis kupporoskojer sektoris Volga äärde. Seega osutusid linna kaitsvad 62. ja 64. armee teineteisest ära lõigata üks. Kuid masendavast ülekaalust hoolimata ei õnnestunud vaenlasel otsustavat lööki anda. Vasakule kaldale pea ülesõidukohta hakkasid saabuma kindral Rodichevi 13. kaardiväe diviisi väeosad. Ületanud Volga, astusid nad kohe lahingusse ja lõid vaenlase kesklinnast välja. 16. septembril paisati hitlerlased ka Mamai kurgaanilt tagasi. Ainuüksi vaksali pärast heideldi vihaselt kaks nädalat. Jaam käis selle aja jooksul 13 korda käest kätte. Tallinlastest oli 40 aastat tagasi Stalingradi kaitsel praegune Statistika keskvalitsuse juhataja asetäitja Robert Pappel kes osales lahingutes Piketovka lõigus. Kaks ja pool või kilomeetrit. Kui võtta vaadata siit Volga kaldalt, siis meilt jäi paremale see koht kaks ja pool kilomeetrit ei ole kaugele. Seal oli Rodimtsevi diviis, Mamai kurgaani võttis tagasi ja siis meil oli teine ülesanne kindlustada omas lõigus, et see Mamai kurgaani aitaks kaasa ka natukene selles lõigus, kus me olime seal vist niisugust ühtegi kapitaalset hoonet enam tervet ei olnud parajasti meie kohal oli üks niisugune, kui seda võib nimetada paar või midagi, metsatukk võiks, sellest tuli mõni puu veel terve. Ainult puud olid kõik juba nii maatasa tehtud, mingid suured kännud üleval. Zubkov kirjutas, et seal iga ruutmeetri peale tuli üle kahe tonni metalli, annab tunda tükk aega veel, seal olid ja torud ja meil meie see brigaad ja siis ruudud olid seal orgude kaldal siis ilmselt võib-olla need kaevikud jäätmates ja puudest ja nii edasi. Siis luureväeosas, seal kaugele ei olnud käia vaja. 500 600 meetrit kaugemal ei olnud. Kui augustis veel seal tanki see näha ei olnud, siis septembris juba sakslased teevad sinna tankid ja panid liikuvad kahurid ka seal ülesse. Nii laskevõimsus sakslaste poolt kasvas kuni novembrini siis augustis seal hakkas. Näed, et kus tuleb, aga seal tuleb sinule veel jääb kõrvale, see on väga raske, aga seal üldse nii üldsõja mõistes nii tagantjärgi mõtled järgi. Sakslane äkki tal oli eesmärgiks tulla Volgani välja, siis piirata see Stalingrad täitsa ära. Aga seda eesmärki sellel rindel, kus mina olin seal tema Volgani ei pääsenudki mee meepool ääres vähemalt. Neil päevil 40 aastat tagasi sündisid ka esimesed Stalingradi legendid, mis tegelikult ei olnudki legendid, vaid tõelised kangelaslood. Kes selles Volga linnas käinutest ei teaks näiteks Pavlovi maja, mille alles jäänud varemed meenutavad tänapäevani Stalingradi kaitsjate mehisust. See oli tavaline elumaja, mille oli purustanud vaenlase lennukipomm. Ja ühe rünnaku ajal vallutasid selle kui tähtsa tugipunkti sakslased. Neli nõukogude luurajat eesotsas seersant Yakov Pavloviga tungisid majja ning pärast tulist kähmlust kihutasid fašistid sealt välja. Saanud selle kohta Ta seersandilt ettekande otsustas polgukomandör Jelin maja muuta tugipunktiks ja lähetas Paavli appi. Miinipildurite rühma eesotsas leitnant Afanasjeviga. Hitlerlased püüdsid kõigest jõust maja tagasi saada. Siit jätkab nüüd seersant Yakov Pavlov ise. 58 päeva me kaitsesime üht maja üheksanda jaanuari nimelisel väljakul, mis praegu kannab Vladimir Iljitš Lenini nime. Meie kaitsta olnud maja pommitasid vaenlase lennukid ründasid vaenlase tankid. Lakkamatult lõhkesid meie ümber mürsud. Minutikski ei lakanud kuulipilduja, automaadi tärin. Väga raske oli. Meil ei jätkunud laskemoona, ei olnud toitu ega vett, kuid me ei andnud alla ega taganenud. Selle maja kaitsjate hulgas oli sõjamehi mitmest eri rahvusest. Kõik nad olid ühtviisi vaprad. Paljud neist langesid. Ma räägin ainult ühe maja kaitsmisest, aga kui palju oli Stalingradis niisuguseid maju? Niisuguseid rindelõike? Oli leitnant Sabolotni maja oli Veski number neli ja nõnda edasi. Kustumatu kuulsuse omandasid Mamai kurgaani kaitsjad ja legendaarseteks muutusid paljud vaprad sõjamehed. Nagu Aleksandr Matrossov kattis kommunistlik noor Ilja Karhanin oma kehaga vaenlase kuulipilduja, päästes sellega oma seltsimehed. 28. septembril kanti Stalingradi kaitsjate kuulsuse raamat tusse merelaevastiklase Mikhail Panikakha nimi, kes kaitses Groznõi act Jabri asulat. Noor sõjamees oli vaenlast tagasi tõrjudes ära kulutanud kõik oma granaadid kuid lähenes tank. Panikakha haaras pudeli süütevedelikuga, et visata see ründava sõjamasina pihta. Hetkel, kui ta käsipudeliga oli viskevalmis ülestõstetud tabas pudelit vaenlase kuul süütesegu valgus sõjamehe riietele ja süttis. Põlema. Võtnud uue pudeli, tormas ta kui leegitsev tõrvik vaenlasele vastu. Viskas pudeli mootori jahutusresti avasse. Tõusis tohutu tulesammas. Mikhail Panikakha tõi ohvriks oma noore elu, teda on võrreldud Maksim Gorki ühe loo kangelasega, kes teiste inimeste õnne nimel põletas ära oma südame. Kuid Stalingradi kangelaslugu jätkus. Ees olid oktoober, november, detsember, jaanuar veel rohkem kui 100 päeva raskeid heitlusi. Olnut ei saa olematuks teha. 40 aastat tagasi septembris 1942 leidsid aset traagilised sündmused mille kõikeselgitataks üldnimeks on muutunud kohanimi Kalevi-Liiva. Selles Põhja-Eesti rannikulähedase männimetsa liivalohus, mis rahvapärimustes on seotud muinaskangelase Kalevipoja nimega saatsid eesti kodanlikud natsionalistid korda oma paljude kuritegude seas ühe jälestatavama. See oli massimõrv, mille ohvriks langesid tuhanded mehed, naised ja lapsed, kes olid ära küüditatud oma kodudest Tšehhoslovakkias, Poolas ja Saksamaal. Kuldse sügise alguses, viiendal septembril 1942 saabus Raasiku raudteejaama ešelon Tšehhoslovakkiast vagunites umbes 1500 inimest, kellele teele asudes oli teatatud, et nad paigutatakse kuni sõja lõpuni uude elukohta elama. Kui nad pärast pikka teekonda Raasiku jaama perroonile astusid, ümbritses neid püssimeeste tihe ahelik, keda kamandasid Eesti julgeolekupolitseiülem Ain-Ervin Mere, Jägala koonduslaagri komandant Aleksander Laak, tema abi Ralf Gerretz ja oma kaitsetuusad. Saabunute hulgast eraldati teatav arv nooremaid inimesi, ülejäänud käsutati jaama juures ootavatesse, sinistesse, autobussidesse. Siit jätkab nüüd Tšehhoslovakkia Sotsialistliku vabariigi kodanik Ita Mašova. Mina sattusin noorte, tervete tütarlaste ja noormeeste rühma. Olin tollal 20 aastane. Meid oli 100 inimest, ülejäänud vangid, nende hulgas ka minu vanemad, jäid veel jaama, kui meid noori aeti veoautodele. Meenutan valuga oma isa sõnu, kes hüüdis mulle sel hetkel, kui ronisin autosse, hoia meile kohta. Siis ma ei aimanudki, et need olid viimsed, sõnad, mis ma temalt kuulen. Et pilk minu vanematele, kes seisid perroonil, oli viimne pilk neile ja ma ei näinud neid enam kunagi. Elis Kamukova. Kohvrid laaditi suurte veoautodele. Mina olin nende hulgas, kellel kästi neid asju laadida. Minu mees abistas mind veel. Kui auto oli täis, heideti mind eestlaste käsul juba liikuvale autole. Seal istus neli noort tütarlast. Sõitsin nendega koos pagasi autoga Raasikult ära. Meiega istus autos neli saksa vormis Eesti valvurit, kellel kaelas automaadid. Umbes pärast pooletunnist sõitu peatus auto tiheda metsa keskel Jägala laagri okastraadi. Tagalaager koosnes neljast ilma akendeta poollagunenud barakist. Ümberringi oli okastraat ja valvetornid, igaühes neist Eesti tunnimehed, kes kogu aeg ähvardasid meid maha lasta. Need politseinikud, päris noored mehed karjusid meie peale, kuradi kurat, ruttu, ruttu. Neid sõnu mäletan ma hästi ka praegu. Laagrisse kogunes meid ligikaudu 60 tütarlast. Mehed, kes olid meie rühmas, elasid eemal ja meid ei lubatud nendega kohtuda. Terve päeva ootasime ülejäänud inimesi, meie transpordist, oma vanemaid, vendi ja õdesid. Kui küsisime, kus nad on, öeldi, et nendest on hästi hoolitsetud, et nad töötavad soojas ja kergetel töödel. Kõik need, keda laagrisse oodati, mõrvati sellesama septembrikuu viiendal päeval Kalevi-Liival. 1961. aasta märtsis osalesin ajakirjanikuna kohtuprotsessil, kus süüaluste pingis istusid Kalevi-Liiva, Jägala ja veel mitmete paikade mõrtsukad Ralf Cervest ja Jaan Viik. Süüpink pidanuks olema pikem, kuid pea mõrtsuka. Ain-Ervin Mere olid inglise võimud oma kaitse alla võtnud. Endine laagriülem ja lastetapja Aleksander Laak aga oli õiglase kohtumõistmise eest hirmu tundes oma pea ise silmusesse pistnud. Need olid kohutavad tunnistused, mida protsessi päevil tuli kuulda. Tunnistajate hulgas oli neid, kes olid näinud, kuidas bussid õnnetutega Kalev-Liivale suundusid. Oli bussijuhte, kes pidid rooli hoidma. Oli inimesi, kes kuulsid pauke ja tapetute karjeid aga oli ka neid, kes sel päeval püssiga Kalevi-Liival olid olnud. Kui küüniliselt seletas Ralf Gerretz, et tema oli üks neid, kes surmale määratuid sundis lahti riietuma ja nendelt kõik väärtasjad ära võttis. Alasti inimesed sunniti valmis kaevatud auku pikali heitma, et mõrvarid saaksid neid augu kaldalt rahulikult tulistada. Üks agaramaid tapjaid oli Aleksander Laak, kes varrukad üles kääritud trampis oma saabastega veriste inimkehade hunnikus. Nii kordus see mitu korda. Septembrikuu keskpaigas jõudis Raasiku jaama uus ešelon, seekord õnnetutega Poolast ja Saksamaalt. Jällegi enamus Kalevi-Liivale väike grupp Jägala laagrisse. Kalevi-Liival tapeti ka bussitäis mustlaslapsi ja Jägala laagrisse saadetuist lõpetas enamik oma elutee Kalevi-Liival. Seda pärast ebainimlikke mõnitusi. Oli ju Laakil ja kompaniil tavaks oma orgia õhtuteks vangide hulgast välja valida noori tütarlapsi, kes kunagi enam laagrisse tagasi ei tulnud. Ühtekokku maeti Kalevi-Liiva luidetesse üle 5000 inimese. See on üks osa 125-st 1000-st inimesest, kes okupatsiooniaastail Eesti territooriumil mõrvati. Kalevi-Liiva 5000 on osa kuuest miljonist, keda fašistid hävitasid oma rassi seaduste põhjal. Ja eesti kodanlikud natsionalistid, kes olid paljude veriste tragöödiate peategelased. Kas nad olid ainult käsutäitjad, nagu pärast sõda on ennast selleks paljud püüdnud valetada? Meenub kahekõne kuuldud 1961. aasta kohtuprotsessi kuluaarides. Üks vanem mees kurtis teisele. Mere ja Laaki taolised on ära häbistanud kogu Eesti rahva. See ei ole õige, väitis teine vastu. Nad ei ole mingid eestlased, sest fašistil ei ole rahvust. Teda ei pea omaks ükski rahvas. Neofašistid Lääne-Saksamaal ja mujal maailmas püüavad kinnitada, et fašism olevat veendumus olevat. Maailmavaade. Kas Mere Laak, Gerretz ja teised nendetaolised mõrvarid vanakesi naisi ja lapsi veendumuste sunnil tapsid? Kuulake mida räägib Jägala laagri komandandi autojuht Maran. Kui need lilled ja kõik olid sorteeritud sihiks laupäeva õhta, mina pidin veel Tallinna sõitma, aga Laak ütles, et ei, et et meie läheme Haapsalusse, siis tema laadis tähendab see laupäeva õhta 20 kohvrit sinna auto sisse ja siis tuli Gerretz ka kaasa. Laak ja Gerretz, siis sõitsime Haapsalu Haapsalu tema oma kodusse. Eks seal oli kõiksugu kulda, briljanti ja ja kalliskivisi ja kellasid. Rikastumine oma ohvrite arvel seegi oli fašistide üks tunnusjooni ja eeskuju andis fašistlik riik. Ütleme vaid niipalju, et 1942. aastal alanud juudi rahvusest kodanike massilise hävitamise aktsioon tõi ühe aastaga fašistliku Saksamaa riigikassasse üle nelja ja poole miljardi marga eest väärtusi, mis pandi teenima hitlerliku sõjamasina. Vajadusi. Jõuti tappa kuus miljonit juuti, kavas oli hävitada veel viis miljonit. Hävitada kavatseti ka vähemalt 30 miljonit slaavlast. Ka enamus Baltikumi elanikest kuulus hävitamisele. Täna 40 aastat tagasi oli sellega juba algust tehtud. Meie saates esinenud Kitamašova ja Elis Kamukova olid kaks 25-st, kes elasid sõja lõpuni. Aga Raasikule saabus nende ešeloniga ju 1500 inimest. Teie arvatavasti annate meile andeks, et esimesed eestikeelsed sõnad, mis me selgeks õppisime, olid palun leiba meie vangimaja. Tšehhoslovakkia. Meie palveid kuuldi teie kustutasite meie nälga ja toetasite meid lahkete sõnadega. Te uskusite ja lootsite, samuti nagu meie sellest hoolimata, et surm seisis alati meie kõrval. Kõige raskem oli meil lõpututel pikkadel õhtutel. Mälestused ja igatsus olid mõnikord väljakannatamatumad kui kurnav raske tööpäeval ja kõik ülejäänud kannatused. Meid aitasid siis meie laulud. Ja mulle jäi meelde üks ilus laul, kaugel kaugel, kus on minu kodu. Sõjasarve hüüd emasse, lahingratsu kannustades lähevad mehed sõjateele kaugelt rajalt kodu poole vastu vaenuvägedele. Ei ole ees kerged teed ootamas, lahedat eluda. Ees on suured heitlemised, surmatuule tuiskamised. Aga kodu kutsub meest vaenuväge hajutama, kodu mulda vabastama. Aeg oli jõudnud juba nii kaugele, et Eesti sõjameest ootas ees sõjasõit. Kaunis Uurali suvi hakkas selja taha jääma. Murelikud rindeteated Volga lähistelt erutasid kõiki ja sundisid mõtlema sellele, et juba oleks aeg ka ise heitlustes kaasa lüüa. Kas oldi selleks valmis? Kuigi oli olnud sõjaolude kohta erakordselt pikk ettevalmistusaeg. Et esimesena läks liikvele seitsmes laskurdiviis räägimegi täna just selle diviisi meestest. Oma meenutustega on abistamas erupolkovnik Harry Lessel ja erumajor Andrei Ugand. Mida oli andnud meestele väljaõppeaeg, alustab Harri Lessel. Kui nad tulid meie seitsmendasse diviisi, see oli jaanuarikuu, see oli veebruarikuu ka veel märtsis saime täiendust, nad olid väga viletsas seisukorras nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Nad tulid peamiselt tööpataljonidest. Kaltsudes olid nad riides, väga palju oli haigeid. Ja selline meeleolu oli äärmiselt pessimistlik. Ja siin peab nüüd au andma just meie poliitkoosseisule kes küllalt lühikese aja jooksul suutis seda meeleolu kardinaalselt murda. Inimesed hakkasid nägema perspektiive. Nad nägid, milleks neid koondati ja teineteisele otsa vaadates nad praktiliselt kogesid. Kuidas toimus, sisemine muutus? Inimestes Ma siin jaanuarikuus 1942. Võtsin korduvalt vastu inimesi meie lähemas raudteejaamas, mäletan, kui põrnitsevalt nad otsa vaatasid ja sõna ei saanud nad suust välja. Augustikuus, kui me hakkasime lahkuma oma sünnipaigast, oli pilt hoopis midagi muud. Jätkab Andrei Ugand, iga mees sai ennast korralikult puhtaks küürida, sai korralikult korralik pesu ja munder tena selga. Juba see oli meeleolu tõstmise üks põhilisi tegureid, eneseväärikus tõusis, tähendab eneseväärikus ja nagu tähendab nii üksteise üksteise juba silmitsemine, see tõi ka tänabjektsel elamuse. Vaadati, tähendab, et ahah, ta on ikka tähendab nii sõjamehe moodi juba näeb välja. Ja tekkisid siin juba igasugused naljad ja tähendab ja nii edasi ja nii edasi, sest varem tähendab ju nisukest meeleolu ei saanudki enam tekkida. Koduloomadest said lahti ja looja kõige tähtsam muidugi see munder oli soe ja ühtlasi soe tuba oli, ehkki see oli muldonni seal, pidevalt on küljes ahi. Nii sai ennast kuivatada, kui õppusel märjaks sai. Meie kütsime oma muldonne kasepuudega. Kasepuud kasvasid ümberringi ja kasepuid käidi hankimas. Ja huvitav oli vaadata kevadel, kui lumi oli ära läinud, aga lumi oli seal väga paks. Kõik kännud olid rinna kõrgused, sest ta oli lumepinnalt olid maha saetud. Kevadel tuli meil teha uus kampaania ja kännud kändudele anda siiski. Kaunistamisega tegeleti pallu, seda esteetilist meelt kujundati. Polkude laagripaigad kujunesid kevadel 40000 92. aastal. Sealt olid esimesed kogemused ja hiljem ka meie välilaagrid. Olid nad siis Ohveti järve ääres olid nad kuskil mujal. Iga allüksus hoolitses selle eest, et see välised sisemiselt oleks ta kujundatud omanäoliselt. Kuni maikuuni olime meie tagala pajukil. Tubaka varustamist Meie väeosad õige varsti hakkasid pidama kontakti lähedal oleva kolhoosiga. Seal tegime ühte teist tööd anti pisut juurde meile. Kuid see tõsine murrang toimus pärast Kliment Vorošilovi külaskäiku maikuu alguses. Pärast tema külaskäiku viidi meid tagalas, olles juba üle ründepajukile. See oli selline olukord, mida teised väeosad meie teada tunda ei saanud. Mis puutub üldse söömisse, mina olin kogu aeg meestega koos, ise, ega algul ei olnudki nii häda selle söömisega, sest ka meditsiiniline personal vaatas, et ennast söögiga liiga liiga ei tehta ja nii edasi. Üks asi ja teiseks vähehaaval inimene kosus. Aga mis puutub jah, tubakanälga, see oli küll suur ja siin mõnigi tähendab, ohverdas oma oma osa oma leivast ja, ja eriti suhkrust täna selleks, et oma nii suitsetamise nälga rahuldada. Ja eks omajagu probleeme tekitas seegi, et tõelisi relvi tuli kaua oodata. Siin muuseas jällegi ma pean tulema tagasi meie poliittöötajate niisuguse sihikindlale tööle sest algusel need puust püssid ja kuulipildujad, need võeti ju naljatoonis vastu. Mänguasjad olid, kuid siiski jõudsime ühiste pingutustega nii kaugele, et nendesse pseudorelvadesse vaadati hiljem kui päris relvale püssid, hakitati, kuidas vaja oli ja tehti kõik, nii nagu suht suhted, nii nagu relvadesse. Üheksandal augustil 1942 andis 249. diviis vandetõotuse. Samal ajal aga asus vanem veli seitsmes diviis. Juba ratastele. Algas uus periood diviisi sõjameeste elus. Ei teil väga kiire. Meie kaksteistkümmend diviisi ešeloni läbisid maa meie sünnirajoonist üle Kaasani ja Arzamassi Moskva lähistele vaid viie ööpäevaga 300 kilomeetrit ööpäevas. Meie paiknesime Jegoriski lääne ja edela servadele välilaagritesse välja sõites me teadsime, et me sõidame tegev armeesse kuid sihtkohta meie ei teadnud. Hiljem selgus, et Neid taheti viia hoopis kaugemale sest kaks ešeloni jõudsid Valogolamskisse ja nad pöördusid sealt siis hiljem tagasi. Vast selleks ajaks oli küpsenud juba otsus meie kahest diviisist moodustada korpus ja juba lahingusse viia siis meie Eesti rahvusväeosad korpuse koosseisus, mitte eraldi diviisidena pärast meid Moskva lähistele. Kolomna rajooni tuli kaks 49-st diviis. Ja vot see septembrikuu siis oligi meil tõsiseks õppuse kuuks. Siin oli pearõhk pandud. Ja kriisiõppustele, kusjuures saime ka pisut maitsta koostööd tankidega, need olid juurde antud teistest väeosadest. Me tegi, tegelesime siis pealetungi lahingutega kaitselahingutega jälitamise operatsioonidega. Puudusena võiks öelda seda, et meie Eestigi teemat ei pühendanud tugevasti kindlustatud vastase kaitsepositsiooni läbimurdmiseks. Ka ründegrupi gruppide tööd meie ei käsitlenud. Ja hiljem tuli see õppus lahing veel läbi teha juba Velikije Lukis lahinguväljal ja hoopis kallima hinnaga, kui seda oleks võinud teha tagalas. Tol ajal mina olin kolmesajandas laskurpolgus esimeses pataljonis roodu komandöri asetäitja ja mulle just meenuvad need õppused, mis toimusid Jegolevski lähistel. Eriti seetõttu, et sellest võtsid osa just kõik nii volikogu ka diviisi üksused. Ja kui näiteks oli õppused tankidega siis diviisi komandör alati oli nende õppuste juures ja jälgis tähelepanelikult, kuidas võitlejad üldse oskavad ja kasutavad tanki eeliseid. Tanke kasutati, tähendab, eks ole, pealetungi tähendab momentide väljaõppeks. Et anda võitlejatele kogemusi, mismoodi tähendab tankide järele tähendab rünnakule vastase positsioonidele minna. Jegorjevski ümbruses. Raske maastik ja selle tõttu olid need õppused võrdlemisi nii pingelised, samal ajal ka tuli, tuli varjumise peale mõelda. Ja ühtlasi tähendab kõiki neid taktikalisi võtteid ja laskeasendeid ja nii edasi läbi proovida ja ka komandöride nõudlikus oli tunduvalt tõusnud. Jegorjevskisse jõudis. Teade korpuse moodustamise kohta teatavasti olid Eestimaa Kommunistliku bolševike partei keskkomitee ja Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu juba maikuus 1942 pöördunud NSV Liidu riikliku kaitsekomitee poole sellekohase palvega andes sellele suure sõjalise ja poliitilise kaalu. Ja 25. septembril 1942 andiski NSV Liidu riigikaitse rahvakomissariaat välja direktiivi kaheksanda Eesti laskurkorpuse formeerimiseks. Sellest kuupäevast sai korpuse sünnipäev. Toimusid väga tõsised muudatused juhtivas koosseisust. Korpuse komandöriks lahkus kindral Pärn. Komissarina läks temaga kaasa polkovnik Pusta. Meie 300., laskurpolgu komandör polkovnik Lukas edutati korpuse staabiülemaks. Meie 354. laskurpolgu komandör polkovnik saueselg läks 249. laskurdiviisi komandöriks. Meie diviisi tuli komandöriks 249.-st diviisist polkovnik Vassil. Karl Allikas oli ka muudatusi polkude juhtimisel. Pidulikuks päevaks kujunes üheksas oktoober 1942. Seltsimees Mironov andis meile üle punalipud Nende lippudega. Me käisime siis kogu oma lahingtee läbilipud üleandmise paraadil. Jegorjevskis. Loeti ette Mihhail Ivanovitš Kalinini kiri. Meie võitlejatele. Tahaksin väga, et minu noorusaastate kaasmaalased kinnitaksid lahinguväljadel oma oskust, uljust ja vaprust võitluses eesti rahva vabastamise eest fašistlikust orjusest. Et Eesti diviisi võitlejate relv omandaks aukoha punaarmee lahingutes saksa orjastajatega. Need olid sõnad, mis läksid meie võitlejate südametesse. Me olime kindlad, et me siiski Kalinini soovi täitsime. Mõned read nüüd juba korpuse kroonikast. Kuuendal oktoobril 1942 arvati kaheksas eesti laskurkorpus kõrgema ülemjuhatuse reservi. 13. oktoobril anti korpusele käsk paikneda ümber Kalinini rindele. Oktoobripäevade kohta võiks veel nimetada seda, et siis muudeti ära. Komissaride instituut, endised komissarid muudeti nüüd poliit asetäitjateks. Ja see muidugi väeosade moti väekoondise juhtimisele andis ka oma kindla pitseri. Komandöride vastutus kahtlemata suurenes. Kuid täna, 40 aastat tagasi oli diviis veel Jegorjevskis oma igapäevase tegevuse juures ja küllap vabal ajal sugenes läbikäimist ka kohalike elanikega. Läbikäimist oli päris palju ja need suhted kujunesid algusest peale väga südamlikud, eks. Meil täidlus tegevus oli ju ka sel ajal päris hästi levinud. Käisid ju meil kah külas kunstiansamblid ja meie puhkekodus ja teistes suuremates ruumides korraldati päris palju selliseid kokkusaamisi, kus me vahetult suhtlesime Jegorjevski linna elanikega, sõjamehed said siis ka üle hulga aja tütarlastega tantsida, noh eks meil omal oli ka naisi päris hulk. Iga mehe jaoks ikka iga mehe jaoks jätkunud muidugi. Aga seda tantsuperet andis Jegorjevsk meile kõvasti. Ja mõnigi jättis võib-olla oma südame sinna. Võib-olla tõesti. 19. septembril 1942 oli jõudnud pärastlõunasse suure isamaasõja, 455. päev. Kui palju lahingu päevi veel ees ootas, seda ei teadnud keegi. Kogu rahvas oli veendunud. Meie võitlus on õiglane, meie võidame.