Nad tulid põldu vaatama, olid kahekesi vana ja noorpäev, oli juba kõrges taevas ja olid veel kollased kõrre okkad. Suure sammulitämp. Väike kargas nagu noor hirv, vanem kummardas kangeks jäänud pea maa poole ja tõstis üles maha jäänud viljapea. Sa, poiss, austa leiba nagu oma ema ja isa õpetas sügis kevadet. Tark sügispere istub lauda ja igaüks saab suure tüki leiba. See on püha söömaaeg. Laual on uudseleib. Leib on inimese kõige kallim vara. Leiva hinda kopikatega ei mõõda. Seed meil leib odavalt müüakse, ei tähenda veel, et seda odavalt saadakse. Leivapäts, siis on koostöö, mida on teinud mitte üksnes põllumees, vaid ka kaevur, metallurg, konstruktor, keemik, masinaehitaja, kogu töölisklass, kogu ühiskond. Need on mõtted, mis tõid meid Urali matkal sealsete põllumeeste juurde. Sügist teisel pool orale on lühike iga päev, iga tund, võib-olla, et iga minut on arvel. Keegi ei või ette teada. Ehk on täna viimane lumeta päev. Sovhoosi kontoris on nagu diviisi staabis. Telefonid helisevad, kord tuleb üks kord teine brigadir olukorrast ette kandma. Töö nagu lahing, kus kõik kiud on viimseni arvel, kus kaine arvestus ja julge pealehakkamine otsustavat palju. Hetkel ei ole pererahval meie jaoks aega. Jutt sai räägitud aga igatses kohe-kohe natukene ikka ikka. Oskar pajupuu on sovhoosi direktori asetäitja ma õigesti ütlen, eks ole jah. Praegu on sügisene aeg viljakoristamine. Kuidas teie saagid on, kas olete rahul? Tänavu aastal said nii-ütelda, et päris heas kartulid, mis on meil 1000 hektari, kartulid, peame saama nii 14 tonni hektarist, see, seda plaan on 12 tonni, 100 hektarit. Nii et seal rohkem plaani, teravilja peame saama ka rohkem, mis on plaanis saada rohkem, kahtekümne tsenterit tuleb vällja keskmisest hektarist. Ma kuulsin, et ühes osakonnas on nisu isegi kuni 30 tsentnerit hektarisaak on see ikka reaalne? Ja esimese osakonnas meil on nisu pandud, siis tuleb, vällasid, peab, tuleb välja rohkem 30 tsentnerit hektarilt. See on meil meie kohta on niimoodi hea saak, muidugi. No seal mitte ainult teie kohta hea saaks, on üldse hea saak, kõva saak. Mida on vaja nii põllumehel teha, et Uurali tingimustes head saaki saada? Need saladus on töö. Kähku tööle kõik õieti ära ja töötavad hästi, siis peab, saatis, ikka, saab. Erinevate inimeste koostööd organiseerida pole sugugi lihtne eriti kui arvestada, et inimesed on erinevatest rahvustest. Tegemist on erinevate tavadega traditsioonidega mis neid kõiki pühendad. Vladimir Seeberg direktor avaldab oma arvamust selles asjas. Tere, võite eesti keeles öelda tere ja head aega ja kõik, suur tänu, kuidas vaade vapraine? Kui mäe Andres teistel oma põldu karjamaad ja lauta näitama läks, polnud tal vaja hobust ette rakendada, käidi niisama piibud suus ja tuldi varsti toa juurde tagasi. Palju siis ühel perel seda Maar asukest ikka on. Andrese ajad on möödas, ka inimesed on teised. Aga tööd tehakse ikka sama visadusega. Ainult et töö ei tapa enam tegijat. Nüüd on masinate ajad. Kulla surne, sovhoosi direktor oma majapidamist näitas, võttis sära mitu head tundi. Panime siis kasvuhoone ukse hoolikalt kinni, vahepeal oli hakanud lund sadama ja istusime jälle autosse. Keskusse, ütles direktori juhile. Lasurnai taevassinine, ilus nimi. Miks teie sovhoosi nii hüütakse? Ah miks kohe näete. Ja paari minuti pärast, Me nägime taevassinist, järve järv oligi direktori vastus. Järv ja sovhoos kuuluvad ühte ja neil on üks nimi. Taamal paistis linn, seal sovhoosi keskus. Keskus nagu linn suurte majade, tänavate, kaupluste ja kõige muuga, mis moodsa linna juurde kuulub. Ja need ei ole enam Andrese ajad. Ei tea, mis ta ütleks, kui näeks, kuidas praegu maamees elab. Vist ei usuks. Aga nii see ometi on. See olla surni, sovhoosi tõde. Tõde, mida väärid näidata ka teistele maketla surmi sovhoosi keskusest kui parimast omataoliste hulgas on üles seatud Moskvas rahvamajanduse saavutuste näitusel. Kui sovhoosi põldude vahet Ta on ligi 40 kilomeetrit, siis pole sugugi kerge operatiivselt juhtida. Näib, et suured kaugused on siinset rahvast pannud pead murdma sidepidamise vahendite üle. Nii on praegugi. Direktori autost võetakse ühenduskeskuse ja teiste osakondadega. Vanasti aeti kartulit kuhja ja kaeti õlgedega või siis viidi reha alla, kui see oleks nii palju ruumi juhtus olema. Ja oligi kogu tarkus. Eks nii tehtaval praegugi, aga see on ikka rohkem hädaabinõu. Olen põllumajanduses üsna vilets asjatundja, aga niisugust kartulihoidjat nagu lasurmi sovhoosis on Pole vist mitte kõike head ja matki inimesed näinud. Nii suur on see, et kolmetonnine kallur kaob sisse kui armetu mängukann. Saak on siin tänavu hea, ilusad suured kartulid on, kartulit on tööd. Autode vooril pole näha lõppu. Aga inimesi on hoidlas vaid kaks. Rohkem pole vajagi. Masinat sorteerivad kartulid ja panevad nad suurtesse kuhjadesse. Seisaks ja vaataks veel kaua, aga direktor ütleb, et peame minema, meid oodatakse juba eemalt. Paistab, et klubi juures on palju rahvast. Kuidas teie nimi on? Bachmann Bachmann, alma alma Bachmann, seal lehte lehtel Julie tera tera kiine. Falkinded, Anna ja teie olete Jaan uisk. See on hea, kui õpilane õpetajat kiidab, on hea tunne, eks ikka, ja igalühel on heaaegse, oh seda ikka. Selleks 20 tohter, tiba ära õpetatud ja mangroovi. Neli viis agronoomi zootehnikuid on. Teie õpilasi töötab väga paljudes paikades, mitte ainult ringiklubi juhataja, kõik minu koolilapsed, kõik teie ja kõigile olete mõne Eesti laulu ka õpetanud? Mehed panevad, teevad naistele kontserte. Igaks kaheksandaks märtsiks teevad mehed naistele suure kontserdi, kus ainult mehed astuvad osa, mõni on seal naiste osa, paneme riided selga, tantsime tantsusid. Naised on muidugi õnnelikud, õnnelikud ikka lehtedest pannakse artikleid ülesse ja avaldakse tänu. Ah, niisugune vigur on teil siin, selge siis? Jah. Aga muidu on teie majand ju väga tugev inimesed, tähendab, on töökad, siin töötavad ikka. Meil on palunud läksi korje ja oblastis korjavad nii kolm 400 tsentneri Cucurusi hektarilt 27 hektari 27 tsentneri nisu hektarilt ja Neerun rajoonis joodud siis suuremat saavutust. Kas teil lapsepõlve eestimaad, mäletad, et juba lapsepõlve eestimaad müksime voolust? Oli muutunud kindlasti mu, mis on muutunud nii palju valu aga millegipärast puhatundeid. Mille poolest tele-Uural Uural meeldib teile, mille poolest? Möödus selle poolest, et see koht oli minul meeldiv ja siis 29. aastal, kui organiseerimisel selles mõttes kolhoosi, siis tulin siia, muidu elasime honski seal. Seal meid oli terve Valduri eestlased. Nii et ma ei oska küll vene tööd. Vanemicalhoose selles endas kannab esitus ei olnud sinna rohkem kui neli neli peret ja ja siis me kirjutasime Eesti ajalehte Siberi Novosibirskis last. Terdunu sõna, organiseeritus kolhoosis hakkas meile nutma tulema. 38, sellel? Ei taha. Aga mis nimi, kas te mäletate, mis nimega see Eesti ajaleht oli? See onu sõber teada Siberi Teaduste ja ka teil järsku mõnda numbrit alles pole? Ei ole? Ma kuulsin siin üks eesti laul jälle. Niimoodi vaikselt läks. Mis lause oli meil ka seda valgu kurtus, viletsus, vanadus sai murelapsepõlve mälestusi, jälg ei sure. Minul oli. Uibo laul õrnoga üheksat vaprad vennad, kallid kaevuks, kuidas tõstja teate, muistsed vaimult vaara valmiksid? Muiste vaimu Ta haarab, ei näeks, laulma ei hakka. Tuletati meelde ja, ja kuna selle vanahaiglana lange uuesti, mina ei tunne ära, kuidas. LED käivood, praad. Järgmine laulupidu tuleks laevas teha siin. Tee agu kodus, aga kui te nüüd võrdleksite põllumehe tööd siin ja Eestis milles on vahe, aga minu meelest, kes siin on kergem töötada, kui Eestis lehti näinud pole käinud? Ei ole käinud. Ja te olete käinud, olen käinud, siis te saate võrrelda sellepärast et seal on yldse külma. Aga meil on siin, meil on musta mullamaa rohkem, meil on kirgendi Nelbelite kivide kandmist, mis seal on, mis aastal te olete sündinud seitsmendal 1907 ja teie vanemad olid juba jazzi tulivad, teevad mind viie kuuse siia, miks rändasin siia Novosibirski oblastisse meie Siberis olema ja, ja siis nüüd elasin 24 aastani seal Novosibirski oblastis, siis tulime siia Klavasse. Siin olen ma juba 41 aastat elanud ja omad lapsed kasvatanud, kaks tükki on juba Eestis. Üks istub siin lehte on teine. Rehvi lapsed teevad kõvasti tööd, köik üks Väimis Cucurusevad, tema istub siin, üks tütar on Lütt. See ongi see kuulus ja, ja ma ei tea, kus ta on, kas õli oblasti, aga nii räägivad tiitel, aga need lapsed, kes kodus on, on poeg praegust meie vada, tuleb öelda, mis Annik ma ei oska, ei. Seal kehnaga safasid, Kehtna sovhoosi Stahli muidu autojuht, aga nüüd läks nii, et tuli seal olla, Mihhail tütar töötab Tallinna ligidal. Ehala vaid, kuidas mul läks meelest ära? Ehala, vaat seal sa näed, linnuvabrik mõtled enne kui saad ütelda välja. Teie nüüd siin teiste rahvaste esindajatega läbi saate, oi, me oleme harjunud, aga nüüd on meil kõiki sugus Tatari vehkisid ja kõigil ja räägite kõik vene keelt, muidugi jah, ja. Ja oskavad eesti keel nii ilus, puhas, anaaegne. Vanaaegne sellepärast vanemad rääkisid seda keele murrakut Tartust tulivad hakkasime. Mina olen sündinud Laiuse vallas ja kantküla seal, aga noh seal ligidal jah, Tallinna ja Tartut. Nüüd olete siin teiste rahvastega kokku saanud, siidi elab Oskar Lehe, Tatari toitu keeta ja saksa moodi leiba küpsetati, baskiirlaste lambaliha teha, kõike oskaks. Ei osk TTK oma putru. Mina olen selle käike, valmistab mulgikapsaid ja mulgikapsad ja nii kui ajaloost tal on eesti raamat, koskütti, kelmi kirjutas loo eestimaist laavast, siis vastallete leidsingi. No vaata, seal on veel minugi nimi üleval mailis Karli ja firma ja need, kes 30 aastat tagasi tema poeg mind meid vaatama sil, vaat mini kütika, Harry, tema on juriste Tallinnas, aga kas teil neid inimesi on ka nüüd käinud, kes sõja ajal siia sõjaaeg oligi? Jah, tema 14 poisikene, minul oli omal neid liustik ja nende kaks ja kõik olid söör, sunnikus. Kui olid need sõja ajalgi ära toitsid. Nii raske aeg oli raske muidugi, ja mul oli iseenesest viis tükki neid ja veiksed kõigi ja väga raske oli, ma olin ise ferma juhataja kõvade töödes ja nyyd evakueeritud tänu neile, need tekivad kah, aitas, aitasid väga hästi neid. Ja neid oli väga palju, siis saatsime neid sinna balandinanud Mil kutsuda, siis seal on mägi ülesse minna linna siis saatsime neid sinna kõike ära kevade, kui anti neile luba tagasi minna. Katarri siis tuli nagu Svernasti siia käima noortel kamandieerikus siis emal tellis, muidugi nad on juba vanad, et minna vaadata meie vana teril, mis tuli sülest tuli tuppa, tere tädi ja telekas ja siis ma küsisin, et kes sa oled ja tema ütles, et kas te tunnete mind, ma ütlesin, ei, seda Abimikuma küll ei tunne. Kütti karrit ka ei tunne, mõtlesin, et Stahli siis 14 aastane poisike taas ei olnud, seda oleks vastav õppega. Muidugi leib sees, istusime laua taga, sõin, rääkisime kõik oma, no lapsepõlves on väga meeles temal kõik, siis laava eluaastane ja siis tuletas meelde, et see on teie, siis käisime kõik need teised õed läbi ja ja siis käis lehte poolia Lonni pool ja siis ütles, et nüüd olen nagu õdede pool, käin keskel, oli tekkinud Giorgi oli minu poole korterisse, on Tallinnas praegultki töötada. Kas teil neid kauri, kes siit sõtta läksid ja oli paljud, paljud paljud ja nad tulivad olivad mõne aja siin ja nii läksivad jälle randile? Aga siis saatsime eesrindele, kus sõjavarustust Töötasin kassiiriksincadsaatoriks, igas on raha ja raha paarilisi möödumas koos, kui pangad on mu kõik tuttavad. Teiega Pealt tutvust pidav. Rõnga ära, mis need kõige suuremad rahad liiguvad? Akwellaliilus laulda jääga, kuulutan. Ja see oli üks nii kurb laul. Helje. Koidula laulja vana veel, kui ta viimast laulu luulet Data selle laulu sööria näiteks Urblaarsemereni lahkumisega. Alaneb suuga jäägi pind, on see? Laavat juba laevas laul, laul, laevast tinginud laul. Tead, see on nii pikk laulja. Aga see pretsedaatil oli meil kapoti pretetajatel ja selle laulu ja mee laulsime, terve tee, ajalugu on siin laulu sees jah lõikuda, siis hakkas ja kuidas, mis kuulda, organiseeriti, ega poes ja kui palju olen töötanud siis, kui kaks 20 aasta juubelit midagigi, laulsime? 40 idasimegi jälle laussõda, on lauluse kõik? Jah, kuidas töötasid meil ässasid plikad kõik härgadega ja teised kõik variandid ja köitan selles lauses. Kunila surnurahvas uudseleivapidu peab, oleme meie juba kodus tagasi. Aga leib on meil kõigil üks ja töö, mis leiva annab, liidab ka kõige kaugemaid. Kõiki meie liidus.