Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Saade kannab pealkirja Betti Alveri viimane sõnavõtt, Nobeli kõne kavand. Ajakirjas keel ja kirjandus ilmus 2000 seitsmeteistkümnendal aastal haruldane dokument. Betti Alveri Nobeli kõne kavand aastast 1988. Nobeli kirjandusauhinnateema on talendikaid Eesti Kirjanike ju korduvalt riivanud. Nende märkmete väärtust ja väge süvendab teadmine, et Betti Alver haruharva oma loomingut saati siis elusaatust avalikkusega jagas. Seda kõnekam oli, on, saab ja jääb olema. Alveri luule ilm. Betti Alver sündis 23. novembril 1906 ja lahkus 19. juunil 1989. Nõnda kujunesid 46 sedelit märkmetega Nobeli kõne tarvis kirja pandud suvel ja sügisel 1988. Üksiti Betti Alveri vaimseks Testamendiks. Kirjandusteadlase Kristi Mets publikatsioon 2000 seitsmeteistkümnenda aasta Keeles ja Kirjanduses kannabki pealkirja selgituseks Betti Alveri viimasele sõnavõtule. Kuulame nüüd Kristi metsade kommentaari. Betti Alveri luulekogu, mille koostamisest tema jutt algab, on 2000 seitsmeteistkümnendal aastal ilmunud oma juur. Paar aastat tagasi tegi Kirjastus Tänapäev mulle ettepaneku koostada Betti Alveri luulekogu, mis oleks teistsugune. Ma mõtlesin, mis see teistsugune siis on. Algul oli mõte, et proovin näidata Betti Alveri loodusluuletuste kaudu aga kui ma siis tema luuletusi üle vaatama ka siin, siis tuli välja, et see ei mängi. Et Betti Alveri tika otsesõnu loodusluuletajaks teha ei saa. Ja mida rohkem ma luuletusi lugesin, seda enam sai selgeks, et see tuleb niisugune elulooline valik. Betti Alveri elulugu luuletuste kaudu. Ja võtsin oma kogumikku aluseks Betti Alveri enda koostatud viimase luuletuskogu üle aegade. Assam olla. Ja avastasin, seal on mõned kirjakomistused või trükivead. Igaljuhul läksin ma kultuuriloolise arhiivihoidlasse ja hakkasin neid materjale vaatama, et leida üles siis originaaltekst käsikiri. Ja siis sirvisin neid üle aegade osa malla mustand materjale ja seal jäi mulle silma, üks ümbrik on niisugune. Praegu ütleme A viis formaat kollakas pehmest paberist ümbrik peale oli Betti Alveri käega kirjutatud luule. 1988 august. Võtsin paberid välja, leidsin sealt erinevat formaati lehekesi. Osa märkmed oli tehtud veel nendele omaaegsetele või nõukogude aegsetele perioodiliste väljaannete tellimislehtedele. See oli ka väga põnev, sest Betti Alveri on ju niisugused värsid. Oma rumalat sõnad kirjutan ma ainult puhtale paberile. Igal juhul hakkasin ma neid märkmeid siis lugema. Neid sedeleid oli kokku 46. Ja siis ma olin täiesti rabatud, sest kõik see materjal, mis ma olen Betti Alveri kohta lugenud, on niisugune vaoshoitud. Neil lehtedel aga oli kirjas täiesti avatud tekst. Ta ei ole ka kusagil andnud oma elust Ta või oma loomingumeetodist pikemaid selgitusi, enese Eritlusi pihkimusi. Eriti päevikutes on ta kidakeelne. Kuna need märkmed olid viimase luuletuskogu materjalide hulgas, arvasin, et tegemist on mingisuguste selgitustega luuletuskogu juurde. Aga siis näen, et kaheksandal augustil 1988 on Betti Alver kirjutanud. Oleks armetu ja koomiline, kui mina ühe nii väikese rahva tundmatu suurele maailmale ja tema loojatele midagi suurt uut luule kohta öelda. See tekst pidi olema adresseeritud lugejale või kuulajale väljaspool Eestit. Muidugi, ma teadsin, et Betti Alver esitati Nobeli preemia kandidaadiks aga ma ei julgenud uskuda, et need need ongi need märkmed, mis olid vajalikud tänukõne jaoks. Igal juhul hakkasin ma siis uurima tema päevikuid, et leida sealt jälgi Nobeli preemia ja selle auhinna kohta. Nii ja siis ma hakkasin sirvima päevikuid. Ah, ja mis veel sellesse luuletus kogusse puutub, siis see kujuneski selliseks, et jah, seal ma siis püüdsin näidata Betti Alveri elulugu läbiluule, aga kõige selle juures huvitas mind ikkagi Betti Alver kui looja kui inimene. Ja ja ma otsisin kaua aega seda keskset, et teemat või mõtet või õieti Betti Alveri loomingu tuuma. Et milline on see liikumapanev jõud mis, mis looma paneb ja olles luuletusi lugenud, tundus mulle, et Betti Alver on eluaeg otsinud vastust küsimusele, kuidas olla inimene, kuidas jääda inimeseks, sellal kui elamise reeglid üha teisenevad ja teisenevad. Ja mulle tundus, et need märg med vastavad sellele küsimusele. Ja kui tuli päevakorrale küsimus, et need märkmed võiks avaldada, siis ma esialgu ka kahtlesin. Aga samas tundus mulle, et Ta, kui me tunneme seda materjali ja siis me mõistame Betti Alveri paremini. Ja siis me ehk suudame hoiduda väär Nendest tõlgendustest. Sest iga Loomingu tõlgendaja loeb ju ise ennast loomingusse sisse. Kui ma õigesti mäletan, siis Betti Alver kirjutas Voldemar Pansole et Ta luuletuse silmad ei näe kunagi kaugemale kui lugeja silmad. Ja sellepärast ma mõtlesin ka, et see elulooline materjal või niisugused dokumendid, kus autor endast räägib rohkem või ava meelsemalt kui kusagil mujal on väga oluline. Nii siinsed märkmed mis pärinevad 1988.-st aastast Betti Alveri elu lõpupäevilt on sündinud tema viimase luuletuskogu üle aegade assa malla järel hoovuses mille kohta on Karl muru öelnud, et see on kildhaaval valminud eluromaan. Need märkmed kujutavad endast tagasivaadet kogu elatud elule ja võtavad napis sõnastuses kokku selle valupunktid aga ka looja kreedo. Ja me võime neid märkmeid pidada Betti Alveri omalaadseks vaimseks Testamendiks. Betti Alver doteerib sageli oma loomingut. Ka kõnealused märkmed on hoolikalt dateeritud. Hiljem on ta neid rühmitanud, leidnud loole alguse ja lõpu ja ka keskse teema, mis tundub olevat mure laulikud Eestis. Aga olles need märkmed siis läbi lugenud pidasin ma oma ülesandeks välja selgitada, kas tõepoolest on tegemist märkmetega tänukõne jaoks. Nobeli preemia puhul. Ja Betti Alveri päevikuid sirvides leidsin, et esimene teade selle kohta pärineb juba 1987.-st aastast. Pühapäeval, esimesel novembril 1987 Betti Alver päevikusse märkinud meeletu kiri Anne-Malle Hallikult Nobeli preemia. Annemale halliku kiri on kultuuriloolises arhiivis alles ja sealt saame teada, et Arne Malle hallikule on kirjutanud tema Kanadas elav onu Jüri rammi alg kes teab tas, et tõlkefond on esitanud Betti Alveri Nobeli kirjandusauhinna laureaadiks. See avaldus võeti vastu ja JÜRI rammi alale kui tõlkefondi laekurile tehti ülesandeks leida kontakt Betti Alveri ka. Nimelt oli tõlkefondil kavas välja anda Betti Alveri valikkogu ja selleks oli vaja saada Betti Alveri nõusolek. Ja kui võimalik, siis ka hankida teateid selle kohta, kas Betti Alveri on selleks erisoove ja nõudmisi. 10. novembril, mis vana kalendri järgi on Betti Alveri sünnipäev. Nagu väärikus on märgid. On Betti Alver Anne-Malle Halliku kirjale vastanud. Sain kätte teie kirja, võtsin selle sisu teatavaks. Kuigi mulle sama asja, aga teisalt on räägitud, tundub see ikkagi nagu muinasjutu moodi. Tõlkevalimikku avaldamise vastu ei olnud Betti Alveri midagi. Nagu näeme senini ei olnud Nobeli preemiast ega kõnest mitte mingit märki. Sellel vahepealsel perioodil 87. aasta novembrist kuni 88. aasta juulini. Aga juulis saabus kiri mardi valgemäelt, kus ta selgitas, milline on seis Betti Alveri valikkoguga. Ja ta oli kirjale kaasa pannud. Koopia Eesti PEN-klubikirjast Nobeli komiteele. See koopia on samuti, olles Mardi Valgemäe kirja juures. Eesti PEN-klubi kiri kannab Arved Viirlaiu allkirja ja kuupäeva 10. jaanuar 1988. Selles kirjas nimetatakse Betti Alveri väikese rahva poeetiliseks hääleks. Tehakse väike ülevaade Betti Alveri eluloost. Vastandatud on sõltumatuse kuldsed aastad kahe maailmasõja vahel. Meil Eestis toimus hämmastav kultuuriline majanduslik ja sotsiaalne areng ning Nõukogude okupatsiooni ja teise maailmasõja põhjustatud katastroof. Ja selles kirjas märgitakse veel võõra ülemvõimu tagajärjed olid eriti karmid peti Alverile oma abikaasa poeedi Heiti Talviku surma järel poliitilise vangina vaikis mõjukaim ja elavaim poeetiline hääl paljudeks aastateks. Aga seal kinnitatakse kaet. Betti Alveri looming on olnud säravaks eeskujuks noortele eesti kirjanikele nii kodumaal kui eksiilis ja tema särava talendi mõju on olnud ületamatu. Tema nimetab tamine Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks just praegu, ennekõike tema erakordse ande eest. Sütitaks uut elu ja lootust paljude väikeste okupeeritud rahvaste kultuurilise ja keelelise suveräänsuse otsinguteks. Aasta oli 1988 ja siin me näeme, kuidas PEN-klubi on tegelikult rakendanud Betti Alveri poliitikavankri ette. 27. juulil vastas Betti Alver mardi valgemäekirjale ja läkitas ka volituse eesti tõlkefondile, et see võib tema luuletuskogu välja anda. Ja kolme päeva pärast on tehtud esimesed märkmed salapärases luule ümbrikus. Võib-olla oleksin ma kogu maailmale ja oma kodumaale veidi paremat ja kergemat saatust soovinud. Kuid mis puutub minusse isiklikult, siis enesele vaevalt küll. Ja nagu neilt märkmed lehtedelt selgub on Betti Alver nüüdsest alates teemaga intensiivselt tegelenud. Päevikus sellest jälgi ei ole. Nagu seal üleüldse on väga vähe teateid elu loomingulised poole kohta. Päevik fikseerib ainult vastu võetud külalisi kirjutatud kirju ja majapidamisasju, millega on tegeldud. Aga ootamatusse kohta päevikus augusti ja septembrikuu sissekannete vahele jäänud tühjale leheküljele on märgitud. Esimene november pühapäev 1987. Meeletu kiri Anne-Malle Hallikult nupp kandidaat ehk siis Nobeli preemia kandidaat seal sulgudes. 13. oktoober, neljapäev 1988 kuulsin õhtul raadiost, mis vaja ja väga hoogsa käekirjaga kirjutatud teksti alla. Käekiri on suurem kui muidu samal ajal tehtud märkmete puhul on sama hoogsalt visatud lõpmatuse sümbol. See on siis number kaheksa horisontaalis. Mis siis juhtus 13. oktoobril 1988, mida Betti Alver raadiost kuulis. Aga nimelt sel kuupäeval tegi Rootsi Akadeemia teatavaks kirjandusauhinna 1988. aasta laureaadi kelleks osutus egiptuse kirjanik Nagyyb mofuus. Tema sai Preemia araabiakeelse romaani kunsti väljakujundamise eest millel on üldinimlik tähendus. Kui ma nüüd nende märkmetega olin lõpule jõudnud siis tekkis küsimus, et kas tõepoolest Betti Alver siis vahepealsetel kuudel oma päevikut nii vähe täiendas. Tal on mitmeid kaustikuid. Üks on siis päevik, üks seeria kaustikud, kuid on päevikulised märkmed. Teine seeria on kirja vahel Duste kaustikud, nii et mina tegelesingi nende kahega oma. Igal juhul hakkasime siis otsima veel neid päevikulisi märkmeid ja tõepoolest ma leidsingi Betti Alveri, on ka kalendermärkmikud veel, kuhu ta on siis ka ülestähendusi teinud. Ja nüüd ma siis leidsingi ja sain aru, et see päevik, mida mina kasutasin, tasin arvates, et see on ainus, et see oli päevikute puhtanud. Ja need väikesed kalendermärkmikud ja teised päevikud jutustavad Nobeli saagaga seotud sündmustest veidi põhjalikumalt. Nõnda siis tõid need uued dokumendid sündmuste kohta veidi enam informatsiooni, peamiselt rohkem hinnanguid. Uusi asjaolusid siiski ei lisandunud, lugu jäi peajoontes samaks, ent muutus veidi hajusamaks, otsekui lahjenes. Sest see, selline tühi ruum puhtalt päeviku nappide teadete ümber, mille mailis täitsin empaatilise lugemise ja fun taasija toel sündinud oletustega autori tunnete ja meeleolude kohta. Seal mängis kaasa ka vahetu kokkupuude dokumendiga, käekiri, selle suurus ja hoog. Kõik see, see kippus need kaduma. Justkui oleks jäänud lugeja kujutlusvõimele liiga vähe ruumi. Aga ma arvasin ka, et kui Betti Alver juba niisugust puhtanud päevikut pidas, siis tõenäoliselt sellest koorub lugu on just selline, nagu ta seda maailmale tahtis jutustada napilt ja täpselt, nagu ta väljendub oma luuleski. Siis saame sealt teada veel Nobeli saaga, algul on ta märkinud päevikusse. Olen rahutu, ei saa töötada. Puhtalt päevikut lugedes oli see niigi selge, ta on rahutud aisa töötada. Aga mustand päevikus on väga tore ehtalverlik kokkuvõte kogu loost. 13. oktoobri õhtul raadiost teade Nobeli preemia 1988. Jama, niisiis esimesest novembrist 1987 kuni 13. oktoobrini 1988. Kõneles kirjandusteadlane Kristin Metste. Tema põhjalikum selgitus, mis pälvis ka tunnustuse ajakirja aasta parima lühitekstina, ilmus Keeles ja Kirjanduses number kaheksa üheksa 2017. Koos Betti Alveri Nobeli kõnekavandiga. Betti Alveri kirjapandu köitis noore näitleja Teele Pärna tähelepanu. Need mõtted kutsusid interpreteerima. Betti Alveri 46-st sedelist on ta kokku seadnud ehk kokku kleepinud teksti ja tsiteerin nüüd Teele Pärna. See pole Betti Alveri koostatud terviklik kõne vaid üks versioon sellest, milline see kõne oleks võinud olla. Kuulamegi Teele Pärna esituses versiooni Betti Alveri 1988. aasta Nobeli kõnekavandist. Päris algus. Kõrgus, kuhu mind on tõstetud? Kui see kuidagi oleks kiireks mu väikesele ohustatud rahvale Oleks armetu ja koomiline, kui mina ühe nii väikese rahva tundmatu suurele maailmale ja tema loojatele midagi suurt uut luule kohta öelda. Sõnade kartus on mulle ammugi omane. Sõnade inflatsioon, kõik sõnad on ilmaaegu, kui lugeja ise pole. Luuletaja. Aga lubata, kui siiski, et ütlen sel puhul midagi, mis mulle oleks nagu selgunud, kasvõi meie eestlaste väga pikaajalisest luulekogemusest Luule algab sealt. Kus algab inimese valu? Luule algab sealt kus elava inimhääle Meie rahvalaulud, mure, laulud, millised sügavad. Kuigi meil on väga rõõmulaule, mis loodud kõige raskemates elutingimustes, pean ma tunde sügavuselt krooniks ometi mure laulusid. Lubage mul tsiteerida eesti keeles. Mullu jõin murekarika tekst. Mure laulikud Eestis. Esiteks meie esimene haritud laulik Kristian Jaak Peterson 1800. Kuni 1800. Kes suri nooruki eas? Teiseks, Lydia Koidula, kolmandaks Juhan Liiv, neljandaks Marie Under, Marie Heiberg. Gustav suits. Viiendaks, Heiti Talvik. Kuuendaks, käesoleval ajal on meil mitmeid luuletajaid. Paul-Eerik Rummo. Ka rõõmust kirjutab murelaulik teisiti. Sügavamalt. Võib-olla ainult murelaulik teab õieti, mis on rõõm ja inimlik õnn. Selles salapärases mõistatuslikku maailmas, kus on hingel nii raske orienteeruda, kus on nii palju valet ebausku, pean mina, vähemalt luuletaja ülesandeks luuletaja osaks kõnelda siiski siiralt oma tunnetest ja mõtetest kas või selle riisikuga, et teda mõneti naiivseks ja sentimentaalseks peetakse. Mis on siirus? Kõik õilsad, haruldased, erandlikud. Kes on tunnistanud enda julmust, ahnust, alatust? Võib-olla ainult kõige suuremad, mõnikord? Tolstoi Dostojevski. Enda piiratust, rumalust pimedust. Ei ole tunnistanud vist mitte keegi. Aga pimedusse. Pole mõtet pimedust juurde tuua. Võib-olla oleksin ma kogu maailmale ja oma kodumaale veidi paremat ja kergemat saatust soovinud. Kuid mis puutub minusse isiklikult, siis enesele vaevalt küll. Ainult nende kogemuste kaudu, mis mulle osaks said, õppisin aegade jooksul ka iseennast veidi tundma. Ma ei ütleks, et mu isiklikud kogemused, eriti julmad oleksid olnud. Kõik siin maailmas on suhteline. Julmaks võib mu kogemusi ainult nende kannatuste pärast nimetada, mis teistele mu kaasaegsetele osaks said. Ja kuna see vist on paraku üldinimlik ja veidi ebaeetilinegi, olid need mu elamused eriti rasked, mulle isiklikult väga armsat. Väga lähedaste inimeste traagilise saatuse puhul, kes mind on aidanud Väga paraku väga vara hakkas mind piinama aimus kõige kallima kaotusest. Ema. Ema. Ema. Mitte alati. Süütunne. Abituse tunne, kui kõik kaob. Lapsena ema, isa, iidebs. Mu sõber armsam, õpetaja, abikaasa, luuletaja. Mõisted, ausus, halastus, isegi elementaarne viisakus ja korrektsus, kaastunne, kõik tembeldati valeks ja vaenulikuks ja kõige raskematel pimedatel ajajärkudel, kui ei jäänud muud, kui lein, valu, ahastus, mis oli see, mis ei lasknud, kui variseda, ennast alandada ja nii edasi. Kes oli su kaitsja kord keisrite aegu, kes hoiab su lootust, kui lapsukest praegu? See on valu, mis läbib laulu ja loomu, see on tõde, mis kõrgem, kui keiser ja kroonu. Kui saaks kord vähemalt keisri kemmergu pesijaks, ei, olen vastutav millelegi või kellelegi ees, mis või kes on kõrgem kui keiser, kuningas, kindral või minister. Kuna ma juba väga vara aru sain, kui juhuslik, ebakindel ebausaldatav on igasugune ametlik võim ja kui vähe õiglust, võib neilt loota ta, seda rohkem hakkasin usaldama neid jõudusid, neid hoopis tundmatuid ja kellele ma ei osanud nime anda, kuid kelle päralt oli midagi suuremat ja vägevamat kui kõik maine võim, vägi ja au. Ja nagu mulle tundus, pärines neilt kõik, mis inimkond oli loonud igavesti head. Ma ei mõtelnud seejuures püramiididele suurtele linnadele ega, sest need kõik võisid varem-hiljem hävida ja hävisidki, vaid ma mõtlesin neid jõude, seda võimu, mis ka ja uuesti oli aegade jooksul elavana püsinud ning et selle võimu väikene esindus oli mu enda südames. Tugi ja telg iseendas. Ja räägin enda nimel ainult enda nimel, mitte ühtegi gruppi, mitte ühtegi parteid teenida, vaid seda, mis on omane igale inimhingele kogu maailmas. Tahtsin teada, mis oli see, kus oli see esimene impulss, mis kord kõik liikuma pani, millest kõik alguse sai, olin väike, kuid ihkasin juba rohkem kui nuku ja nukutuba rohkem kui pildivihku rohkem kui linnukest pihku täringuks tähte ja palliks kuud rohkem kui tooreid, tikrimarju rohkem rohkem kui midagi muud. Vihkasin, kuidas ma ihkasin. Lubatud, et ma ei hakka sellele täpsemat nime ega inimsõnalist definitsiooni otsima, kuid see oli midagi, mis seotud vist nende nähtamatute allikatega, tänu millele inimkond pole lõplikult loomastunud. Need, ürgsed allikad, millest lähtub inimlikkus? See oli valdkond, kuhu esialgu vist ükski teadus ei jõua, kuid et võib-olla kauges tulevikus väga kaugele jõudnud inimkond, parem inimkond seda saladust riivab. Ja sealt valdkonnast, nagu ma aimasin ja tundsin oli pärit ka luule. Imetlusarmastus. Ja protest. Etteheited saatusele, loodusele, elule, iseendale. Juba väga vara lapsena õppisin ma vähemalt oma südames ütlema väga paljude asjade kohta. Ei. Esimestest aimudest alates esimestest rõõm, ilusaadik ei, jäägu teistele alandlik jaatus tahta võimatut, on meie saatus. Poolpimedas vana kuuseheki all kükitades ma ei saanud enesest õieti aru, kuid ma olin siiski rohkem õnnelik kui õnnetu. Mu käed, mu silmad, mu süda pidi valmis olema millegi veel suurema vastuvõtmiseks. Midagi suuremat, kõige taga, midagi muud, midagi rohkemat, kõrgemat. See oli ju tohutu palju, mida sai tunda, tunnetada, mõelda, võrrelda, millest unistada. Kuid see bioloogiline hingeline vaimne aparatuur, mis me olime looduselt kaasa saanud, tundus mulle vägagi puudulik ja ebapiisav. Ma ei tahtnud ega taha tänini olla kellelegi, ka mitte looduse pime tööriist. Isegi loodusele olid mul omad pretensioonid. Oleksin tahtnud talle saata kirja täis etteheiteid ja avalik kiri loodusele. Õieti kaebekiri loodusele, miks ta on? Kus ma oleksin teda muidugi tänanud kõige võrratu eest meis ja meie ümber ka meie mõistuse, vaimu ja hinge eest luule eest. Võib-olla ka Me õnne rõõmu ja mõningate kannatuste eest, kuid miks ta on loonud nii palju eeldusi meis, kurjuse ja julmuse jaoks? Nii palju tarkust ja kurikavalust, enesehävitamiseni. Või pole süüdi loodus, vaid siiski ainult meie ise, kes me ei oska meile antud eeldusi kasutada. Arusaamatu maailm. Kõik mu ümber. Ja võib-olla kõige rohkem ma ise. Vist oli mu esimene sõna nagu meil kõigil, mis aga kohe seejärel, miks? Mind hämmastas minus endas. Esiteks miks jooksin rõõmu eest ära. Põgenemine idatulekul, põgenemine õnne eest autiitlite odava populaarsuse. Ida. Ja nii edasi eest. Sisse kodeeritud põgenemine. Vist alateadlik, mida õieti märkasin, veidi, taipasin alles palju-palju hiljem. Ikka tundsin end süüdlasena. Teiseks, ma ei uskunud reaalsust. Uskusin imet. Ikka see tunne, mida iial ei olnud võib ilmuda kohe. Õnne ootus et õnn mind ise taga ajaks. Tahtsin maksta kõige kõrgemat hinda. End hoida selle sõnastamatu jaoks, mitte viimseks millelegi või kellelegi orjaks saada. Just see on mind aidanud siiamaani. Kerge see muidugi pole olnud. Persona non grataks. Mina, kes ma olen olnud sellest ajast peale, kui hakkasin luuletama personana Persona non grataks. Persona. Grotissima. Aga teatud aegadel? Teatud olukordades vist ei olegi inimesele kaunimat tiitlit. Kui persona non grataks? Tähtis. Ning ma taipasin Et teatud olukordades, teatud ajajärkudel pole inimesele kõrgemat tiitlit Kui persona non grataks? Ma ei tunne ennast tänini. Võin ainult aimata, miks ma nii või teisiti käitusin, käitun. Nagu oleks keegi komponeerinud mu elu ja iseloomu põhimeloodia ja mul tuli seda siis üksikute taktide, harmooniate ja dissonantsi haaval tegelikkuses teostada. Ja ometi mingi stabiilsus? Vaevu tabatav tsentrum tuum mis funktsioneerib Kui mitte teisiti siis tagantjärgi. Süümena. Sisepiinana. See ongi karistus. Iga kuritöö sisaldab endas ka karistuse momenti. Võim on vaid rusikaõigus, igal võimul on niinimetatud õigluse nimel toimetavad kohtumõistjad ja timukad. Maine, kättemaks. Võim ei ole laulikute asi. Sest laulik ei loovutaks kogu maailma hüvede nimel ühtki lapsukest ega Rauka, ühesõnaga mitte ühtegi elu. Mis võitleja olin või olen mina siin mistahes tandril? Kui kõige julmemal Ki ajal oli ja on mul peaaegu võrdselt kahju nii julmuse ohvrist kui julmurist endast. Enda nimel ma andestaks maailmas kõik mõrvad. Ometi teiste nimel seda teha. Ei ole mul õigust. Mina pole kohtumõistja. Ka praegune maailm pole kohtumõistja. Ainult see arusaamatu sügav hääl meie sisemuses. Mida me nimetame südametunnistuseks psüümeks mõistab esijalgu kohut esmajoones meie enda üle. Ning alles siis, kui see kohtunik meis kõigis on saanud eluõiguse ja võimu meie kõigi üle oleme kord ehk võimelised otsustama ka teiste üle ja langetama otsust. Seni aga oleme alles teel sinnapoole läbi kohutavate katsetuste, õppetundide ja eksamite. Et meil selles ka mõningat edu on olnud, tõendab kasvõi see, et meie juba vägagi kahjustatud kodu on esialgu veel alles. Et ahastav, kahtlen hingepõhjani haavatud igatsev ja pooleldi pimestatud inimkond veel elab. Et me usume kas või ainult hinge imesid. Ning tahta võimatut. On meie saatus. Lõpetada tahta võimatut on meie saatus selles imepärases nii paljude võimalustega salapärases elus siin imeilusas, rikkas julmas heldes. Ja kohutavas maailmas. Kuuldu oli Betti Alveri Nobeli kõne kavand. Betti Alveri 1988. aastal kirja pandud 46-st sedelist tegi valiku ja esitas selle Teele Pärn. Betti Alveri viimast sõnavõttu ja selle leidmise lugu pautes kirjandusteadlane Kristi metsade. See materjal on ilmunud ajakirjas keel ja kirjandus number kaheksa üheksa 2017. Saate helirežissöör Külliki Valdma toimetaja Pille-Riin Purje. Luuleruum 2019.