Eesti televisiooni ja raadio segakoor on sellel aastal saanud väga pikalt tunda noort kevadet. Neljanda mai õhtul lahkuti küll suvesoojast, aga veel raagus ja roheluseta Tallinnast et järgmisel hommikul leida end niisama soojast, kuid juba toominga õites Kalininist. Õitsvat Toomed ja viljapuuaiad saatsid koori kogu kontserdireisi jooksul. Alles 21. mai hommikul, kui lauljaid eraldas kodulinnast viimane sõidutund. Asendusid õiekobarad veel puhkemata pungadega. Kodune suur kevad oli alles ees. Kevadine oli see turnee ka ülekantud tähenduses. Ta oli esimene koori enam kui 32 aastat kestnud tegevuse jooksul. Kuigi koor väljaspool vabariiki on esinenud korduvalt. Televisiooni ja raadio komitee muusikaline juht liidi auster. Kooli ajalugu näitab, et esimene väljasõit oli 47. aastal Baltikumi vabariikidesse siis järgmine oli 56. aastal. Koor võttis osa Eesti kunstide kahetist Moskvast. No ja siis tuli esimene esinemine Leningradis Beethoveni missa soleemilisega eakatele kontserdiga. Siis oli jälle Riiga. Ja 68. aastal oli jälle Läti ja Leedu 70. aastal, siis toimus juba pööre, et kutsti koori kaasanisse. 71. oli jällegi Moskva ja seal juba kirju kandrashine juhatusel sai esitatud Beethoveni missa soleemnis 72. aastal, koor oli kutsutud Armeeniasse 74. aastal, koor Moskvas. Nagu nimetame, laulis Veljo Tormis selle preemia välja. Jällegi sai korratud Bachi hammalmisse. Ja nüüd see pikem reis on muidugi esmakordne, nii et eelmised sõidud olid siis ikkagi sõit sihtkohta ja tagasi ja kontserdid seal. Aga niisugune suur tormi oli esmakordne kuuria, see oli esmakordne. Esiteks oli nagu kooriosavõtt nendest suurtest kunstipidustustest, mis on nüüd pühendatud oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäevaks. Teiseks oli ka kooril uus kava, millega koor võttis osa üleliidulises festivalis ja konkursist. Nii et igatpidi, see oli kõik nii uudne. Ja eks vist niisugune pidev kontsertide sari erinevates olukordades erinevates tingimustes nõuab koorilt kah nagu suuremat kokkuvõtmist ja on vastupidavuse proov. Muidugi see oli nagu esimene katse ja esimene niisugune koori tõesti proov kas peab vastu ja peab ütlema, et ilusti pides vast. Mida ütleb meile linna nimi Kalinin? Enamikule kindlasti ainult seda, et Moskva rongis äratab vagunisaatja sõitjat kuskil Kalinini kandis üles, sest pealinnani on jäänud veel kaks tundi. Kes vaguni aknast välja vaadanud, teab ka seda, et tegemist on tööstuslinnaga. Kui ilus linn tegelikult on, jääb möödasõitjale teadmata. Linnas, mis 1931. aastani kandis teda eri nime on kolm jõge lisaks Volgale veelt virtsa jätmaka, mis linna piirides Volgaga ühinevad. Ilusat Kalda puiesteed, pargid, alleed, tänavate ääres. Väga palju rohelust. Stiilne, 18. sajandi lõpul ehitatud südalinn arhitektide Rossija Sakkovi looming. Sõjas purustatud, hoolikalt restaureeritud uusehitused tänavail, Silmet arvestades ansamblisse sulatatud lahe tunne. Ehkki elanike arvult umbes Tallinnaga võrdne linn. Mind kõige rohkem üllatas see rahu mis näiteks on kaliinis, ei ole sellist autode trügimist tänavatele ja ei ole järjekordi inimestele kuidagi rahulikud üldiselt. Ja väga soodne mulje jäi kaliinerit, palju rohelust. Ja kui auto sõidabki mööda, siis paistis nagu, et teda nagu ei kuulegi. Sest see kõik see lähebki roheluse taustal väga, kas Valgast mööda sõitmas käisid ja see oli üks väheseid sooje ilmu ja esimene kuni vööni paljaks võtmine sellel aastal, nii et see kahtlevate võimeli meelde. Teine moment veel sealsamas linnast oli kalmimistoli lõbustuspargi külastamine kus siis autoomanikud ja mitte autonõunikud näitasid üles tohutu suurt juhtimisoskust eriti kokku Pärkamises. Niisama sümpaatset muljet kui Ivarju Hansenil jäid sellest linnast kogu koorile. Aga muidugi ei tuldud siia ainult ise häid muljeid saama, vaid eeskätt oma kunsti pakkuma. Kontserdid anti oblasti tööstuslinnas ševis Kalinin is asuvas meie maa vanimas Suvorov laste koolis ja linna filharmoonia hästi kõlavast saalis. Saagem tuttavaks filharmoonia direktori asetäitjaga. Niisiis on publikalininis asjatundlik ja heade koorikollektiivide poolt hellitatud. Seda enam on väärt kõrge hinnang meie koori esinemisele. Muusikakooli õppejõud isa ja poeg Vjatšeslav Jevgeni krat. Hindamist leidis koori repertuaar ja kõigi kolme dirigendi peadirigent Ants Üleoja ning koor meistrite Tõnu Kangroni, Jüri renditöö vene rahvalaulutöötluste kohta mainiti, et teksti selgus jätab kohati soovida, kuid laulu hinge tunnetatakse õigesti. Riiklik akadeemiline meeskoor on meie koorikunsti tutvustamiseks palju oma reisidega ära teinud. Teda oodatakse jälle külla. Meie segakoori kutsuti taas tagasi. Ja kuulnud, et suvel on Tallinnas koolinoorte laulupidu, lubas Jevgeni krat sõita siia meie lastekoori kuulama. Rõõm on tõdeda vastastikusest külaskäikudest sõlmunud loomingulist sõprust. Ja nüüd veel üks tervitus ja küllakutse. Pihkva võttis koori vastu eriti pidulikku ja kaunina sest saabusime sinna võidupühaeelsel päeval. Linnas, kus veel 15 aastat tagasi oli märgata väga palju sõja jälgi on viimase poolteise aastakümnega lausa imet tehtud. Palju on uusi ehitisi. Palju on tehtud iidse linna arhitektuuri mälestuste korrastamisel. Vanad kirikud, üks kaunim kui teine annavad linnale omapärase ja kordumatu ilme. Kesklinnas ja Relika jõe ääres paistab neid igast punktist korraga kolm, neli või viis. Ja kuigi paljusid neist pole jõutud veel täielikult restaureerida, eks me tea omast käest, kui aeglaselt need tööd lähevad pakuvad nad oma valgeks võõbatud seinte ja tervete katustega. Palju silmailu. Kremlist, rääkimata Toompeataoliselt paekaljult valitseb ta oma võimsate ehitistega kogu linna, mis upub rohelusse. Ühes niisuguses pargivöös asub roheline teater, kuhu pärast pidulikku paraadi kandus võidupüha pidustuste raskuspunkt. Pikas kontserdiprogrammis esinesid linna ettevõtete ja kohaliku garnisoni taidlejad. Kontserdi lõpetas meie koor. Ilm oli sel päeval kiuslikult tuuline ja külm. Ometi jätkus publikut lõpuni. Vastuvõtt oli soe ja siiralt tänulik. Minu üks eredamaid muljeid on seotud ka Pihkva, aga just see, kuidas me Üheksanda mai õhtul pärast oma vabaõhukontserti läksime igavese tule juurde. Vihvalt südalinnas on üles seatud üks seniitkahur, niisugune päris originaalne. Ja üheksandal mail sinna oli muidugi palju lilli toodud, iniminimesi liikus üsna palju seal ümbruses. Ja siis, kui me olime oma vabaõhukontserdi ära andnud, läksime kogu kooriga nagu üks mees ja laulsime selle mälestussamba juures Šostakovitši Smolfilis, Al pesapastale. Ja siis oli näha, et see jõudis nii iga lauljani kui iga inimeseni, kes seal tänaval liikus. Nii et need pisarad olid nii lauljatel kui kuulajatel silmis. Väga meeleolukas ja erksa vaimuga oli kontsert sõjaväelaagris viibivatele üliõpilastele diplomandidele. Enne kontserdi algust valitses saalis ülemeelik meeleolu lendasid lõbusad ja vaimukad laused. Laule kuulati ära keskendunult ja tähelepanelikult. Lavale viidi kirjakesi oma soovidega. Noormeeste hulgas oli palju laulusõpru ja üliõpilaskooride lauljaid, kes juba enne kontserti esitasid hulga asjatundlikke küsimusi kollektiivi kohta. Minu vestluskaaslased on Kuiboshevis lennundusinstituudist ja nad on käinud Tartus üliõpilaslaulupeol ja kahel korral Kaunases juhentusel. Nende instituudi segakoor tegutseb viieteistkümnendat aastat, laulab nii kaasaegset klassikalist repertuaari ja muljed meie segakoori kontserdist. Kaliningrad oli avastuseks nii nendele, kes sattusid sinna esmakordselt kui ka neile, kes viibisid seal mitmendat korda. Linn muutub, kiiresti, on kerkinud suured uued rajoonid. Ehitustöö on väga vilgas. Kraana, noole taine liiguvad ühistilga. Oma vabast ajast on linlased kujundanud jõe ja kanalite vahelise ala südalinnas ilusaks pargiks. Missuguseks kujuneb jõekalda hoonestus. Sellele annavad vastuse lähemad aastad. Praegu peidavad tulevaste majade piirjooni veel ehitusplatse piiravad plangud. Ilmastik oli meie lauljate vastu armutu. Kalinini soojusest ei jäänud juba Pihkvas midagi järele. Kaliningrad lisas külmale veel vihma. Aga see ei takistanud linnaga tutvumist ega ka ühe selle reisi parima kontserdi andmist. Kaliningradis käib külaliskoore vaid kord või paar aastas. Linnas endas väga tugeva tasemega kollektiive veel ei ole. Aga koorimuusikasõpru ja austajaid on väga suur. Saal ei olnud küll täis, kuid need, kes olid tulnud, elasid kõigele pakutavale väga emotsionaalselt kaasa. Pikad Atlausid, palju lilli, mitmeid laule tuli korrata. Mitmetes jutuajamistest selgus, et meie koorimuusikast peetakse lugu ja kontserdile tuldi suurte ootustega. Elavalt oli meeles Tallinna kammerkoori esinemine Kaliningradis mõne aasta eest. Hea, et seekordki lahkuti parimate muljetega. Muusikakooli õppejõud Andrei Baskin. Eriti rõõmustas Andrei Baskinit see, et tal oli võimalus elavas ettekandes kuulda Tormise laule jäid saal kaasaegsele muusikale. Nii vastuvõtlikult reageeris. Kaliningradis oli palju kontserdi afisse, mille peal oli ühine embleem lilleõis, mille kroonlehed moodustusid viie liiduvabariigi Vene Föderatsiooni, Valgevene, Leedu, Läti ja Eesti lippudest. See oli muusikafestivali merevaigust kaelakee sümbol. Ka meie koor esines festivalimärgi all. Palusin filharmoonia kunstiliselt juhilt Andrei Makarov viltfestivali kohta lähemat selgitust. Festival merevaigust kaelakee, mis seekord toimub kolmandat korda. Haarad kogu Kaliningradi oblasti linna kontserdilavad on sel ajal ainult külaliste päralt. Oma kollektiivid esinevad külades ja väikelinnades. Ka kõigil külalistel oli osa kontserte väljaspool oblastikeskust. Seekordsel festivalil olid külalisteks mitmed läti solistid, leedu keelpillikvartett, Minski kammerorkester, Meie vabariigist, peale segakoori veel Mati Palm ja Trio, Valdur Roots, Jüri Gerretz ja Toomas Velmet. Eelmistel aastatel on festivalist osa võtnud dirigent Eri Klas ja puhkpillikvintett. Andrei Makarov pidas seda kontserti väga õpetlikuks ja tulutoovaks Kaliningradi veel noortele kuuri kollektiividele. Andis edasi kutse järgmise aasta festivali avakontserdil esinemiseks ja kirjutas koori külalisraamatusse. Ma väljendan meie kuulajaskonna arvamust, kui ütlen, et koorikunst oli meie merevaigust kaelagi kõige suurem ja ilusam helmes.