Olen Tarvastu koguduse õpetaja Anna-Liisa Vaher. Loen teile tänaseks päevaks psalmi, kus öeldakse. Issand on mu tugevusi, mu kilp, tema peale lootis mu süda ja ma sain abi. Sellepärast ilutseb mu süda ja ma tänan teda oma lauluga. Olemegi ühiste jõududega maabunud reede hommikusse. Ärkamine on reedeti kohati veidi lootusrikkam kui näiteks esmaspäeva hommikutel. Mõtted on juba üsna nädalavahetuse lainetel. Lootus saabuvale puhkusele vilgutab meeli. Karge hommikune udu elustab mälupiltides nostalgia puhanguid eelmisest kevadest. Teadmine sellest, et kõik on korduv ja mingis mõttes päev justkui lohutab ja annab uut jõudu. Kevad suubub kevadesse suvi suvesse ning sügised ja talved on otsekui pikitud nende kahe valguse allika vahele. Eks ole meiegi ju aina uute ning uute valguste poole teel nõnda nagu iga ringi täitumine annab ainult lootust ja tahet Järgmiste ringideni püüelda. Tuleb tunnistada, et tänavune talv on olnud ikka tõeline jamps. Näib, nagu viibiks loodus mingis veidras nihkes. Inimesed on pikka aega olnud kuidagi eriliselt tüdinud ja väsinud, kahvatud ning haiged. Lõputult veniv sügis, mis vaid paaril korral veidi talve nagu näitas, on jätnud oma jälje. Jah, loodus on küll sassis, et meie peame selle kõigega kuidagi hakkama saama. Mitte ainult loodusega, vaid ka iseendaga. Sest kui me ümbritsevat saame mingil määral ignoreerida või olematuks tunnistada, siis iseenda eest ei pääse ülejäänud rohkemal või vähemal määral siiski armastada suutma, et edasi elada ei saa endalt heita ise ennast nagu tolmunud kostüümi. Viibime kevade hakul juba äratud meid hommikuti lindude arglik päev-päevalt aina lärmakam kakofoonia mis on ometi nii kodune ja armas oma korduvuses? Vaikust, hallusti niiskust ongi olnud liiga palju. Püüdkem siis märgatav järve, mida küll veel pole. Ent midagi anname oma mälus eelmistest värvidest. Püüdkem tabada lindude argliku kakofoonia, mis kevade esimestes viibetus kauniks armooniaks sulandub. Märgake 11 selle kõige keskel ja osake tänulikud kõige selle eest, millest oleme kantud. Mis on meile rõõmu teinud, mille pärast oleme kannatanud. Peaasi on mitte kaotada lootust, nagu seda kinnitab ka laulik, ütleb. Issand on mu tugevus ju kilp. Tema peale lootis mu süda ja ma sain abi. Sellepärast ilutseb mu süda ja ma tänan teda oma lauluga. Aamen.