Kaks nädalat tagasi jäi jutt Eesti raadio segakoori suurest reisist pooleli Kaliningradis festivali merevaigust kaelakee pidulikus meeleolus. Reis jätkus mööda merevaigurannikut põhja kevadega kuus kodu poole kuid mitte otse koju. Ees oli veel rida esinemisi. Puhkamiseks polnud aga aega kaks nädalat nagu saadete vahel vaid üksainus päev, millest pealegi pool tuli veeta rongis. Senised sõidud olid kõik olnud öösiti. Nüüd oli võimalus jälgida, kuidas lautasasest teid palistavate lõpututel leedega Kaliningradi oblastist sai teisel pool neemenit laugelt lainja pinnavormi ja rohkete metsa tukkadega leeduma. Juba Klaipeda hotell andis tunnistust leedulaste üleliiduliselt tunnustatud ehituskunsti tasemest. Uus hoone ilus väljast ja seest. Ja mis peamine, suur avaruse tunne. Mitte kui käiguna kitsad pikad koridorid, kahel pool tihedalt kambri uksi, täisti, neetud vaid ruumikad, mitmes optilised hallid kus uksi tundus olevat hoopis vähe, aga mugavaid tube külaliste jaoks on selles pesas ometi palju. Klaipedas on kõikjal tunda heaperemehe kätt. Maja ei ole kastid, vaid huvitavalt liigendatud oma rütmiga ehitised. Väga tore on lastekohvik, kus lisaks rõõmsale, sisemusele ja maitsvat mahlakokteile saavad mudilased nautida ka muinasjuttu, mida tädi kirjude piltidega raamatust loed. Vanalinna restaureeritakse tervete kvartalite kaupa korraga. Ja mis valmis, sellel silm puhkab. Kus vanad majad on lammutatud, sinna on tehtud mõnusad puhkenurgad kasutades oskuslikult ära järelejäänud nöörijuppe ning õuedes leidunud puid, põõsaid. Naabermaja kadumisel paljaks jäänud tulemüüre varjavad ronitaimed. Niisugustele väljakutele on koondatud ka kioskid, kus müüakse kõike ajalehti, meeneid, riidekraami, nõusid, kemikaale, mänguasju, toiduaineid. Kõik need pisipoed on ühesugused ja kenasti paigutatud. Ilmselt ei pea igal ametkonnal olema sugugi oma eri tüüpi putka nagu meie tänavakaubanduses näikse arvatav, et ka reklaambüroole tahaks aitäh ütelda ilusate kuulutuse tulpa, teist, kust meie segakoorikontsertide afisidki kutsuvalt vastu vaatasid. Klaipeda filharmoonia on pisut üle 10 aasta tegutsenud. Saali akustika on erakordne ja selles saalis on esinenud väga palju külalisi. Meeldivaks meenutuseks nendest on jalutusruumide seinu kaunistavad afissid. Siin kammerorkestri keelpillikvarteti, nimekad lauljad, instrumentalistina, laulu- ja tantsuansamblid, paljudest Nõukogude liidu piirkondadest. Estraadiansamblid ja solistid. Luule ja muusikaõhtud. Koduse tunde tõi Hortus muusikuse Müürileht. Koorimuusikat esindasid vaid NSV Liidu riiklik akadeemiline vene koor Swesnikovi juhatusel ja Kaunase riikliku. Need on külalised aga mõni sõna Klaipeda enda muusikaelust. Niisiis, koorilaulu traditsioon on Klaipedas alles tekkimas. Küll aga on Klaipedas üks väga tugev kollektiiv, mille sarnast ei ole just paljudel linnadel vastu seada. Kutselist muusikateatrit linnas ei ole. Rahva ootar, mis hiljuti tähistas kümnendat aastapäeva annab terviklikke ooperietendusi täiskoosseisulise sümfooniaorkestri saatel. Viimati toodi lavale tonitseti Armujook. Taidlus ooperilauljatest on paljud saanud oma ettevalmistuse Vilniuse ja Kaunase üliõpilaskoorides. Nüüd töötab Klaipedas Leedu riikliku konservatooriumi fakulteet, mille dekaan ongi minu vestluskaaslane. Kõrgema õppeasutuse loomine andis linna muusikaelule, sealhulgas ka koorilaulule palju hoogu. Ja dekaan avaldas arvamust, et meie koori kõrgetasemeline ja huvitava kavaga. Kontsert peaks omakorda andma tublist hindu muusika üliõpilastele kes peaaegu sajaprotsendiliselt saalis viibisid. See oli Leedu helilooja Algis Brazinskaze laul, kõrts. Juhtisin ema hilisemat vestluskaaslast jälgima just siis, kui seda laulu teadvustati. Teda paistis üllatavat. Miks osutused prosinskas on selle seitsmeosalise tsükli, millesse kuulub ka kõrts, kirjutanud kõnekoorile, mitte laulukoorile etega kõnekoor just kuigi populaarne žanr ei ole siis on tsükli ettekanne tõepoolest haruldane. Ja teda hämmastas, et meie kuur oskas sellest loost siiski nii palju muusikat välja võluda. Teine minu vestluskaaslastest samuti muusika fakulteedi õppejõud oli ise varem laulnud Leedu raadio segakooris. Ta võrdles kaht koori. Kui Klaipeda väikelinnaks nimetada on ehk balti liiduvabariikide mastaape arvestades liigne tagasihoidlikkus. Systems jäi, on tõepoolest väike linn. Ja võib-olla on ka niisugune liigutav tähelepanelikkus oma on eeskätt väikelinnade inimestele. Kui bussid lauljatega kultuurimaja ette keerasid, tuli perenaine kunstiline juht kohe pile külalisi vastu võtma ning juhatas nad otsetee tuppa, kus laudadel ootasid suured kannud õunamahlaga. Kahetunnilise bussisõidu järel oli see karastav lonks ütlemata meeldiv. Tõsiasi, et sellele oli mõeldud veelgi meeldivam. Linn ise puhas aedadesse peidetud rõõmsate majadega asub maalilistel küngastel järve kaldal ning meenutab kangesti Viljandit. Delsaid nimetatakse Žemaitija pealinnaks nagu Viljandit, Mulgipealinnaks. Delfi rajoon tuli Üleliidulisel taidlusfestivalil Leedu NSVs teisele kohale. Linnas on kaks suurt vabrikut, tehakse elektriaparaate ja trikotaažesemeid. Mõlemas vabrikus on tugevad taidluskollektiivid. Linnas ja rajoonis on laulukooride ris palju lisaks veel igasugused muud taidluskollektiivid. Ainuüksi kultuurimaja juures töötab 20 ringi. Ja teil sai rajoonis on elujõuline rahvakunstitraditsioon. Nii muusika, tantsu kui puunikerduse alal. Keskmiselt iga kolme päeva tagant külaliskollektiivi kontsert. Kas nii väikeses linnas jätkub publikut? Meie koori kontserdil küll selle puuduse üle kurta ei võinud. Avar saal oli peaaegu täis ja lava oli kontserdi lõpuks lilli täis. Pärast kontserti tõmbasid täis, jäi koorijuhid ja muusikaõpetajad, meie dirigendid oma ringi küsimisi kostmisi jätkus. Teises nurgas otsitakse leedu dirigendi jaoks noote. Näha, et tahetakse midagi meie repertuaarist ülevõtta. Vahepeal on kuuri külalisraamatusse ilmunud leedukeelne sissekanne. Palun selle ära tõlkida. Et Tuljak oli publikule varem tuttav, seda näitas juba teadvustuse järel puhkenud aplaus. Vastutusrikkad esinemised Riias seisid veel ees, kuid kuuria capella kontserdid olid selleks reisiks lõpule jõudnud. Peadirigent Ants Üleoja, kuidas rahule jäite? Julgeksin ainult niipalju öelda, et oli tore reis ja kollektiiv oli, oli see väga-väga vajalik reis ja väga kasulik. Ja igatpidi ka õpetlik. Kuna ta oli koori ajaloos üldse esmane, nii ulatuslik, siis kahtlemata andisse koorile palju kogemusi juurde just selles mõttes, et laulda ridamisi kontserte läbi elada, üle elada pikad sõidud ja igasugused muud probleemid, mis majutamiste ja asjadega seotud. See kõik kulutab palju energiat. Ja tore on see, et koor siiski sai oma jõude kenasti mobiliseerida, nii et ka viimaseks kontserdiks veel jätkus vaimujõudu ja füüsilist jõudu ja kõike, mida seal tarvis läks. Kaar täitus, muusikalises mõttes käitus väga hästi. Kenasti reageeriti lavale alles peaaegu igale dirigendisõrme liigutada. Ja selles mõttes tekkis täiesti uusi momente, loomingulisi, mida varem nagu ei märganud, kas oli raske? No ma ütleks, et algus oli küllaltki komplitseeritud, sellepärast et uus, seal uus olukord, võõras publik, esimesed paar kontserti, olitavasti, raskevõitu närveerimisega ikkagi ka. Jüri Rent, teie saite reisil olla nii koori ees, dirigendina kui koori sees lauljana. Mis tunne oli laulja poole pealt? Laulja jaoks oli asi siiski küllaltki suure koormusega, sest et praktiliselt iga päev peaaegu tuli tuli olla laual kaks, kaks kuni kaks ja pool tundi. Seal olid siis paar vaba päeva ja sõidupäevad, aga need sõidugevani puhkuseks ei olnud, kuna see rongis loksumine raputatud kõik läbi. Nii et koormus oli ikka parajalt suurkavad, olid üsna varieeritud, aga tundus, et enam enam ikka läksid niisugused hoogsama karakteriga lood ja meil oli muidugi kavas väga palju nõukogude autoreid üldse vene muusikat, nii et peaaegu poolkavast läks nagu vene keeles. Ja siiski peab ütlema, et vanasti võeti vastu Ivar Hansen inspektor, õppisin tundma inimesi võib-olla hoopis teisest vaatevinklist. Siin 400 vahel töötades tead küll nii mõnegi häid ja halbu külgi. Kõik niisugune reis toob tahes-tahtmatult välja kõik selle, mis ka vahest varjulal. Nii et mulle oli, seetõttu oli, see ei ole kasulik inimeste tundmise mõttes. Teisest küljest ma pean ütlema, et mul ei tulnud eriti kelleski pettuda. Kõik läks korda, kui vahest oligi majutamisega natukene raskusi, selliseid keegi ei nurisenud ja mul on selle üle väga hea meel. Ja ma arvan, et see reis läks igati korda. Olin üksi toredaid kontserte mis jäid hästi meelde just tänu sellele, et et publik oli väga heasoovlik, saal oli väga hea akustikaga sellised kohal olid näiteks näiteks julgeksin öelda Kalinini filharmoonia saalis siis võib-olla kõige paremate kontaktidega kontsert olivast Kaliningradis. Vägisi paatne mulje jäi selles saalis sellest publikust ja, ja ise julgeme arvata, et see võib-olla ehk oma niiskuse emotsionaalse laengu poolest oli ka koorilt kõige kõige parem kontsert. Äärmiselt hea saal on Klaipedas pist oma akustiliste omaduste poolest parim, mida mina isiklikult üldse elus kohanud olen. Need, need võib-olla olid just nii oma emotsionaalse laengu poolest kõige paremad kontserdid ja muidugi ka viimane kontsert Riias koos Läti Raadio Sümfooniaorkestriga kerel kontraažini juhatusel. Kahtlemata oli see üks tore kontsert. Aga sellest kontserdist räägime juba eraldi järgmises saates.