Eesti Raadio segakoori kontserdireis on koos kevadega juba minevikuks saanud kaks saadet, jaamu arhiivi antud aga turnee vägev lõpp-punkt, kontsert Riias koos Läti televisiooni ja raadio sümfooniaorkestriga. NSV Liidu rahvakunstniku riikliku preemia laureaadi professor Kirill Kondrashini juhatusel. Sellest räägime täna kontserdielamuse kohta. Õnneks ei kehti ütlemine, kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. See polegi õige kontsert, millest mõne aja möödudes midagi meenutada pole. Meie koorile ei olnud see esmakordne kohtumine Kirill kontraažiniga. Antsile aia. Jah, on meil kunagi tõesti niisugune tore võimalus olnud, laulda Pythoni missarolemmist eel Corporationi juhatuse Moskvas. See oli tookord juba väga suur elamus, on teada. Ta on üks autoriteetsemaid dirigente Nõukogude liidus väga palju ringi rännanud välismaal. Ja nähtavasti on praegu oma kõige paremas reas selles mõttes, et kõik on juba küps, mis temast tuleb. Muidugi oli võrdlemisi raske hakata pärast kahe ja poole nädalast pausi laulma, Prokofjevi kõik asjad olid nagunii meelest läinud. Nii et esimene proov temaga oli küllaltki raske. Aga siiski äärmiselt õpetlik ja. Ma arvan, et need toredad märkused, mida ta seal proovil ütles nii lauljatele kui orkestrile, jäävad meile kõigile meelde nagu pärlid. Mida võib-olla tulevikus saab nii töö juures siin kasutada? Ergutamiseks? Ühiselt kanti ette Sergei Prokofjevi kantaat oktoobrirevolutsiooni 20.-ks aastapäevaks. Nii kuulame tänases saates skantaati tervikuna. Aga et jutt ei oleks ühes tükis liiga pikk, siis anname vahepeal tutvumiseks väikesi muusika. Lõikeorkestri sissejuhatus, mille moto on kommunistliku partei manifesti alguslause. Üks tont käib ringi mööda Euroopat. Kommunismitont. Küsisin Kirill Kondrassilt, miks ta valis just selle teose ja miks koostöö meie kooriga? Prokofjevi kirjutas oma kantaadi suure oktoobri 20.-ks aastapäevaks 40 aastat tagasi. Tekstina on ta kasutanud omatehtud montaazi Marxi, Engels'i ja Lenini teostest ning artiklitest. Teose kirjutamise ajal tundus selle muusikaline külg nii rabavalt uudne, et kriitika tegi ränki etteheiteid tõsise ja kaaluka teksti arvel. Ei tohtivat lubada selliseid muusikalisi Veiderdusi. Nii vajuski, kantaat unustusse. Prokofjevi kasutanud lisaks koorile ja täiskoosseisulise sümfooniaorkestrile akordionistid, ansamblit, Fansariste mitmesuguseid olustikulisi heliefekte kahurikõmin, häirekell, sireen. Se muusika manab esile lausa silmaga nähtavaid pilte. Ja nüüd, 40 aasta möödudes mõjub ta värskena täiesti kaasaegsena. Meie segakoor ja sümfooniaorkester on kantaati varemete kandnud Neeme Järvi juhatusel. Iga uus interpretatsioon on teose uuestisünd. Kirill kontrast siin on uurinud põhjalikult Prokofjevi käsikirju ja viinud partituuri vastavusse autori esialgsete kavatsustega kõrvaldades hilisemates redaktsioonides teiste tehtud muudatused. Küllap oli kahe dirigendi kontseptsioonidest mõndagi erinevat. Jah, mõningad asjad olid pisut teistmoodi küll, eks selles mõttes oligi esimene proov nagu omamoodi, väga närviline, sest Meie ikka püüdsime laulda nii, nagu me teda siin laulsime. Aga keril kontraažiline, mõningad soolofraasid ja mõningad teose osad olid nagu lahti, mõtestatud teistmoodi ja ta soovis näha hoopis midagi muud. Aga sellega üks harjusime ja saime hakkama ja koor sai temast väga hästi aru. Jäi meelde, et artistile üldse omistab väga suurt tähtsust, need oli see väga välja toodud juba see esimene osa Philosophy, ta ütles, et te olete kõik veel nagu põranda all ja ja kuidas, väga nii näitlikult hästi tegi selgeks, kuidas seda tuleb laulda, et need meeleolud oleksid väga õiged. Sissejuhatusele järgneb osa on kantud Karl Marxi teesist et seni on filosoofid püüdnud vaid maailma mitmel viisil seletada, kuid teda tuleb muuta. Esimese proovi vaheajal ütles Cyrilgandrasin. Puhake puudet grava repediitsija. Kuidas oli lauljatel, kas oli grava vaja? Siis alguses oli natuke raskusi küll esimese tunni jooksul, eriti kui oli veel proov ilma orkestrite. Kuda grana emakse Epediitsee läks, seda paremini, kui hakkas koor kõlama. Huvitaval kombel. Ja lõpuks, kui ele tulile proov põhiliselt püsti seistes oli möödas, siis oli nagu endal ka juba niisugune tunne, et noh, et midagi nagu sai juurde ja midagi märksa selgemaks, ta seletas ka ühtlasi sealjuures ajaloolist olukorda, iga Kraasil oli seal ikka siiski una mõtte ja iga fraasi taga olid omad grupeeringud revolutsioonis ja see sai meil märksa selgemaks. Ja kahtlemata see aitas ka meid elamise juures. Orkestri interluudiunile järgneb neljas osa. Me sammume tiheda salgana tekst pärineb Lenini teosest, mis teha. Me sammume tihedas algana järsult tõusvat ning rasket teed mööda kõvasti üksteisel käest kinni hoides. Me oleme igast küljest piiratud vaenlastest ja neil tuleb peaaegu alati käia nende tule all. Me oleme ühinenud vabalt tehtud otsusel just selleks, et võidelda vaenlastega ja mitte kõrvale astuda naabruses olevasse sohu, mille elanikud meid algusest saadik on laitnud selle eest, et me oleme eraldunud, eriliseks rühmaks ja valinud võitluse, mitte aga leppimise tee. Kantaadi kuues osa, alapealkiri revolutsioon ja see sündmuste käik seal nagu kuidagi Läheb umbes sellises järjekorras alguses kusagil väga sügaval põranda all, need värsked mõtted alles hakkavad tekkima ja neid mõtteid hakatakse nagu pisitasa välja ütlema, ikka julgemini, julgemini. Aga võrdlemisi osa alguses on tenoreid üks niisugune soolofaas, kus nad sisulises mõttes ei tohiks väga tugevalt laulda, aga nad esimest korda põrutasid Nonii väga, väga suure jõuga ja oma nahka päästvalt. Virutasid seal välja ja ta oli kohutavalt üllatunud, kui ta ütles, et mis te seal siis nad nii kõvasti laulate, te ju rikute konspiratsiooni ära. Kuues osa pealkirjaga revolutsioon ongi kantaadi kulminatsioon. Kriis on küps, oodata ei tohi, võid kaotada kõik. Me võidame kindlasti ja kahtlemata. See osa on üles ehitatud mitmete erinevate seisukohtade esindajate väitlusena. Kostavad vastuväited, neil pole küllaltki jõudu. Piiteris jätkub leiba vaid paariks päevaks. Meid ei toeta kogu rahvas. Kuid Lenini seisukoht on kindel. Mitte võtta võimu, praegu tähendab hukutada revolutsioon. Kõlavad praktilised tegevusjuhised võimu ülevõtmiseks, see kindlustamiseks nii vene kui ka maailmarevolutsiooni edu oleneb kahest-kolmest võitluspäevast hukkuda kõigil, aga vaenlast mitte läbi lasta. Laevastik Kroonlinn, Viiburi Tallinn võivad minna ja peavad minema Piiteri peale. Kantaat esitati Riias kahel korral esimesel õhtul Lätti, televisioon salvestas selle videolindile. Teine esinemine oli sümfooniakontserdil publiku ees. Vastuvõtt oli tormiline. Publik aplodeerib ennastunustavalt dirigendile, koorile, orkestrile ja meeldiv üllatus. Kui dirigent enam lõpuks kummardama ei tulnud ning koor hakkas lavalt lahkuma istus saalitäis rahvast rahulikult oma kohtadel ja plaksutas seni, kui uks viimasena lava taha jõudnud hakkestrandi selja taga oli sulgunud. Alles siis hakati saalist väljuma. Kui ka meie kontserdipublikul oma esinejate suhtes nii palju tähelepanelikkust ja lugupidamist jätkuks. Ent tulge tagasi kantaadi juurde. Seitsmes osa võit. Hoolimata talve karmusest, näljast ja haigustest kõigist vaenlaste pingutustest on revolutsioon võitnud. Kirill Kondrashin kirjutas koori külalisraamatusse tänu ühise töö eest. Loodetavasti tuleb ühistööd veel edaspidigi. Tallinna publikul oli esimene kohtumine kuulsa dirigendi, ka möödunud hooaja alguses. Küsisin, kas võime teda varsti jälle oma kodulinna oodata. Niisiis uue meeldiva kohtumiseni. Ja nüüd kuulakem tervikuna Prokofjevi kantaati oktoobrirevolutsiooni 20.-ks aastapäevaks. Osad esimene sissejuhatus, teine silosoofid, kolmas interluudion orkestrilt. Neljas Me sammume tihedas algana. Viies jälle orkestrite loodium. Kuues revolutsioon VII osa, võit, kaheksas osa on jälle instrumentaalne, kannab pealkirja sümfoonia. Ja üheksas ning viimane osa. See on teise osa kordusfilosoofid.