Lõppevad laulud ajaring on esimesest harjutusest kuni suure ühisette kandeni täis saanud. Ja veel üks laul seesamalaul. Tuhanded lahkuvad pidukaare alt, kuid nende nukrust leevendab teadmine, et uus täi sündoneeris. Ent kui ajaratta sümbol tähistab vaid inimelu, siis peatub ta kord lõplikult. Meil kõigil on oma ajaratas. Mõni, mis jookseb tühikäigul ja mille olemist või mitteolemist selle tõttu eriti ei märka. Kuid teine haarab oma tugeva hooga kaasa. Sadu ja tuhandeid. Võimas ürgjõud raputab liikuma needki, kes muidu mugavad sünnivad, suured ettevõtmised. Ja kui siis ajam ootamatult puruneb, peab leiduma taas keegi, kes sama tugev. Kuid eelmine jääb meelde. Ja olgu küll, eks hüperi ilus ütlemine kord juba varem tsiteeritud. Tahame korrata, et kadunute juurde jääb alatiseks nende kõige heledam naera Tartus. Eesti NSV rahvakunstniku Helmut Oru saart meenutavad täna paljud tema kolleegid. Helisalvestised on võetud Estonia teatrisaalis toimunud leinatalitusest ja Eesti raadio arhiivist neile juurde veel mitmed lisalindistused. Kõik suured inimesed on alguses lapsed olnud. Helmut Orusaar sündis 27. septembril 1000 Lühikesele 23. Harjumaal Saue vallas alg- ja keskhariduse omandas ta Keila algkoolis ja Tallinna tööstuskeskkoolis muusikalise hariduse aga Tallinna riiklikus konservatooriumis, mille lõpetas 1000 951. aastal. Me vaatame nüüd lõik lõigult lahkunu kõige tähtsamatele eluperioodidele. Teejuhiks on Tallinna riikliku konservatooriumi rektor Viktor Gurjev kõrvale lähemate kolleegide mälestused. Kõigepealt Johan Kaljas poorid. Helmut Oru saart kui konservatooriumi õpilast mäletan ma suure isamaasõjajärgsest perioodist, kui ta alustas õpinguid trompetiklassis kupli õpilasena õpilasõhtutel, kuuldes tema mängu teda kui õpilast iseloomustades võiksime öelda, olid, oli väga püüdlik, hoolas tegi hoolsalt tööd ja juba õpilast põlvesta, mängis estraadiorkestris ja oli saavutanud muusika inimeste ja ka õpilaste hulgas teatud kuulsusi. Juba 1944. aastast töötas Helmut Orusaar. Eesti raadio estraadiorkestris andis siin ka oma panuse sõjajärgse nõukogude estraadimuusika populariseerimisele meie vabariigis. 1000 957. aastal sai Helmut orussaarist rati Estonia trompetisolist. Neil aastail ilmnesid tema juures ka dirigendi võimed ja ta edukalt debüteeris dirigendina kui raadios. Niga rati Estonias. Kui ma alustasin Basena poistes oma kaasamängimist, siis õppisin ma teda kui dirigenti tundma ja hiljem muidugi ka Estonia teatri orkestris ja Raadi estraadiorkestris ja kõige hilisem periood Eesti raadio suurest sümfooniast praeguses riiklikus sümfooniaorkestris, kus ta mängis pikemat aega Estonias, oli trompetisolistiks ja jälle raadiusorkestrile artistiks. Ma pean ütlema, et on jätnud kõigiti väga hea mulje. Tema tööorkestris oli alati korrektne, tema lähenemine muusikale ja ka dirigenditöös ta alati näitas, et ta oskas asjal õieti sarvist kinni võtta. Ja proovid, mida ta tegi, ei jäänud kunagi igavaks ega ei valgunud laiali. See on tema üks paremaid omadusi eta orskas orkestrantide telemõjuda distsiplineerivalt ja sealjuures tegi selle töö huvitavaks. Tal oli teatud annus huumorit ja meestega, ta oskas läbi saada. Kui orkestrantide tundis puhkpilli ja muusikainimeste hingeelu nii hästi, istudes ise orkestris, kui ta, olles dirigendipuldis seal kaks vastandseisukohta ja neid ta tunnetas hästi. Eesti NSV riikliku sümfooniaorkestri direktor René Hammer Helmut Oru säärt võib põhjendatult nimetada kauaaegseks Eesti raadiotöötajaks kuna 25 aastat tema elutööst on olnud seotud Eesti raadio ja tema muusika kollektiividega nii estraadi kui sümfooniaorkestriga ning kandunud siit laiadesse hulkadesse avalike kontsertide ja eetri kaudu. Paljud soolopartiid ja palad nii sümfooniliseks kui estraadi ja kammermuusikas on jäädvustatud Eesti raadio fonoteeki Helmut Orusaare esituses. Helmut Orissaare loodud on tänaseni eksisteeriv populaarne puhkpilliansambel pasunapoisid mille juhiks ja dirigendiks ta oli ligemale 27 aastat. Tema sulest on ilmunud teoreetilised tööd nagu trompetiajalugu instrumendi valik ja omadused. Nink, trompeti, huuliku omadused. 1000 958. aastal alustas Helmut orussaar tööd Tallinna riiklikus konservatooriumis õppejõuna trompeti ja puhkpilliorkestridirigeerimise erialadel. Ja see töö kestis kuni viimse hingetõmbeni. Peale kadunud kupli surma Ta tuli konservatooriumi trompetiklassi õppejõuks, nii nagu me mäletame teda, vanemad kolleegid, suhtus ta ka just õpetaja kutsesse ja noorte õpetamisel väga suure hoole Jaandumisega. Ta nõudis õpilastelt distsipliini, tundis käimise osas niisamuti, ka oskas valida õpilastele repertuaari ja innustada neid tööle ja õpilastega läbisaamine. Teinekord võib-olla et mõnele naisõpilasele, et see on natukene karm. Aga õppetöös ei saa ilma selleta läbi. Seal, kus vaja, on tarvis karm olla ja seal, kus vaja, seal on tarvis kiita ja hoogustada seda tööd. Viljaka pedagoogilise töö tulemusena kinnitati Helmut Oru Saarele 1000 973. aastal dotsendi kutsenimetus. Orusaar kui kateedri juhataja see muidugi tuli talle ootamatult meile enne oru saart oli kateedri juhatajaks kadunud Aado Velmet. Ja Ma mõtlen, et ta jätkas Velmeti tööd ja kateedrijuhatamise seda näitas, et tal on organiseerimise võimeid ja suutis kateedri juhtimise pidada raamides. Muidugi peale selle veel, mis meil oli kateedri puhkpillikateedri, meile õppi, orkestri organiseerime, tema suutis seda väga hästi teha, see oli tuletõrjeorkestri baasil ja selle orkestri kohta ka riigieksamikomisjoni esimehi, kes meil on käinud ja kuulsid meie dirigentide diplomaatide diplomitööd, nentis, nimetasid wet, meie orkester on heal tasemel. Tunnustatud võimeka muusikamehena dirigendina puhkpillimuusikaentusiastina jätkus Helmut Orusaarel pedagoogilise töö kõrval energiat ja jõudu organiseerida uusi puhkpilliorkestreid juhendada ja anda edasi kogemusi paljudele kollektiividele ja ka otseselt ise tegelda taidlusorkestrit ega nii on ta juhatanud Tallinna masinaehituse tehase Tallinna Elektrijaama Jaan Tombi nimelise kultuurihoone orkestrit. Silmapaistvaid tulemusi saavutas ta Tallinna tuletõrje ühingu puhkpilliorkestri juures, kellele on omistatud teenelise puhkpilliorkestri aunimetus. Tallinna tuletõrje ühingu puhkpilliorkestri dirigent Eevald jäänmer. Kirjutati aastal 1953 kui Helmut Orusaar esmakordselt astus üle Tallinna tuletõrje ühingu ukseläve, et asuda tööle meie kollektiiviga. Mulle meenub jutuajamine tollest ajast Elmut orus saarega. Kui ta ütles, et ärge arvake, et ma suudan korraga siin midagi ära teha. Võtab aastaid võib-olla 10, kui ükskord meie pillid kõlama hakkavad. Aga ta andis sõna, et ta püüab kõik tea et sellele vanale ja eakale kollektiivile hääled sisse puhuda. Tallinna tuletõrjeühing elas tollal üle reorganiseerimise raskusi ja vaatamata selleaegsetele majanduslikele raskustele otsustati alustada isetegevusringide tööd ja üheks esimeseks, kellele taheti siis hääled sisse panna. See oli meie puhkpilliorkester. Toitsis uusi meetodeid uusi teid õpetamiseks kasvatamiseks. Ja ma mäletan, et enne harjutusi hakati nõndanimetatud pikki noote puhuma. See ei meeldinud paljudele meie vanadele puhkpillimeestele, kes olid uhked selle üle, et nemad on pillipuhujad ja nüüd hakata jälle aaste oos. Peale. Mõnigi lahkus, kuid Helmut Orusaar siiski Läks oma selged ja kindlad teed ning asus selle orkestriga tööle. Möödusid mõningad aastad, kui pritsimeeste orkestris kasvas välja tõeline puhkpilliorkester. Linnalised ja üle vabariiklikel ülevaatusel suutis juba meie orkester hakata sõna kaasa rääkima esikohtade jagamisel läbi viidud kontserdid meie vabariigis liiduvabariikide ulatuses. Need võitsid kuulajaskonna poolehoiu. Järjekindel töö ja vaev kandis vilja ning Helmut Orissaare mehise töö tulemusena autasustati 1969. aastal Tallinna tuletõrje ühingu puhkpilliorkester. Eesti NSV teenelise kollektiivi nimetusega Helmut Orusaar oli Eesti NSV teenelise kunstitegelase nimetuse saanud pisut varem. Elmut Orissaare orkester, nagu seda rahvas nimetas, on võtnud osa kõikidest sõjajärgsetest laulupidudest rahvakunstiõhtutest, kohalike laulupidudest, alati juhtorkestrile. Kui palju palasi selle aeg on selgeks õpitud, kui palju neid palasin mängitud. Selle üle annab selguse meie tulede ühingu kroonika. Pilk puldi tagant dirigent Helmut Oru Saarele. Meie teadustaja Eino Irjas on mänginud palju aastaid flööti, tuletõrje ühingu puhkpilliorkestris. Pillimehena oskas ta orkestrandilt nõuda maksimumi andes talle muidugi vabad käed musitseerimiseks, mitte surudes liiga oma tahte alla. Mina läksin orkestrisse Helmut Orusaare kutsel mängima. Ma olin siis muusikakoolis, kui mälu ei peta, vist teisel kursusel. Ja tehniline pagas ei olnud ju veel tol ajal mul kuigi tugev. Ja ma üldiselt väga kartsin orkestris mängida, sest esimesed sammud orkestris on kõige raskematest pauside lugemise pealt. Aga siiski ta ikkagi mind kutsus ja paistab, et ta minuga pärast jäi rahule. Samuti mina temaga dirigent ja kollektiiv. Nad peavad täiesti orgaanilise ühenduse looma, selleks, et resultaadid oleksid head. Nad teevad koos hingama, oleme üks organism, eks. Nii vist oli ka Helmut Orusaarega. Jah, see tuli eriti esile siis, kui oli ees mõni vastutusrikkam esinemine nimelt Eesti päevadel Moskvas, kui ma eksi aastal 1967. Me teadsime, kui vastutusrikas esinemine see on. Seda muidugi ilmselt veel suuremal määral tunnetas ka dirigent. Ja siis oli tõesti tunda, millise innuga oli orkester asja juures ja millise innuga oli dirigent asja juures. Ja need esinemised möödusid väga hästi, see oli väga hea stiimul orkestrile. See tõi ka teenelise kollektiivi nimetuse edukas esinemine. Jah, orkestris on vist kõige enam nii, nagu öeldakse sõjaväe kohta. Et raske õppustel, kerge lahingus, kuidas neil rasked õppused toimusid, enne laulupidusid, võtsime kätte, laadisime orkestri busside peale, sõitsime rohelisse, kus oli asfaltteejupp, asfaltteed ja siis orkester täies mundris. Rivistati üles ja siis läks pillid kätte. Kate ja marss käima ja õppisime rivis kõndima ja mängima. See oli alguses väga raske, aga pärastpoole asi hakkas minema ja ma usun, et laulupeo rongkäigus endale väga häbi ei teinud. Read kõverale. Ei saa normaalsest tööst vist iialgi rääkida, kui üks või teine puudub või hiljaks jäänud. Jah, meil oli kord, oli niimoodi, et kell 17 oli dirigent puldis ja lõi lahti. Pika noodi sellest ei olnud mingit kõrvalekaldumist. Kui rõhuda intoni pärast oma esimest haigust, ma mõtlen, ta oleks pidanud võib-olla aasta või kaks puhkama täitsa terveks ravima. Puit oli niivõrd lahutama. Mul oli juhust abikaasaga Põlvas rääkida temast ja abikaasa ütles, et ta Neivalt rahutu naiskuda vähel seal oma suvekodus oli. Ei anta aega omale katsumus labida kätte võtta, midagi tegema hakata, muidugi, labidas võitjatel käest ära ja ma ütlen, see näitab justama nii-ütelda, rahutut, hinge, ta tahtis kogu aeg tegutseda. Mini meenutas Helmut Oru saart tema mitme töö rinde kaasvõitleja Elmar Peäske aed, mehel andis vahel siiski ka närvi lõdvestust. Sedasi on kunagi Helmut Orusaar ka ise kinnitanud Valdo pandile. 1965. aasta varakevadel toimus see jutt sümfooniaorkestri proovi vaheajal. Üks veendunud Aianduse mehi orkestris on Helmut Arusaar. See on teie elus üks haruldane stopp, seis, millal ei pea kiire sammuga astuma, noodipaberit kaenlas või midagi seadma, kusagil dirigeerima, kuhugi sõitma, kellelegi mingeid loenguid pidama? Jah, ta on kuidagi niisugune rahulik küll, muidu igapäevane on nii et et üheksa ametit ja 10. nalja, aga selle nalja all ma mõtlen just seda, et süüa oleks, aga lihtsalt ei ole aega süüa, selles on asi. Ja miks te nüüd kelladikute sama, kuhu te praegu hea meelega jookseksite, kui see jutt ei oleks nii pikk? No ülejäänud vaba aeg, mis siin orkestrist üle jääb, tuleb mööda saata tundide andmisega konservatooriumis? No see on selline pidev koormus, nojah, peamiselt kõige suurem mure on Me juubelilaulupeo läbiviimisega. Sest puhkpillide orkestrite üldjuhina on terve rida koormusi, mis tulevad lisakohustusena ja tuleb väljapool Tallinna täia proove läbi viimase eelproove ja organisatsioonid tööl nagu ei näe üldse ette, kui palju seda tööd saab olema ja ainult laulupidu lõpetab selle töö siis nii-öelda lõplikult. Nii et mõlemat sorti viljad tulevad alles sügiseks tellitud. No arvatavasti töö läheb ikka järjest tihedamaks, kuumus tõuseb nii, võib-olla saaksite niimoodi ehk tunnikese aega kokku hoida, kui ütleksite kohe mikrofoni kaudu praegu kõige kiiremad asjad ära, mis pillimeestele öelda on kõige kiiremad, mida orkestrimehed peaks tegema tõsiselt, veel viimistlema, õpitud laulupeo repertuaari põhjalikult harjutama, käigumarsse, et kõlaks meie kaasaegset Eesti uued algupärased käigu marsid rongi käigus. Kas ütleme siis nii, mehed, pillid kaenlasse marssima ja selge, see on marsiks valmis säetud kõik ainult ootama, nii stardipaugu. Ja ongi veel üks töölõik, mis vajab erilist tähelepanu. Olles palju aastaid vabariigid puhkpilliorkestrite sektsiooni esimees lasus Helmut Orusaare õlgadel orkestrite tegevuse juhtimine vabariigis ühtlasi vastutusrikas töö ENSV üldlaulupeo peakomisjonis. Alates 1963.-st aastast oli Helmut Orusaar puhkpilliorkestrite üldjuht kõikidelt üldlaulupidudel ja rahvakunstiõhtute muusikaline juht. 1975. aasta laulupidu, puhkpilliorkestrite esinemine. Arvude armastajaile võiks öelda, et pillimängijaid laval on praegu 2900 see on 114 puhkpilliorkestrit. Alustame laulupeo, teist kontserti. Esinevad ühendatud puhkpilliorkestrid Vigri Rülle intrada juhatab teeneline kunstitegelane Helmut Orusaar. Jätame täna pidumeelse muusika põgusaks, kuid kuidagi ei taha ära jätta puhkpilliorkestrit. Esinemisele järgnenud Kiwartlikkeli vestlust üldjuhiga. Viimase orkestripala juures oli mul võimalik päris lähedal vaadata, kuulata tahan saada suure elamuse. Nutma jäi meie kõike nutmise tagajärjel, naer ja lõbu. Tegutsete praegu puhkele orkestrite maestrot, patrooni Helmut aru saate ühe noore pillimehega rääkimas. See on väikene kabala trummar, kellega meil oli väikene vahejuhtum. Ma lülitasin ta proovide käigust natukene välja, sest vaatasin tal nagu trummilöömine hästi läinud, aga ta nii pisikene ka. Pisikene jah, ja ta oli olevat ainult nädal aega löönud enne seda, kui ta siia tuli ja tüdruk ütles seda asja nii tõsiselt, et pahvatas nutma kohe. Siis ma sain tema sülle ja teda kuulge maha vaigistada. Siis lõppes sellega, et nüüd me oleme väga head sõbrad, meil on laulupidu möödas ja meil on lood kaksikselged. Kas tabas kõrv nüüd midagi seitsme luku taha peidetud? Paljudest helikildudest on kujunenud töömehe portree aga inimesena sõbrana seltsimehena üldlaulupidude operatiivstaabi liige, treede raud, Berg. Inimesena ei oska paremat seltsimeest oma kõrval omada, kui oli Elmut. Ja see tore laeng, mis igal kohtumisel temalt sain andis ju ka edaspidiseks palju jõudu. Pikad aastad on meid sidunud nii mitmeski mõttes, mitte ainult üksi. Laulupeod. Teame ju kõik, et puhkeparkide direktsioon organiseerib ka suvemuusikat. Ja kõige sagedamini oli kasutatav just puhkpillimuusika propageerimisel. Meie tuletõrje puhkpilliorkester, mida dirigeeris Helmut Orusaar. Ja eks see, mida ta andis meile suvekontsertide näol ja mida ta andis puhkpillisõpradel on niivõrd suur, et täna tunnetan tühja kohta. Tahaksin loota, et peatselt asukest tema asemele noorus. Kes suudaks täita seda kohta, kes suudaks olla sama tore seltsimees, sama tore kaasaaitaja kõikidele üritustele, nagu oli Elmut laulupeod ja kaal laste koolinoorte. Eelolev laulupidu ei kujutaks ilma temata üldse ette. Ja marssides nüüd, nädala pärast kolonni ees, on ta siiski minuga koos oma orkestri ees. Ei taha ütelda, et kellelegi teisele kui ainult Elmutele sammu marss. Ja jätkame oma teekonda suurele ilusale peole. See on noortepeole. Tema suutis kontakti luua laiade orkestrantide või terve meie vabariigi orkestrantide perega ja suutis allutada ka neid oma tahtele. Ma peaksin ütlema, et kui me võtame, et meil varasemal perioodil Raimund Kull oli üks suurkujusid meie laulupidude orkestri juhtimisel oma vitaalsust ja elujõulisi ja, ja ka suure praktikaga, kes võttis kätte ja tõi sellest puhkpillide massist välja selliseid võimsaid helisid, mis meid kõiki kaasa elama panid siis ma mäletan, viimased roosari juhatanud, temal oli ka seda annet või seda oskust massihulkade juhtimiseks väga tugev annus. Tema taktikepi all tegutses ka vabariigiorkestrijuhtide puhkpilliorkester Meie partei ja valitsushindasid kõrgelt Helmut Oru sardiinid Nõukogude Eesti muusikakultuuri arendamisel. Mitmel korral on Helmut Orusaar autasustatud ENSV ülemnõukogu presiidiumi aukirjaga. 1000 976. aastal omistati Helmut Oru Saarele Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus. Ja lõpetus laulutaat Gustav Ernesaksa Alt kes võtab veel kord kokku, mis Helmut Orusaare ajarattaringides on eredat olnud. Lahkunu praktiline tegevus silmapaistva trompetikunstnikuna nii Estonias kui ka Eesti raadios oli kindlaks ja soliidseks lähtealuseks kõigi tema järgnevatele ettevõtmistele. Mõeldes tulevikule, tasus ta kõigepealt oma võla Tallinna konservatooriumis õppimise eest noortele järglastele, trompetistidele ja puhkpilliorkestrijuhtidele. Juba ammu oli ta üldsusele tuttavaks saanud Tallinna tuletõrje teenelist puhkpilliorkestrit juhatades. Kui oli rahva elus pidulikku maid momente Icoli kohal Orissaare oma orkestriga. Küll kaunistades rahva rõõmsaid hetki, küll leevendades muret kurvematel silmapilkude. Oli endastmõistetav ja ootuspärane. Eta oma rohkeid erialalisi kogemusi ja väsimatult energiat jagas ka kõikidele teistele orkestritele ja kolleegidele. Tema autoriteetne sõna kaalus palju kauemat aega oli Helmut Orusaar üldlaulupeo puhkpilliorkestrite sektsiooni esimeheks juhatades ühtlasi vabariikliku orkestrijuhtidest koosnevat orkestrit. Tema Taavet Fircausiliku hoolt oli tunda kõiges, mis puutub tus puhkpillimuusikasse. Õhtul keset rohelist muruväljakut koondorkestri peremehena. Ta tõi pidustustesse uusi haaravaid hetki uusi liikumisi, uusi emotsionaalseid aktsente. Samuti oli kindel tunne, kui nägime Helmut orus saart astumas laulupeo üldjuhi pulti. Koondorkestri võis oodata, esitatu haarab mängijaid ja kuulajaid. Juhatamine alati hoogne, selge ja täpne. Kontakt esinejate ja kuulajatega hea. Harjutustel oli orussar visa, kannatlik, sõbralik, ei põlanud ta head tabavat nalja. See lõi teadagi hea õhkkonna edasiseks vusitseerimiseks. Õieti tekita ju kõike suure andumuse ja ägeda sisepõlemisega muusikat küll hellalt ja erksalt, küll vaikselt ja valjult. Oli see siis tööorkestrite ka õpilastega uute ürituste planeerimine ja korraldamine või üldine hoolitsemine, abistamine, ergutamine. Kõigest kõlas Gaza, Orissaare inimlik ülemheli. Õieti oli ta loomult väga tundlik. Aga teisiti vist ei saagi teha head muusikat omades väga õhukese sisemust varjava kaitsekihi või ta ühtlasi kergesti riivata. Ebameeldivused ja teravused võisid vahel tungida läbi hapra hingekaitse. Nii oli süda pidevas põlemise ohus tekkida ja kõike avali südamega. Ent ka temal oli vaid üksainus süda.