Oli kaks jutuajamist, lühike ja pikk, Lühike mina tervist, olen Eesti raadiost. Kas leiate veidi aega mõnedele küsimustele vastamiseks? Kontraažin kahjuks on mul programm on väga tihe. Mis teid huvitab? Mina räägiksime mõnedel teoreetilisel teemadel muusika, keele, internatsionaalsus, kas see on absoluutne ja veel selles plaanis? Kondrashin kõva, tulge homme. Kell 11 on proovivaheaeg? Nii korras? Teadsinadki Rilkon, Raashine seal küsimusi, mida ikka ja jälle interpeetidel esitatakse. Kuidas teist sai dirigent ja muud säärased? Homme sisistusin enne proovivaheaega saali jõudsin nautida tema töö täpsust ning aja haruldast jaotumise oskust. Kas ta tõesti ei vaja hingetõmbeaega siis, kui pillimehed proovist puhkavad? Siit pika jutuajamise algus? Mina, mis on raskem, kas anda kontserti või programmi läbitöötamine? Kontserdi eel? Kondrasin. Ülesanded on erinevad. Proov on kasvatuslik protsess ja protsess, mille käigus leitakse interpretatsioon osalt ka dirigendi jaoks. Ka korduvalt esitatud teoste puhul proovis eksperimenteerinud ikka ja jälle otsid midagi ja pärast proovi mõtled kõik läbi. Valid selle, mis endale meeldis. Kontserdil meenutad orkestrile proovis tehtud siilid meeleolusse. Kui proovil võid selgituseks kasutada sõna, siis kontserdil meenutad orkestrile kõike vaid miimika ja žestidega. Nii et proov on ka dirigendile otsing. Proov on otsing nii interpretatsioonis kui terrigeerimis tehnikas. Kindla rütmitunnetusega orkester võimaldab dirigendile vähend akteerida, enamandada meeleolule. Teistes orkestrites on vaja pöörata erilist tähelepanu sellele, et orkester mööda ei mängiks. Kohus proovi veel kord analüüsinud võib õhtul kontserdil mõnegi asjaga hoopis teisiti kujundada. Orkester on ju paindlik instrument. Kas on mõni teos teie jaoks täiesti valmis? Juhatamise hetkel küll ent ei ole teost, mida saaks kaks korda ühtemoodi dirigeerida. See polegi võimalik. Teil on näiteks täna pisut palaviku, juba on teine tempo, teine pulsitunnetus. Programmis on eelistatud lehe esitatavad teosed, sellepärast näiteks Tšaikovski viies sümfoonia ei kuulu kontraažini meelisrepertuaari. Väikekodanlik kuulaja eelistab teoseid. Mida ta juba teab, võib mõttes meloodiat juba ette kaasa laulda. Hooaja avakontserdikava, võib-olla dirigendi taotluste näidiseks. Dirigendile endale oli uudne Elleri põhjamaine viis kuid partoki klaverikontsert ja Prokofjevi kolmas sümfoonia olid kindlasti publikule harva kuuldud teosed. Huvitav on näidata oma suhtumist eri stiilidesse mängida ühes kavas nii Mozartit kui Brahmsi, Tšaikovskit ja Rimski korsakovi. Sellepärast leiab dirigent alati kõrvale põigelda välismaal tehtavatest ettepanekutest esitada üksnes venekava. Selle asemel eelistab teha ühe osa Lääne muusikast teise vene ja nõukogudemuusikast. Kui palutakse Tšaikovskit, siis valib ta alati ühe, esimesest kolmest sümfooniast mida seal tõenäoliselt ei tunta. Väline edu publiku juures pole tähtis. Tühjad kohad saalis ei häiri. Kui need, kes kontserdile siiski tulid, on tõsised kuulajad. Üldtunnustatud alused muusikale on maailmas ajanud Euroopa muusika aga mitte kogu maailma muusika looming pole mõistetav kõigile kuulajaile. Kas on teil vaheldunud terrigeerida näiteks Aasia päritoluga muusikat? Muidugi ei olegi eril kontraažini interpreteerinud aasia muusikat folkloor selt kuid euroopalikule orkestrile sobitatud kujul küll. Ja neid rahvuslikud motiivid on väga meeldivad. Siin on ka äärmusi, näiteks Jaapan. Jaapanis on muusikakultuse objekt, televisioon ja raadiomuusikat üleni täis. Lapsed õpivad koolis koos hieroglüüfi tega noote kuid samal ajal sealsed eesrindlikud. Muusikud on väga mures jaapani sümfoonilise muusika kosmopoliitilise iseloomu pärast, mis baseerub Turoopalikul. Koolil. Heliloojaid, kes rakendavad rahvuslikust, on väga vähe. Kui muusikas on rahva hing kas see võib jääda võõraks? See on hea teose erinevus halvast hea teos, mis on täidetud rahva hingest, on mõistetav igale, isegi neegrile, isegi Paapole, kes on kasvatatud hoopis teiste helidega. Muusika sügav tunnetamine vajab varast muusikaõpetust. Meie isad ja vanaisad said lapsest saadik muusikalist kasvatust, ehkki nad olid muusikast väga kaugel. Nad laulsid kirikus. Praegu alustatakse muusikaõpetust koolis, tunnis tehakse vallatust, lauluks on vähe aega ja õppeplaan on nii ülekoormatud, et tuleb leida teisi võimalusi. Nähtavasti mingil õppetöövälisel ajal tuleks rohkem kultiveerida muusika kuulamist koos vastava sõnalise selgitusega. Hea sõna on väga oluline mitte see, millal teos loodud, millistest osadest koosneb ja milline koht on heliloojal muusika ajaloos. Need on õpikuandmed, mis südamesse ei lähe. Lastele tuleb rääkida emotsioonidest meeleoludest, siis otsivad nad muusikastki seda ja õpivad niimodi kuulama. Aga peamine on kuulata Eestis on väga suur probleem noorte vähene kontsertidel käimine. Kuidas on lood sellega teistes paikades? Publik on hakanud noorenema hipitsev noorsugu, kes on huvitatud džässis tekitarridest. Käib hea meelega kontsertidel. Varem oli nii, kes austas džässi, põlgas sümfooniat ja vastupidi. Nüüd on need hakanud kuidagi kokku sobima ja see on väga meeldiv. Muidugi noor keha tahab teravaid rütme, tahab tantsida, aga kontsertidel võib näha isegi niisuguseid hipilaadilisi olendeid, kes tuulile istuvaid seina äärde, põrandale isegi väga nooblites saalides. Nad kuulavad väga tähelepanelikult. Nad meeldivad, panevad ennast teisiti riidesse, pügavad karvad maha, muusika, jääd. Kuidas te ise suhtute kergesse muusikasse? Milline on hea kergemuusika? Meloodiliselt harmooniliselt leidlik muusika, džäss suhtumine ei lähtu liikumisest, vaid kuulamisest, nagu kõigil professionaalidel. Talumatu on näiteks restorani muusika isegi vaikne, sest siis ei saa vestelda, vaid tab kuulama. Võimatu on ennast välja lülitada. Kahjuks meid ümbritseb pidev muusikafoon, seedib inimesed selleni, et nad lakkavad muusikat hindamast. See on nagu tapeet, mida võib vaadata ja võib mitte vaadata. Kas teil on olnud juhust köscheni mängida? Vahest on siin kõik pilkimatagi selge. Dirigendi eriline armastus kuulub köshwinile kui ainsale Ameerika rahvuslikule heliloojale. Teised tuginevad saksa koolkonnale, euroopalikule, muusikale, kühvinaga ühendas oskuslikult neegrimuusika meloodilise rütmiliselt, harmoonilise mitmekülgsuse. Kas on maailmas inimesi, keda te kadestat selle sõna kõige paremas tähenduses? Raske on vastata, kadestada võib suuri heliloojaid, kelle muusika jääb kahjuks teri sendi looming, mis salvestatakse heliplaatidele, tundub juba kolme-neljakümne aasta pärast. Arhailisena interpretatsioon areneb ajas. Võib-olla saab ideid säilitada ühe kahe põlvkonna vältel vaid oma õpilaste kaudu. Aga teil endal ei ole heliloomingu soovi olnud? Nooruses sai proovitud midagi luua, kuid terisent ei leidnud selleks endas annet. Poisikesena olles armunud, ei kirjutanud ta isegi luuletusi. Aga head võõrast muusikat on alati hea mängida. Ülesanne on igas teoses ka tuttavas leida midagi uut. Juttu oli Tšaikovski viiendast sümfooniast. Pärast pikka vaheaega selle juurde tagasi pöördudes leidis dirigent selles niisuguseid külgi, millele peaaegu keegi ei pööra tähelepanu. Ja nüüd dirigeerib Kirylkondrashin seda teost hea meelega, kuid tingimusel, et oleks palju prooviaega inertsi murdmiseks, sest iga orkester teab seda sümfooniat peast, kuid mängib tihti valesti. Dirigendi instrument on orkester. Jäiga instrument on selle tõttu väga erinev. Kas vastastikune mõistmine tuleb alati? Dirigent leiab ühise keele igaorkestriga, kui ta teab, mida ta tahab ja muusikud tunnevad, et ta teab ning oskab seda saavutada. Selle tõttu ei ole ette tulnud olukorda, et kontakti ei saa. Kuid on juhtunud, et orkester küll allub, kuid siiski kohtad mingisugust vastupanu. Seda tuleb ette mõnikord väga kuulsate, kuid konservatiivsete orkestrite juures näiteks Chicago orkester. Aasta eest töötades Ameerikas Clevelandi ja Chicago orkestriga tuli orkestrite vahe ilmekalt esile. Clevelandi orkester allus kergesti dirigendi soovidele, isegi niisuguses teoses, mis oli neil peas näiteks Raveli Hispaania rapsoodias tekkis suurepärane kontakt. Tõeline üksmeel hoolimata orkestri jaoks uuelaadsest käsitlusviisist. Chicago orkestrit loetakse kiiblandee omast isegi paremaks. See on tõepoolest jõuline ja tehniliselt täiuslik orkester. Nad küll kuuletusid, kuid harjununa teisiti mängima oli vastupanu tuntav. Seal orkestri vaim, mis antakse traditsioonidega edasi. Mis puutub Eesti orkestrisse, sellega on hea töötada, vastupanu ei tunne. Võib-olla on see standardne küsimus, kuid meie publiku reageerimine on jahedavõitu, sest meie rahva hing on niisugune. On see tunnetatav? Väline edu erutab, vähe. Seljaga on tuntav, kassaal kuulab või mitte. Kui kuulab, pole oluline, kas plaksutatakse palju või vähe. Välismaal on ette tulnud, et luksuslikes saalides, kuhu tullakse, frakid äsjast mokingites näitama tualette ja Bryante pärast kontserdi lõppu. Kõik hüppavad püsti, kutsutakse palju kordi välja. Sageli ei usu, et see on tõeline edu. Neil tuleb kõigile näidata, et nad on saanud naudingu. See on väline. Edu. Kuna dirigent ise loeb ennast inglase tüüpi kuuluvaks ja ei paista oma emotsioone eriti välja on vaikiv ja hästi kuulav saal meelepärasem kui igavesel saal, kes väljendab pärast marulise aplausiga välist menu. Teie jaoks on hooaeg alles algamas. 46 dirigeerimise aasta vältel pole hooaeg iial katkenud, sest passiivne puhkus ei sobi. Kaks nädalat võib kuidagi istuda, midagi tegemata, aga siis roniks või mööda seina üles. Sellepärast ka suvel. Puhkus vaheldub kontsertidega. Suvel Riias olid puhkus ja terrideerimine läbisegi, siis sõita Austriasse tagasi Riiga, siis amsterdami reis mööda Euroopat, kontsert Glebova orkestriga nädal vahet ning kontsert Eestis. Nii et võib öelda, et hooaeg on alanud. Edasi. Tänast saadet lahutab Kirill kontraažiniga kohtumisest kuu ja loodame, et sadade maailma linnade seas ka Tallinn taas tema rännuteedele jääb.