See lüüriline kevade mais nagu kõik teisedki tänase saate lood on lindile mängitud ühel vihma pidusel ja tuulisel oktoobri õhtul Orissaare kultuurimajas. Aeg ja koht polegi tähtis. Saade tuleb ometi inimestest. Aga see kõle, sügisõhtu ja ammu kapitaalremondi järelehüüde hoone süvendasid eriti lugupidamist inimeste vastu, kes oma Ilo armastusega selle maja heledaks rõõmsaks muudavad. Olen näinud moodsaid korras klubi hooneid, kus valitseb unine vaikelu. Ringid ei tööta, sest juhte ei ole ja rahval polevat huviga. Orissaares on kõik vastupidi. Töö käib täie hooga, mitte kampaania korras, sest suured pühad on ukse ees. See käib päevast päeva ja aastast aastasse. Sel ajal, kui kõrvaltoas muusikat lindile mängiti, jõudsin läbi lehitseda mitukümmend albumit, kus fotode ja muheda sõnaga on tallele pandud Orissaare kultuurimaja ajalugu. Aastate kaupa suursündmuste kaupa eraldi ringide kaudu. Papp auaadresse, tänukirju ja kingitusi on taidlejad toonud lähedalt ja kaugelt. Kõige arvukamalt ja kõige kaugemalt Orissaare laulu ja tantsuansambel mille koosseisus ka külakapell on käinud Ukrainas, Moskvas tähelinnas ning tulnud esimese üleliidulise täidlus festivali laureaadiks. Kapellist täna lähemalt juttu tulebki. See mees, kes võtteks valmisolekust märku andis, on kapellmeister Vassiliset. Kui pikk teie pillimehe praktika on? No, mul on lapsest saadik kaheksa aastaselt, neid ma olen 61, paljusid välja tuleb sealt, kes targem inimene on rääkinud vällja parasjagu Ahja viiske veel üle 50 aasta mängitud juba 14 aastat vana, siis ma olin pulmas pillimees. Isa oli rahvapillimees kandlemängija, lõõtspillimängija ja isa tegi mulle esimese kandle. Panime sõrmed peale, näitas poeg, et vaat nüüd hakkad seda ammuli ja sedamoodi oli raske käega ma vaatasin, vanamees mängis tükis paremini. Saagisedanuliga skeems, hakkad teiega ära ära tüdija. Ja siis ta oli kandlehäälestamisega, oli vigurdajat, isa häälestas ikka ära ja siis vahel sabale korduval, siis käisin naabrimehe juures häälestama, see oli kandlemees, aga viimati hakkas kätjanigala häälestan köit nii kõrva järgi, üks heli antakse kätte. Kõik pole, anname ta teise pilli pealt hääli tarvis, ratta kõrv võtab ära, kuidas tuleb häälestada? Täna on siin kandle leia lõõtsale veel suupill, lisaks. Ükskord me kodueidega arvutasime, arvutasime, saime 20, lugesime äramis pillima, kõiki mani kahtekümmend pillima, ikka igaühelt ellu nende tantsuotsa lahti saab, kui suri ja muusikat ja küll on, aga oma eest aitab küll see saatekannel seal mul ka kogu aeg ikka käiku, seal neid ma ise valmistanud. Ma olen neid ikka 40 Saarde kannelt valmistanud, juba näidanud mandrile india muusikakoolidele ja vanade meeste oli, see on üks niisugune Erigi Twitter, kui ma käin Tallinnas, on vabariik Küprose üles, vaatasin seal ikke meheturaadeedee, minu leia, tee minule nõnda tööd, iga talve jätkub. Aga mis on päris töö, minu mina olen keskkütteoperaator, selleks nii peenik nimi, aga muidu ta ahjuküttega onlik tahmane tööga, et minu nimi on küll peenike ahju ees, vahel teen kangi valmis talve jaoks puhul on seal üks drink ja raiebackya pisike höövel ka. No selle jutu järgi tuleb välja nagu see pildi tegemine oleks õige, lihtne asi, et mis seal ikka, olgu liimiaania, puud kuivad, kokku läheb kogemusi nii palju, kui ma nii vana mees eluhooneid teinud ja kord-korralt lähtudega paremat ma ei tea, kui ma surma ees viimase TNT hakkab ise mängima, pole ennast tarviski, aga see on ikka praegu tegemata alles? Ei no loodame, et selleni läheb veel väga palju. Ei tea, palju aastaid antakse rehkendanud, kui palju seda Pole mitu triiksärki peab ostma, veel võimetu lõõtsa küll hea ja seda lõpunud praeguses terver kõhna aitaja virutab veel 15 aastat. Kas lõõtsapilli ka ise olete teinud ja olen küll, see on ka omatehtud lõõtsapill, mille, mida ma täna mängisin. Neil ei ole teinud, ma olen rohkem vanase kokku korpendi parandanud, päris uutma pole teinud, see on päris uut tehtud, mul neli-viis tükki võib neid ka olla. Niimoodi on siis kogu elu nüüd pillidega koos. No ja kogu teie pere praegu on ju ka. Ja pilli ja minu järgi, et nad on hakanud puhas lapsed ja lapselapsed ja naine ja lapsed on juba suureks kasvanud, igaüks on omal perekonna asutanud, lähevad laiali. Aga kui nad kokku tulevad, ikka mängime veel oma perekonna pisut ikka koguaegne, anime oma perega pillimängu, vaiman kiitika sisse pandud. Jel seisab nendel ikka, see läheb edasi. Saatekannelt valitseb teine sett, kuidas eesnimi on? Olen eelnevalt nimekirja, kust tuli pillimäng teie juurde või teie pillimängu juurde, kooli ajal natukene mängisin, juba mängisin mandoliini, siis kõnemehega hakkasime elama, siis mängima. Nii et tema pani teile kandle pihku ja bajaani lükkas ka natuke avatega ligemale vaatas seda torkima ja nõnda aeglane ahhaa, vaat kuidas te kujutate ette, kui teie elus ei oleks seda pillimängu? Seda ma ei oska ette kujutada üldse praegu Ma mõtlen, isegi kui tõsiselt peaks sellest loobuma. Parem ma mõtlen, et siis võiks juba surm katki. Siis ma ei tahaks palju enam ja selles Esson nii harjunud ei oskagi muidu olla enam ei kodus ega väljas. Kas läheb niisugust päevaga, müüdaks pilli kätte? Ei võta, muidu lõhe, töö on ikka töö ja. Aga mis on teie igapäevane töö? Mina olen televisioonis tööl, valvan seda pikka maske, nii seda selga ja vaata ära ei viinud. Siiamaani on paigal, nii et hästi valvata järelikus. Nüüd ma tulen siis järgepidi edasi, palun siis kõigepealt lumi, laineväli ja teie käsutuses on see tore pill, kuidas teda teie kandis nimetatakse meerimetama Umbaks, aga tuli, jauram on vist päris õige nimi. Aga minu käest ei olegi kaua, ma olen liin asendajaks nendest päris pillimees on komandeeringus, jah. No see on nii vahva väljanägemisega pill. Puust look, siis on tal nagu trumm küljes ja seda trummi ja looka ühendab üks väga-väga peenikene kaadervärk. See on nähtavasti küll siin ansambli oma inimeste konstrueeritud pill, eks ole, mass kahva tehtud talle seda toredat särinat annavad Ühed, päris igapäevased asjad, metallist pudelikorgid ja need on nii toredasti aetud nagu pärlikee sinna kokku. Kus ma olen neid paremaid teid, mis Elisevaid, pleki lustakaid ja kurioosseid ja niisuguseid asju külge rohkemate heliseb parem maale teiste kapjaletele, neid ka neli-viis tükki põdentsi Saaremaale ringi. Aga see on pidama jäänud puust on poogen, millega sealt kusel vabatraat seal tõmmatakse nõigusele poominel on hambad nagu saega tõmbataks vahel Roger Kerro siis vahel eest ja kui senna segunevad, antaks, siis lüüakse lihtsalt poognaga traadi pihta, siis ta võtab Görisemaia pealeheks. Pea. Tartlane lüüakse vastu maadiste põrud trumlis suure mürtsuga trummilöögi teeb. Seal on nii mitu varianti mängimiseks. Aga nüüd ma lähen tagasi pillimehe või õieti pilli naise juurde, praegu asendati nagu päris pillimeest, aga kas muidu olete ka ikka sellega belli liige? Otseselt kabeli liige ma ei ole, aga ahistanud küll, sest ma natuke olen ka isehakanud pillimees ikka natuke klaverit ja akordioni ja. Ja kooliajal sai isegi pasunat proovitud, tahtmine oli kõiki asju proovida ja päris selgeks muidugi ei saanud midagi akordionit natuke õppisin ja klaverdamiselt kohustuslikud, sest ma olen erialalt kolmeistraga. Seal pidi siis kõiki asju tegema. Ja praegu ka kool meisterdate. Vähe mul on ainult kaheksa tundi nädalas, aga ma põhikohaga olen Orissaare kolhoosist sekretär. Aga mis ained koolis õpetati vene keelt praegu? Muide olen algklasside õpetaja, aga mul on üks teine hobi, nüüd ma õpetan peotantsu. Ma tahaksin lisada pärlilaine kohta veel nii palju, et lane, niisugune mitmekülgne inimene, kes võiks veits teha kaasa täpselt täpselt nendes ringides, aga no lihtsalt tal jah, väikesed lapsed ja ta lihtsalt kodune olukord ei võimalda, aga Ma loodan, et pole sel aastal surume siis ansambli laialilaine peal, nagu ta on ikka neid hädast välja aidanud. Ikka kui jälle vaja on, siis laine, tule, tule ja aita, nagu ma siin kuulsin, vahepeal laste kasvatamine käib telefoni teel, kui proovis ja ometi anekdoot juba tegelikult Tanel. Kiiruse ajab taga. Iseloom ilmselt on juba niisugune, mis ei anna. Aga pole viga, lapsed kasvavad ka telefoni teel. Üks hästi-hästi mitmekülgne inimene on inglane öis. Kui ma vaatasin neid albumeid teises toas, siis paistis, et ega peaaegu peale meesansambli vist ei olegi niisugust asja, kus te kaasa pole löönud või on mõni veel Arizonas, siga rühmas, Kaiale tantsin Asso naisrühmas karaktertantsus ja igal pool küll. Ja üks puhkpilliorkestri pilt oli, kus ma nägin ka vaskpasunat. Amet on siis sellesama maja direktor tegelikult rohkem vist kui direktor, kui igal pool ise kaasa jõuab lüüa. Väikeses kohas pole lihtsalt võimalik moodi seltsimajas töötada, kui ei ole just nii-öelda ei arvul jalgupidi sees minu meelest nagu ma ei oskagi seda tööd ette kujutada, siin majas niiviisi, et noh, ise nagu ei juures ei oleks. Kui kaua te seda tööd teete? Seitsmeteistkümnes aasta läheb, paistab, et see maja töötab väga suure pingega. Me oleme praegu hädas, sellepärast et meie maja nii hirmus korrast ära ja ja nagu habemega Jutivuse meie maja remont. Aga noh, olen tööle saanud neid ikka ikka mõned ringid ka. Sügis on nagu nüüd hooaja alguseks ikka näitering töötab, me tahaksime Tammsaare juubudeks Kõrboja peremehega maha saada, näitlejale vana eakas inimene. Selles mõttes, et ta on kaua töötanud ja, ja üle 70 aasta vana vana kivihälli ordine, aga ta on selles mõttes nooruslik, et ta käib, on nii kaua, kui mina olen siin majas töötanud. 12 aastat on kõik suved olnud tema vabariikliku seminaridele ja ta kogu aeg ootab uut hoogu sealt juurde. Ei lähe nagu kaasajaga kaasa. Viimane meie laulu-tantsuansambli lavastus oli ka tema poolt tehtud, milles laureaadid sisaime? Segakooriga tegime ka esimese katse üksi ajastul naisansamblis tahaksin kokku kutsunud, sest et ees on juubeliaasta peod, rahvaülikooli kodukultuuriringi me saime sel aastal ka natuke suurem kui muidu 50 naisteansambel sündis. Teie töö on raske ja rõõmus. Jah, raske huvita, võiksin ütelda, Orissaare asula ei ole ju ise väga suur, aga kui teil nii palju ringe on, siis teil peab ikka õige laialt rahvast siin käima koos kaugelt Cap, noh, arvestame liini 15 kilomeetri raadiusega meie taidlejad kes käivad siis, siis käid kõrkvere otsast, käivad praegu lauded sellele kagusse, sellist spidomeetrit. Nüüd üks tantsi, hakkab kallemäelt käinud sellest kahe meiegi lohed. Rühmas seda relva siin vahepeal Kingissepast ja Mooste, aga ja siin kapellis on teie valduses ka niisugune pill, mis tavaliselt naisi nagu eemale peletama, see on. See on kõige hullem, et ma mängisin 11-st. Hakkasime üldse vaatanud basse nagu vähe bassimees pole ja selle eest ma olen siis number üks juhatuse karvama. Ei, paneme selle kontrabassi sisse, Vasja ütleb seda. On need saavad ükskord ennem kui katsetega on, ma mäletan sellest ühest korrast katsustele. Ta riidleb hirmus Kanlast küll, et kuule sa kuule. Veiko arad, kelle Egert, ma arvan, tänane libemm läks valesti, Thelma sai aru, kes aga jälle siiamaani on asja, tegime udupeene, pillisin pingipilli. Aga ta oli selle jaoks ei olnud, vaat et mu jaoks välja mõtetega hektari val tähendab, pole saanud veel teoks. No ta on niisuguse näoga, ikka teeb novelli tingimata peoks. Peale selle pingipilliohu ja kontrabassi nüüd ja, ja uba olnud veel pilli, mida te siin olete mänginud trumme ka. Neil on nüüd niisugune ansanud-le veel, nimetame seda rahabiliyansandeks, seal mängivad siis Vassaja lani ja mina ja sealt nüüd järgneb akordionimehe kätte. Ja me teeme siis nagu tantsuks mängimas, pidude peal, minu ülesanne selles trumme taguda ja jälle lähedast lauda midagist. Kelle valduses oli siin akordion ja triangel vaheldumisi? Nimi on välja Margus, töötan Saare KEKis ekskavaatorijuhina. Mis ajast, pilli neil 10 aastaselt umbes akordion on ikka põhipill üle, lasen kõigepealt selgeks seis, hakkasin natuke klaverit kooli ajal ka proovima. Ja vajaniga. Kui pikalt võib mängida pulmas tantsuks, niiet lugudele kordusi sisse ei tule. Kõige pikem öö, mis ma olen pulmas mänginud, oli laval pulmas ja see kestis siis üheksa tundi järjest. Üksinda pillimeheks ja tantsijaid jätkus. Tantsijaid jätkas esialgu küll, aga mitte alamlõpupoole. Mängisite tantsijad uimaseks. Kapelli lood on vanemad, rahvalikud lood, aga ma usun, et akordionistina on teie repertuaar vist õige laia ulatab üsna tänapäeva välja. Noh, eks ma olen ka ise vanema generatsiooni mees ja mul on need vanemad lood võib-olla paremini mul käes, aga ma olen püüdnud ikka neid uusi viimase ajalugusid ka õppida ja aga eks noored paha rohkem ikka neid kitarri ja mida rohkem põrinat, seda elusam. Vahel tuleb välja just nii, et, et siis, kui, kui seda kitarri on küllalt olnud ja tuleb üks hoopis meloodilisem pill siis saab pidurdada. Uue hoo on küll Kingissepa linnas mehelid, oleme käinud seal paar korda tantsuks mängimas ja linnarahvas on juba tüdinenud oma orkestrites, et tahavad ka saada niisugust muusikat, mis lahutaks meelt ja võiks tantsudega. Ja nüüd on siis viiul kõige mahedam pill selles seltskonnas, kuidas on viiulimehe nimi? Helmut Velviste töötan siin samasel Orissaare kolhoosis esimehe asetäitjana, nii et põllumees suur ja vastutav tee aga pillimänguks lusti aega jätkub, peab ikka vahest võtma ka, muidu. Igapäevane töö muutub liiga koormavaks. Vanaisa käest hakkasin seda ametit tasapisi õppima juba nii koolipoisipõlves, aga siis vahepeal jäi nagu ära eemale viiulimäng. Nüüd siin asjad hõimu jälle siia juurde. Kapellis maa mänginanes, kolmandat taastat pidevalt ei ole saanud mängida ja pikematest reisidest olen ka pidanud loobuma muidugi tööülesannete tõttu. Kas teie kolhoosi rahvast, palju käik siin kultuurimajaringides? Ikka käib näiteks siin kapellis, on siin helilaine aga siis teistes tantsuringides ja on üsna hulgaliselt Orissaare kolhoosi noori keskus, sammas Orissaare asulas. Mõnel tuleb kaugemalt käia. Mina isiklikult näiteks töötan küll siin keskuses, aga elan 15 kilomeetrit kaugel. Kes kaugemal elavad, kuidas nemad saavad kohale ja eriti pärast proove ära? Bussid ju vist nii hilja ei käi. No siin on kultuurimaja abistanud ja kolhoos on ka abistanud Mees, kes kogu õhtu oli mandoliiniga kuidas nimi ja Anett remont, tüür ja kas ka eluaegne pillimees. No päris elu loger, aga ikkagi jah, no Aivari kuue seitsme mandoliini kätte sain hädalisele keeli anda ja öelda, et on. Siis ta oli esialgu järel. Nii et esimene pill oli mandoliin ja kas ta on jäänud ainsaks võimendeid Juurde tulnud elu jooksul jäi pärast viiul liikil Lemid püsiksid. Avariil sõrmega olete kapellis algusest saadik ja sellest ajast, kui need uuesti moodustati. Professor Ariste õpetas, et sõnal sepp olnud varem hoopis laiem tähendus. Sellega austati igasugust meistrimeest. Ja sugulaskeeltes tähendab ta veel pärmi, mis oma väega kõik kerkima paneb. Vassili Sepa puhul peavad need mõlemad seletused paika pillimeister ja pillimängumeister ja meister teisi mängima õhutama. Tema rahutu vaim sellega Belligi neli aastat tagasi kokku kogus ja kerkima pani. Nüüd on kapelli kuulsus kerkinud kõrgele ja kaugele. Aga kas varem piirdusid pillimängud kodukandiga? Oli ainult Saaremaailma ringi Iiessen, Andrei pole saanud, aga nüüd kabeeelliga, nüüd ma olen sellega ilma näinud. Olen Moskvas käinud ja Ukrainas käinud ja väga palju näinud, ikka kõikjal kabeli. Arvel kus on toredam mängida, kas siin kodus või kaugel, kaugel lõbusam veel, täitsa tore võõrad näod ja kena vaadata ja võtavad vastu. Leian aastal muusikamehed võtavad ikkagi ennast vastu ja sellel suvel mul oli kõige pikem muusikareis, ma käisin dušanbee linnas laureaatide kontserdil, kus igast liidu riigist oli oma esindus, Eestist oli neli meest, siis mina olin Saaremaal siis esindajaks. Oi, seal oli palav, kui põrgus, muidu oli kena olla küll. No see oli varane aeglane Jaanimine aegade, seal olid aroomid ja kirsid, viinamarja oli, kõik olid valmis. Siin olles õitsesid väga räidega jätsi, palavus, nii suur oli seda või inimene Voskverbit, päike paistab, möödusid kraadidaažike, päikse käes oli 80 kraadi seltsi esijärge, palavus, seal midagi hullu, aga ta on niisugune kuiv. Aga siis nad puude varjus seal elavad. Paljalt peagu oletuslik värk särgi lirva alal, sealhulgas jahikesel vedanud jaheda katsekujukese puu varju, jälle saad esimese korraga lennuki pealt maha. Läksime, oli ikka niisugune jube tunne küll, nagu oleks riietega leilisauna läinud Tootse Paaned pahdik vastu silmuste palavustega. Ärame vastu vedasime nädal aega kolimisel, mis kyll seal kaasas oli. Minul oli seal üks niisugune kombinatsioon, ma mängin viis pill üheaegselt Tallinnas vabariigile, ülevaatuses pandi nimeks, et rahvamuusikakombain seal on siis niimoodi kannel on vähipilliks kronsteini on küll, kes siin suupill siis käe peal on, pulmahobuse kuljus, kannel Karli peal käsi teeb kogu aeg räppar raba ja siis Kuljusid kõlisevad seal taktis. Kummagi jala all on veel trummid, suur trumm ja sekundaarse väike trumm, need kokku on viis pill üheaegselt. Ja nii kui kõrvalt kuulata, aga siis aru ei saa, et üks mees mängitakse seal meesansambel jäämäega seal midagi kunstilist. Omapärane. No seal oli teil siis võimalus kuulata väga palju teiste rahvastega Igal noor kõigist liiduvabariikidest olid ju muusika, rahvapilli olid koodiga, riiki esindas oma pilli, mis seal moodisi kombeks on. Mis nendest paljudest võõrama pillidest kõige huvitavam tundus? Vaat seal oli üks niisugune ansambel, see oli Vietnami ansambel, mis tuli, nendel olid laua peale siis pikad torud nagu asbesttoru, mis nad olid kahe tolli jämedused, üks oli kahe meetri pikkuse nakast lühemaks minna, siis tüdruk hakkas seda mängima siis talle üheksandana. Niisuguse plaksusel toru juures torud ja niisugused kummitavad häält kõlab vastu, et see oli midagi imelik, heli oli meie meie siit Euroopa muusikas, enne pole niisugust heli kuuldud. Väga tore oli ja niisugused toredad viisid mängis välja seal kaua aega seal seda mälestust lastele ja lastelastele rääkida veel. Väga tore reis oli. Jah, nii et see taidlusülevaatus ja laureaadi tiitel ikka oli üks tore asi. Inimese elu läheb palju ilusamaks, lõbusamaks. Muidu oleks jääme siis põnevusega ootama, mis edasi tuleb. Jah, aga siis kapell ära ei saa jääda, see läheb ikka edasi ja niikaua, kui me siin oleme ja katsume veel liikmeid ja uurijani ja ta nõrgemaks ei tohi jääda.