Ja siit tuleb teil kild killu haaval, õige, pisikeste kildude haaval, enne kui portree või kuju õiget ilmet võtab. Nojah, siin te olete juba formida muidu alul surema, kivi juures on seda massi massiraiumist, maharaiumist, aga siin on, siin on päriselt juba nii vormimine, modelleerimine või õieti. Ja see heli on siis teele südamelähedane heli. Ja see kõik selle loo sees mida, mida ei saa vältida kuidagi. Nii vennast, inimene, kild killu haaval, põlvkonnast põlvkonda, vormib ennast perekonnale, ühiskonnale vormib elule. Ja me kõik oleme ise nägu ja omadustega. Algab saade teile, keskkooli neiud, noormehed, juuran, mõru, aga vili magus. Eks iga kivi olevist ise kõvadusega igal kivil on omad omadused. Jaa, seda küll on hästi kõrvu. Ja on pehmemaid, selliseid, ütleme Saaremaa dolomiit. Kui ta on niisugune maa seest välja tulev, siis ta on kõvadusega, nii et võid teda lõigata isegi nii hästi pehme. Aga muidugi, graniit on neist kõige kõvem. Planeedil on ka muidugi omad kõvaduse aste. Hästi tumedad, mustad, tihedad, samuti punane, üks liik väga tiheda struktuuriga, igast kivist ikka kõike ei tee. Jah, kõigepealt tuleb vaadata, et kivi on terve, et kas te ei ole pragursi ja siis võimalikust puh teema toimega või nii tööe Ernst Kirs on kivi vist justkui elav. Ja kivi on ja pika püsiga ja Ta nad väga peenelt ja huvitavalt töödelda ja teil on siin hästi palju kive. Iga kivi taga on juba suur töö ja just paljud neid nendest kividest on siit samad. Kohalikud kivid niimoodi muidugi üle 10 aasta tagasi siia. Ma lõhkusin siin jõe kaldes, olid palju neid ja nii siinse asine lähedest raadiuse teema ajasin Pirita jõe kaldal on päris õnnestunud koha peal Teile kui Ungarile. Niisugune juhus oli, kuidas teie just seda ala harrastama, kas ja miks sattusin, näen ja 10. vastu 40 esimest aastat kunstikooli Tallinna ja seal õue peal olid sissekivid. Ja mulle hakkas see asi meeldima kudesse kiviraiuja või tolleaegne kooli laborant, kes neid kive seal lõhkusi ja ja see oli kuidagi ei huvita ja tore ja pealesõja ma siis asusin tar tusse õppimas tarkuri ateljees, siia Stark oli ju kivi peal nii-öelda eriteadlane või ta tundis seda kõige paremini ja Moskvas neid teadmisi ka edasi anda. Siis sai siis minu arust ka haaval sedalaadi tegelane, see on päris raske töökild killu haaval võtta tükk ära kivist, et temast midagi ilusat saaks. Peab ütlema, et see raskuse moment, kuidas vaataja näeb, seda tegelikult ei ole. Raskust kui niisugust kivi juurest peab ütlema, ei ole, aga pead teda hästi mõistma, teadmata haat, nisukest tahtmist või head suhtumist temasse ja Starkus ütlesid, kas armastad või vihasta. Et seal on siis nii võrdne jõud olevat, sellel ta on ju niisugune materjal, mis ikkagi vajab aega ja, ja püsivust ja siis siis kulgeb kõik õieti. Varsti on paljudel teil käes küpsustunnistus. Te lähete ellu. Tallinna esimese keskkooli noored anne heli Enno ja Andres. Kas kivid on nagu inimesed? Mees helistab nagu ühte ja teises teist, samamoodi on ka inimestele, et üks inimene on ühe asja peale meiste, teine inimene teisega peale ja see on nagu tal kaasa antud mõne asja peale näiteks andmeid samamoodi kividel ka ta nagu kõlbab, jookseks paremini. Teine kivi. Kindlasti, selles mõttes saab nagu võrrelda näiteks, kas klassis võtta üks õpilane valib ühte ainet väga hästi, ta ei, õpilased aga ta kohe oskab seda. Kui see on niisugune, kuidas poolt väljaspool tuleb tal selle vastu huvi ja, ja teine aine võib seal hoopis nõrgemaks jääda, siis tuleb muidugi seda püüda tööga tasa teha, aga jäätüks ained rattale lihtsalt kergemini ette muidugi kui seda üldse selle kallal ei tööta ja siis ei vajub see ka ära. Palju on ju tegelikult ka inimesi, kellel on, millega see plaaneta, kuidas ta endale edasi ei arenda, siis sealne avaldubki tal peagi vist nii palju annet olema. Töö on kõige tähtsam minu meelest. Kui ikka suurt tööd teha, siis auto väga palju. Muidugi natukene. Et inimesed on nagu tõesti nagu sapikiviga võrreldes ütleme et raudkivid on olemas liivakivid. Et inimesed, kes sarnanevad nagu raudkivil, on kuidagi iseloomult, ütleme juba teistmoodi ja kuna liivakivi, ütleme, annan rohkem vormel ühes on ka inimesed midagi sellised, kes rohkem omandavad ja kergemini ja teistega paremini läbi saavad. Teil hakkab varsti üks suur etapp läbi saama. Kooli lõpp on juba just nagu ukse ees käega katsuda. Kuidas te ise tunnete, kuidas te iseennast vorminud olete? Kas olete nii hoolsad olnud, et kui kool on läbi, küpsustunnistus käes, te ütlete, et ma olen nüüd justkui kunstiteos näiteks Kiviloo? Kindlasti mitte sellepärast, et kool annab küll muidugi lõpetamisel kooli ära, saame selle tunnistuse kätte, aga tegelikult ega me selle midagi suurt ikkagi ei oska, sest ega see 11. klassi lõputunnistuse anna veel eluks suurt midagi veel. Sellega muidugi inimesed alt ja sealt ainetest ja ja ta muidugi annate, tänab võimalused, sa saad minna ülikooli ja aga et nii kohe selle üle nüüd nii uhkust tunda, et ma olen nüüd kohe võtke sõna, ei tule enam midagi olemas. Kas õppimine on teile kunagi raske tundunud? Küll mõnikord näiteks enne eksamit, praegust on ikkagi küllaltki pingeline, sasi tähendab kõik viha. Jah, sest koos eksamite see ikkagi annab õppida eest, et praegusel ajal on niimoodi, et igaüks nagu siiski tahab, et vot tema ainet rohkem, aga igas aines on ja veerandi hinded tuleb veel saada ja see on kõik üksteise kukil, see täitsa täitsa ports tööd. On ju küll sellepärast et sageli jääb tahes-tahtmata sihuksed, lõngad jäävad õppimisse sisse, ei õpita ja siis on väga raske saavutada seda endist taset. Kui see on ikka kätte saadud, siis on juba tunda, et on kergem ja ja siis läheb hulga paremini. Ning koolielus nagu põhiline ongi see, et kui sul on kogu aeg, kui sul on algusse, saad nagu järje käime, kus sa sinna peale siis tõesti nagu ehitad seda majasse ta läheb nii, tehke niukseid loogilises järjekorras edasi, siis ei saa üldse aru muidugi niukseid, et vot üheks päevaks on nagu rohkem ja siis tunned, et liiga palju on, aga mitte nüüd see tundunud sihukesed mingi, et vot lihtsalt ma ei saa siit enam edasi, aku jäävad jah, niuksed lüngad sisse, siis on täitsa niisugune tunnet lootusetult viskaks kõik selle koolielu ja. Kaasas saab arusaamasi meeldiv ka kohe kui kõik on selge ja siis hea meelega kohe seal tunnis olla. Tulemused on ka head, siis on, kui sa mõtled, et täna ma sain viiet homseks, ma pean kindlasti see laine ära, et võib-olla saan veel ühe viia. Siis on nagu mingi lootus on asjal olemas. Muidugi, hinded loevad kaasat, kehv bänd, mõtled küll, et ma peaks nüüd just seda õppima, naised, kes seda teab, mis ma seal saalis Mose läheb, ei vaja seda sittagi. Ja, ja see on muidugi üks õpilaste viga, et oh täna ega homme rõivastava andeks. Tihti on tegelikult niimoodi ju ka, et tunnis räägitakse, ei saagi nagu sellest aru hakkad kodus üle vaatama järjest seal ikka vaatad kas või mitu korda ja ja, ja siis nagu mõnikord ei saa veel esimese korraga kärude teist korda veel ei saada, kes on selle peale kohe üldse nii lihtne ju on, jah, niimoodi, et muidugi see töö annake enamus kordadel saabki aru. Peale koolitöö, mis huvialadel on, käin sporti tegemas. Ja vabal ajal siis käin kala püüdmas. Meelelahutuslik omaks asjaks, sest ikka on vaja puhkust ka ju õppimise vahepeal ja kalapüük pakub küllaltki suuri võimalusi selleks juba ise päev läbi värskes õhus saab olla juba ja väga sageli ju võib, ütleme, lähed kalaretkele, kohtad igasuguseid loomi ja mida naljatasin, linnamüüride vahel ei näegi ainult loomaaias. Vaikselt muusikaga olen tegelenud, mängin natuke klaverit. Laulmist pinga lihtsalt meeldib ja sellepärast armastan väga lugeda. Muidugi meeldivad luuletused ja meeldib mul säkinosken tükki tihti teatris päris tihti käinud ja elu ka muusikat. Armastan. Ma olen ikka tegelenud päris tugevasti spordiga ja siis teine osa ala, mida maanike uurinud, sööb mõningas mõttes koolide programmiga kokku, reaalaineid igalt poolt vaadanud ja tutvunud kirjandusega. Täitsa huvitav. Suurt vaeva vaja näha, kuid sageli tekib ka, on ka selliseid momente, tahet võtaks kätte ja jätaks kõik selle asja sinnapaika, köis, noomin ennast kõvasti, ütleneesed ei tüdruk, sa pead tegema seda, et on vaja. Ja siis läheb jälle normaalselt kõik edasi, eks ole, ja siis ei tule mõttessegi seda siis mõtlen, et kuidas ma üldse sain niiviisi mõelda, et küll ma olin ikka rumal, selles suhtes nimetatakse kindluse ületamiseks vist talle samamoodi tegelikult kogu kooli, siin on käika mõnikord niisugune tunne, et viskaks kõik, see võtaks need dokumendid välja ja läheks, aga läheb see moment mööda ütleme sa oled sama halva hinde saanud ja siis saab parandada ära, läheb moment mööda, jälle läheb rahulikult edasi sellesamamoodi seal lihtsalt. Et vahepeal käegalöömise tunne, et see on igal igal õpilasel, on see kindlasti. Tekivad sellised kriisid. Räägitakse, et spordi juures on see pingutusi ja eneseületamine nagu kõige enam nähtav. Ta on isegi nagu käega katsutav. Isegi pealtvaataja võib ju seda tunda, eks ütlen pealtvaatajad, nemad näevad selle asja välist külge nagu, aga seda, mis seal ütleme, treeningplatsil või treeningruumides käib, seda nemad ei tea. Sportlase juures on muidugi väga tähtis, et ta pidevalt treeningute ekstest väiksemadki lüngad juba mõjuvad tema arengus. Järjekindlus on sportlase juures peamine, kelleks ta spordis on vist niimoodi, et peab olema eriline allekused, saavutada midagi tõsiseid, raskusi ületamata. Kui tahad kuskile ettepoole jõuda, siis siis pead ikka tegema tööd, mitte nii palju, kui sa armastad, aga veel kaks korda nimel. Ja kas need andekad ta kindlasti ka tegelastega seal anud andekusega sa istud seal maantee, kus otsas või sellega sa ikkagi midagi ära ei tee? Kui kõhklustest on üle saadud, kas mõni aine või mingi ala kallal on vaeva nähtud siis tuleb rõõm see vili õieti rahuldus sellest teinud olete. Kusagil teie seda tunnete? Koolis ma arvan, et seda tunnevad õpilased õige tihti vist muidugi, see oleneb sellest, kui palju keegi on näinud vaeva selle töötamisel äks tihti, nii et siis ma mõtlen õpilastele, õpid seal Control teistsugused täiesti saata ja enda siis kindlasti tuntakse selle üle rõõmu. Ja muidugi, mida rohkem siis on töötatud sele äsakale, seda suurem rõõm vist on, kellel kõik kergelt kätte, et oleksite protesti teinud, nägisest rõõmuda, harjumus? Täitsa harjunud sellega, ta pööras nagu tähelepanu näiteks halvem õpilane, ja kui ta siis saab tõesti, on tublisti töötanud, saab paremendid, tuleb sealt kindlasti väga suur draama, sest ta siis nagu tunneb just sellest Kasu olnud enne mure ja pärast rõõm. Seda võib ju iga asja juures näha, kasvõi kõige tavalisem kontrolli ikka enne. Vaja õppida ja veidi muretseda ja pärast hästi läheb, siis see on muidugi hea meel. Eks see rõõm, mis pärast tuntakse, see siiski tasub seda. Kas 11 aasta jooksul on vaeva rohkem olnud kui rõõmu või vastupidi? Ja võib-olla sellepärast, et halvad asjad tavaliselt unustatakse ära, siiski tundub, et rõõman rohkemalt, kui nii meenutama hakata, siis tulevad ikka lõbusad ja rõõmsad juhtumised enne meelde, aga noh, öeldakse ja nii et Heajad meelde halba aastaks ära, võib-olla sellepärast ei tea ka praegu. Esimene mõte on küll, et rõõmu on rohkem olnud. Eks nii rõõmu kui muret mõlemat. Rõõmu rõõmu vist rohkem, praegu tekib selline mõte, eks ole, kui vaadata oma klass, et huvitav, mis nendest inimestest kõigist saab, kelleks nad saavad ja mida nad elus tegema hakkavad. Jõuamegi jutuga jälle kivide juurde, kusekivi vaatan siis sa ei tea, mis sellest võib kunstnik. Ja 10 aasta pärast söövad niukseid villatused olla, et üldse Jasandite töötada. Kuskilt eks ole ära klassivenna klassiõde professoriks saanud. Igal inimesel on aega, töökust, andekust, mõlemat ja kui inimene ainult andekas aja tööde eest sai juba küll mitte kuskile rääkida geneetikast. Kui laps sünnib maailma, siis tal on mingisugune geeli kompleks kaasa ja tal on olemas eeldus. See laseb olla väga väike. Aga kui ta seda ala rohkem arendab ja niimoodi see lõpuks kasvab, see aladal tugevasti välja, nagu võiks öelda. Nutta Kiteetrist teha tuleb muidugi tööd teha, laseb välja, kui on juba mingisugune väike eeldus olemas, siis hakkab see ala nagu meelde tuleb nagu iseenesest. Aga siiski on ka niuksed, kellel inimesi, kellel tõesti mõne ala peale, et tal ei ole selle peale annet, aga see lihtsalt võib talle siis niisama ka meeldida. Ja kui ikka tublisti teete, kindlasti ta saavutamise midagi. Mina usun küll. Minu meelest tuleks tööd teha pikkamisi, aga järjekindlalt. Ja ma isegi võib-olla võrdleksin seda ukse lahti tegemisega kust võib kaht moodi lahti teha. Pikkamööda aeglaselt, kuid võib ka ju lihtsalt jalaga lahti lükata. Eelista esimeste Warne. Kas teie olete oma kunstnikutee jooksul näinud, ma mõtlen ikka kivi kallal töötades rohkem vaeva või tundnud rohkem rõõmu. Häid kunsti juures on rohkem rõõmu tundmine kui vaevanägemine. Muidugi, tööd peab tugevasti tegema, ei tea. Ega see ei ole nii. Nii lihtne. Skulptori töö näitab kõige paremini. Võib-olla töö ja andekuse suhet, millest tänapäeval hästi palju räägitakse. Andekust ju võib väga palju olla. Sellest ei ole kunagi puudu. Isegi Michelangelo õpetaja ütles sedasi, et ega siis andikatest inimestest puudu on, aga puudu neist, kes välja toovad või töötegijatest puudu. Sest töötoa pikki ande välja, kui palju on rahvast, võib olla väga-väga andekaid, ega me näeme nende töö läbi, seda ainult. Teie mõtte teostuseks peavad teil olema kuldsed käed. Selliselt, nagu öeldakse, ja sedasi diate kogu aeg sellest mõtlema pidevalt õieti ütelda pead, nii kui selle sees elama, nii kui ööd ja päeva tuld ka nägema selle eest, kui tahad ikkagi hästi kursis olla, nagu sportlane ütleb, et kui tahad vormis olla, siis tead kogu aeg kõvasti tööd tegema. Nii on meil ka, ega see on täpselt kõik üks ja samane kaste mõne tööga. Olete asunud just nagu vastumeelselt ja teil on nagu seda vald teha või raske teha või kus te olete pidanud nagu ennast sundima. Huvitav, et niisugust asja ei ole juhtunud, vastupidine tunne on vastupidine, kõik need ettevalmistused, nii kui vahest ei lähe sagedasti nii kiiresti ja ja, ja kohe nii kärsitult suure niisukese vaimustusega asub asjale kallale. Mõnikord öeldakse, et juur on mõru ja vili mahus. Mina leian ka, et inimene, piate, eriti noor, katsetan mingisugust, et ta peab seda seda hästi põhjalikult ja tugevalt ennast proovile panema, kui palju tema on võimeline. Ja kui kõik need niisugused tugevad katsed enda juures on läbi tehtud, siis, siis võib vaadata, vaadata, palju see asi tulemusi annab. Mina ei olnud kunagi proovinud katsetanud portreed modelleerida kogu aeg ikkagi lükkasin seda endast kõrvale või eemale seda, et ma kunagi ei hakanud sellega peale. Ükskord ma mõtlesin Etna, sellega tuleb tegeleda ja võtsin asja kohe kätte ja tegin ühe, teise ja kolmanda nii edasi. Panin ennast lihtsalt proovile, et palju ma olin siis suuteline ja ja minu kolleegid ka samas ja tegime siis niimoodi kevade algasime ja sügiseks saime kohe tervena näituse töid valmis ja, ja ei olnudki see asi nii, kui alul kartsime, nii et pärast hakkas päris päris hästi meeldima see asi, nii et iga kord tuleb ikkagi ennast kohe hästi sügavalt proovile panema, kui juba midagi tahad kätte saada, et lihtsalt ei saa mitte midagi. See raskusmoment, see on niisamuti, kui mingisugune surnud punkt tuleb ületada, siis, siis hakkab asi näitama. See metsaalune on hommikust õhtuni kajanud. Teedoksimisest. Neid on eriti ilus sellepärast et neid on väljas on ilus, soe ja, ja kohe meelitab välja, see ümbrus on juba selline roheline on juba ja ja hommikul hästi vara ja triljoni siin linnulaulu ja igasuguseid kevade hääli. Ja nii käib see nii kaua, kuni kivi alla annab ja nii mesi on jah.