Olen Tarvastu koguduse õpetaja Anna-Liisa Vaher ja loen teile tänaseks hommikul montiskluseks ET Johannese evangeeliumi kolmanda peatüki salmi number kaheksa, kus öeldakse, et tuul puhub, kuhu ta tahab ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud vaimust. Aamen. Alustan nädalat esmaspäeva toonides, mis tähendab seda, et raske on end kuidagi arginädalale häälestada. Meelega menitaksin hommiku kohvitumist tundideks, mida võiksid üksteisest eraldada vaid sügavusi püüdvad hingetõmbed. Vahel tundub igasugune argisuse maisus täiesti talumatuna. Pühapäevased meeleolud kumisevad veel kusagil kuklasoppides ning õhtust pühaliku roidumust jagub salamisi hommikusse. Siis ega laps saab maailmasagin läbi, matus kellat, Irina taas halastamatult vastu. Silmnägu. Inimestena peame sobituma erinevatesse piltidesse. Tahame seda või mitte. Erinevad toonid ja pintslitõmbed sulatavad mid kõiksusega juba siin maailmas, kui selleks vaid valmis oskame olla. Jumal on otsekui mingi loome balangus kunstnik, kelle käte vahel vormub meist materjali, millest me vahel ehk ja tunda ei oska isenda palavamaid, soove ning igatsusi. Esmaspäeva hommikutel unistan sellest, et mu teadvus oleks läbinisti puhas. Ei tahagi tunda ennast, ei taha teada oma soove. Ei taha kogeda oma voolitud materjali rabedust. Tahan vaid anduda loojale ja mitte kunagi külastada Lähed osakeseks maailma pudemeist. Tuul kannab omasoodu, kannab heade eesmärkide poole. Eks ole see ju omamoodi vabadus olla küllastumatu ja kantud vabadus iseendale seatud piiridest mille mõtlekuses kahtlane varem või hiljem. Ent kõiksust haldav vaim, kes on meie elusuunaks ning teetähiseks, teab, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Ning vehkimine teda alati püüda ei suuda, saab tema püüda meid. Ja meie võimuses on end kanda lasta sinna, kuhu tema meid vaid juhtida võtab. Ainult usaldust ja kamaluga sülega, kausside või ämbritega ehk. Võib-olla jäävad siis lõpuks kestma pühapäevased meeleolud, mis kubisevad kusagil kuklasoppides. Ehk polegi siis maailmasagin justkui äratuskellatirin, mis meile halastamatult vastu silmnägu Laksab. Laskem sisendid kanda. Sest tuul puhub, kuhu ta tahab, sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigega, kes on sündinud vaimust. Aamen.