Kahe orkaan ja Kristjan Port. Tere. Eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Postkasti kukub vaid mõni harva kiri. Postkast on siinse füüsiline aia või seina külge kinnitatud panipaik, milles koguneb peamiselt reklaamlehti aga mitte kirju. Põhjus on majanduslik. Iga kirja saatmise eest tuleb ju maksta raha. Seda lisaks kirjutamisele, mis on omakorda ajaliselt ja materiaalselt kulukas. Tasugesiti kohaletoimetamise energiakulu katteks, jättes arvestusest välja transpordile kulunud aja. E-kirjade ajastu saabumine näitas kätte veel ühe ajakulu mõttes viite, kui postkasti saabunud kiri jõudis reaalselt lugeja kätte ja ta selle avas. Endist kirjavahetust hakati nimetama tigupostiks ja modernsema hurjutamisena kustutati kirjalevist keskkonnale tekkiva kahjumäärale. E-kirjavahetuses info liikus näiliselt tasuta ja peaaegu valguse liikumise kiirusega ning leidis adressaadid igal ajal ja kõikjalt üles, tihti intensiivselt muude tegevuste vahele endast teavitades. Inimeste suhtluses toimus muutus ja kirjavahetuse mass kasvas. Pööraselt võrreldes siis varasema, mõne heal juhul kümnekonna ise kirjutatud kirjaga kogu aasta jooksul. Paraku ei langenud kirjutamisemahukast kokku sõnumite sisus leiduva kasuliku informatsiooni hulgaga. Need olid üha infovaesemad. Odavus, kiirus ja mugavus muutsid kirjavahetuse järjest rohkem trügi vahelduseks. Siin peab eristama uue turunduskanalina lisandunud rämpsposti nähtuse. Nendest postitustest, mida igaüks läkitab pikemalt mõtlemata teele ühele või tihti kümnetele adressaatidele Näiteks pärast mõnd koosolekut või ringkirja. Enamasti on kirjaseisuks napp teade stiilis okei, olen nõus või midagi sarnast. Vastus postitatakse mitte algupärasele kirja saatjale vaid kõigile, kellele kiri oli saadetud. Suure tõenäosusega pole sellise kirja sisust suurele osale saajatest mingit kasu. Väärtus võib olla negatiivne, kuna koormab vastuvõtja tähelepanu, röövib aega ning ohustab loodust. See viimane võib Tulla üllatusena, sest ühe e-kirja edastamise kulu võrreldes vanamoodsa kirjutamisega on kaduvväike. Selles väites peitaabakanud paradoksaalne nähtus sest vähese informatiivse väärtusega ja kasulikkuse arvestuses pigem negatiivse bilansiga kirju saadetakse märkimisväärselt palju vanamoodsate käsikirjalise postiljoni kantud kirjade suhteliselt kõrge informatiivse sisu võrdlemisel. Transpordiressursikuluga on uue ajastu kirjade transport odavam, aga kirjade info sisu. Madal, et e-kirjade, keskkonnasäästlikkuse ja sõnumivajaduse edu meelsuselt kaob usutavus. Ühinenud kuningriigis hinnatakse sisult tarbetute kirjade arvuks umbes 64 miljonit sõnumit päevas. Iga sellise kirja arvutis kirjutamine. Järgnev infovõrgus liikumine kulutab energiat, kuna kiri läbib oma teel mitmete riikide territooriume, hajutataks energiakulu vastavalt kohalike tootjate vahel. Isegi sammast. Toas viibivate inimeste kasutuses olevate arvutitevaheline kiri võib läbida oma teel pika globaalse rännaku. Kuna kirjade maht on kolossaalne, hoitakse nende edastamiseks töös pilveteenust teenindavaid massiivseid serveriparke. Britid püüdsid tarbetu kirja massikulu välja arvutada ja jõudsid tulemuseni, milles loodusele. Põhjustatud kahjulik mõju on 23475 tonni CO2 emissiooni. Seda pelgalt ühinenud kuningriigi tühisema kirja massitranspordi tõttu. Ilmselt pole võimatu koostada orienteeruvad hinnangud kogu maailmapostkaste ja loodussaastava kirjavahetus. Näituse kohta ja suurema pildi nägemine oleks õigustatud just seetõttu, et kohalike vahel edastatud kiri omadusi. Globaalset mõju. Britid hindavad, et kui iga täiskasvanud alam väldiks päevas ühe hoidudes kasvõi tänu sisaldava kirja kirjutamisest hoitaks kokku loodusele põhjustatud kulu, mis võrdub aastas kaheksakümnesed. 1152 lennuga Londonist Madriidi või 3384 diiselkütust tarbima sõiduki eemaldamisega. Kuningriigiteedelt jalgratas Ta kirju võidab, postiljon tundub nende näitajate kõrval ju igati säästlikuna unustamata aega, mida kirjade saajad kokku hoiaksid, kui ei peaks lugema väikese väärtusega või kasutuid e sõnumeid. Tõenäoliselt põhjustaks puhtama kirjavahetuse kultuuri tingimustes iga vähekenegi sisukama kirja saamine vastuvõtjas ka meelehead ja nii edasi. Tänamine pole. Kurjast aga sellegi väikese sotsiaalse teo väärtust on igaühel võimalik mõõta, küsides kas ta saadaks sellega siis, kui poja oleks paberit, ümbriku ja marki ning ka aega. Kusjuures. Postkastil igatseb sõbralike kaartide järele millel ei reklaamita poliitikuid ja ehitusmaterjale. Kuula varasemaid portaale R2 L2.