Kui kogu rahvas Anekdootlik lugu räägib ühest maanaisest, kes loomaaias kaelkirjakut nähes oli hüüdnud. See on vale, niisugust looma ei ole olemas. Midagi selletaolist, leidis 40 aastat tagasi aset füüreri peakorteri betoonpunkris Ukraina linna vinnituse lähedal kui Wehrmachti kindralstaabi asjamehed Hitlerile rindeolukorra kohta igahommikust ettekannet tegid. Keskmes olid siis muidugi sündmused Stalingradi all või õigemini Stalingradis, kus varemete rägus võideldi iga ruutmeetri maalapi pärast. Päev päeva järel polnud midagi rõõmustavat ette kanda. Halb aga küll, sest iga tund nõudis rändavatelt hitler lastelt rohkesti inimelusid. Need teated ajasid füüreri iga kord marru. See on vale. Bolševikud on hukkumise äärel, nad ei saa seal vastu pidada. Ja sauna said kindralid, kes oma saamatusega hukutavad tema füüreri püha ristiretke sarmaatiaaerretutele lagendikele. Kuid parandamatu psühhopaadi äkkpursked ei saanud olukorda karvavõrdki parandada. Stalingrad jäi Stalingradiks. Pärast sõda mõtiskles Wehrmachti kindralmajor Hans Tör oma raamatus Der Feldsuge. Stalingrad sõjaretk Stalingradi. Ajaloos leidub väga vähe näiteid niisuguse hoolimatu suhtumise kohta sõja ajal tegevarmee isikkoosseisu, nagu see oli Hitleri puhul. Hitler ise oli osa võtnud esimesest maailmasõjast ja kuigi ta teise maailmasõja ajal kordagi rindel ei käinud, pidi ta ometi sõduri muresid mõistma. Ent pikk vahemaa peakorteri ja rinde vahel jättis oma jälje, nii et ta arvestas üksnes kaardile märgitud edusamme või ebaedu ega näinud tundmatus sõdurid tegelikke kannatusi rindel. Niimoodi kirjutas mees, kes 1942. aastal oli järjepanu olnud 52. armeekorpuse staabiülem neljanda kuningliku Rumeenia armee, saksa side staabiülem ja 384. jalaväediviisi komandör. Hitler ei mõelnud sellele, mis oli vaid sellele, mis pidi olema kogu fašistlik propaganda oli üles köetud aktsioomist. Stalingrad see on võit. Mis tähtsus saigi nii suure eesmärgi puhul olla lihtsõduri kannatustel. Kuid kas fašistliku armee sõdur, kes oli idarindel juba mõndagi kogenud, kas ka tema mõttes veel nii? Stalingradi lahingu esimesel etapil õnnestus Pauluse kuuenda armee kaadri valitsuse ülemal Ooberst Villem daamil käia Saksamaal Walkensteinis ennast ravimas. Oma raamatus Der Sverehentslus raske otsustus meenutab ta ühte kinoseanssi. Frankfurt. Kes seal olid pildid sõja teatrist idas? Me nägime suitsusse mattunud Stalingradi. Just nagu õppustel läksid Saksa sõdurid kiiresti edasi, tegid mõned lasud ja jällegi nagu õppustel, vastase sõdurid panid. Kohe plehku kus seda küll filmiti, publiku hulgas oli rohkesti haavatud sõjamehi, kes vilistasid ja karjusid, vale vale. Ja see oli juba liig, kelle jaoks liig, kelle jaoks mitte. Igatahes sõja algusest peale serveerisid Kööbelsi propagandistid saksa rahvale selliseid sõjapilte. Kuid oktoobri keskpaiku 1942 oli fašistlik propagandamasin sunnitud tegema järsu pööraku. Seniajani oli vägevasti trummitaotud, kuid trumminahad ütlesid nüüd üles, sest Saksamaa lihtsad inimesed hakkasid järjest ärevamalt pruunserklastest tuusadelt pärima. Meie isad ja pojad muudkui marsivad ja marsivad. Paljud nendest ei tule enam kunagi tagasi. Kuhu see võit siis ikkagi jääb? Nüüd ilmusid fašistlike ajalehtede veergudele muidugi propaganda šefi käe viipel. Pikad ja üksikasjalikud kirjeldused sellest, missugune näeb välja Stalingrad, varemed, varemed, varemed ei märkigi elust ja lisaks sellele, kui tsiteerigem Saksa ajalehte oktoobrikuus 1942 bolševike. Kõige vastupanulinnas on nii meeleheitlik, et isegi suurtükkide turmtulest ja sööst võitlus lennukite pommidest hävitatud betoonehituste varemeid tuleb vallutada rünnakuga kõrvetades neist bolševike välja korrus korruse järel leegiheitjate ja käsigranaatidega. Sageli esineb juhtumeid, kus sellises purustatud maja plokis on saksa sõdurid end kindlustanud alumisel korrusel, kuid bolševikud jätkavad veel võitlust maja ülemistel korrustel, olles end seal Parikateerinud. Tehaste hoones ja sulatusahjudes, on vaevalt märgatavaisse punkritesse peidetud tanke ja suurtükke, mis tuleb hävitada rünnak kahurite mürskudega. Kõik kraanade rusud ja isegi korstnad on kasutatud ära kaitseks ja neis kükitavad täpsuskütid. Fašistlik sulesepp ilmselt ei taibanud, mis ta tegelikult tegi. Ta andis ju kiitva hinnangu nõukogude sõjameeste vaprusele, kes ka lootusetutes olukordades ei mõelnudki alistuda. Loomulikult tahtis ta vaid Saksa lugejat veenda, kui raske Stalingradi siis ikkagi on, kui pikka aega võtab selle kuratliku linna kättesaamine bolševike käest. Nii ta tegelikult oligi. Lisaks sellele lehitsegem veel kord ooberst Wilhelm Adami mälestusteraamatut, millest rääkis talle välihaiglas jalast ilma jäänud reamees. Eesliinil on põrgu. Midagi säärast pole ma varem selles sõjas näinud, kuigi sõdin esimesest päevast peale. Ivan ei tagane. Tee vaenlaste positsioonideni on kaetud laipadega nende endi ja meie omadega. Tegelikult polegi siin tõelisi positsioone. Igast kandist ähvardab meid surm. Otse peale minnes ei saavuta me midagi. Jääme vaid peast ilma. Olukord pidi olema ka füürelile selgemast selgem rinde traagikat peegeldasid talle esitatud ettekanded, kuid kaelkirjakut pole ju olemas. Ilmselt tundus talle kõik lavastusena, kus piisas dekoratsioonide ümbertõstmisest ja uute tegelaste lavale kihutamisest, et mäng võiks jätkuda. Realiteeditunde täielikust puudumisest hitlerliku ladvikus kõneleb ülestähendus ooberst Wilhelm Adamilt septembri lõpus 1942. Neil päevil tuli minu juurde võõras ooberst ja kandis ette. Olen ülemjuhatuse poolt määratud Stalingradi komandandiks ja mind on lähetatud kuuenda armee juurde. Tahaksin kohe pärast esitamist asuda oma kohuseid täitma. Vastasin talle mõru muigega. Teil tuleb kahjuks mõni aeg kannatada. Meie diviisid peavad praegu alles linna servas lahinguid. Noh, see võta enam palju aega, lõi ta malbelt käega. Te eksite tõepoolest, juba 23. augustil murdsid meie tankid Volga äärde läbi. Kuid see ei tähenda kaugeltki, et linn on vallutatud. Me tammume juba pikka aega paigal. Seepärast esitlegi ennast kõigepealt staabiülem Schmidtile, tema viib teid asjadega kurssi. Ooberst läks näost punaseks ja lahkus. Helistasin Schmidtile ja soovitasin külaline vastu võtta. Kui ma nimetasin, et tulija on Stalingradi komandant koos oma kaaskonnaga sai ta vihaseks. Komandant linnale, mida me ei ole vallutanud seal tobedus Saadku Paulus, nad tuldud teed tagasi kükitagu staabis edasi, see on niisuguste õige koht. Igas etenduses on hulk etteasteid, mil ilmuvad lavale uued tegelased. Nii ka nüüd. Ühel päeval sigines Pauluse staapi grupp sõjaväemundris metallurgiaspetsialiste, et linnas kõigi tehaste varad, seadmed, pooltooted ja toorained kibekiiresti arvele võtta. See ülesanne oli pea korterilt kuid mida oli Stalingradis veel arvele võtta. Hitler saatis sinna kunstnikku saamaks inspiratsiooni Stalingradi medali vormimiseks. Tähtaeg 25. november. See medal jäi tegemata, sest kaotajaid medalitega ei autasustata. Kuid olgu, Stalingradi lahing kestis. Las tekibki võitlusesse ohtlik käänd. Las sakslast lõbustab fašistlik sonimine. Me lööme vaenlast, usk rahvasse mul jäänud on vääramatu, eks ta on kõigeks võimeline. Teemianberly. Kui palju romantilisi tundeid on inimestes tekitanud ja tekitab ikka ja jälle Kaukaasia. Vaevalt aga mõtlesid looduse ilule ja inimtunnetele 40 aastat tagasi nood noored spetsiaalselt välja treenitud hitlerliku alpikütid, edelvassi tinahall, kujutis mütsi äärel, keda Hitler oli saatnud mitte turismimatkale vaid vallutama sealseid naftamaardlaid. Ja mitte ainult neid ehk sisu käis ka Kubanima, viljaväljade ja Kaukasuse polimetallide järele. Nii kujuneski välja, et üheaegselt lahingutega Doni ja Volga vahel sai ägeda heitluse tandriks ka Põhja-Kaukaasia. Lühidalt sellest, mis seal toimus. Juba juunis jagasid hitlerlased oma armeegrupi süüd kaheks. Üks suundus Stalingradi peale. Teine Põhja-Kaukaasiasse. Kaukaasia suuna Lägenesid lahingud, eriti augusti keskel, mil vaenlasel õnnestus forsseerida Terecki jõgi ja luua teisel kaldal väike platsdarm. Septembri alguseks tõrjusid hitlerlased meie 46. armee üksused välja kõikidest mäe kodudest, nii et suhummik läänes ja pakuud idas ähvardas otsene oht. Väga keeruline oli olukord ka Novorossiiski piirkonnas. 31. augustil vallutas vaenlane Anaapa ja üheksandal septembril jätsid meie väed maha Novorossiiski. Kuid tänu eriti musta mere laevastiku aktiivsele vastutegevusele ei õnnestunud hitlerlaste mööda rannikut edasi liikuda. Pärast mõnetist vaibumist ägenesid seal lahingud uuesti oktoobri keskel ja kestsid kuni detsembri lõpuni. Põhja pool vallutas vaenlane 200 tanki toetusel tšikki ja jõudis välja Orioni iidse linna lähistele. Linna vallutada ta siiski ei suutnud. Niisiis oktoobri keskel 1942 oli olukord Kaukaasia rindel väga raske. Vaenlasel jätkus seal veel jõudu peale tungida. Kui heidame pilgu korraks kaardile, siis näeme, kui tohutult suure maa-ala oli ta juba enda kätte haaranud. Rostovi oblast, kalmõki aegne NSV, Krasnodari ja Stavropoli krai vaenlane oli tunginud ka Kabardi-Balkaariasse Põhja-Osseetiasse, Tšetšeenia, Inguššia, NSVs. Samal ajal tegid Taga-Kaukaasia liiduvabariikide partei ja nõukogudeorganid ära suure töö rinde abistamiseks ja uute reservide koondamiseks. Ja lõpptulemuseks kujuneski, et vaenlased ei õnnestunud Kaukaasias oma plaane realiseerida. Stalingradi ja Kaukaasia kaitsjate olukorda püüti kergendada paljude kohalike pealetungi operatsioonidega kogu mitme 1000 kilomeetri pikkusel rindel. Ja kuigi Eesti sõjamehed alles valmistusid oma vastloodud rahvuskorpuse ridades lahingusse minema, oli eestlasi ka 1942. aasta suvel ja sügisel mitmel pool sõjategevuses osalemas. Täna selle kohta paar mälestuskildu. 1941. aasta suvel läksid ühtse perena sõtta Eesti teedeehitajad, kus nad olid aasta hiljem. Seda meenutab Boriss Peilinson. Vaenlane seisis staare ruse piirkonnas kõrgendikul ja hoidis oma suurtüki ja miinipildujad tule all terve teelõigu ja takistas meie armeed edasiliikumist. Meile tehti ülesandeks ehitada kiires korras ümbersõidutee läbi metsa. Ja soo. Siin meil olid juba suured kogemused sel alal. Võtsime metsa maha. Tiirles läks minema ja veidi aja pärast tulid Saksa pommilennukid ja pommitasid kõik meie töö puruks. Sel momendil kogu meie veeosa oli samas paigas, umbes 40 protsenti koosseisust sai surma. Mina olin teisel objektil. Mina olin tol ajal rühmaülemaks. Mulle tuldi järgi ja mina nägin seda kurva pildi, kus meie sõdurid ja ohvitserid laibad asetati autodele ja viidi sellest paigast eemale. Minule tuli asuda sama töö taas ehitamisele. Mäletan, meil oli tehnilise roodu ülem kapten Klaus Walter, tema autod vedasid seda materjali, kuid nähes seda olukorda, tema võttis kogu juhtimise enda peale ja vaatamata pommitustele plahvatustele tema kiirel sammul joostes käis terve selle trassi läbi. Ja kamandas rõhutas sõdurid-ohvitserid üles, et kiiremas korras taastada taastad seda teed, kuna terve armee seisis selle taga. Mina vaatasin, et kuidas tema julgeb niimoodi joosta, kuid kõik juba kogenud ohvitserid jäid, kõik olid juba kuskil peidus. Selle paiga sündmused võtsid meilt kõige rohkem ohvreid. Küllap kuulaja sai aru, et jutt oli vabariigi ministrite nõukogu esimees Valter Klaussonist. Tõepoolest, rindeteedeehitajatel ei olnud kergem kui rindel olijatel teinekord isegi raskem sest vaenlane püüdis visalt igasuguseid ühendusi tagalaga purustada. Kuid veel üks mälestuskild, see on Nõukogude Liidu kangelaselt Endel Puusepalt, kes 40 aastat tagasi oli kaugpommituslennuki komandör. Alles hiljuti leidsin ühes noorteajakirjas. Märkmikuleheküljed ja seal oli siis ka meist juttu Grafadjeefris. Meie juures Moskval mitu korda juttu meestega käisime suplemas koos ja ühteteist kaev olla ja see on siis hõõrud ja mina ei tea isegi mul dokumente mingisugust järel ei ole, et ühe kuuga augustikuus 1942 minu meeskond käis 17 korda fašistliku Saksamaa territooriumi objektidel. Küll Königsbergis, küll, küll Berliinis, küll me enda saksa liitlasriikide pealinnadele pahandusi tegemas jätta, 17 lendu tähendab 17 korda umbes 12 14 tundi. Iga lend 12 13 14 tundi, 10 see olivad ju kuskil Königsberg näiteks. Aga Berliin see oli, maksis, tuldi ja ütleme, viin see oli juba 14 tundi, kuna me baseerusime peaaegu kogu sõja vältel ühel ja samal lennudroomile Moskva all. Aga siis me nii kui kiired põhjast saamast pihta kuni Konstantseni lõunas igale poole me ulatasime. Ja see oli kõige kergem ka niimoodi, selle asemel, et baseeruda ühelt raamilt teise teise ja olla kuskil rinde lähedal, kus ütleme külalised sealtpoolt vaenlase poolt võib ta üsna tihti lülitada. Nii et lahingud läksid täies hoos. No sisaldas Stalingradi lahing ja siis olnud enam meil kah aega kaugel Saksa tagalas käia. Täna need killud püüame oma saadetes ka edaspidi tuua kuulajateni nende eestlaste meenutusi, kelle sõjatee ei kulgenud koos Eesti rahvusväeosadega. Kodumaad kaitstes täitis sõjamees käsku igal pool ja igas olukorras. Kas ma olen juba küps sõjamees, kas ma ei löö kukkuma, kui tuleb vaenlasega rinnutsi kokku minna? Seda ma veel ei tea. Kuid arvan, et seda kõike saab mõõta juba üsna varsti. Me väga ootame seda aega, kui saab olla mehe eest väljas. Eesti sõjamehekirjast, Uurali õppelaagrist omastele tagalas. Kaheksanda Eesti laskurkorpuse ametliku sünnipäeva 25. septembri 1942 meie märkisime ära eelmises saates kuid korpuse tegelik sünnilugu ei alanud muidugi sellest kuupäevast miski ei saa tekkida tühjale kohale. Ka Eesti rahvusväeosade koondis korpuse näol sai võimalikuks tänu sellele, et olid eelnenud pikaajalised pingutused poli eelnenud õppetegevus kahe laskurdiviisi väljaõpetamisel kauges Uuralis. Eelmises saates Me käsitlesime diviisidest vanema seitsmenda diviisi paiknemist Uuralist Moskva lähedal Yegorjevskisse täna pisut nooremast vennast, 249.-st laskur diviisist ja tema sõjateekonna sellest etapist, mida nimetame Kolonna etapiks. Nagu ikka ei suudame haarata kõike, sest diviis on ju suur selles mehi palju, kellest igaüks mäletab ka möödunud omamoodi. Tänased meenutused on erupolkovnik Paul Liitojalt ja reserv alampolkovnik Hans Mannermaalt. Niisiis uurealist kolornasse, Paul Liitoja. No ja meie olime seal Uuralis laagris ja ja eks seda õppust sai ju teha väga kaua aega. Arvestasime, et eks mis kolm-neli kuud oleme ja läheme rindele. Aga juba tuli juuli august septembri algus ja muidugi mehed ootasid seda rindele minekut. Esiteks seoses rindega oli muidugi fašistide väljapeksmine sünnimaalt koju jõuda. Mine. Ja kui tulid niisugused teated, et naaberdiviis nagu nimetati vanem vend on juba ära sõitnud, siis mehed olid muidugi väga rõõmsad selle üle. Ja eks see puupüssidega õppuse tegemine oli mehi ära tüüdanud ja niivõrd noh, nagu paradoksaalne võib see olla. Sõja ajal peaks ju meestele õppus meeldima, et no rindel võib surma saades lahingus on raske. Aga ma võin oma pikaajalisest sõjaväeteenistusest ütelda, et ega meister, kus ei meeldi ja isegi hea meelega kõik ootasid seda rindele mineku aega. Kas oli vist nii, umbes 19. septembri paiku, kui Meie 921. pulk siis paigutati vagunitesse ja läks riit lääne poole. Muidugi see sõit oli, meestele väga meeldis, sest sel ajal suurt õppust teha ei saanud ja näha oli ka, et need jaamad tulid. Ega keegi öelnud täpselt, kuhu me läheme või missuguse jaama läheme ja mõnepäevase sõidu järele jõudsime Colomna jaama. Ja seal siis laadisime maha ja meie diviisi väeosad siis paigutati sinna lähedale. Meie polk paiknes ühte sovhoosi lähedasse metsa, vat sohvoosi nimetus on ära meelest läinud, aga ma tean, see oli Colomna linnast nii 10 15 kilomeetrit, kaugel olid ju väga ilus koht oli, ja september Moskva lähistel on muidugi väga ilus niisamasugused, ilusad soojad ilmad, nagu meil tänavu sügisel on. Puud olid veel lehtedes, see oli segamets pataljoni tasusid metsades, otsekohe hakkasid omale ehitama niisuguseid lihtsaid muld maju, meil öeldi, et umbes nii kuu aega me seal saame olla. Polgu staap paiknes sovhoosi uude sealauta. Vot nimetus võib öelda niisugused, no kuidas staabimehed siis läksid seal autoga, see oli täiesti uus maja. Natukene oli seal veel tööd teha, meie aitasime sinna nendesse sulgudesse veel põrandad alla teha ja meie jaoks oli see muidugi väga uhke luum, sest iga teenistuse ülem, insener, keemaitööstuse ülem, staabiülema abid kõik said omale. Noh, niimoodi toad, Need, sulud olid pealt lahti ja kõik, muidugi mis seal räägiti, oli kuulda. No alguses meil teenistuse ülemad ja staabimehed olid kõik mehed ja muidugi eks sõjameeste sargoon, ega ta nii väga viisakas see jutt ei olnud ja saime seal nädal aega olla. Meile määrati tööle üks kena noor neiu staabi asjaajajaks ja mul on hästi selgelt meeles, et esimesed päevad, mil kogu selles staabis oli vaikus, sest me nagu no ei olnud harjunud niisuguse viisaka rääkimisega ja nii kena noore neiu juures niisugust meie endist žargooni sa ei saanud kasutada. Ma võin selle naise nimelt võib-olla ise ka kuuleb, tema nimi oli Niina Raudsepp. Korpuses teenis ta väga kaua aega. Hästi tubli ja vapper naine oli. Kõige meeldejäävam polgu tolle perioodi elus. See oli see, et me saime omale relvad kätte, nii püssid, automaadid, püstolid kui ka kõik teised automaatrelvad, tähendab kuulipildujad, tankitõrjepüssid ja suurtükid. See oli muidugi väga suur sündmus, sest no polgus oli üksikuid niisuguseid virisejad, mehi nagu igas kollektiivis neid on, kes üldse rääkisid. Voh siin puupüssidega, teeme õppust ja üldse meile relva ei anta ja nii edasi. No need, kes olid juba enne rindel olnud endise territoriaalkorpuse meedia hävituspataljoni need muidugi panin nende mehed meeste suud kinni, aga no eks niisugust üksikuid niisugust juttu oli ja masinatega veeti need relvad kohale. Nad olid täiesti uued, tehasest tulnud. Puhastasime nii, et siis sellest õlist ära ja kohe organiseeriti kõikide relvade sisselaskmine ja pidulikult siis, kui need relvad olid korras, anti need meestele kätte. Seesama sündmus suurtükimehe Hans mannermaa pilgu läbi. Oktoobrikuu esimestel päevadel saabus niisugune teade, et jaama on saabunud relvad. 122 millimeetrised, haubitsad ja vedukautod. No poistel oli elevus väga suur, kõik tahtsid hästi kiiresti relvadele järgi minna. Ja kui me senini olime õppinud õppelaagris no ühe haubitsa juures, siis nüüd oli igal suurtükimeeskonnal igal haubitsa meeskonnal oma relv. Ja koos sellega muidugi kasvas ka siis kohustus selle relva eest hoolitsemiseks, sest igahommikune käik oli meil suurtükiparki. Puhastasime relva, hoolitsesime selle relva eest, samuti autojuhid. Õppisid tundma neid? Masinaid, millega nad pidid pidama, siis relvi juba rindeteedel. Meeskond oli sama masina peal ja, ja siis laskemoona oli ka 60 või 80 mürsku oli alati kaasas. Me olime juba enne pauku teinud, aga Colomnas läks rindele minekuga juba nii kiireks, et seal meie nendest relvadest ei lasknud, lähedal poligoni ka ei olnud. Meie poligoniks sai juba siis tegelik rinne Velikije Luki lähistel. Raskete torude mehed said enda käsutusse autod kuid ega vist transpordivahenditega lood nii väga lihtsad ei olnudki. Tol ajal oli Igor eelnevalt hobused olid põhitransport, tööjõud ja neid tuli siis Esselonide kaupa ja Colomna jaamas neid jagati. Algus muidugi natuke. Need hobused olid meile nagu harjumatult, nad olid väga veiksed, olid Siberisse saadetud, küllaltki niisugused karvased. Ja paljud võib-olla ei olnud vist päitseid nagu pähe pannudki, nii et nende jaoks ootamine ja, ja ei saa väljaviimine ja õpetamine, et nad oskaks vankri ees olla ja rakmete külge panemine oli suur tegemine ja mõned isegi pääsesid lahti ja neid seal mitu päeva püüdsime seal rajoonis, enne kui need kätte saime ja muidugi tegelikult oli sellega, et ei olnud niisugust hobusid suurtükkide jaoks ja ratsahobuseid peaaegu üldse ei olnud. Polgukomandöri oli ratsahobuse ette nähtud staabiülemal, suurtükiülemal ja polite asetäitjatele ja muidugi mina olin nendest kõige pikem ja mina olen just õiged. Ratsahobust muidugi omale ei saa. Vaat ma olen nüüd vahel oma tütrepojale rääkinud, et Han oli nii väike, et kui ma jäin tukkuma, jalad jäide kuskile mätta peale, siis hobune läks alt ära teha, tegelikult nii oleks võinud olla. Pärast muidugi saime trahvi ei hobuseid ja vot siis need olid juba nii õiged ratsahobused. Ja Colomna päevad olid tugevad õppuste päevad. Päevad olid meil rikkasel no vähemalt kaheksa tundi, siis sõduril veel seal toimkonnad ja vahiteenistus ja nii edasi. Et ega seal linnas käimiseks palju aega ei olnud. Komandöriks oli tollal major Karl Aru, keda me kõik praegu väga hästi tunneme. Kes on nii populaarne meie sõjameeste ja tänase noore põlvkonna ees. Tema juhtmõtteks oli see, et seersant peab olema sõdurid, esimene kasvataja ja õpetaja selle pärast tööle seersantidega pandi erilist rõhku. Ma mäletan, et tol ajal see õppus toimus ka sotsialistliku võistluse vaimus, kus meeskonnad omavahel võistlesid. Kes on kiirem, kes on osavam, kes suudab suurtükki kiiremini lahingukorda seada, kes suudab kiiremini mürsud ette anda, täpsemini välja sihtida ja nii edasi ja nii edasi. Samuti olid kommunistlikud noored sotsialistlikus võistluses ka luure alal. Ma mäletan, polgus oli kaks niisugust kommunistlikku noort kes olid luurajad, need olid üks, oli Tartu poiss Endel nõu ja teine oli Nikolai Orlov. Nemad omavahel olid sotsialistlikus võistluses. Kumb suudab kiiremini orienteeruda, kumb suudab kiiremini ja täpsemalt avastada vaenlase märke. Kumb suudab kiiremini lahendada suurtükiväeluure seatud ülesanded kauguste hindamisel, mõõtmisel, laskeandmete ettevalmistamisel ja nõnda edasi. Ja vaat huvitav on see, et Nende meeste vahel toimunud sotsialistlikust võistlusest tehti iga päev kokkuvõtte kus siis nende võistlustulemused olid tehtud ka teatavaks nii kõigile patarei võitlejatele ja kuigi mina ei olnud otseselt luuraja, ka mina leidsin, et nende võistlustulemuste analüüs andis midagi niisugust, mida noh, iga sõjamees, lahinguolukorras ja, ja tulevikus võiks kasutada. Niisiis anti viimast lihvi varsti sõjateele asuvatele meestele. Polk muidugi sai täiesti valmis lahingusse minekut, sest olid relvad. Relva tulid sisselaastud, need olid meestele pidulikult kätte antud, transport oli korras juba ja kõik oli selleks valmis, et rindele minna. Väekoondisele vajalike organite ja formeeringutajaid moodustamine kaheksanda Eesti laskurkorpuse tarvis kulges ladusalt. Üsna vähe päevi läks selleks, et kõik vajalikud ametimehed oleksid leitud ja paigale pandud. Püüame järgmises saates sellest veidi lähemalt rääkida. Öelgem täna nii palju, et kõiges, mis korpusele vaja oli ja mis vastsele juhtkonnale muret tegi leiti igal pool igas instantsis suurt ja tõhusat toetust. Taas ilmnes see soe ja sõbralik tähelepanu, mida oli juba tunda saadud Eesti rahvusdiviisi loomise ja väljaõpetamise ajal. Jah, korpuse juhtkonnal eesotsas korpuse komandör kindral Lembit Pärna ja komissar August Pustaga oli, mille üle muretseda, kuid oli ka, kellele toetuda. Lühimeenutus, korpused toonastelt tagalaülemalt meie hulgast lahkunud polkovnik Jaan Luksi arhiivilindi vahendusel. Minul on küll väga palju reisida Moskva vahet, et korpus oli varustamises kolmes kohas kõigepealt oma armeest, räime. Kui me midagi puudus, olime, siis ikkagi kulmud sõita Moskvasse ja seltsimees Busta ja Pärn alati ootasid, kui ma tagasi tulin, et kas ma äkki, et seda ülesannet sain täita, mis mu pääle panti Peab ütlema, et neid ülesandeid alati täidetud, sest et meile korpuse inimestele tulid väga vastu kõigis kohas peastaabis kui ka täitevkomiteedes ja kaubandusvalitsus ja alati saime sealt ikkagi üksnes kõik, mida, Küllap korpuse sünd mõjus kas sõjameeste meeleolule, Paul Liitoja. Eksmeister oli hea meel, sest no kuigi kaks väekoondist koos sõdivad, et siis on ikka julgem ja kindlam minna. Küünarnukitunne oli ja, ja Eesti korpus ekseem nimetuks juba kõlab ka paremini kui seal kaks diviisi, eks ole. Ja see muidugi meestele meeldis ja teine asi, mis ma pean ütlema. Mulle meeldis, et kindral Pärn määradega ülemaks, tema oli prii, 240 üheksandas diviisis, mitte kaua aega meeste hulgas olid veel väga suur autoriteet. No minul pikka teenistuse jooksul on olnud väga mitmesuguseid ja palju komandöri ja ülemaid ja on terve rida niisugust, kelle nimi on meelest läinud, eks ole, ja kelle no nägu ei mäleta ja aga on terve rida niisuguseid, mis eluks ajaks ja on üks niisugustest oli. Kindral pöörad kindral pärnaga puutume veel korduvalt kokku kuid mõni sõna sellest, kuidas mõjutas korpuse loomine diviisi, tema polkude ja argipäeva. Muidugi meile staabiohvitseridele korpuse formeerimine andis uut tööd, meid kutsuti korpuse staapi välja seal staabiülem olgu staabiülemaid, kindral. Sel ajal oli veel polkovnik Luukase ja teiste staabiohvitseri juhtimisel viidi läbi terve rida niisugust väga vajalik õppusi just lahingdokumentide koostamise kohta ja sidekohta ja nii edasi. Meie polgust see korpusestaaqp olin ummismit paigas, umbes 15 kilomeetrit oli kaugel ja mis veel on ka meelde jäänud, me olime sel ajal väga noored mehed, meil autosid olgu, see ei olnud, siis pandi kahe hobuse vankri ette ja siis sõitsime sinna õppustele. Ma mäletan isegi, et korpuse staabi juures oli üks klubiruum, vaat ma ei oska ütelda, kas oli mingisugune klubi või oli see koolimaja saal. Ja laupäeviti päeviti siis seal peeti tantsupidu, nii et me seal ka käisime. Ja omavahel rääkisime, et see oli, mitu aastat oli mööda läinud, et me ei olnud parketi peal tantsida saanud ja vat Colomnas enne vahetult rindesse minekut, siis sai parketi peal tantsida, korpuse orkester mängis tüdrukuid, muidu oli seal palju sotsiaalmuidugi ka mehi oli, sest seal olid need tihased seal. Meie seal siis tantsisimegi umbes nii kella 12-ni ja siis sõitsime öösi koju, ma mäletan, sügisööd olid väga ilusad. Meil tuli sõita tükike maad, laulsime seal ja on mul selgesti meeles, kui me sõitsime ka jõe silla, laulsime seda lauljat, üks seto valge ruunaga läks üle Kivisilla ja järgmisel päeval sovhoosi töötajad, no meil oli, aitasime neid ka viljakoristusel ja kartulivõtmisel rääkisite, et ei teagi, siin võõras keeles laulis. Öösel olin niisugust laulu kuulanud. Et see oli üks väga tore, väga meeldejääv aeg ja kõik see nii relvade kättesaamine ja lahingulippude kätteandmine. See kõik lõi toreda ja lahingumeeleolu just vahetult enne rindele minekut. Iga uus päev lähendas Eesti sõjameestele rindele minekut. Nad olid valmis seda rasket ülesannet täitma, teades koos kogu rahvaga, et meie võitlus on õiglane. Meie võidame.