Meie vestlusringis on Teaduste Akadeemia naiskoorilauljad töötajad, margi tammik. Koori kauaaegne esinaine, Teaduste Akadeemia erikonstrueerimisbüroo konstruktor, Elli riikoja, keele ja Kirjanduse Instituudi vanemteadur, filoloogiakandidaat Koidu, Tenno majandusinstituudi vanemteadur, majandusteaduse kandidaat, koori esinemine 71 kuni 76. Jaa, Tiia Mänd, Teaduste Akadeemia Eksperimentaalbioloogia Instituudi vanemteadur, põllumajandusteaduste kandidaat, kes on koori esinemine praegu ja ka koorijuht Arvo Ratassepp. Me meenutame natukene möödunut ja mõtlema ka sellele, mida tulevikus teha. Niisiis koori algaastad, kus koori sünni juures oli margi tammik. Varem oli teaduste akadeemial segakoor aga kui 1000 958. aastal loodi meeskoor akadeemia juurde, siis need ainukesed mehed, kes segakooris olid, läksid kõik meeskoorid. Pidime loomanaiskoor, et laulda edasi need, kes laulda tahtsid. Paratamatu samm ja paratamatu samm. Nii et siis 1959. aasta sügisel, 21. septembril asutati naiskoor. Neil aastal oli üliõpilaskoorides kasvanud, uute kooride loomine üsna aktuaalne, 50.-te aastate lõpul loodi ju Tallinna kõrgkooli lõpetanute segakoor. Teaduste Akadeemia meeskoor, Tartus meeskoor Gaudeamus. Nii et see oli päris niisugune loogiline protsess, et edasi laulda. Suursündmus oli 1000 960. aasta laulupidu. Me olime ju vastsündinud ja asusime kiiresti laulupeo repertuaari õppima. Seal mega siis esinesime täies koosseisus. Ma ei mäletagi, kui palju meid laulupeol tookord oli vastelli rikkuja, mäletad 69. Ma mäletan, niisugused asjad, kui kooriga sai mindud, siis olid meil just esimesed rahvariided, need olid nagu pool stiliseeritud valged nadolid. Ja pastlad jalas. See elagu Eesti heinalised riietus kutsus esile niisuguse, ilmselt küll, sest mõni tee ääres seisja ütles isegi, et kuste vikati tan. Kui me juba riietusest räägime, laulustame hiljem rääkida veel need teised riided, millal need tulid? 66, kui me Soomest tagasi tulime, mõtlesime alise Mooraga, kuna ma ka koos temaga töötasin, Dylan etnograaf. Et peaks nagu meie koorile muretsete ma ka ühed korralikud rahvarõivad. Ja tema siis andis sellise mõtte, et umbes 150 aastat tagasi põhjarannikul kanti väga ilusaid rahvarõivaid, mida nüüd ei olnud üldse vahepeal kantud ega ei olnud ka ühtegi eksemplari. Meie etnograafiamuuseumis lugesime läbi Kreutzwaldi kirjelduse, seal oli nende rannarõivaste kohta mõningad näpunäited ja selliselt väikeste fragmentide najal sai lõpuks need rõivad kokku. Need on Alutaguse rõivad. Ja nüüd mõni sõna ehk nende läbikäidud aastate laulmisest repertuaarist juba esimestel aastatel hakkasime otsima, kuna naiskoori juhatus oli tol korral väga aktiivne uut repertuaari, meil on paljud eesti heliloojatega olnud väga tihedad sidemed, oleme. No ma ei oska nüüd täpselt öelda, aga vähemalt poole oma esitletavast repertuaarist pakkunud neid laule, mis on esmaettekandes. Ma mäletan esimestel aastatel, kui suure soojusega Gustav Ernesaks suhtus koori loomisse temalt. Me saime sinu aknal tuvid. Rannapääsuke. Karznekilt tulid kohe Peipsi laulud, mida me menukalt laulsime, sau kirjutasime Kassari õhtud, mis on võib-olla saunaiskoorilauludest siiamaani üheks paremaks tsükliks jäänud. Nii et me kuidagi algasime uue koorina ja ka uute lauludega. Ja tormist tuli siis võiks öelda kohe pikk tormiste ahel. Võib-olla enne tormist veel nii palju, et me kuidagi sattusime Ungari autorte kogude pääle partokke koda ei leidsime seal nii palju huvitavat ja kui tormis Ungarist tagasi tuli, siis ta ütles, et aga miks te ei laula Ungari autoreid ka vahest ja et need just nagu sa praegu räägid. Nii, meil ongi kavas partubki koday. Ja temagi innustus siis naiskoorist ja üldse koorilaulust, sedavõrd et järgmise tsüklitel kirjutaski meie naiskoorile. See oli sügismaastikud. Tollal oli Tormise poolt ikka üsna kaelamurdmise trikke, ta söandas just meile kirjutada. Me olime üsna noorkoor, aga miskipärast me siiski tema muusikale hästi sobisime. Ja tõsi, need Tormise laulud oma sootuks uue ja, ja no varasemast teistsuguse kõlaga olid nii köitvad ja nii võluvad. Et võib-olla päris nii esmasel kuulamisel nende sügavust ja, ja nende haaravust ei tabanudki. Mõned neist tundusid meile siis küll nii keerukat, et näis uskumatuna Neid otse kätte saada. Aga hiljem on nad jäänud põnevamaiteks lauludeks. Hiljem paljud koorid hakkasid laulma Tormise loomingut, nüüd laulavad juba edukamad laste kuuritki Tormise naiskoorilaule ja mul on hästi meeles, kui 75. aastal oli koorifestival ja Bulgaariast oli üks suurepärane koor Arna Uudovi juhatusel siis ta lisaks laulis mõne osa Tormise sügismaastikest. Siis tornis, ütles, et umbes niimoodi ma siiski nyyd mõtlesin. Selles ütlemises oli siis omajagu kriitikat kõigile, kes neid laule on esitanud ja väga suur tunnustus Bulgaaria kooril, kes 75. aasta festivalil minu arust oligi üks kõige tugevam koor siin üldse. No ta oli ikka päris nähtus omaette oma niisukese rütmikkuse ja säraga. Kui nüüd tormis oli juba meid kostitanud sügis maastikega, siis seal ma mäletan, sai tema juures arutlemast käidud ja juttu aetud muusikat kuulata, midagi peaks ka koos tegema. Esimene, millega tegeleda tuli, oli tema kantaat kodumaa sünnipäev. Ta kirjutas selle 65. aasta laulupeoks noaga umbes sel ajal. Tormisel oli sattunud näppu meile jälle küllalt värske autor Carlor ja ta ütles, et eile peaks sobima niisugune teos nagu kattulli karmina, kattullusi laulud. Aga kui ta selle noodi Meline andis ja plaadiga kuulata, nii oli kohe selge, et see on see, mida me vajame. Töö läks lahti ja minu arust see oli üks kõige põnevam aeg kooride töös üldse seda teost õppida ja seda ette kanda. Oli küll tõesti minu meelest ka, kui praegu öeldakse, et hakkame uuesti Orphy laulma ja uuesti teda üles soojendama, siis ei leiduks vist kooris ühtegi lauljat, kes selle vastu oleks. Ta oli rütmiliselt niivõrd huvitav ja niivõrd harjumatu esialgu meil. Me nägime ikka ränka vaeva. Meil juhtus niisugune tore solistika Tulluse pääle. Jah, Johan Johanson ja tema oli ka sellest nii haaratud, et see oli määratu töö, mis ta tegi. Ja näiteks üks raskemaid osi olid kad, Tulluse laul koos naiskooriga, kus naiskoor nagu nagu naerad, seal taga hahaha lühidalt, ja temal on niisugune väga temperamentne partii. Aga tollal oli see kattulli karmina tõesti nagu üks üks niisugune ülivärske puhang ja ta toitis meedik õige hulk aega. Ja ma mäletan, kui see möödas oli, siis ma ütlesin tormisel, et see oli väga tore asi, mis pakkusid, aga mis me nüüd edasi teeme. Ja siis ta hakkas mõttega ringi käima, et noh, teeme midagi niimoodi nais ja meeskoorile ja pärast koos ja ja siis ta juba oli õnnelikult sattunud eesti rahvalaulu ja tema rikkuste pääle ja siis hakkas sealt järjest tulema, kõigepealt tulid kiigelaulud oli vist niimoodi ja kiigelaulude järgi tulid kadrilaulud siis tuli meestele juba mardilaulud mardi vast ja vastlalaulud. Lõpuks tuli siis maailmatu ulatuslik naise meeskoriaani laulud. Ja millal kalender laudel oligi, esiettekanne oli vist 68? Jah, aprillikuus kiigelauludega saime päris hõlpsasti hakkama pärast sügis maastaga ka, aga minu arust väga põnevad on tema, need kadrilaulud, see on niisugune. Üks tsükkel järjest läheb ja ja ma mäletan, et kui me neid esimest korda ette kandsime, siis muusikateadlane Oruro Semper ütles, et küll kadrilaulud on põnevalt kirjutatud. Aga ma arvan, et tugevamalt kui 70. aasta fennougristika ülemaailmselt kongressil siin Tallinnas ei ole need kalendrilaulud küll mitte eales varem ega hiljem mõjunud. Kas te mäletate, meie andsime kontserdi Estonias kongressi rahvale ja need kuus-seitsesada kuulajat olid tõesti püsti vaimustuses ja, ja tõsine kalendrilaulud siis olid tõeline trump, mille me välja käisime, kuulasid meid suured asjatundjad ja hiljem nii mustvalgelt kui ka suusõnal on nad kinnitanud, et täpipealt needsamad meie kalendrilaulud olid kogu selle kongressid, emotsionaalsus, titt ja ta kas pole tore, kui selle meie laulumõistmine läheb siis laiali kaugete maade ja merede taha ja veel palju aastaid hiljem äratab mingeid emotsioone. Eks neid. Tormise teoseid oli hiljemgi saadud laulda. Kas viimati 69. aastal enne juubelilaulupidu, kui koolis võistulaulmine siis nagu elli rikkuja siin ütles, käisime oma trummiga välja jälle Tormise sügis maastikega ja kui oli võistulaulmine 72 koorifestivalil, siis me laulsime talvemustrid, virmalisi ja. Talvemustrile aitasid meid välja Debretsinis ka muid oligi niimoodi ja. Ja kui ma nüüd kuulasin Ellerheinasaadet, kui nemad Jugoslaavias käisid, laulsid ka virmalisi mitte tundmisel on tehtsada koori närvi. Vahepeal nagu püüdsime hankida teist muusikat ja siis tuli meil üks kontsert, pärast seda kohe vanamuusika kontsert, matrigald, modetit, vanamuusika. Ja me sattusime oma kontserdiga õnnelikku aega, kui Arbo Valdma tegi tornimuusikat, nii et ma mäletan, mitmed laulud said otsitud niux eri kohti, käisime teise keskkooli saalis esinemas Kikendi köki tornis ja et oleks niisugune tornimuusika. Üks suurem koostöö, mis veel meeskooriga oli Sviridovi pateetiline oratoorium. Seda üsna palju lauldud, me ju olime lülitatud Estonia teatrikava, kus ühe osana kanti ette soliidne pateetiline oratoorium. Kaasa aitas ratt Estonia koor ja siis Teaduste Akadeemia koorid laulsid. Selle etenduse pealkiri oli vist inimene. Looduskodumaa. Võib-olla mõne sõnaga sellest, kus me siis oma lauluga oleme käinud peale Tallinna, esialgu olid meil väga head kontaktid ju, mäletate Läti akadeemia ja siis me käisime Riias mõned korrad ja siis ühel tukkuksi. Laulud ja aga kõigepealt nimetata kõika meie unustamatuid välisreise kaugete merede taha Hiiumaal ja Läänemaale. Need olid meile tollal väga tähtsad käigud sest me siis ei osanud kuhugi mujale teadega tahtagi. Meil ei olnud veel nii kaugete radade maiku suus. No need on neil kogu aeg jätkunud. Alles käesoleval aastal käisid. Aga üks sõit ikka oli eriti meeldejääv Saaremaale. Laululaev lainega kaks koori läksid laeva peale, laeva nimi oli laine vetelpäästeühingu laev. Ja sõitsime, sõitsime nädal aegamööda merd. Käisime Saaremaa laulupäeval, see oli meie peamine eesmärk. Aga vahepeal astusime Ruhnu saarele Kihnu saarel, et tõepoolest Ruhnu saar, see jättis ikka väga vahva mulje. Niivõrd vähe inimesi, nii palju ilusat puutumatut, loodust, nii suurelt. Parmud olid seal. Nüüd kõige rohkem meeldis. Öeldaksegi. Laine merereis olevat olnud elamuslikum kui ükski teine sõit kaasa arvatud ka välisreisid. Meil oli sel korral ka nagu väga mõnus sõita, sellepärast et selja taga oli 72. aasta koorifestival see oli esimene niisugune üleliiduline rahvusvaheline. Ja meil õnnestus siin koos Leningradi kapranovi nimelise kultuuripalee naiskooriga esikohale tulla. Selle kooriga on südamlikud suhted säilinud tänaseni. Jah, tookord 72. aasta koorifestivalil Me tutvusime koos võitsime ja meil suhted teatud määral säilisid. Nemad kutsusid meid sinna, meie neid siia ja lõpuks sõit saigi teoks. Nähtavasti on meie kooridel mõningaid ühiseid jooni kõigi erinevuste juures. Nende dirigent väga tunnustatud dirigent Leningradis. Äärmiselt sümpaatne korjuht võib olla, vaatasime, et koorijuhtide hulgas niisugune muusika inimesena tema, tema muusika tuleb kõik suurest, et südame rõõmust ja heast tahtest. Ta on praegu 78 aastane, no öeldakse, et et daamide vanust ei sobi meenutada ka 78 aastaselt, nii temperament selt toredasti juhatada ja ja siis suurt kollektiivi koos hoida. Aga milline välisreis oleks meile kõige põnevam meenutada? Neid on ainult kolm olnud ja kõik on nad eripalgelised ja ja omaette huvitavad. Margi räägib võib-olla esimesest. Meil oli võimalus 1000 966. aasta jaanipäeva paiku reisida Soome kontserdid toimusid Tamperes, ori, vesil äärne kuskil valge koskel ja Kalelas kaleen kallela majamuuseumis. Ja teine reis oli meil 73. 73 oli jah, Poola reis, see ei olnud küll kahjuks niisugune puhas laulureis. Me sõitsime turistidena. Olime küll ka Poola Teaduste Akadeemia külalisteks ja nendele seal sõpruskontserdi andsime, aga niisugusel reisil on muidugi ka oma võlud. Aga kõige palavam reis oli muidugi 74 Debretseni koorifestivalil. Oi, see oli tõesti meie triumf, päris õige, eks me sinna Debretseni sattunud küllalt vast seetõttu, et me nii pikka aega olime siiski püsinud tõusulaineharjal ja meil lihtsalt vedas. Kuulasime me seal nädalapäevad hommikust õhtuni nii head, nii põnevat, nii haaravat muusikat, et tõesti mitte keegi söandanud saalist ära minna ei vaadatud, poodi vaadatud, mitte kuhugi mujale lausa kuulati ahmiti seda muusikat ja laeti ennast. Aga muidugi kõige selle hea juures hakkasin veel südameid ja põlved värisema, kui me omaenesetundi ootasime. Ja arvake, mis siis ikka tuli, kui saali täitis ovatsioonide orkaal. Meil lihtsalt läks hästi ja tõsise tunne, see edu tajumine oli nii vägev, et silma võttis veele ja, ja kogu see juubeldus läks luusse ja lihasse. Ja muidugi tähtsaim, et meie oma Eesti muusikat saime teha kuuldavaks-nähtavaks muusikamaailma tippudele. Ja võib-olla see oligi meie kõige suurem saavutus. Nojah, eesti muusikast, tol korral kõlasid siis Ernesaksa sinu aknal, tuvid tormiselt talvemustrid lepikult väga põnevad haikud. See oli meil ka omamoodi niisugune eksamitöö. Ja väga toredad olid ka need Moskva helilooja ruubini kaks palav kevad ja laadalugu selle laadalooga me oleme ju hiljemgi esinenud. Küllap siis ta tuli ikka eriti hästi välja, sest hiljem oli kuulda seal saalis, et meid tuldi vaatama ja jälgima nimelt selle loo pärast, aga siis selle lõppkontserdil me hoopis laulnudki teda seal. Timus tormis järv taredaga väga kuulata oli kuidagi imelik, tulime lõppkontserdiks kokku ja siis öeldi, et vahetage natukene oma kalla, pange see järv tare taga. See oli ka üks lauludest, mis seal nii väga neile meeldis. Ja eks neid menukamaid laule, mis me Debretseni esitasime, neid Me lisasime oma repertuaariga kunid, üleliiduline taidlusfestival, siin laureaat koorid Tallinnasse kokku tulid ju, laulsime sealgi. No selle laureaat kooride kokkutuleku aegu oli meil kõigil nii palju tegemist laulupeo proovid ja siis need esinemised seal olid õige tihedalt, nii et me saime seekord kapranovi kooriga ainult nii-öelda möödaminnes teenides tervitada. Laval saime kokku, käisime neid tervitamas, kui nad olid esinenud ja neil õnnestus siin Estonia kontserdisaalis esinemine küll suurepäraselt. Nad tunnetasid ka ise seda ja olid üliõnnelikud. Nende kooride kokkutulekul siin üle Liiduse taidlusfestivali puhul paljude kooridega tekkisid kontaktid, väga tore koor, näiteks kasahhi naiskoor ei tea nagu oodatagi. Et seal koorilaulus nii palju tähelepanu pööratakse, et väga toreda mulje. Ja siit ikka see mõte, et kui sa kuhugi linna sõidad, siis vennasvabariiki või siis tee üks kontsert kahepeale kokku, laula ise poolgava, siis laulavad teised, siis saab koos midagi teha. Kuulu järgi tuleb selle ülevaatuse kohta, kus need koorid üle liidu esinesid, selle kohta veel üks suurem nõupidamine, konverents see pidavat olema 78. aastal. Et üldiselt on niisugune tähelepanek, et kogu see suur üleliiduline üritus viis koorilaulu väga kõvasti edasi, nii et tekkis hästi palju uusi koore. Ja huvi koorilaulu vastu on määratult tõusnud ja nende järelduste tegemisega läheb natukene aega. Aga küllap sealt siis koorub välja, nagu juba arvati paar jaoks tõsist tähelepanu. Üks on see, et olemasolevat koorid, mis üle liidu on tekkinud, et need jääksid püsima. Teiseks, et repertuaar, koorid vajavad tõesti head repertuaari. Ja kolmandaks, et väga on tõusnud kooride üldine kunstiline tase ja kui me nüüd meenutama, et Eesti NSV kohta seda viimast finaali, kus laureaadid välja valiti, siis peaks ütlema, et minu arust on tipus väga tihedaks läinud. Kui varem oli seal kuskil üks, kaks koori, siis nüüd on neli-viis koori Õiger ühesuguse tasemega ühest Leningradi ja Tallinna vahelisest momendist. Ma tahaks veel siiski paar sõna rääkida, see on üks väga sümpaatne Leningradi helilooja Jürifaalik taarile Leningradi heliloojale saatsime eesti autorite tekstid. Jaa, jurifalik oli esimene, kes kirjutas tsükli naiskoorilaul eesti akvarellid Vaarandi ja Liivi tekstidele. Tõlkija Toom on tõlkinud nii hästi eesti keelest vene keelde, et ta on jätnud ka luuletuse rütmi samaks ja sellepärast oli tore see tõlkida nüüd jälle vene keeles tagasi eesti keelde ja need sõnad sobivad sinna päris suurepäraselt. Saalikul oli sellest nii hea meel, et ta ütles, et kas te saaksite selle tsükli esitadagi eesti keeles praegu õpimegi neid valikulauljaid on mitte kergemat kui Tormise laulud. Omamoodi põnev on jälle näha, kuidas üks teine helilooja siis naiskoorile kirjutab. Ja teine Leningradi nimekas helilooja Vadim Salmanov kirjutas meile samuti kolm naiskoorilaulu Liivi tekstidele. Need ootavad õppimist. Tore on, kui, kui niisugused kontaktid iiluette kooride vahel püsivad ja säilivad ja edasi arenevad.