Olen Tarvastu koguduse õpetaja Anna-Liisa Vaher. Loen teile tänaseks päevaks koguja raamatust üheksandast peatükist salmi number seitse, kus öeldakse rõõmuga oma leiba ja joo rahuliku südamega oma veini sest jumal on juba ammu su teod heaks kiitnud. Aamen. Teisipäevaks oleme tavaliselt juba kõige maisega sulanduma hakanud. Järsult meenuvad kuupäevad ja kellaajad ning mõni eelmisest nädalast pärit kokkulepe. Zeelatus oma graafikut nädala lõikes. Selgub, et mitte ühtegi vaba hetke ei koida. Mõned hetked. Aga needki kipuvad jääma kusagile ärkveloleku ja unepiirimaile. Näib, et isegi neil üürikesi momente peame oma liiga lühikeseks jäävas nädalas justkui varastama. Kas tuleb see kõik sullegi tuttav ette? Kui palju mõtleme nädala alguses? Liiga palju on teha ja kõiki vist ei jõua. Ja ometi tahaksime sealjuures jõudu mõelda nende asjade peale, mis on meie jaoks tõeliselt olulised. Et mida on märksa lihtsam meeltest tõrjuda ja edasi lükata kui mõnd märkmikus allakriipsutatud kellaaega. Mõnikord tundub, et me peame end üldsuse silmis pidevalt justkui tõestama ning selle nimel ennastületavalt ringi tormama. Ja mis seal salata, mõnikord Me oleme sedagi, et peame tõestama ennast jumala silmis oma loomist ning eksistentsi kuidagi õigustama. Et kas see on ka päriselt nõnda? Kas me tõepoolest, Me arvame, et jumal, justkui läbi suurendusklaasi meid kiivalt jälgib ning seejärel oma märkmikus meie nime taha rasvaseid plusse ja miinuseid veab? Pigem on meie tõestamis püüate taga vaid meie enda inimlik soov ennast kuidagi väärtuslikumana tunda. Kes meie kõrgused ning kaugused on ju tegelikult endi poolt paika sätitud ja ootavad vallutamist. Kurbused ja rõõmudki ju lähtuvalt sellest, kuidas me neid vastu oskame võtta. Läheme oma elus jumala poolt antud võimalusi ja anda. Suurim and, mis meile looja poolt on kingitud, on tingimusteta armastus. See on üks neist olulistest asjadest, mille peale tahaksime mõelda ja endas üha uuesti avastada. Ent mida kipume eemale tõrjuma või varuks jätma, kui päevakord seda parasjagu ette ei näe? On teisipäeva hommik, pole mõtet rabeleda, vaata selleks, et ennast kohe jälle uues teisipäevase avastada ja tõdeda, et hing on ikka kuidagi tühi. Ei pea ennast kellelegi tõestama. Me peame pigem armastama õppima. Armastusest kantud tegusid tehes asetame üha kindlamini jumala plaanidesse. Asutume üha kindlamini rahu siis iseendas nõnda nagu julgustab meid koguja. Kui ta ütleb, mine söö rõõmuga oma leiba ja joo rahuliku südamega oma veini, sest jumal on juba ammu su teod heaks kiitnud. Aamen.