Nüüd oleme jõudnud sinnamaani, et me küll teatri kinni ei pea panema, aga meie loominguline jõud on suure löögi all, sest kui räägitakse keskmistest palkadest ja kultuuritöötajate miinimumpalkadest, sest me ei suuda selliste toetustega Tartus tegutsedes sellist repertuaari mängides seda inimestele tagada ja lihtsalt tatar, jookseb tühjaks. Me praegu toome lavastuses välja, siis need kõik on rahastatud enamasti siis Kultuurkapitali projekti toetusega omapoolse osalusega, aga see tähendab, et ei ole tegelikult sotsiaalseid pikaajalisi garantiisid ei teatrile ega trupiliikmetele, sest trupi liikmed on ju ka inimesed, nad tahavad ikkagi nagu stabiilset mingit sissetulekut. Me peame tegema siis teist valikut, kui me saame teada, et see ütleme võib-olla see ei olegi kunagi võimalik, et me peamegi jääma projektiteatriks, siis me peame hakkama tegema teisi valikuid millekski vaja siis nagu selged signaalid, mis siis saab edasi kultuuripoliitiliselt, kas äikesed erateatrid, kas nad on nagu soositud, kas need kuidagi võrdsustatakse, kas suured teatrid, väiksed teatrid, nende rahastamisskeemid, kuidagi muutuvad läbipaistvalt sarnaseks, või kultuuripoliitika on ikkagi pigem see, et suured organisatsioonid on meile, Euroopa Liidus ja NATOs ja eestlastena püsima jäämisena vajalikud? Need toodetakse ilmtingimata ja kui raha üle jääb, siis ka natukene väikseid. Mis on need põhimõtted, et ega need põhimõtted ei ole selgelt välja öeldud ja kui need on välja öeldud, siis valitsus vahetanud ja siis hakatakse välja töötama uusi rahastusmeetmeid.