Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Esimesel ja teisel juunil 2019 tähistati luuletaja Johannes. Viidingu sünniaastapäeva Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis lavakavaga Juhan Viidingu loomingust ja koorimuusikast. Esitajad Teele Pärn, Priit Põldma, kammerkoor Collegium Musicale, dirigent Miina Pärn. Kuulame helisalvestust lavakavast, igavene juuni. Õnnitlen sind ilmumise puhul sulle samuti palju edu tarvis tarvis. Nii. Nüüd ei ole midagi muud öelda, kui et mina olen proovid lõpetanud. Mina olen samuti proovid lõpetanud. Olen mõõtnud kõik ruumid ja projektid, lõpetanud Maren, külvid lõpetanud. Olen komponeerinud viimse akordi, MINA, OLEN juurdlemised lõpetanud. Oled treenitud, otsus on lõplik, mina olen valmis. Milline on valmisolek? Milline on valmisolek kõrgendatud. Kordame, palun, mida ma pean tegema, kui mul tõrge tekib, teed seda, mida oled treeninud ning sina minu peale ära mõtle. Mõtle ülesandele uutele tegudele. Nii ongi. Ja see on hea. Loomulikult. Ja meie saame raha. Kui nad niimoodi rääkida. Kuidas sulle raha tähtis olla. Juhtisin su tähelepanu sellele, et meile tasutakse rahaga. Mina ei tegutse raha pärast, ma tegutsen hoopis millegi muu nimel, mille nimel? Miks mina tegutsen, sõnastatud. Miks mina tegutsen? Minu sooviks on teha midagi säärast mida keegi veel teinud ei ole. See on üks põhjus. See on esimene põhjus. Ma tegutsen sellepärast, et ma soovin teada, kuidas seal üleval Niagara kose kohal tõeliselt on. Küll võib seal tore olla, üksi seal üleval tahan teada, kas võib-olla seal üleval üksi all aga on inimesed, kes jälgivad, kuidas mina seal köie peal üksi sest keegi ei saa juurde tulla täiesti üksi. Tähelepanu keskpunktis. Teine aspekt. Ma tegutsen selle. Kui ei tunne end hästi, siis lükkame edasi. Ei, on juba hilja. Sul on täielik õigus mitte hästi tunda. Sa võid tingimata tagasi astuda, kui soovid. Ja ongi kõik. Ja järgmisel korral võtan mõne teise inimese, millise inimese? Ei tea veel. Ma mõtlen. Ma mõtlen välja. Ma mõtlen, Ma ei saa välja, me alustame ülesande täitmist. Kui valmis oled, siis alustame. Kas sina siis mõtled, et ei ole veel meie aeg? Ei mõtle. Kui mõtled, siis väljenda seda ja ma viivitan pisut. Ei mingit viivitust. Aeg on küps, ütlen, ma ikkagi seisad. Miks ei ütle sa mulle, ära enam mõtle millelegi, algavad teod ja meie päralt on võit. Miks ei räägi sa nii? Teeme veel ühe õlle ja laulame kaks laulu. Miks see nii ei räägi? Milleks rääkida, kui kõikul sõnadeta? Selge? Tornikell minu külas Fernando Pessoa, tõlkinud Ain Kaalep, tekstid valinud Juhan Viiding, helilooja Veljo Tormis. Nii palju, kui maa pealt võib näha näen mina oma külast kõiksust. Selleks on mu küla niisama suur kui mistahes maa. Sest mina olen seda kasvu, kui mu nägemine. Ja mitte seda kasvu. Kui pikk ma olen. Linnades on elu väiksem kui siin minu majas. Selle künka serval. Linnades panevad suured majad vaate kinni peidavad silmapiiri ära, tõukavad meie pilgud eemale terves taevas. Teevad meid väikseks sest me küünime ainult selleni, mis meie silmad võivad anda. Ja teevad meid vaeseks. Sest meie ainuke rikkus On näha. Aga midagi võltsi üha sugeneb meid ja meie aastatesse vaip täis varemeid. Öös vile kaik. Mõni karjane karjas Ükspuha del luinutelu nõnda lihvitud kõlab oma heline sarjas nagu elu. Ei algust ega lõppu. Jada tõuseb ainult. Ei, laidu ega mõnu, mida kuulata, täitus ja ainult ega kooskõla teoseid, mida meeles pidama hakkaks. Ja. Juba igatsen kuuldes taas kuulda seda pala. Ehk pole ka see nii hull. Sest silm juba ära harjuma hakkab. Pimedas mul. Taevas on tehtud kama. Ei vale, näe pärijaid. Kaduda keegi ei saa. Kõik tõde ja tee on vaid. Jaanisealpool mu õue nööri. Siinpool mina ilma jaaniööd. Et jaaniöö on seal, kus seda peetakse Minu jabur on öiste lõkete kuma Naeru papakute jala Mõsatuste kajab. Juhuslik, õige kellestki kes ei pea, et mina olen olemas. Kaigu kui ligidal tahe Mulle, kes ekslema ikka? Sa oled kui unenägu. Kõlad sealpool kaugust pika. Mis teid siia tõi? Ma olen kõikide Jeni agara ületamisi näinud nii. Ma tahan teile ühte raamatut näidata. Mis raamatus on. Piibel ei ole piibel, aabits ei ole juturaamat, ei, mõni õpik? Ei, ise ei ole õpperaamat. Lubage, ma jätkan. Pildiraamat. Sõnad ainult sõnad ei ole, ainult sõnad ei ole näidend. Lubage ma vaatan, ma näitan teile. Mis raamat maksab? Ei maksa palju. Annan ta teile, mispärast? Ma tunnen seda raamatut. Nüüd võib see raamat teie käes olla. Selge. Mind huvitab väga kui soovite, võime sellest rääkida. Kui olete raamatut lugenud? Üks poeet, kes mind on huvitanud ja köitnud ja vaimustanud ja veel palju ilusaid sõnu, on Fernando pessaa portugali luuletaja juba kaks aastat loendada. Et võib-olla on ununenud, siis see on esimene ja teine number 1973 Loomingu Raamatukogu auto psühhograafia on selle pealkiri. Ei ole palju vaja et endale kättesaadavaks teha midagi väga olulist. Tegelikult see on siinsamas raamatuletil siinsamas kioskis, teises toas, sõbra käes või tont teab kus. Ma ei tea, see on võib-olla rumal ja natukene vanaaegne. Minu lugemus ei ületa kuigivõrd keskmist lugemust, sest meil loetakse tõesti väga palju. Aga ma tahaksin seda raamatut soovitada inimestele, kes on võib-olla luulest võõrduma hakanud. Kellele luule on tundunud midagi raske pärast ja liiga isiklikku liiga kitsast olevat? Millal te ise oma luuletused kirjutasite? Enamik luuletusi on kirjutatud hilisõhtul või öösel kella vaatab. Ehkki ma suutsin teatavat laadi luulet kirjutada ka päeval, aga siis juba väga heledal päeval, väga selgel päeval vahest isegi suvisel päeval, mis oma vastandseisus keskööle mõjus äärmusena, millest ööni psühholoogilises mõttes on ainult kukesamm. Sest suur pimedus sunnib igatsema teatava heleduse järele ja vastupidi. Ma olen seda öelnud, ütlen seda veel. Luuletaja ja mitte luuletaja, ainus erinevus on see et luuletaja tõuseb öösel voodist, läheb laua taha. Paljad jalad ei puuduta põrandat läheb välja õue külla teise tuppa ja paneb kirja selle, mis ta nägi enne uinumist. Mitte luuletaja ei pane pahaks. Ta saab aru. Ta mõistab sageli veelgi rohkem kui luuletaja ta teab, et seda kõike kirja panna ei saa. Milleks siis üldse? Nõrga Louisa? Pealiskaudse inimesena olen ma tahtnud oma õnnestunud hetked avalikuks teha, et võtta ära endalt võimalus igatseda siduda end leppega kirjas, teades, et allakäik meid niikuinii puudutab, olles kord tuntud õilsat kõikehaaravat puhast tunnet või mõtet et see oleks alatiseks silma ees, kui ta kord läbi tuntud on siis peab ta kehtima ka olukorras, kus inimene on nõrk, väsinud et selle kord tuntud tõe kaudu end sodist välja rebida. Ja nii nad elavad luuletaja ja mitte luuletaja ühes maailmas. Ühes inimeses. Tõnis Rätsep, Jüri Üdi seade Teele Pärn. Kiri vendadele. Üksed Öelge, palun, mida te ütlesite, et olete kõiki Muni agara ületamisi näinud? Olen kõiki teieni angaare ületamisi näinud ja teie arvates ei olnud nad head arvata, et nad võiksid paremad olla. Asi ei ole paremuses arvata, et ma muutun hooletuks lisaks. Ei, te teete sellest äri, mille äri. Sensatsiooni. Tuletage meelde, laulmine lubati, ma ütlen teile, palun, see ei kõlba kuhugi. Lauldes Niagara ületamine pole raskem kui laulmata, vastupidi, kergemgi ei saa praegu aru, kes on kes? Ei hakka ju ometi mind õpetama, kuidas Kaarat tuleb ületada. Ma ei taipa, miks ma seda juttu üldse kuulanud. Kui teid minu avameelne arvamine riivab, võin ma teile ju ka seda öelda, et te olete kõige julgem mees, kas see pole nii? Ma ei tunne kõiki julgeid mehi, järelikult ei saa võrrelda aga ühte asja tema päris täpselt. Pealtvaatajad on sunnitud leppima kõigega, mida te neile pakute. Te teate seda ise ka täpselt. Ma mõtlen neid kõmutrikke. Ma ütlen nii palju, et meie viimasel ajal üpris nõudlikuks muutunud kunstimaitse paraku ei võimalda mitte mingisuguseid maitsevääratusi. Mina isiklikult olen inimene, kelle elu koosneb ainult nendest. Ja muidugi vahepealsetest perioodidest, kui maitse on laitmatu. Imelikul kombel sammu etteheiteid ebasiiruses just nimelt siis kui olen eriti vaba jäänud väga spontaanselt väljendan siis öeldakse mulle, ära mängi. Laulmine meeldib mulle lapsest saadik. Eriti meeldib mulle, kui ilusti lauldakse. Ja kui teised laulavad, mida teie peate väärtuslikumaks laulu puhul, kas teksti või viisi? Oleks ma, kui ma laulaks pisut halvemini, välismaal on see moes, välismaal on õudselt moes laulda valesti, ma olen ise kuulata oma kõrvaga raadiost. Inimesed laulavad valesti ja terveneb, nende programm on üles ehitatud sellele, et laul taksegi valesti. Selles on mingi süsteem, aga kõik, mis on süsteemis, minul eriti ei meeldi. Mulle meeldib nii, et vahel laulad, õieti siis kui tahad, või siis kui suudad. Ja siis, kui ei saa, siis lepid selle vähesemaga, nagu öeldakse, piskuga, eks ole. Ja siis minule sõnad meeldivad ka päris hästi. Ja mulle meeldib piiskaa ei ega aima viisi vastu midagi ei räägi. Aga muidugi viis, võib-olla viis peab olema. Aga sõnad mulle meeldivad natuke rohkem ja kui palju nendes sõnades on teie enda sõnu. Mulle meeldib enda sõnu laulda, aga mulle meeldib teiste sõnu ka laulda, kui on head sõnad. Aga no neid on noh, ma olen pidanud leppima sellega, et laulan põhiliselt ainult enda sõnu. Jüri Üdi, Tõnis Kaumann, te matemaatika, matemaatika. Paadiga? Paadiga? Mida ma peaksin siis õieti tegema? Mina ei tea. Sellepärast ma teile selle raamatu tõingi, et midagi niisugust teeksite, mis oleks kogu teie vaeva väärt. Oleks. Minge üle Niagara ilma köiata. Mida te ütlesite? Minge üle Niagara. Ilma käiata. Teie olete see, kes ühel päeval seda võib-olla suudab. Muidugi, kui ta tahab. Kas te pole kunagi selle peale mõelnud? Siiski ma olen sellele mõelnud. Mõnikord poolel teel, kui ainult Niagara möirgab. Tunnen, nagu suudaksin köie ära kõndida ükskõik mis suunas. Nagu universum oleks nähtamatuid traate täis tõmmatud ja ma saaksin kõigi nende peal käia. Ja otsiksin seejuures seda, mis mind kõige kaugemale viib. Et alati minna ikka aina kaugemale. Mõnikord kujutlen, et see ongi võimalik. Aga siis ma jään seisma. Ma vaatan küll igasse suunda. Aga lähen oma köit mööda edasi, nii ta on. Te tunnete ennast köiel paremini. Mina tunnen ennast paremini. Mõnikord tuleb niisugune tunne ka, et võid alla kukkuda. Tavaliselt mõtlen sellele, mida ma parajasti teen. Tuulele mõtlen mõnikord kätele ja jalgadele, aga mitte alati. Mõnikord tulevad mälestused, mälupildid, meenub asju, mis on ammu unustatud või mis tunduvad unenäona. Nad kerkivad selgelt mõtte. Kuulen hääli, kõnelen ise, kuulen vastuseid, muusikat, laulan. Ning siis hakkan viivitama. Siis tunnen soovi, millist? Mul tekib soov köiest kukkuda. Alla jah, seal midagi niisugust, et äkki ja kõik oleks möödas, mis see on? See on hirm, et ma kunagi tõepoolest kukun, aga kui ühel päeval nähakse teid ilma kõigeta kõndimas seal võimatu, võib küll olla võimatu, mitte aga teile kõigile looduse seadused. Teadustel sellega ühist. Linnud ei lenda, nemad lendavad, nemad on linnud. Reed avalinnud on sellisteks loodud, et nad lendavad, nad lendavad inimesed sellisteks, et nad käivad ja nad käivadki. Inimestel ei ole ju tiib küljes. Ega te isiklikult ei mõtle, et teile tiivad kasvavad või kuidas õhus käia? Seda te suudate. Kui tahate, kuid ei ületa nii agaralt ilma kõigeta, siis sellepärast, et ei taha. Kas ei taha või ei usu. Allakukkumise seadusest mööda ei pääse. Kõigil seadustel on erandid, mis kinnitavad neid. Miks peaksin mina sa erand olema, ei taha seda proovida? Jah? Jätke tegemata. Need suurepärased trikid. Küllap olete siis ise ka rohkem rahul? See mis iseennast üllatab, on vaeva väärt. Kõik muu on halb komöödia. Kas raamatu jätate endale? Ja kui tohin? Mul on hea meel, et minu mõte teile endale oli tulnud. Pärt Uusberg, Juhan Viiding mõtisklused Juhan Viidingu sõnadele. Mul on kohutavalt palju küsimusi, mis minule on esitatud. Kas luuletuskogu elu, lootus Pealkiri on kahetähenduslik? Jah, tõepoolest on siin mingisugune kaks tähendust nimelt ühest küljest elu, lootus, lootus elada, lootuse elule, lootus veel elada ja nii edasi, et elu kestaks ja kõik need teised soovid. Ja siis teine tähendus on vast see, et elulootus ehk ilma eluloota olek, seisundit, elu, millel elulugu puudub. See nagu tähendaks ka seda, et elulugu kui sellist kõneleja ei pea liiga tähtsaks või ei püüa seda tähtsustada. Sest inimeste elulood, hoolimata nende tohutust erinevusest on kaunikesti kõik sarnased. Ja kuna nad vähemalt algavad sünniga, lõpetavad siis surmaga ja mina ei tea, mis sinnapoole jääb. Muide, ma tõesti ei tea seda, siis niiviisi on ka see, et ma oma ajaliku elulugu ja kõike seda biograafilist ja kõike muud ei tahaks enda jaoks väga tähtsustada. Siin ühe luuletuse lõpupoole oli ka üks lause. Nii, mina seisan enese kõrval viibates eluloole kui millelegi, mis jääb minust tahapoole või mida ma püüan siis kaotada. Mida te arvate tänaste noortesulud kuni 20 aastat ja tänaste vanade 40 kuni 60 kohta? Tähendab ühesõnaga see inimese elu ja lõplikus mind kaunis masendavalt nagu et see 60-ga Et mis siis tuleb? Aga et seda elu ilusamat võib-olla isegi ilusamat osa, mis järgneb sealt pärast kuuekümnendat eluaastat. Ma julgen mõnele oma vanale tuttavale või sugulasele või nagu lausa öeldagi, et tema vanus on ammu möödas. Inimene on ennast ise ikka veel vanaks inimeseks kas või Rangaks pidanud. Aga ei, ka vanusepiir on kinni. Kes on teie arvates eesti populaarseim noor? Ma olen mõnedes ringkondades populaarne. Populaarsusega on asi aga nii, et see on enam-vähem sama, mis rahvalit edasi rahvalik olla on seesama, mis inimlik. Inimlik on iga inimene küllap kamina. Kõikidest inimestest kõige inimlikum Missugused emotsioonid kaasnevad teil ütlusega? Noorus, teadagi. Esiteks mitte ainult isade sigita poegi, vaid ka pojad, isasid mõistagi üle kantud, kuid mitte vähemtähtsas tähenduses. Teiseks, kõigi vastutus on võrdväärne, aga lapse suust pead sa tõde kuulma. Kuni on lapsevõimalus, on ka tõevõimalus. Inimesi, kellega suhtlen olen püüdnud valida noorus, teadagi mitte-ütlejate hulgast. Mis seostub teie jaoks sõnaga au? See on midagi niisugust, millest osa on juba kaduma läinud. Ja seda kaduma läinud osakest tuleb tagasi võita. Ja veel visuaalne assotsiatsioon tahaks lõppu lisada kõhk tähe. Hirm on kahte sorti hirme. Hirmukesed, millest me saame rääkida ja siis nad ei olegi enam hirmsad. Ja siis need teised hirmud. Elu hirmudest vabanemine ongi vabaks saamine. Noli mind võluvad niisugused momendid, kui ma teen justkui nalja aga ma ei tea, millega see lõpeb. Naine, naine, naine, puu, vana kask. Igal juhul üksik, suur puu, mitte metslill. Ma olen kuulnud mehest, kes on oma kaktuse pehmeks rääkinud, et see okkad maha laseks. Öösel mõtleb maailm välja paremate päeva, mees, see on midagi niisugust nagu lill, au ja öö. Kas teile tundub imelikuna, kui noormees või neiu A ei oska tantsida? Väga vähe on neid, kes ei oska, aga väga paljud ei tea, mida nad tantsivad. Me ei tea, kui palju maksab pudel piima, aga mis ta maksab? See ei tegele spordiga. Niisugusel kujul sporti näeme ja temast räägime, ei tundu imeliku nai temaga tegelemine ega mittetegelemine rohkem end. Asi ajab sõdi Einsteini ja need erinevad teineteisest nagu meri ja tuul. Kuidas valmivad luuletused, mis sunnib teid kirjutama, kas kardate tühja paberilehte, kas kirjutate palju sahtlis, tähendab see kvantiteet küll on küsimusi? See on elutöö tõsine inimene, kirjanik võiks sellega midagi peale hakata lausa. Ja ega neile küsimustele vastust ei ole, peaaegu enamikule. Tuleb lihtsalt vabandust paluda, et midagi erilist ja kummalist ja lausa ennekuulmatut ei ole ja ei saagi olema. Kas igast teie luuletuses on tark iva sees või kirjutajatega lihtsalt sõnamänguks kindlasti ei ole, enamasti ei ole tarka iva sees. Kellele adresseeriti oma luuletused missugustele ja mis ealistele inimestele, vanamuttidele, hästi vanadele inimestele. Mida te taotlete oma luulega, kas lihtsalt avaldada ennast või parandada maailma? Ei noh? Jah, oli tõesti maailma nüüd ei ole võimalik parandada. Ei maailma on võimalik parandada ikka ja maitsesin lihtsalt. Kas te olete kindel, et teil on teistele öelda nii olulist? Teie luule on neile vajalik või ei huvita see teid üldse? Ei ole kindel? Ei ole, huvitab küll. Kas olete leidnud oma koha elus, On teil vabu kohti? Kas teie põhitegevus on teile harrastuseks, juhuslikkuseks või hoopis millekski muuks? Põhitegevus on elamine ja seda mulle antud põhitegevust harrastuseks pidada ei saa. Kas on olemas mingi aeg, millal luuletustega vastamine tuleks lõpetada? Kui see oleks praegu? Mida tahaksite öelda viimase reaga? Minu koht on või peaks olema vaatajate ees või laua taga, kus ma kirjutan teksti, milles sa panen selle, mida väga tahan. Intervjuu on üks võimalus materjali saada on. Aga ma ei anna seda välja. Sest see on liiga kallilt käes. Ainus, millest elan. Ma ei taha rääkida oma tööst laiemas ringis. Kõik, mis mul öelda on, püüan öelda paberi ja pliiatsiga seda enne lõplikku vormistamist mitmeid kordi, parandades ümber mõeldes järele mõeldes ära mõeldes mitte mõeldes, kuni mitte avaldamiseni välja. Kui siis midagi peaks veel jääma, sisse ilmub, kui talle on antud ilmuda. Nüüd on mul selge. Sander Pehk, Jüriidi. Tahan teile ettepaneku teha. Millise ametialase. Ma kuulan. Te peate selle üle sügavalt järele mõtlema. Te tahate, et me mõlemad koos Niagara ületaksime, jah. Kust te seda teate? See on loogiline, kuidas nii? Ei tea. Puhas juhus. Ma arvasin, et see tundub teile, ei tundu. Saad aru? See näib teile loogilisena. Ta näib. Te siis julgete. Ühel köiel? Julgen ühel köiel üleni agara, mis ajaks on üleminek mõeldud? Ei tea veel. Niipea kui oleme küllalt õppinud. Ma usun, et te teate, millise koorma enda peale võtate. Sellele vaatamata teete mulle selle ettepaneku. Te olete selle üle mõelnud. Olen siis on teile ka selge, et mina võin mitte toime tulla. Ainult üks vale liigutus minu poolt ja me oleme kadunud. Olen ka sellele mõelnud. Teil on niisiis kõik läbi mõeldud. Miks te tegite mulle selle ettepaneku koos ühel köiel, üleni agara? Teie, tegite mulle etteheiteid trikkide pärast. Kas te olete nii kaugel, et mulle etteheiteid teha ei ole? Aga meie siin peame jõudma tõelise jälgimisteeni. Ainus meetod on harjutamine. Hirmust kõrguse ees tuleb üle saada. Tuleb õppida, mitte peatuma. Algul on iga peatumine viimane peatumine. Hiljem on see juba lihtne. Lähme koos, ühel köiel. Jah. Kas te hirmu ei tunne? Kui tõmmata köiskuust päikseni siis käib siin ka seda mööda, ilma pikemalt mõtlemata. Ikaruse ei läinud kuigi hästi, ta kukkus alla. Ta kukkus alla seepärast, et hakkas tiibadega minema. Koos tuleb jalakäija jala nagu maa pealgi, olgu see ikka üleni agara. Kas te olete nii kaugel? Ei ole. Ja nii ongi. Ja teie ei tee minuga mingit Niagara ületamist. Mina ei lähe teiega. See on õige. Asi on selles, et teisele poole läheb kolmas. Ei, teie ega mina ei ole see, kes läheb ka mitte mõlemad koos. Läheb kolmas. On nii ütleme, pole näinud neurot. Kui oleksime, saaksime poolseid asju suhu võtta. Enne kui jätkame luba mulle midagi, mida. Otsuse selle kohta, kas saame siit jätkata kahekõnet või ei teed sina ja sina. Neli etüüdi Juhan Viidinguga Veljo Tormis, Juhan Viiding Suule sulanud vaikuse vaha. Sinu silmade küünlaid, nendelt nõrguvaid vahva tilku leeke Pärelevaid, vaatan jälle. Ja vaatan maha. Suule sulanud vaikuse vaha sinu silmade küünlayst. Raadi kuigi ei taha Vaikid sinul on vaist. Ta kartis iga puhta mõtte puhul et äkki on ta Vagatseja ning ta küsis igal võimalikul juhul kus kohas asub inimese hing. Ta kartis kõige rohkem hingerahu. Ta arvas, et see pole inimlik. Mis rahmelduse rööpasse ei mahu. Ta arvas nii, et see on jumalik. Või loomalik või loomulik või ube. Kui miski sügav teda läbistas ta nöörist kinni oma hingetube ja leebeid tarku laialt häbistas. Sest hetkest püha tema ellu jäi. Midagi, mis ootab leidjad, märkajat on õhus. Nii ma kuulsin ühelt naiselt ühelt inimeselt Alati on ühisjooni taevas näos ja mõttes läbistavad salapära ei saa maha vaikida. Seda, et ta on, ma mõtlen. Miks ma sündisin just siia siia, ilma mitte mujale? Kes küll poleks seda tundnud? Mul on mure. Ma ei suuda, ma ei taha ega tohi muuta oma eluviisi kõige seesmist osa. Õigemini ma ei oska. Täpsemini, ma ei julge. Millal ilmub ainuline igi oma teehämarusest nähtavale? Kõrges rohus suures rahus tillukene mees kuulab aja voolamist. Ta pilk on pilv, igatahes. Suur on suvi. Ilm on hele, kõik on alles veel. Aga juba teises rahus. Ja ta märkab Rohul lamab mees. Nagu tumeda või kuma ajapildi sees Kuulsite Juhan Viidingu-le pühendatud lavakava igavene juunikava kokku seadjad Teele Pärn Miina Pärn, Priit Põldma tekstid katked Juhan Viidingu antud intervjuudest ja tema luule mõtestamisest Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa dramatiseeringus, Niagara Alonzo alleegria näidendi Niagara kose ületamine põhjal. Tekste vahendasid Teele Pärn ja Priit Põldma. Heliteosed Veljo Tormis tornikell minu külas Fernando pessa luule Ain Kaalepi tõlkes tekstid valinud Juhan Viiding, solistid Lili kirikal ja Liisi Promet Torukellal, Madis Metsamart Tõnise Rätsep, Jüri Üdi seade, Teele Pärn Kiri vendadele Tõnis Kaufman, Jüri Üdi tee matemaatika tee matemaatika, Pärt Uusberg, mõtisklused Juhan Viidingu sõnadele. Solistid Liisi Promet ja Valmar kirves. Sander Pehk, Jüri Üdi. Nüüd on mul selge. Veljo Tormis neli etüüdi Juhan Viidinguga solist Liisi Promet. Esitaja kammerkoor Collegium Musicale, dirigent Miina Pärn. Kuuldu oli helisalvestus Kirjanike maja musta laega saalist, kus esimesel ja teisel juunil 2019 esitati Juhan viidingule pühendatud lavakava igavene juuni. Helirežissöör Pille-Riin lange proon.