Kahe Maarja Maarja. Ikka ja head ja tublid Maarja varia oli puhkusel, sest ma olin Austraalias, kus praegu muideks on kevad. Ma laadisin end D-vitamiini ja kohalikku teavet täis ja ütlen teile nüüd mõne minuti jooksul ära 13 asja, mida oleks hea Austraalia kohta teada juba täna. Esiteks, kui oled kunagi mõelnud, et kuidagi tüütu, et nii paljud noored sinna Austraaliasse trügivad ja et ega see mingi õige asi ei ole, siis võta teatavaks, see on vägagi eksklusiivne võimalus, mida suuremal hulgal meie maailmanurga inimestest ei ole. Ei saa sinna lihtsustatud korras täiesti ametlikult tööle ja elama minna, ei lätlased ega leedukad ja Austraalias elavad endised pagulaslätlased ja pagulasleedukad on Eesti riigi diplomaatilise edule sellel rindel täiesti avameelselt kadedad ja unistavad ajast, mil ka nende ajalooliselt kodumaalt läks värsket verd ja uut energiat kehale, mis kohalikke kogukondi samaväärselt elavdaks. Ja ma kahtlustan, et ka Läti ja Leedu ise näeksid hea meelega, kuidas nende noorsugu D-vitamiinikogudes, kaugel maal seaduslikul teel suuri rahasummasid kokku ajaks, mida siis kodumaale tagasi investeerida. Sest olgem ausad, palgad on seal kopsakad ja nii mõnigi noor, keda seal kohtasin, jagas avameelselt oma unistust koguda kokku neid, eks korteri sissemakse. Teine levinud unistus on minna teenitud varanduse eest meeli avardavale ümber maailma reisile. Mõlema tee kohta võiks öelda, et pole paha inimesed oskavad elada au ja kiitus neile. Teiseks ümber maailmareisidest rääkides. Austraalia niinimetatud avastajaks peetakse briti lipu all seilanud Chamskuki, kes jõudis tänapäeva sinilähistele aastal 1770 kontrollimata. Legendi järgi oli aga esimene eurooplane, kes oma jala rohelise mandri liivale tõstis hoopiski eesti poiss või vähemasti Revalist ehk Tallinnast pärit mees. Nimelt olla üks säärane Chamskugi laeval üsna tagasihoidlikul positsioonil, aga siiski teeninud. Ja kui te kujutate ette, kuidas kapten Seinscrukama suurelt laevalt väikese paadiga maa poole sõidab siis loomulikult pole ju tema see, kes oma jala märjaks teeb, et üllat lainte seest liivale vedada vaid seda teevad ikkagi alama auastmega teenistujad. Ja mõni Austraalia eestlane tahab mõelda, et ilmselt see esimene tüüp, kes aastal 1770 paadist vette hüppas just nimelt see Revali to oligi nii, et Austraalia koloniseerimine olla ka sellisel juhul otsapidi Eestiga seotud. Kas see meile aga Audev? Pigem mitte, sest kolmandaks see, kuidas Austraalia põliselanike ehk aborigeeni tega järgnevate aastasadade jooksul käituti pehmelt öeldes kohutav. Maailma vanim tsivilisatsioon, kes viimased 50000 aastat üsna rahumeelselt ja loodusega kooskõlas Austraalia mandril toimetas rääkis sadu erinevaid keeli Elis omapärast kultuuri sai aga Euroopa kolonistide käe all väga raskeid päevi näha ja hämmastaval kombel anti neile nende omal maal valimisõigus alles aastal 1967 pärast suurt kampaaniat, rahva veenmist ja referendumit, kus nemad ise hääletada ei saanud. Neljandaks, nagu mõni teinegi, peamiselt immigrantidest koosnev riik on ka Austraalia viimasel ajal oma piiride suhtes üsna kiivalt valvel olnud ja sisserände osas on vägagi karmid reeglid eesti seljakotiränduritele on jah tee valla. Kui aga teistest riikidest pärit tööotsijaid täis laev Austraalia ümbrusest leitakse ootab selle pardal olijaid kurb pikpõli immigratsioonilaagris mille tingimused küll kuidagi heaoluühiskonda ei meenuta. Viiendaks, samal ajal kui see kohati rahvusvahelist üldsust šokeeriv laagrisüsteem Austraalia ümbruses olevatel saartel taimed saabub suur hulk illegaalseid immigrante tänapäeval hoopis lennukiga viisakalt, turvaliselt kohver käe otsas justkui turistina ja lihtsalt otsustab mitte lahkuda. Kuuendaks. Austraalia demokraatlik protsess on erandlik, kuna seal on valimas käimine kohustas seitsmendaks Austraalia demokraatlik protsess on erandlik, kuna seal on valimised iga kolme aasta tagant. Kaheksandaks. Austraalia ökosüsteem on erandlik ja seal on tõesti palju kängurusid. Päriselt. 47 miljoni isendiga on känguru üks maailma kõige arvukamatest suurtest selg roogsetest. Neid näeb looduses lähedalt ja kaugelt tee äärest tuledevihus elavalt ja kahjuks ka juba löögi saanuna surnud. Looduslikeks vaenlasteks on neil vaid Hingod ja talumeestele kängurud kohe sugugi ei meeldi, kuna nad näksivad taimi. Kängurusid, süüakse ja mõned peavad neid kariloomadest paremakski lihaallikaks, teised aga väidavad, et nende ihu on täis baktereid ega tohiks juba ainuüksi seetõttu kuuluda inimese toidulauale. Arvukuse piiramise vastu on erinevad loomakaitseorganisatsioonid ja loomulikult kogu maailma üldsus, sest vaadake, kui nunnud nad on. Rahvusvaheline känguru naha turg ongi viimastel aastatel kokku kuivanud, näiteks Adidas on pööranud sellele selja ja Californiasse on suisa keelatud Austraalias vägagi levinud kängurunahksed tooteid üldse tuua. Nüüd on nende arvukad populatsiooni peamiselt piiramas üsna piinarikas oht surm janusse, mis kliimamuutusi vägagi tugevalt tundras Austraalias põua näol Kangrosid sageli tabab. See kõik toob meid üheksanda punktini ehk metsapõlengud, mis sel aastal saabusid erakordselt vara ja erakordselt suures ulatuses. Korraga põles üle miljoni hektari ja üle 100 erineva tulekahju. Austraalia buss. Veer pole mingi tavaline suitsupilv, vaid apokalüptiline mäekõrgune sulatusahi kui see inimese majast üle käib kohe pärast lipp, lipi lapp lapi peal, kus oli pliit või muruniiduk, on pärast tulekahju ainult üks suur metallist pannkook. Kuni 1600 kraadi kuumust pole naljasi. 10.-ks eukalüptipuud. Koaalade lemmikud. Austraalia levinuimad on muideks ise osaliselt probleemis süüdi ja osalised pakuvad ka lahendusi. Kümneid tuhandeid aastaid tagasi oli Austraalias ka palju sekvoialaadseid puid nagu Californias ja üldse Ameerika läänerannikul. Erinevatel põhjustel, osaliselt aga origeenide alepõllunduse tõttu hakkas taimestik muutuma eukalüptipuud kohanesid sääraselt, et ajavad nagu maad end regulaarselt koorest paljaks ja kasvatavad uue koore. See tähendab, et nad suudavad väga hästi põlengust taastuda, vajavad aga kõrbenud koore maha, kasvatavad uue. Kui aga põlengut ei tule, teevad nad seda kõike lihtsalt niisama maha aetud koor hakkab kõigepealt mõnusalt käärima sellist multši lõhna levitama ja on üsna tuleohtlik. Kui tal õnnestub süttida, siis ta kuivab ära ja on veel tuleohtlikum. Siis polegi vaja muud kui üht Austraalias aina enam levima hakanud kuiva äikesetormi ehk seelikus. Taevas on küll välgunooli täis, aga vihmakest ei tule. Ja ongi põleng jälle käes. 11.-ks linnad. Kui sa oled kunagi käinud Ameerikas ja arvavad, et elu Austraalia linnas see on põhimõtteliselt samasugune, siis sa eksid rängalt. Rahvast ei ole nii tihedalt ja elu pole kaugeltki nii hektiline. Kas suurlinnavurle ta on Austraalia, siis Natšillid ja heale ja huvitavale ei ole seatud samasuguseid juurdepääsupiiranguid nagu Ameerikas. Looduse ilu, maalitud laia pintsliga. Sellest juba puudust ei tule, isegi linnas mitte. 12.-ks. See laia pintsliga maalitud ilu tekitab tunde, et kogu aeg tahaks teha 360 kraadised fotosid. Aga isegi kui teed, saad peagi aru, et nii suur ilu küll telefonimahu Instagrami ammugi nii et sa siis ei teegi enam eriti pilte ega postitada. Seda ilu ei anna jagada seda ilusat ainult kogeda. 13.-ks ehk viimaseks punktiks täna võiks öelda, et Austraalia ei ole sugugi nii kaugel. Tundub.