Päikeseteatrisõbra rõõmuks rännatakse unistuste ilma, otsitakse üles muinasjutumaa ja vaadatakse, kas seal elavad endiselt kuningad ja printsid, võlurid ja haldjad ning kas armastuse headus saavad võidu ahnuse ja kadeduse üle. Lavastaja Oleg Titov ütleb, et tegemist on tuttava tuhkatriinulooga kuid tänapäevases võtmes. Tava tuua iga aasta jõulukuul Ugala suurde saali. Lastele mõeldud lavastus sündis möödunud sajandi 80.-te algul, kui esimese lavastuse nääripäev tõi lasteni Merle karusoo. Sealtmaalt on detsember olnudki. Ugalas laste päralt dramaturg Liis Aedma Selles lavastuses ei ole kuuske, jõuluvana mõnikord on olnud ja tuhkatriinu lugu tegelikult ei ole ka talvelugu muidu jõulude ajal eeldaks, et mängitakse midagi väga talvist, nagu me oleme ka eelmised paar aastat teinud, siis sel korral me pöördusime jah, sellise klassikalise muinasjutumaailma juurde muinasjuttudega see asi, et neid loetakse uuesti uuesti, iga põlvkond loeb uuesti. Just need vanad PRO ja grimmi muinasjutud on need, mis kunagi nagu meelest ei lähe ja ei tohikski minna. Miks te nii palju pöörab tähelepanu lastele? Sellepärast et kui me lapsi teatrisse ei too, siis ei ole meil, ma arvan, umbes 15 aasta pärast ka neid täiskasvanuid, kes tahaksid tulla teatrisse teatriarmastuse ja teatriskäimise kogemus ja harjumus tekib ikkagi lastel, siis nad edasi vaatavad noortelavastusi ja siis äkki jõuavad ka juba ise piletit ostes suurena saali.