Tere hommikust. Olen Heidi Vilumaa Eesti Evangeelse Luterliku kiriku Kõpu Peetri koguduse õpetaja. Loen teile salmi esimese Peetruse kirja kolmandast peatükist. Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid hoopis õnnistage. Sest õnnistamiseks te olete kutsutud. Et ka teie võiksite pärida õnnistuse. Mõni päev tagasi tuli üks mu õpilastest pärast kuldse reegli. Tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks tutvustamist vahetunnis klassikaaslast, teise lapse seljakott. Ja viskas selle demonstratiivselt prügikasti. Kas see oli ehk tema vastus religiooniõpetusele? Vaevalt. Aeg läks, kokkuvõttes sai otsija koti peagi turvaliselt kätte. Väiksemad kohalolijad said pealekaebamise pärast nahutatud ja kiusaja ise avas end minu jaoks uuest küljest. Midagi positiivset, sest loost meil leida muidugi ei ole. Aga elu on selliseid näiteid täis. Kui töötad kooliõpetajana kas või ühe päeva nädalas, võid igal oma tööpäeval näha või kuulda midagi halba mis on värske alles välja töötatud ja mille variandid on kahjuks kiiresti vahelduvad. Tundub, et inimmõistusel ei ole selles vallas piire. Aga vaata, nüüd, kui hästi ja meelepäraselt inimesele öeldakse tee seda, mida sa ise tahaksid saada. Õnnista sellepärast, et pärida ise õnnistus. Teatavasti on enesekesksus suur asi, millest me laseme väga raske südamega lahti. Aga siin lubatakse enesekesksusele rõhudes justkui veelgi suuremate asjade saavutamist. Tõesti, mõnede arvates tasub tegusid teha ainult siis, kui sellest endale kasu saab. Teisalt leidub küllalt neid, kes sellistest algelisest mõttekäigust loobuvad sest tunnetavad endagi võimetust ja abi vajamist ning oskavad mõelda ka enda halbadele päevadele. Aga kas tõesti saavad ainuüksi isiklik kogemus, kartus, häda või hirm eeloleva suhtes, panna meid hallastama ja õnnistama? Pedagoogikas teame, et hea eeskuju ja eluviis on parimad õpetajad halastamine ja õnnistamine praktikas peaksid juhatama siis samamoodi mõjutama seda, kellel endal puuduvad kogemused lohutama neid, keda valitsevad kartus ja hirm. Ja nii levib headus edasi. Inimeselt inimesele. Elavalt elavale tänast kirjakohta ilmestab aga lisaks üks eriline mõte. Öeldakse te olete kutsutud õnnistamiseks. Jumal kutsub inimesi enda juurde selleks, et külvata headust, halastust ja rahu maailmas. Seda minemist ja töö tegemist ei saa keegi sundida. Martin Luther on omal ajal öelnud. Hinge ei saa keegi käskida, sest ta peab ise oma teed taevasse. Seda ei saa teha ükski inimene, vaid ainult jumal. On hea, kui meie hinged teavad teed taevasse sest siis ma arvan, on elu elamist väärt. Kui see tee on aga takistatud, peame midagi ette võtma, selle puhtaks, rookima ja vabastama. Sest ainult siis saab minna ja teenida. Nii nagu päris alguses mõeldud oligi. Ärgem siis väsigem head tehes ja õnnistades. Sest nii nagu välja tuleb, see ongi meie argipäev.