Töötajad kõnelusi, ka kaanisteta kõnelustele. Kiviõli on tuhamäe linn tumeda ja laialivalguv, ana tuletab Eesti kõrgeim tehismägi ennast terves linnas meelde. Ta paistab kõikjale ja teda näed kõikjalt. Põlvkondade unistused on siit alguse saanud ja siia lõppenud. Valentine Simm armastab oma tuhamäe linna. Armastab südamega. Ta oli noor naine, kui Kiviõli teda kutsus. See oli mõni aasta enne suurt sõda. Kui lind kaugused ei kutsuks kuisu süda rahvale heituksuks kuidas elaksid? Te olite neiu ja tuli tööd leida. Taluteenijaks isa mind ei lubanud, ütles kohe kulakuid Maarja, ma ei pane oma lapsi, sest teda leiba söönud. Pesin õmblemist ja kaevandused juba siin kerkisid Kiviõliküttejõu ja nendel aastatel ja siis sai siia tööle tuldud, jah, niimoodi siis abiellusingi kaevur Riga, minu mees oli ka küla proletariaadist võrsunud isad, andis ka oma kooli revolutsioonilise niiskusi teadmisi ja minu mehele edasi ja ja no siis selle tõttu nagu minu mees ka oli teadlikum ja valiti teda käitis vanemaks tookord ja tolliametiühingu käitis komitee esimees ja mina olin siis kodune, mul oli siis juba väike tütar ja ja nii siis oligi, elu läks juba natuke lahedamaks, siis tuli sõda. Minu mees astus siis kohe kohalike hävituspataljoni komandöriks, tema tegeles siis juba Te jõukaevanduses oli hävituspataljoni üksus siis tal tuli muidugi käia Maidla valda ja seal siis nii-öelda korda luua, need olid juuni viimased päevad siis neljandal juulil, kui meil oli ka ju ka nagu kindlaks tehtud, see, et me evakueerime ja ema elas külas ikka seal oma kodus, siis neil tuli muidugi sellele mõelda, tema tuleb ka meil evakueerida. Mina läksingi siis neljandal juulil veel külasse, tema valmistada ka pikale reisile. Isa oli meil juba surnud neil 39. aastal. Nii me siis tulimegi emaga ema juurest ja saime küttejõudu siis seal meile juba teatati, et minu mees on maidlas mõrvatud koos ühe komsomoli ka, kellega nad koos mootorrattal sõitsid sinna valda ja siis ilma, et mul oleks olnud mahti oma meest mulda sängitati, meil tuli evakueerida, kogunesime siis Kiviõlisse. Siin oli juba palju selliseid hävituspataljonide perekondi ja ootasime siis, kuidas siit pääseda. Vahepeal muidugi oli siin Kiviõlis veel nende metsavendadega laskmisi ja see oli kuuenda juuli töösse, kui siin surma said ka need metsavendade juhid, Variku poeksele, Jõhvi kirikuõpetaja poeg Variku, selliseid tookordse juht, ametiühingu maja oli üle raudtee lõuna poole. Tookord olid ametiühingu maja missugune puumaja olime seal, ega siis need kuulid käisid ja me olime põrandal maas seal ja sellel ööl sõitis seal tegelikult Ma mäletan seda Tallinnas, miilitsabrigaad oli kahe suure bussiga, nad sõitsid siia siis ja nad aitasid siis likvideerida selle olukorra. Nii et kui meie kuuendal siis siit välja sõitsime, siis oli juba siin olnud rahu ja vaikus kudumeid Tallinna vahepeal ja tõesti seal päris nii sõjahirmus. Nii pallur oli väike, siis tütar oli jah, väga väike veel ja ema oli mul kaasas, siis me olime kolmekesi ja, ja värisesin siis oma elu pärast ja, ja seal mees jäi maha ja lai panna ja see kõik jättis niisuguguse. Muidugi, kes on niiskus asja üle elanud, see mõistada, kes ei ole siis nagu ei oska ise ka neid sõnu enam nii rääkida, aga eluks ajaks jätab jäljed. Kui suhteliselt parapoleks, kes austab kellest tuge, tunnet kitsal ajal kuristiku ees musta kesa nõu ning abi vajad. Kuidas elaksid? Maha jäi kodu, sõbrad ja tuttavad. Tee läks kaugele läbi südasuvise Venemaa. Uus kodu leiti Uljanovski ligidalt. Aga siis me saime sinna eesti kolhoosi kolhoos, Koit sinna oli tulnud palju evakueeritud üle terve Eesti riigi, oli sealt Tallinnast Viljandist ja no kust kõik kaevandused sind Kohtla-Järve muidugi, ja Kiviõli ja no siis saime sinna niisugused kortereid, seal oli muidugi loodus niisugune ilus ja seal oli puid ja metsa ja seal ei olnud vaja vähemalt külma karta ja siis hakkasime seal kohe tööle neil kodus enne pidasime mesilasi ja seal oli kolhoosis siis ka nüüd ta linnufarme ja minu emal oli kuigivõrd seda praktikat ja tema siis võttis selle linnufarmi oma kätte mesilased ja hakkas siis neid seal hooldama ja mina töötasin põllutöölisena ja võiks öelda niimoodi, et meil oli seal evakuatsiooni ajal päris niisugune normaalne elu, sest see oli küllaltki tugeva põhjaga kolhoos, kus oli tootmishooned välja ehitatud ja ka viljasaagid olid küllaltki kõrged ja õnnestus niisugune ja suvi ka oma kliima poolest ei olnud liiga kuiv ja muidu tavaliselt seal ikka põuad alati. No ja siis me saime tööpäeva peale juba seal, noh, vilja ja vili oli ju tookord see, mis maksis kullast rohkem. Ja me saime siis seal liiga ära elatud sõjaolude kohta küllaltki hästi. Alul oli ikka see koju igatsusi, niisugune tugev tunne, Te ei tea kohe, kuidas oleks tagasi tulnud koju meie jutu teema evakueeritutele olid, kas me ikka saame veel koju ja millal me saame ja kuidas meil ikka seal on ju mingisugust elumärki kusagilt. Me ei kuulnud enam peale seda, kui oli sakslane okupeerinud Eestimaa, kõigil oli seal hea elada, ma ütleks, et meil oli halb, aga siis mina mõtlesin kohe, et ükskord, kui me sinna koju saame, siis meie ei tunnegi enam sellest nii suurt rõõmu. Ja nii ta läks ka, kui me olime juba seal, noh, kolm ja pool või ligi neli aastat me olime seal ära olnud ja siis kui tuli muidugi teade, siis enam muidugi niisuguse võiske kammersiia ei tulnud. Ja kui me siis kord koju saime tagasi, siis kohe hea meelega oleks tagasi sõitma, kui oleks see võimalus olnud, siis oleksin. Sest kodu oli juba seal, kodu oli juba sinna jäänud, inimesed olid tavaks kõik saanud ja, ja, ja terve see kolhoosielu ja kollektiiv oli kuidagi nii omaseks jäänud ja ja niisugune rahu ja vaikus ja nagu normaalne elu, aga kui tulime juba Eestisse, siis no mis meil siin oli, siin oli ju nii palju inetut, dusi, kõike, mis sind tuli kuulata ja vaadata, me saime just 44. aasta vana aasta koju. Ta oli umbes kuu aega, me sõitsime talvepakasega siia, saime siis tõesti mingisugust all ei olnud ollagi, seal meil oli ikka 40 kraadi. Siis me kaubavagunites kütsime vagunit ja, ja sõitsime Kui sul puuduks kõigetalli temal lähedusele lõbus ning su elu hallimast näiks hallinud kui ta ellu seda embus, kõik tuled põlema ei süütaks. Kuidas elaksid? Omal oli maja alles veel noor, siis tuli ikka sinnapoole, Minnad sinna külasse Maidla valda. Ja sinna me siis läksimegi. Kolmekesi kolmekesi jah, aknaruutu siia see ei olnud siis me kuskilt ankisime, klaasid said majale aknad ette, mööbelt midagi ei olnud, meil oli siis kotid käe otsas, kus olid siis natukene seljariideid ja elementaarsed niisugused asjakesed. Neli seina oli üleval ja tuli alustada elu, kõik kõik oli, mis liikus, majast oli ära viidud, need aastad olid rasked, need olid väga rasked, ei olnud hobust, ei olnud lehma looma mingisugust ei olnud ja tuli hakata siis kevadel ikka. No siis. Hobulaenutuspunktid olid ju niisugused asjad, tookord kutsuti minit valdat, tule aka tööle. Põlandus punktiarveametnik üks esimene töökoht, riiklik töökoht. Tuli nii organiseerida seda põlandustunudki, minul ka. See oli üks raske aja järgsest, et kuulusid ju, ütleme masinad ja hobused ja need vahendid ju ikkagi ainult nendelt peredelt, kes olid siis Saksa fašistlik käsilased ja ja mahajäetud talud ja, ja kulaklikud niimodi nende perede. No ja siis tuli üle võtta varandus. Aga ega need ülevõtmised ei ole nii, et lähed siis kõik antakse ja, ja aga no ära said nad organiseeritud ja palju oli nendest väga palju kasu. Meil oli seal mäletada neid hobuseid sinna kokku saim üks kolm-nelikümmend hobust nutika olid seal ja siis vastavalt kaotluste toitja. No ja siis kevadel algas sissetöö, tuli siis jaotada neid hobuseid ikka nii, et kehvikud ikka said esmajärjekorras hobused ja Topulandus. Punktide osatähtsus oli muidugi seekord väga vajalik, ikka. Ikka. Ja kevadel said siis põllud küntud ja seemnendatud jaak nagu mäletanudki, seda olin ka põldudel just kusagil seal. Kontrollisin just nende hobuste tööd ja ja kuidas nendega ümber käiakse, kui sain teadet sõda lõppenud see üheksas mai, vot see päev on hästi meeles valla täitevkomitee esimees tookord oli väimees TR1 partisanidest tema ratsahobusega kihutas mööda valda ja siis ta seal kõva häälega teatas sellest, et sõda on lõppenud. Sõjamehed meenutavad üheksandat maid erilise unisuse südamesoojusega, sest rindel tähendab rahu ju väga palju ja kui teie olite kodus, jah, vot mida mõtlesid need inimesed tol hetkel? Te ju töötasite siis juba koos inimestega ja oli kevaatia. Künd käis kõik nagu oleks pidanud olema nagu rahulik. Külainimeste mõtted ja külainimesed olid väga ettevaatlikud, need lihtsad inimesed muidugi, sõda nad ei tahtnud ja aga eks seal oli ka, kes neid bandiitide pooldajad olid nende sugulased ja eks rukola nemad veel oleks tahtnud, et ikka sõdalas kestnud ja mitte nii oleks lõppenud, kui ta lõppes. Hõisanud kardaksid, et rusuks muutub maailm pärast sõjasõitu. Kui sa raasugi ei usuks tõe ja õnnevõitu. Kuidas elaksid. Esimesel aastal oli nagu rahu kõik ja siis, kui me juba vilja lõikasime, panime selle viljaaita siis ühele öösse, Nad tulid ja viisid tühjaks aidast vilja ja, ja jalgratta ära ja mitte ainult meeldinarastatud vetika teistelt ka ja nii et ikka loomad läksid lautades. Nonii, viidi, et kui meie looma või kana või, või vasikas või midagi kuskilt meile mitu aastat ei saanud kasvada, kõik nad viisid ära, nii et meil tuli nii-öelda elada kuidagi ikkagi ainult selle vee ja leiva peal. Need olid siis veel raskemad aastad, kui meil sõja ajal oli bandiidid, jah, kõigepealt varastasid ja ja elu kallale mujal ikka nad juba tapsid aktiviste. Ikkagi elasite, nii nagu elu ja surma. Elu ja surma piiril olime kogu aeg õhtul magama heites ikat, kuidas täna öö jällegi läheb öösse, kui ärkad üles, siis iga krõpsu kuulatad ja ja mõtlesime kurat juba nii läks pikale niisugune periood, et et kas Medel kunagi saame magama heita ta õhtul, nii et ei oleks vaja karta. Ta nagu ei uskunud kenad, et kunagi niisugune aeg tuleb meeles pereema ka nii hästi juba elus saanud varem juba niisugusi asju tunda, juba selle esimese maailmasõja ajal oli üks niisugune õhtu, see oli talvel, meil oli seal sauna kambris Narva inimesed, nad olid meil seal korteris ja nendel oli hobune veel ja tema ütleb õhtul meile kolistab akna peale, et vargad on viin Vaida tühjaks. Meil oli siis seal veel inimesi, minu vend oli ka kodus ja muidu tema elas Tallinnas ja värsket lund oli sadanud nii puhas lumi ja nii jäljed kohe mine ikkagi. Nii et see peaks olema hästi rumal, kes nüüd järgi läheks. Ja meil kase korterimees seal paniga hobusel? Käia. Mina muidugi jooksin valla täitevkomiteesse, sest telefoni ju ligemale ei olnud, aga nemad läksid jälgi mööda järgi ja mina läksin valla, täitevkomitees oli küll telefonivalve olemas ja helistan siis inilis, oli tookord miilitsajaoskond, helistan siis miilitsajaoskonda püssi jaama taha nad kuhugi sinna majasse läksid need jäljed ja nemad läksid kaamera hobusega järgi, noh, seal pererahvas tulid, tegid õuevärava lahti ja ütlesid niimoodi, et jah, meil käisid küll jah, ühed mehed ja pakkusid vilja, viljakoorem oli nendel peal. Tahtsid meilt saada samagonni, aga meil seda ei olnud, meie muidugi nende viljaga ei tahtnud. Said nad sealt siis nagu juba ära keeratud, et läbiotsimist midagi, nemad ju ei olnud võimelised seal majas tegema, aga aga nagu said sealt otsa ära keeratud. Nii bandiitide jõuk iras meie mehed seal ringi ja, ja ütlesid niimoodi, et te jätke see maja rahule, vastasel juhul me teeme teie maja maatasa. Nii kui me oleme teinud maa tasase, tähendab süttiv pom sisse, maja põles maha ja kas siis lasti maha seal või põlesid nad sisse, nagu oli seal varem tehtud? Jah, et jätke see maja rahule ja no nemad hakkasid siis sõitma kodu poole, nad lasid veel retke siis koolivennad ei tabanud seal kedagi ja siis oli juba hommik ja tulid juba miilitsa noosis mindigi sinna püssi, jällegi, kus siis on, nad tegid seal läbiotsimise. Elanikud rääkisid jälle sama jutud käisid küll ühed mehed ja siin agad, meil ei ole midagi ja seal tehti läbiotsimine, sealt midagi ei leitud, selle ajaga muidugi oli ju võimalus kõik likvideerida, sest aega oli seal ju mõned tunnid isegi ja noh, ja niimoodi siis pääsesid seekord. Ja hiljem oli nii, et tulid nad meile sisse päeva ajal õhtu, pool päeva, mina olin kodus, mina juba siis töötasin vallasekretärina. Kas oli pühapäevane päev, kas teil ei ole ajalehti, nad tahavad vaadata, no minul rahva hääl käis, seal vaatas siis lugesid seal seda, kas ei ole ikka valla täitevkomitee aseesimehe pilti? Mina ütlesin, ei ole mul muidugi surmahigi otsa ees, sest et automaadid olid ju nurgas maas ja nõukogude aktiviste ümberringi lastin, miks siis mitte neil seda teha, täna küll võib teha, muidugi minul ei olnud mingisugust lootust enam elule ja igilanges mustemaid tagasi tähendab hirmu ja surma igiaga siis see bandiit hiljem ma sain teada, tema nimi oli vulce, ütles, et jah, meil oli teie majaga tõsisem kavatsus sel jõuluööl, sest et teie lähedal lasti maha üks meie mees ja meie teada olite teie see, kes oli nende jälgede avastaja, aga me nägime, et teil oli nii palju seal külainimesi ja siis me ei tahtnud neid inimesi tappa, aga meil oli plaan seal juustu teile pomm visata. Aga nüüd meil enam seda kavatsust ei olnud, sellepärast et meie saime külast teada, kes need jäljed olid siiski avastanud. Teil oli õnne nii, jutustasid mulle kohe lausa ära. No mina ei teadnud masse, oli õige jutt Nende poolt või oli see mingisugune nõks või mis nad olidki, mis nad tahtsid saavutada, muidugi ütlesid mulle, et teie muidugi annate selle julgeolekusse teada, aga seda teie teade jõuab, seda aega oleme meie juba, kus otsaga. Hiljem ma sain teada, kui juba nad olid valla täitevkomitee aseesimehe, külanõukogu esimehe perekonna juba mõrvanud. Et vot need olid needsamad mehed, sest et nemad leidsid, et valla täitevkomitee aseesimees on ikka see kõige kõvem mees, kes nende tagaajamisega tegeleda. Ja tookord nad otsisid siis minult ka, kas mul ei ole relva ja kas mul ei ole parteipiletit? Need olid nendele väga tähtsad asjad, mina ei olnud teil tookord partei liige ega mul ei olnud relvaga, mul ükskord olid püssipüsse, läks nässu, sellega ei saanud. Aga siis hiljem muidugi madise langesid lõksu ükshaaval kas nad said kõik kinni püütud? Lõpuks siis see oli meie endale alla mees nende pealikse pargasse. See siis juba, kui kolhoosid olid siis sellel kolhoosi esimesel sügisel, siis oli see pargasse viimane, see sai ka siis juba omale vatsa. Jah, nii et tõsine aeg oli jah, väga tõsine aeg, mina olin juba siis valla täitevkomitee, siis töötasin ja tegelesime muidugi seal väga, väga palju, selle küsimusega tuli niisugune aeg. Ja kus ei olnud vaja enam karta? Kui näeksid ees vaid sompus ilma mätta otsast mõõdaksid maailma. Ja sind kaugused ei kutsuks. Kui su süda rahvale heituksuks. Kuidas elaksid? Algas uus elu. Tekkisid kolhoosid. Meie majalisele küla valla, ütleme esimene majakas peale kohe. Ema oli siis väga õnnelik, et jumal tänatud, saab ometigi nüüdsest murest lahti tulek, kolhoosid, meie olime juba kolhoosidega harjunud, meil oli taga ja eeskuju sellest Uljanovski oblasti kolhoosist seal üks parimatest ja, ja teatud niisugused noh, teadmised ja asjad, kõik sealt juba saadud omale kogemused oli palju neid, kes siga tahtsid kohe, et raske on ikka oma maad harida, niisiis kollektiviseerimine läks meil kaunist nii ladusalt, kohe, peaaegu terve vald läks, mõned üksikud metsas läänemaadel olevad üksik taluteel jäid, aga meil läks kohe nii. Ühe ropsuga ta jah, käisime talust talusse ja rääkisime ja selgitasime ja inimesed hakkasid nõusse ja tegid avaldused ja nii, et läks suure raginaga kolhoosi. Esimene aasta oli taga jad ilmad. Ma mäletan, viljakoristamine maisega, koristasin viljasi seal kaasas mitte üks vihmane päev ei olnud. Mind, siis suunati rahvamaja juhatajaks. Muidugi öelda, et rahvas ikka alati laulda ja tantsida on tahtnud teha, et ma, ma ei saanudki seal palju olla, sest kaks aastat nii enam-vähem ja siis edutati mind rajooni kultuuriosakonna juhatajaks ja seal ma siis olin, nii kaugele rajoon likvideeriti, mõtlesin kuunid tööle minna küll. No ma olin partei liige partei suunas küll kinnilisele kultuurimaja direktoriks ja, ja parteikomiteesse instruktoriks ja Kohtla-Järvel oleks tulnud sel juhul käia ja aga ma läksin tagasi sinna rahvama, juhatajaks, aga siis mul oli seal raskem töötada, sellepärast raskem, et teadmised olid siis juba suuremad ja ma enam ei rahulda suguse eluga tookord, kui ma nii pimesi kõik tegi, see Viktor Kingis sepa nimeline suur kolhoos parteikomitee suunas mind selle kolhoosipartei algorganisatsiooni sekretäriks. Nüüd päris sünni koduses sünnikodu ikka, jah, ma tundsin neid inimesi, ma mõtlesin, et mul on nendega kergem siis töötada ja ikkagi noh, ütleme nii, ideoloogilisel rindel tuleb töötada, siis on hea, kui neid inimesi tunned ikka hästi siis partei suunas Kohtla-Järve piimatoodete kombinaati partei algorganisatsiooni sekretäriks ja seal ühtlasi siis ka kaadrite töö jäi minule. Ja seal ma siis töötasin kaheksa aastat. Niikaua kui pensioni möödunud aastal pensionile või ma ei usu, et aega palju on. Ega praegu õieti küll puhkan, ega ma ei olekski vast Jahni nüüd olnudki, aga nüüd tütre laps on väike ja ja tahame sellele Khani kui uuelt ja tähelepanu ja ma ei uskunudki, et jällegi sellega saab olema nii põnev ja lõbus. Ma mõtlesin, et mis laps, hoidu ikka ära ei ole, aga iga töö, kuhu mina olen astunud, et mõtlen küll, et kas ma nüüd sellega hakkama saan ja kas see mind üldse saab huvitama, aga tõesti nii, et iga töö on selline, et kui sa ikka temasse süvened ja kui sa ikka tal võtab nagu härjal sarvist kinni hakata ta ikka põhjalikult tegema, siis ta hakkab sulle meeldima ja saletamast vaimustatud sa, sa, sa teed teda südamega ja ilma südamega Ta tööd no ei oskakski teha. Ja nii ma selle väikse kasvatamine lõpuks ta peab tegema teda südamega kohe ja noh, ikka igasi just iga väike asjake, mis ette võtad, kätte võtad, süda tuleb panna mängu. Iga päev on ju kaunis oma, et mina üldse kõike tahan televiisorist kõik näha, madal raadiust kuulata, madal, kõik ajalehed, brošüürid jäi, aiaromaane tahaks ja peale selle reisida tahaks ja ma ei tea, kui ainult aega oleks ja siis ma ütlengi, kui mõni ütleb, et kas sul ei ole pensionil igav olla, siis minul kohe see küsimus, imestunud, suured silmad teed, et kuidas saaks igav olla, ma tahaks kohe need päevad oleksid poole pikemad ja, ja aastad oleksid pooleli. Kemad, sest minul ei jää küll aega, mina nii palju kirjandust, mida alati mõtlesin, et pensioniaastatel need loen, panen need kõrvale. Nad tulid need aastad, aga ikkagi midagi targemat nii eriti ei saa lugeda, on ju omad tegemised ja minu isa õpetas niimoodi minule, et et inimene ei tohi ühtegi minutit ilma kasuta ega liialda jorutada ilmaasjata. Ja mina olen alati need sõnad meeles, elu tuleb ikka elada nii et nii et kogu aeg huvitav, endal ja teiste inimestega ja, ja siis ei ole igav ja siis saad kuidagi ikkagi elurõõm olemas. Põlinud kauguse neid kutsuks kuisu süda rahvale heid toksuks. Kuidas elaksid? Kangete kuulsite, kaante kõnelesid.