Oli 1926. aasta talv. Veebruarikuu tuuled olid vinged. Oli öö läbi Venemaa ääred tutte avaruste sõitis reisirong sabas. Rahvusvaheline vagun, mille sihtpunktiks oli Berliin. Selles vagunis sõitsid kaks Eestimaa meest. Teodor nette ja Johannes Mahmastal. Nõukogude Liidu diplomaatilised kullerid viisid diplomaatilist posti Berliini rong logistaselogistes. Kordamööda oldi ärkalt. Selleks ajaks oli Johannes Mahmastan läbi teinud karmi revolutsioonilise kooli. Sündinud oli täna armas, oli Lukselt puna kaardlane brigaadi komissar ja nüüd diplomaatiline, kuuldel. Ta mäletas hästi oma lapsepõlve. Pärast algkooli lõpetamist 1905. aastal kohe tööle Kreenholmi vabrikusse. 1912. aastal kanti Johannes musta nimekirja revolutsioonilisest liikumisest osavõtu pärast ja talle ei antud tööd. Tuli Narvast lahkuda. Ta mäletas seda hästi. Praegu elavat jõhvis Johannes Mahmastalli täditütred. Teie kahekesi olete siis Johannes Mahmastaliga koos kasvanud, oleme kasvanud ja kuidas teie sugulusvahekordne son? No me oleme tädid, emad olid õiglased, tähendab, sellel Mahmas tuli joones ema ja meie ema olid õiekese tihti käisime läbi ja ja nemad käisid maal alati, meie elasime maal, nemad elasid Narva linnas, alati käisid perega meil ja meil endal järgi ja ja mälestus on veel järgi nendest köiest. Nii, sest joone, sest kui see tema abikaasast ja väikest pojast koos kasvasid, kus kohalises mängimas käisid, mänge, mängisid leiva mägedes ikka meil olime, elasime sininõmme, seal olid suured lihamäed, männimets, suurem jagu, nemad käisid alati meil sellepärast, et linnas oli ikka vähem neid võimalusi. Neid mängimiseks, aga nemad käisid suurem jagu ikka meil Maal seal liivamägedes me siis jooksime ja mängisime vastlapäeva, tulid, tulid, tõid omale siis suur jahukott kaasa ja viina kaasa, meie küpsetasime neid pliini jakk. Ja siis mehed võtsid viina ja meie lapsed gaasis, lõbutsesime. Isa oli selle mähmasse, Liisa, see oli sepp ja ema, see oli Kreenholmi vabrikus kangru. Tekivad tüved. Ja mina käisin gaasis vabrikus tööl, siis oli nende juurest kordis jälle seal. No kuidas teile meelde jäänud? Poiss ta siis oli? Tore poiss, oli tore, väga tore poiss, alati käisime nigel meie poistega, seal. Sa leiad ja mängisime ja seisab mälestuses, niisugune pikk, sirge ja, ja ikka niisugune tõmmu, rohkem oli, seal oli emal Olindele teeter tähtsud. Temal oli ka nendele Rong sõidab kodanliku Läti territooriumil. Diplomaatiline kuller Johannes Mahmastel on valvekorral. Ta mäletab hästi oma tulerisseid Peterburis. 27. veebruaril 1900 seitsmeteistkümnendal aastal võttis ta osa tsaarivalitsuse kukutamisest lasneri tehase tööliste võitlussalga komandörina. Kolmanda aprilli 1900 seitsmeteistkümnenda aasta öösel oli ta Soome vaksalis maapaos kodumaale saabunud Leninit vastu võtmas. Ta kuulas Lenini kuulsat kõnet sotsialistliku revolutsiooni võidu eest. Enne oktoobrirevolutsiooni astus ta kommunistlikusse parteisse. Oktoobripäevadel võttis ta osa puna kaartlasena talvepalee ründamisest ning ajutise valitsuse kukutamisest. Ta võitles kodusõja rinnetel ja 1918. aastal oli ta uuesti Narvas. Rongi akende taga on pilkane talveööl. Johannes Mahmast oli täditütred Mariettelska ja Tiiu Matilde Janson meenutavat. Narrast võttis naise ja elas ja käisime naisega kõik vabrikust ühele passa oli alati joonisega kaasas. Seal ütleme, et millal tema oli vooris kui Johannes Käis, millal ta oli heinakoorma sisse maetud ja äike, tema oli alati, ütles üks tubli naine ka, et ikka talimehega ühes mehega ühes käis, igal pool oli mehega windel, kui läksid kuskile jälgi, et siis oli heinakoorma sisse alati maetud. Siis ta oli enda sees, et ükskord oli aetud vele tikkudega Weroli torgitud ikka veel seal. Väga tore paar, nad olijad, mõlemad mingid pikad ilusad sihvakad inimesed ja väga ilus. Nii see artulise vend, noorem vend, see oli veel niisugune, ulakas tegigi koerust, müük, asi ka aknaklaasid katki, siin ta seal niuke käisele ja Emada tuldi jälle ema jälle käis, öeldi temale, parandas selle ära ja Johannes oligi. Ja kohe lapsena lapsena Islane, tore mees, oli. Rong venib. Akna taga on tumenets. Linnulennul meenuvad lähemad aastad. 1918. aastal oli Johannes Mahmastal sünnilinnas oli üks Narva punakaardi organiseerijaid. Ta pidas ägedaid lahinguid Saksa interrealistlike vägedega, mille ülekaalukate jõudude eest tuli taganeda Jamburdi. Täditütred meenutavad aega, kui abikaasadel tuli sünnikodust ajutiselt lahkuda. Ja laps oli ja laps oli siis nendel noh, üks neljaaastane, ta võis olla, mida ma nendesse no igatahes tema pidi ära minema, siis tema ei tohi tulija jääda, pidikud. Sakslane, ta pidi ära jääma ja tulivad kahekesi kodu naisega ja ütles, et emale ja rääkisime tasakene. Nii et meie lähme sind ära. Alluva jääb siia. Poeg, poeg, poeg jääb siia. Poeg oli üks aastat neli, neli võis olla niisugune väikene poiss, oli tema. Nuttis, seal tuli teine tuppa, jälle oli pojaga, siis läks teine õue jälle hulkus niimoodi ja nii kahju oli lahkuda, aga midagi teha ei olnud siis teha ja piigid mõlemad lastetest sina ja vanaema juurde ja ja küll me oleme siin, televaataja lähevad ära ja nagu niisugune mälestus järgi, et nemad käisid piiri peal, seda last nendele näitmas. Nemad olid kahekesi, teised Polarise joones, jah, ja siis. Vanaema ja vanaisa siitpoolt äärest käisid last näitmas. Palju see korda see oli, seda ei mäleta maipühade aeg ja siis lahti nii lahjat vastamist vastamisi. Ja, ja, ja nemad käisid siis siitpoolt näitasid seda last, kas nad rääkida ka sai, vot seda ma tõesti ei tea. 1918. aasta kevadel hakkas Johannes Mahmastal Hamburgis organiseerima eestlastest punaarmee regulaarväe oskama. Ta võitles poliittöötajana kontol revolutsiooni ja valge kaartlike vägede vastu neljandas Narva eesti kommunistlikus kütipolgus. Ta lõpetas oma lahinguliste võitluste brigaadi Komissarina. Kodanliku Eesti päevil saadeti tema väike poeg salaja sõprade abiga vanemate juurde nõukogude liitu. See oli nii, et konduktor õega, kuda nad räägivad nii et nemad rääkisid, nemad, nemad panid siin lapse ema käte rongile ja nemad võtsid sealt sealt vastu, nii et kellegi kolmanda läbi igatahes täitsa üleandmine ja nii, et nemad võtsid säält vastu ja siit pandi peale, kas siis keegi rongis nüüd võttis oma hoolda sellel pois ja siis Johannes müünud. Ei, hiljem ei ole näinud, ainult kui oleme siiski no siis oli, meie tulime kõik ära, kodudes keegi ei teadnud, keskuske oli isegi meie oma õied, siis omavahel läks siis juba hulk aastat mööda kui või mitte aastaid, vaid aeg, kui jälle kuulsime, et vaat, see on seal ja see on seal ja siis üks otsis üht ja teine teist üles. Muidugi, kes väljas olid, nii et ei teadnud enam biokus kohal. Sugulasest kuulsid kuller ja, ja seda me lugesime lehest, Temasteta kuller oli ja niimodi sõitis lehtedest, kuulsime alles siis me saime esimesed elumärgid, siis me saime, hakkasime teadupärast isamaasõda. Ka lehes oli pikalt järel, kui temale antide oli kuller ja kui tähendi seda Kuldse Browniku anti talle ja siis see oli, see oli, see oli ennem juba ammu lehes, nüüd oli jälle, oli lehes ja see oli nii uudis siis meil. Miks meil uudis ei olnud, tädipoeg oli nii kangesti oma inimene? Öörongis on pikk loksutakse salas pilsijaama poole. Diplomaatiline post on siin salast. Äkki äkki tungis diplomaatiliste kullerite kogu peesse relvastatud valge kaartlaste diversantidel? Vastastikusel tulevahetusel sai teada, on ette surma kuid raskesti haavatud Johannes Mahmastel lõi kõik bandiitide rünnakud tagasi ega lasknud neil diplomaatilist posti röövida. Üks bandiitide tapeti, teine sai haavata. Mul ei ole sõnu mõlema nii langenud kui ellujäänud seltsimehe kangelasliku käitumise kirjeldamiseks kes suutsid ootamatult une pealt rünnatuna tagasi lüüa röövjõugu kallaletungi ja päästa posti. Kirjutas Nõukogude Liidu saadik Lätis oma ettekandes NSV Liidu välisasjade rahvakomissarile. Pööran veel kord teie tähelepanu sellises Mahmastele käitumisele, kes vaatamata rasketele haavadele mitte üksnes ei kaitsnud posti vaid hoidis selle puutumatuna, ei andnud seda minu kätte, enne, kui oli mind ära tundnud. Johannes Mahmastali autasustati punalipu ordeniga.