Meie saate esimeses osas on kavas Eesti televisiooni ja raadio estraadiorkestri stuudio. Kontsertorkestrit juhatab Moskva muusikahalli dirigent Väino Vaher kellega hiljem ka pisut juttu puhume. Esimese palana kuulane Henri Mancini intermetsat number kaks. Uno Naissoo pala palus pohli punetab solist klarnetil Hendrik Nagla. Meie tänane külaline on küll Moskva muusikahalli dirigent, kuid nimi Leino Vaher ütleb päris selgesti, et dirigent peab olema eestimaamees. Jah, eks ta nii ole, kui täpsem olla ris kui Mulgimaa mees. Kui kaua juba Moskvas? Juba siiski 65.-st aastast. See on siis niipalju kui 13 aastat. Ja mis teid Moskvasse viis. Õppimine. 65. aastal mastusin Moskva rikkusele kultuuri instituuti. Kooridirigeerimise klassi. Lõpetasin 69. aastal, mõne aja pärast hakkasin tööle Moskva riiklikus ülikoolis. Ja nii, et siis siiamaani samal paigal kohal, paigal, me jõuame veel hiljem natukene rääkida, rohkem, aga ka järgmine pala, mis kavas on. Henry Mancini intermetsa number üks järelikult Henry Mancini kuulub teie lemmikute hulka. Jah, seda võib-olla küll, sest endale on üks tänapäeva ere näide, kuidas lihtsalt ja hästi kirjutada kerget muusikat, et end remont siin on kahtlemata tänapäeva üks üks. Kergemuusika suurkujusid mitte ainult ameeriklasega kogu maailmas. Kuulame siis ära intermetsa number üks. Järgmisena on kavas Harri Tarvo IGA PÄEV solist tromboonil German dekarevski. Pean kahjuks ütlema, et ei oleta tuttav Tarvuga ja tema loominguga. Aga soovitati võtta ja ma mõtlesin selle pala tromboonile Pekarevski jaoks väga hea tromboonimängija, väga kena tooniga, siis peab ka olema midagi midagi mängida, niisugune väga kena asi, väga sümpaatne. Hästi jälle just meloodia, kena, hästi organiseeritud. Väga kõrgelt personal. Meie tänase stuudio kontserdi kavas on õige suur osa eesti autorite loomingul. Kas ka teie Moskva repertuaaris on eesti autoritel oma koht? Ja peab ütlema, et et isegi natuke piinlik selles suhtes, et ei ole saanud eesti autoreid kasutada kui mitte võtta seda, et olen ise proovinud mõned laulud kirjutada oma teatri jaoks balletistseen oli Tallinna korstnad ühtitest, kus ma töötasin laulu sinna juurde lõbusatest, kust kest. Kas tekst oli ka teie enda oma? Ei, tekst oli ühe Moskva poeedi oma ja ma ei oska seda seletada, mismoodi need välja näevad. Korstnapühkijad, millega nad tegelevad ja mis õnnetuse õnnele võivad kaasa tuua. Tekstis oli kahjus see, see nimelt sees. Aga võib-olla üldse natukene lähemalt sellest, mida endast kujutab Moskva muusika hal. Pasunad Music ütleb muusika, muusika on domineeriv, selles teatris tan, midagi võiks olla. Varietee-kabaree suur teatri, suure lavavariant, see on kahtlemata tantsud ja muusika, mis iseloomustab Randril muusikakool sinna sisse monteeritud kergelt mitte pea sundivalt originaalsed žanrid nagu žonglööride akrobaadid efektidega ja tuledega ja isikule. Nukud on meil praegu koolis väga huvitavad. Nukud, kes käisid hiljuti, käisid New Yorgis Broadwayl. Praegu esinevad edukalt ka meil. Nii et need nõmedad, aga mitmekesine on. See tähendab kokkupuutumist väga kireva ja eripalgelise muusikaga pidevalt jah, seda küll, aga ikka pill domineerib kerge muusika, estraad, jazz, see on põhiline. Oleme kasutanud klassikalises momente, mõningates episoodides seda kahtlemata vähem publikes tuleb vaatamas, on juba kindel enam-vähem publikson, estraadilembeline publik, tema tahab natuke saada juba neid asju, mis on nagu kuulnud kuskilt raadiost või televiisorist. Uute asjadega on väga raske kahtlemata eksperimenteerida. Ja seerum teataval määral nagu väikeseks mustaks pilveks öelda. Kas Teie etendused toimuvad iga päev naasta ringi mõne enam-vähem 20 kuni 22 etendust kuus toeta külastama suuri linnuvabariikide pealinnu sinna suhtesse suurtes kontsertsaalides, spordihallides reisimist on palju ja see on võib-olla tõesti üks miinus. Niisugusele kollektiiv, et ta peab nii palju tõsisemalt dirigente, on seal siis ilmselt ka mitu, kui te kirjeldate on kaks sellepärast et töökoormus on suur. Et üks inimene ei peaks vastu. Ja kui suures osas tuleb kasutada siiski niisugust tuntud muusikat, kaste, seadet, teete ise siinset pisut. Vaheldusrikkust saavutada olnud melon paktikazette tellime seale. Kas siis juba oma tuntud kaastööliste käest. Eks tuleb paatoris endal ka muidugi kirjutada mõningad asjad, aga tihti tulevad ka lauljad juba oma pardituuridega ja nii, et helitreitud välismaa lauljad näiteks nad käivad alati väga korrektselt partituurid, hääletati, et selles mõttes on noodipulti ja hakkame mängima. No kuulame siis vast vahepeal natuke jälle muusikat. Järjekorras on vöök Dakareki tee, San Hosesse. Uno Naissoo iial ei muutu, võõrayksme solist tenorsaksofon-il on Arvo Pilliroog. Kavas on kaks Uno Naissoo pala järelikult ka Uno Naissoo on ehk teistest autoritest pisut lähemal. Jah, juba oma käsitluselt, randade käsitlus on kahtlemata Naissoo ligidal on naison Eestis taadi suurkuju. Ja mina olen jälginud nii palju sellest ajast, kui ma üldse enda muusikalisi jälgimise mäletan Uno Naissoo alati midagi maitsekalt kirjutanud, midagi huvitavat, midagi omapärast kirjutanud. Kuigi te ütlesite, et Moskvas eesti muusikat teil õnnestub vähe ette kanda, aga paistab, et eesti muusikaeluga te olete kursis päris hästi. Katsun ikka kursis olla, sest et loen üldse eesti estraadieritist estraadimuusikat nii juhtivaks Nõukogude liidus, maitselt oma seadetelt, oma suunituselt ja ka Eesti lauljaid ja pillimehi. Clinton, kuulnud raadiot pidevalt kuulanud. Kuidas laabus töö meie orkestriga, seda võib ka nüüd küsida, jub Vaher. Ei, pean ütlema, et tõesti huvitav kollektiiv väga distsiplineeritud, väga sõbralik, professionaalne, mis kõige tähtsam, kahtlemata ballistiline kompaktsus inimeste distsipliini mõju taga äsja Moskvas nii rahulikult tööd ei väga avavad. Kui seda jätta nii rahulikult töö tegemist olevat, võib loota, et ehk tulete sagedamini siia külla edaspidi? Jah, võib olla küll, et kunagi teeks midagi samasugust, nagu teda lalin kuulate aga siis võib-olla tooks nõrgutame rohkem vaheldusrikkamaid ka vene nõukogude autorite instrumentaal või vokaalteoseid. Kahtlemata rohkem džässi, kahtlemata jazzmuusikat. Kas Moskvas on palju džässi sattuda? Jah, peab ütlema, et Moskvas on ka palju teisi sõpru ja mulle tõesti selles suhtes vedasest minu õpinguaastad langesid just kokku nii-öelda. Teine pool kõrgpunkt seal siis see hingus on sinnamaani järgi jäävad ja eksorkestrit ka väga visalt, väga visalt lähevad tagasi ütlemini slaavia juurde ja popmuusika poole kõiki ikka mingil määral veel mängida džässi, Lunströmm, ansambel, meloodia, Granjani juhatusel, venelanna riikliku orkestri juhatusel, kõik Lochessi mängida. Kuulame nüüd Kamil hala. Pala ornament, solist, Eesti NSV teeneline kunstnik Habitseider. Eestrini trompetimängu etalon ja ja eks muidugi trompetimängijatel just sellises plaanis noabitseid kahtlemata tahavad mängida suuri meloodilise asju, kus näidata trompetivõimsus, trompetihelipunkti pehmust, trompeti vahetava agressiivsust. Kahtlemata, ja see palagamirhaava ornament täielikult vastab sellele moskva viha ise on ka trompetimängija ja nii et eks ta vist tundis ära, mida peab kirjutama ühele õigele trompetimängijale. Kontserdi viimaseks palaks te olete valinud Leo Normeti puhkusel Viljandis. Kas see tähendab seda, et ka teie ise käite ikka Viljandis? Puhkamas ja ainult ainult mõiste mäletagi seda olukorda, kus ma kuulajaga, koolivaheaegu või puhkusele palun teinud Viljandis just nimelt veetnud kogu puhkuse ilmitel Endralisest, veetnud kogu puhkuse Viljandis Viljandi järvel, Viljandi ümbruses, kalal, jahil? Jah, kahtlemata ilusamaid paiku minu jaoks ei ole, kui on Viljandi. Seal ma omal ajal õpetasime laste muusikakooli viiuli erialal väga tugev klass oli viies klass oli Viljandi, muud laste muusikakoolis. Salton, palun minu õpingukaaslased nagu Mare Teearu, Jaak Tork, Mati Kärmas. Mul on väga hea mälestusi ja õppimisest just Viljandis. Sellepärast kui Peeter Saul pakkus mulle väljendunud vaatajat magnetiline ilus lukud puhkuse Viljandis, mõtlesin, ma tean seda laulu väga hästi. Sest iga viljandale seda laulu tead ja ma arvan, et see on normatiivne, väga suur kiitus, kui viljanlane on võtnud tema laulumaksja, tahab, laulab, sest Viljandisse laule lauldakse igal pool ja väga õnnestunud. Peeter Sauli arranžeeringus natuke Glenn Milleri stiilis või see on jah, see on igavene stiile, rõõmus, rõõmus lugu ja rõõmsa rõõmsalt kirjutatud rõõmsataranseeritud ära. Kuidas on praegu jäänud teie suhted riiuliga, kas mängite ikka veel? Ei, viimane viimati mängisin sõjaväes klaverit ikka tavaliselt see pill, mida on tarvis, ütleme, meieri all kas mõnda partituuri läbi vaadata või ise midagi kirjutada või teha mõni seade, kahtlemata klaver on selline tööpill. Aga põhilise aja ma olen raiskanud. Raske on kahtlemata mitte kontravassile. Võib-olla kontrabass ongi see pilt, mis on minule kõige lähemal olnud, millest ma kõige rohkem nagu ütleme ise. Kui pillimees edu saavutanud. 67. aastal me Moskvas jazzfestivalil kvintetti, kus mina mängisin kontrabassi tuline laureaadiks. 70. aastal me käisime Poola rahvavabariigis, oli Varssavis üliõpilast klassikokkutulekus mängisime Varssavi Ülikooli jazzklubis, kus mängisin küllaltki palju Talle, kuulsid Poola džässinstrumentalist. Džässiansamblites alehte pillimehena tegev ja Moskvas oli meil säskinud paljudega lindistusi paar saadet raadiojaamast Younast. Siis ma olen mänginud Sukuumis, Suhhumi, subtroopiliste, kultuuride instituuti, džäss, orkestrist, mida loeti, see aastas on 61 62 võeti gruusia teiseks džässorkestris pärast reeruvad ja jazzi ansamblis mäng jätkub, siiamaani ei elama, lihtsalt ei ole selleks aega ja tegelikult see nii-öelda džässihoog on ka juba nagu mööda läinud rikastuma Kasari hookaupa ja vanusekaupadega. Džässihuvilised Mul on siiamaani olnud ja kahtlemata palun paljudes lindistusi on, mida kuulata ja on mida näidata, vist igaveseks jääv suvises. Nonii. Aga viiuliga ja Viljandiga on seotud ilusad mälestused ja ma usun, et järgmine puhkus tuleb jälle Viljandisse jälle väga ilus. Kahtlemata soovime siis ilusat puhkust suveks ja kuulame praegu kontserdi lõpuks ära. Leo Normeti loo puhkusel Viljandis.