Külas käri Joonase järve kaldal esitajaks kuuenda vabariikliku konkursi laureaat, Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsertmeister, sama kollektiivi keelpillikvarteti esimene viiul, Mati Kärmas ja Lilian Semper. Võiks vist peaaegu ütelda, et seisad praegu õnne tipul pealegi veel lohutada võimalusega üha kõrgemale minna. Kui nüüd traditsioonilised küsida, et muidugi sa tahtsid juba imikupõlvest peale ilmtingimata viiuldajaks saada, siis millise vastuse annaks? Viiuldajaks saamise mõtet lapsepõlves küll ei eksisteerinud oma tahte viis tegelikult ellu. Minu ema, kes võttis nagu, nagu mind käekõrvale ja tõi lihtsalt Tallinnasse viiuldaja lase siiski juba nagu eksisteerisid, kui nii võtta need koolipidusid ja kus ei mängitud. Ja muidugi laste muusikakool ka, kus sai kuus aastat õpitud aga sellel momendil kus oli vaja otsustada nagu elukutse küsimust, siis selle otsustas siiski ema, aga huvitav, et ennem muusikakooli millegipärast mõte käis balleti ümber, ma isegi ei oska seda praegu tagantjärele mõeldes öelda, mis võis selleks tõukejõuks olla või suunajaks olla, ise tundus väga huvitav eriala. Viljandis balletiteatrit ei ole need kes sa üldse nägid pretendendi. Olles Tallinnas viiuli ma sain kätte üheksa aastaselt, üheksa aastaselt, saada viiul kätte, see on nagu praegusel ajal juba võta natukene hiljavõitu 900 viia, nüüd tehakse juba tõesti viie viie-kuueaastaselt siis ma olin teises klassis ja paralleelselt siis hakkasin Viljandi laste muusikakoolis õppima viiulit, punga juures pungoli Viljandi muusika, elu üks juhte. Tema tunnid olid väga huvitavad. Sellel ajal, kui mina seal õppisin, oli Viljandi muusikaelu üpris heal järjel, võib öelda. Seal tegutses korralik sümfooniaorkester, lisaks igasuguseid ansambleid. Orkestri koosseisus olid laste muusikakoolipere ja siis orkestri täienduseks veel kohalikud asjaarmastajad, muusikud ja mida te mängisite seal seal sai mängitud peris palju repertuaari, mul ei ole praegu kõik meeles. Kuid viimane kord, kus me mängisime nüüd ühel sümfooniakontserdil lõpetamata sümfoonia on mulle meelde jäänud Schuberti lõpetamata sümfoonia. Millegipärast alati, kui me seda mängime, siis tuleb meelde see aeg, kus me pungaga seda mängisime ja proovile sai mindud siis nagu perest läksid siis isa ja siis mina ka kaasa seal isa Mulase armastaja viirdaja. Ja siis sai kahekesi koos arutatud, ma mäletan, kus siiski siiski tema käest ma sain kõige esimesed niisugused õpetused, kuidas viiulit mängida ja siiamaani ma tunnen, et väga palju kasu on olnud tollal mängimistest ansamblites ja sümfooniaorkestris ja sealt on ilmselt pärit sinu kiindumus igasugustesse ansamblite ilmselt küll. Ja Tallinnas sattusite siis muusikakoolis? Tallinnas sattusin muusikakooli Harald aasa kõva käe alla, konservatooriumis konservatooriumis, Arold jäi nagu tehnilise töö peale ja siis Herbert Laan. Siis muusikalise osa peale kahepeale kokku. Ma olen mõelnud selle peale võib-olla kunagi kauges, kauges tulevikus, kui enam pillimäng ei istu, see tähendab, et käsi väriseb, enam tooni pillist kätte ei saa, võib-olla siis tegelikult ma olen proovinud kaks aastat, ma olen Nõmme laste muusikakoolis olnud pedagoogiks, mul ei ole seda pedagoogi närvi ja ilmselt ka seda vaistu ma isajaduste võib-olla kannatust, ma ise saan aru ja ma ise teen endale niisugused tehnilised probleemid selgeks, mis on vaja. Kuid et seda niisuguses eas õpilastele nagu õpivad laste muusikakoolis selgeks, teavad. Väga suur praktika ja siiski eriline vaist ka ja väga suur kannatus, aga kui sa nüüd võtaksid eeskujuks oma pedagoogid, siis kuidas sa võiksid need iseloomustada? Herbert Laan on rahu ise. Mõnus nägu, laia naeru täis, tuleb alati tundi, aga Harald aasa on vähemalt muusikakooliperioodist, mäletan teda. Niisuguse väga tuli see iseloomuga, sealt võib kõike oodata, ei tea, kus kohas plahvatus võib tulla, väga ratast ikka siis, kui midagi korrast ära. No arvatavasti siis küll jah. Aga need kokkupuuted, mis meil on nüüd olnud aastaid, nüüd ma seda küll haaraldi kohta enam öelda ei saa, sellepärast et nagu kasse aastad on oma töö teinud, võimse nooruse. Niisugune tormakus on vaiksemaks jäänud. Aga see on asendunud tasakaalukuse ja tarkusega lihtsalt. Aga no kummastiski siis kasvavad temaga, võtame lihtsalt raktidega õpetaja karakterid. Ja sellest, kes on nõudlik ja aktiivne ja, ja võib-olla kuri isegi, või see, kes on väga leebe ja, ja noh, ta nõuab kahtlemata oma leivast. Mõlemast on kasu, kui hakata nüüd järele mõtlema. Herbert Laan. Tema oli ju niimoodi, et sellest hoolimata, et ta oli niisugune leebe, ütleme väliselt aga ta nii oskuslikult kuidagi peale pressimata ja vahelesegamata ta oskas sind suunata. Et sa tegid ikka selle asja ära, mis vaja oli teha. Ja teiselt poolt haaral tasa. Vot seal oli tegemist alguses lihtsalt nisuse kartusega, et sa pidid ära tegema. Muidu tundi minna oli väga, ei ole. Ja aga oli niisuguseid juhuseid täiesti tundi minna lihtsalt ei julenud. Ja alguses oli muidugi väga raske Viljandist laste muusika tulles, nagu ikka Tuled perifeerias probleemid tehnikaprobleemid, mäletan surmeestikud, kuidas heliredeleid mängida igasugusest Richi probleemid, mis seal lihtsalt vajaka jäid, need tuli kõik ümber õppida. Nii palju, kui ma mäletan, oled sa üsna püüdlikult eemale hoidnud soola repertuaarist. Selle eest aga tegelenud innukalt mitmesuguste ansamblitega nagu tööstus, ka äsjakuuldud Bakerini tuik. Jah, ilmselt see ansamblimäng on jäänud juba juba laste muusikakoolist peale õrnaks kohaks ja see mulle väga meeldib ja mida rohkem seda saaks teha, seda rohkem ta on kasuks. Seda seda rohkem ta annab iga orkestrimängija minu arvates üldse peaks väga palju ansamblis mängima, sellest orkester on ka suuransambel, Lemmorjendiga oleme me ammust ajast juba kolleegid ja tuttavad, ma mäletan, kuidas ma aukartusega käisin tema esimesel avalikul kontserdil, siis ta mängis orkestriga, mängis säänsansi Indroduktsiooni rondo kapridioosat. Äsja oli Leningradis lõpetanud ja siiamaani meil on omavahel tihedad sidemed ja väga huvitavad muusikalised lindistused, nii kvartetis, kus me mängisime mitu head aastat koos ja duo sonaate oleme lindistanud. Me oleme kuidagi ma julgeks öelda ühe mõtlemisviisiga või lähenemisega, muusikale või kõige koolkond. Kuigi koolkond ei ole ühene jah, kunagi raskusi ei ole tekkinud ja tahaks nii palju kui põhitöö kõrvalt aega jääb alati sellele ansambel liigile aegadele. No aga Lilian Semperi ka seoksinud terve rida aastaid, väga tihe kontakt, kõik eksinu, avalikud kontserdid, salatid, õhtud on läbi viidud koostenak ja mul on üldse olnud elu jooksul väga õnnelikud juhused. Kohtuda väga huvitavate inimestega ja nende hulka kuulub ka tema. See sai alguse viis-kuus aastat tagasi, sai alguse jälle puudusest mängida ansamblimuusikat. Nimelt orkestri töö kõrval tuleb leida võimalus mängida ansamblit, tekib vajadused, mitte orkestri töö ei nüristaks. Ma ei taha siin midagi halba öelda orkestri mängu kohta, kuid ma tahan väljendada seda, et see teeb viiulimängu nüansi vaesemaks, strichib keskpärasemaks. Ühesõnaga viiulimängust kaob initsiatiiv ja niisugune detailsus, kuna orkestrist tuleb mängida grupis, seal ei tohi välja soleerida, on tähtis, kuidas kõlaks grupi ühtlaselt, on väga suur vahe soolo stresside ja orkestri stresside vahel ja hakkasin otsima väljapääsu ja õnnelik juhus viis Helju Taugi kaudu leviandemperini tema täpselt samuti otsesse mingisugust võimalust ja. Ja niimoodi saigi hakatud mängima. Ja umbes poole aasta pärast vist. Pärast seda tuli siis esimene sonaatide õhtu kava ainukene kavalist kunagi sai mängitud siis peast terve kontsert. Võin öelda seda päeva mäletan hästi, kuidas ma ikka ootasin, et millal sa lõpuks pildi. Millegipärast ei tulnud. Lõpuni. Kinni ei läinud, et peaaegu mitte midagi, mehed no ütle siis hiljem ei arene peast mäng ja vaat sellele küsimusele ongi nüüd väga raske vastata, mulle tundub, et siin mõningal määral praegu ahistab siiski orkestri töö kuna seal on nooti ees kogu aeg, sa mängid kindlalt noodist, see esimene aasta oli nagu niisugune värske, ma mäletan siiski, et ilmselt siin mõjub ka ettevalmistusaeg esimesel aastal. Me valmistasime kaunis kaua seda programmi ette ja selles programmis olid läbi mängitud lood ka, mäletan frangi Jonaatori seal see oli mul riigieksamikavas, seal tuli niikuinii peast mängida, aga peab ütlema, et peast on väga hea mängida. Siiski ja ei maksa karta vihast mängida. Soolopalade ja kontserdite mängimisest loobumine ei ole ka seotud selle kätlekite peast. Mängija salate võib mängida, ärati nalja. Aga seal pead solvasid, peab tingimata, ma ei kujuta ette, et tullakse mõne looga lavale ja siis pannakse pulp pannakse ette. Me väikse palgaga, see on mõeldamatu muidugi. Aga siiski, sa oled orkestriga mänginud kontserte, nagu ma mäletan seoses konkursetega ja vist ka väljaspool neid ja orkestriga on mul õnnestunud mängida kuus korda kolm korda sellest oli siis Mozarti viiulikontsert, mis kuulus konkursiprogrammi ja kaks korda Stravinski viiulikontsert mis oli konsi lõpukava kontsert. Ja ükskord nendel tsiviilkontsert. Vallo Järviga mängitud Neeme Järviga Matsoviga Tõnissoniga. Nüüd ma tahaks kohe kuulatestel Hain Triijate pole sa ennem räägiksid, kes seal mängivad, kuidas sa nendega kokku sattusid? Seal me musitseerimine koos saanolsauluse ja Jaan Reinastega saamal Saulusele, ma võlgnen ka elus väga palju. Kammeransamblimänguoskuste tundmaõppimisel ja Samiga, nagu me teda kutsume. Sain ligemalt tuttavaks ka kammerorkestris mängides, kuhu ta mind kutsus. Cameron kisti teisel või kolmandal tegutsemisaastal kammerorkestrile 10 aastat tegutsemisaega. Hiljem me oleme väga palju ansambleid koos mänginud šanolsaulusega Jaanreinastega, täpselt samuti. Mõlemad on erudeeritud muusikud ja ma ei tea, ma ei oskagi siin sõnades lihtsalt midagi lisada. Arvatavasti on üks tähtsamaid töid sinu loomingulises biograafias, keelpillikvarteti asutamine ja viimine niisugusele toredale tasemele mida ei annaks häbeneda ka väljaspool koduvabariigipiire. Millised plaanid? Asja lähemal ajal ees keelpillikvartett on minu arvates kõige toredam ja kõige huvitavam kammeransambli muusitseerimise liik. Kõige vanem, kõige suuremate traditsioonidega, kõige rohkem ja kõige täiuslikumat repertuaari omav kammeransambli liik. Aga kahjuks peab ütlema, et meie kvarteti arenemise ajalugu on meie vabariigis väga kirju olnud. Palju on millegipärast koosseisud vaheldunud, võib-olla põhjuseks on Arnold alati teatud kindlustatuse puudumine. Ansambel siiski vajab materiaalselt kindlustatud, vajab ka perspektiivi, tähendab see kontserttegevus, olles kogu aeg kuidas edela kõrgemale tõusev. Aga vist mitte ükski kvartett ei ole nagu hellitatud nende omaduste. Ja see on täitsa õige, ma mäletan kunagi esimene kvartett, Alumäe, Lippus, Laan ja karjus. Nemad olid ju filharmoonia koosseisuline kvartett. Aga siis millegipärast tõmmati see koosseis poole peale ja lihtsalt nad ütlesid selle töö ülesse. Palka lihtsalt ei elata ühest küljest ja kui juba kuskil mujal töötada, siis ei saa seda teha ka seda koteerimine komelisa. On olukord oli aga nüüd viimase nõndanimetatud riikliku filharmoonia kvartetiga, mis on ka poole koha peal ja ka nõuab selle töö kõrvale teisi kohti. Viimase ratast lihtsalt imestan siiski, kui palju see viimane kvartett suutis ära teha? Jah, sellel kael, mis sealt kasvõi see ellija vabunemend, see on ju fantastiline siiski meie väga tuntud helilooja, kes väga palju on kirjutanud kammermuusikat ja väga head kvartetti väga huvitavat kord ära selle juures väga rasket tehniliselt. Ja kuidas nad siiski leidsid aega erinevates kollektiivides inimesed töötasid, samal ajal täitsid veel telefone, normi tähendab veel väljasõidukontsertide. See oli üks väga tänuväärt asi ja tuleks Elleri muusikat rohkem mängida. Elleri kvartetti väärivad kindla sinu parketiga taheson võtet. Vot mul hiljaaegu oli niisugune asi, et siin rega avaldati kahetsust, et me ei ole seda, kvarteti jutt on antud juhul esimesest kvartetis ja sellest on muidugi väga kahju. Ma seda lubasin. Ja, ja seda kindlasti saab tehtud, kui vähegi aeg võimaldab võtta Elleri muusikat kavas. Ilmselt on filharmoonia poolt mingisugune vastuseis kvartetile kui ansambli liigile või kui ütleme vähe publikut saali toovale, ansambli liigile või on see tingitud millestki muust. Aga meil on siiski, ma usun, mingisugune võimalus siiski endid näidata mingis muus liinis ja mitte jääda loota filharmoonia peale. Me saame organiseerida huvitava sarja võib-olla Kadrioru kunstimuuseumis, nii et mõeldes sellele, kuidas kunagi kvartett kolm aastat tegi ka tasuta kontserte ja just nimelt tasuta, et lihtsalt oleks võimalus mängida, arendada kvarteti spetsiifikat ja ma usun, et sinna tuleb ka, kuuled ikka täitsa nagu tookord oli. Saate lõpetuseks kuulame Dambergi kvartetti.