100 aastat on ühe kollektiivi eluseks ütlemata pikk tee ja ka ütlemata tore tee. Pärnu linna kultuurimaja rahvakollektiivi nimetust kandev segakoor Endla ongi 100 aastane juubilar. Ja nagu sel puhul ikka tavaks, esmalt teeksime väikese pilguheitmise minevikku sellesse aega, kui tegutsesid veel seltsid, käis nii-öelda seltsielu. Kõige staažikam laulumees Endla kooris on Joan Klemm. Mis aastast teie kooris laulate? Juba 1000 923.-st aastast. Kuidas siis Endla koori algus ja loomine ning algusaastad välja nägid? Koori ajalugu kroonika kõneleb niiviisi, et juba 1870.-te algaastatel hakkas juba tekkima niisugune mõte, et Pärnus luua niisugune lauluselts, nagu olid juba ees Estonia ja Vanemuine. Ja siis jõuti nii kaugele, et 1875. aastal saadeti põhikiri kinnitamiseks põhikirjale. Allakirjutajate hulgas oli ka Carl Robert Jakobson Veski ERM ja nõnda edasi. Ja 1875. aastal anti esimene kontsert Pärnu pritsimajas. See on praegune Pärnu linna täitevkomitee rahandusosakonna ruumides. 1878. aasta märtsikuus jõudis lõpuks põhikiri kinnitatult tagasi ja esimene aastapäev pühitseti 1878. aasta 20. detsembril. Nii et sel aastal 1977. aasta 20. oleks siis 100 aastat. Endlat. Seltsi põhikirjas oli ka niisugune lause, kus öeldi, et seltsi asutamise päevaks on 20 jõulukuupäev mis iga aasta pühendatud võib saada Endla seltsi nõu, on mitme häälelist laulu laulda. Seltsi seespidiste asjade toimetamiste juures pead vähem osa liikmeid sellega rahul olema. Me suurem hulk käeks arvab. Ja esimeseks aastapäevaks oli siis juba Endla ridadesse kuulus 183 liiget. Lisaks veel üheksateistkümmend, naislauljad ja kaks poisikest. Kui nüüd seda aega ja tänapäeva kõrvutada natukene, kui suur on kooriliikmete arvu vahe, Herbert Pulk, koorijuht? Me oleme praegu poole vähemuses, meie rivis on praegu 90 lauljat, kusjuures naiste ülekaal on suurem. Jon Klemm, mida teie sellest arvate, miks nii suur lauljate arv oli sisendanud? Siin ei olnud Krist tegemist üksi, mitte lauljatega, see oli seltsi liikmed. Siin oli ka väga palju toetajaid, liikmeid, lauljaid ei olnud kindlasti mitte 183, küllap ta ikka oli ka nii väiksem. Ja tegeleti ju näitemängudega. Ta jagab ja hakati ka hiljem juba näitemängudega tegelema, nii edasi. Aga esimesel aastal andis siiski Endla juba kaks kontserti, kaks suuremat kontserti ja dirigeeris tol ajal Pärnu tolleaegne tuntud muusikamees matškeed. Öelge nüüd, kui võrrelda tänaseid proove ja tolleaegset proove, kas midagi vahet ka? Muidugi, kui laulu õpetati viiuliga, kui seltsil esimesel aastal ei olnud veel klavereid ja see klaver saabus alles mõne aasta pärast siis siin ikka vist päris võrrelda ei saa. Hilisematel aegadel minu mälestuse järele juba 1920. peale kahekümnendat aastat, siis oli meil juhiks ka kauemat aega. Mihkel lüüdi oli Peeter raha ja see Eduard Soodla ja kõik niisugused tuntud muusika ja siis hakkas juba laul ja koor võtma oma praegust. Tuli sõda, sõjajärgsed aastad, sõja ajal vist läks kõik laiali. Jah, õieti laul algas uuesti Pärnus jälle 46. 45. kuuendal aastal. Sõda algas siis kõige esimene rakuke minu mälestuse järel on Pärnu esimese keskkooli juures lastevanemate kool, siin oli vist midagi, saime kokku kaheksateistkümmend inimest ja nendest oli suur hulk vanu Endla lauljaid. Seal algas siis uuesti see laul. Pärnu linna kultuurimaja juures algas aastatel ka midagi 46. või niisugustel aegadel. Ja siitpeale olid endal ka koorijuhid, kes praegugi Pärnus tuntud muusikainimest. Kooriga on tegelenud peale praeguse meie kooriuv järvelt pulga veel Õie Kurg Voldemar Rumessen 1946. aastal ja esimene koolitus Pärnus oli jäävalt pihla kadunud kooliõpetaja. Herbert Pulk, te olete sest peale tänaseni vastu pidanud kuidas teist koorijuht sai endale. 55. aastal Pärnus astusin kultuurimäe segakoori lauljaks kuid juba siis omasin Tallinna muusikakoolihariduse kooli juhtimise alal, kus kumbki nagu keegi nagu ei teadnud seda ja nii vaikseltviisi, mõne laulu, siis tegin lauljad nagu oli sellega lugupäevi ja ja siis, kui taassünnipäev tuli ja õie kurg. Tolleaegne õie vedru ei julgenud sellise suure koori ette kui naine minna. Ja siis see sinise fakti ees, et lakokkuma peale. Millal siis Herbert Pulk teie käe all sai teoks esimene suurem ja vastutusrikkam kontsert? Esimene avalik esinemine on meeles. See oli aprilli alul 1959. aastal kui saalitäis rahvast aplodeerib meie laulule. Kui, siis tolleaegne muusikakooli õppealajuhatajale. Arto Rulitam kirjutas ajalehes, et meile jälle Kui vaadata juubelikontserdikava, siis seal on reas üsna mitmed laulud. Kas mõni laul teile eriti niisugune tuttav ja nagu kaaslaseks on juba kujunenud, mis on koos kooriga ikka aastast aastasse vanemaks saanud? Meie repertuaaris on Lüdiku mets ja sellega on seotud hulk lugusid. See oli 50.-te aastate sees, kui ta kuulas proovi Pärnu staadionil laulupeo üldproovi ja metsa kohta, ütles, et too koht assasist SAS'is tuleb lauto palju tihedamalt. Rahvale meeldis üks kord, kuuldes piltliku meeskoli koos Georg Otsaga Simmi oma saab siis tehti mulle ülesandeks, kuidas. Me ei saa ka seda laulu teha. Siis mul ei olnud midagi muud, kui oma õpingud. Nii oskused käiku, lasteaia seadsin selle siis koolile ja meil koolis ja solist Johannes Noormägi, tema siis laulab seda sooloosa. See nagu meie lähedaseks lauluks saanud. Ja üsna mitmed kontserdid vastu pidanud. Ja ja on küll palju aastaid. Koori juubelile andis nõusoleku esineda ka NSV Liidu rahvakunstnik professor Tiit Kuusik, kes on samuti kunagine Endlalane juubelikontserdi intervjuus Pärnu Draamateatris ütles ta. Kõigepealt ma tahaksin juhust kasutada koorile tema suurel juubelil täiest südamest õnne soovida. Mul on õnn ja hea meel meenutada seda tõika, et ka mina olen selle koori ridades laulnud ja oma lauljateed nendega ühes alanud maalikooli poisikene alles, kui ma juba juba kooris kaasa laulsid ja jooma hääldist kuidagi siis juba silma torkas, paljud kooriliikmed soovitasid mul õppida. Laulmis isegi oli niisugune inimene, kes kohaliku lauluõpetaja rebase juures mulle katseaja valmis kuulas. Nii et väga suured teenidel kujunemist. Pilt Herbert Pulk tahaks veel küsida. Juubelikontserdil ei astu teie mitte üksi dirigendina üles. Kas te olete oma kõrvale nüüd kasvatanud ka nooremaid dirigente? No ei tea, mina ei ole küll kasvataja, aga, aga need on teised pedagoogi Tallinna konservatooriumisse kasvatanud Zone. Ivi Kullam ja Konstantin Rein seitsmendad abistavad kooripartiide omandamisel samuti koolmeistrid. Me ei ole veel rääkinud sellest, kuidas koor sai rahvakollektiivi nimetuse. Koor omas rahva kolleksin nimetuse 1967. aastal, mil me andsime vastavasisulise kontserdikuulajate klubis kus toimus siis nad ainult atesteerimine ja anti meile selline nimetus. Teie tegutsemise ajal on koorile antud üle ka see lipp. Koori moto on selgeks õpitud. Enda lipp oli juba varematel aegadel juba tema helisi algaastatel peale. Kui sõja aastatel läks kaduma, mis nüüd, peale sõja, kui me taassünniaasta oli siis püüdsime seda lippu taastada, mida siis tolleaegne kultuuriosakonna juhataja Marja Kiivet oli päri ja mille puhul siis Vello lipant tegi meie motole muusika. Pärnul on olnud ka oma heliloojaid ja segakoor, Endla on alati propageerinud ka nende laule, kes Pärnu heliloojatest on segakoorile laule kirjutanud. Feodor Grodinski ja Enn Meri laule oleme laulnud. Ja Artur uuritame lauale. Ja muidugi ka Pärnust võrsunud heliloojate laule. Ja Leo Normeti samuti Valter Ojakääru arveti silgulaulud. The Walter gaasike olete samuti üks kooli nõukogu liikmeid nagu kõik praegused vestlusringisolijad võib-olla täiendate koori teed tänaseni. Nägime kadakas ketist. Mina alustaksin sealt pihta, kus minu kadakane Kepul pihku juhtus ja see oli Saaremaal. Lastevanemate kooriga olime Saaremaal laulupeol. Ja nagu ikka peale laulupidu heas meeleolus tuli siis ka seda lastevanemate koori juhatada ja sealt sai mulle pihku kadakane kepp mis on kõndinud läbi terve see pikka laulu aja. Saaremaakepp jäi pisikeseks, neid sai võetud, tugevam ja vägevam, aga see on ka juba otsast otsani täis neid radu, mida enda koor on kõndinud selle Aja jooksul su kanalitel seal käib, meil on ju kõik sündmused ka peale kirjutatud Teeenne ilusa kirjaga nuia. 52.-st aastast on esimene sissekanne, tehtud neid seitsmeteistkümnes detsember 1977 on viimane. Sellel kepil on veel peal kõik meie koori reisud. Neid on ühtekokku 12 pikka ja mõniga siin Eesti pinna peal maha sõidetud reis. No nüüd on teie käest küll paras aeg ja võimalus küsida, milline neist reisidest kõige toredam on olnud. Mida rohkem häbases on oldud, eks seda toredam asi olnud. Näiteks üks reis, sõitsime ühe ainsa bussiga 32 lauljaga ja vahetasime selle 8000 kilomeetri pikkusel sõidul kaks korda mootorit. Kaks korda läks meie mootor kepsud segamini. Aga ega me koju tulemata jäänud. Üks tore sõit oli ka Moskvasse kontserdile, rahvusvahelisele näitusele. Tol ajal oli veel Eesti paviljon olemas. Näituseväljakul. Paviljon võttis hästi vastu meid ja korraldas ka meil võimaluse anda näitas välja peaareenil kontserdi, millega me kenasti toime tulime ja meid isegi autasustati seal aukirjadega. Süljega lilli toodi meile, põllulilled olid Linda Pedanik, võib-olla jätkate. Minul on meelde jäänud see väikebussiga, millest Valter Kaasik rääkis. Me panime sellele imeks nunnade buss. Ja kui me tagasi tulime, siis seda pühitsesime. Hiljem veel tegime kohvi jõutud ja meile tuli veel solistina. Mäletate. Kalmer Tennosaar võttis sellest osa? Üks ilusamaid sõita, see oli, kui me sõitsime üle Moskva Volga ääre Saraatorisse Saraatorist, laadisime endid kiir kaatrile ja sõitsime kaatriga alla Volgogradi kõige ilusama reisulauludega laulsime Karjala järve kalda peal. Ühel ilusal õhtul nii ilusa vaikse vee vaikse ilmaga, mäletad seda ja seal Viiburi viipuri suveaias tollessaeda järve kaldale osadelki oli isegi niiviisi, et ulatas kolme sammuga järve astuma telgist. Mis veel reisu kepil huvitavat? Üldlaulupeod on hästi huvitavad, see oli esimene kord, kus naistel olid ilusas vormi kleidis selges ja kui me läksime siis ilusa jalutuskäiguga sealt rongiga lõbusas meeleolus ja Narva maanteel üle raudtee läksime, esimesed vihmapiisad tulid ja siis lauluväljakule jõudsime selle toreda lauluga siis naised olid kõik minikleitides ja alumised kuued, mis seal all poissi paarkümmend sentimeetrit välja. Norrise kepil on veel üks tore jutt, sõit karpaatidesse. See oli 50.-te aastate sees, kui me olime jõudnud Ukrainasse Voffi, siis oli seal müügil Ukraina kaart ja seal oli ka ilusti teed, kõik vaadates seda kaarti, leidsime, et miks me sõidame tuldud teed tagasi, et üks ilus tore tee läheb palju otse Jaanimesiskeerasimegi teeristilt ära otsetee peale see oli õhtu kella viie ajal 10 kilomeetrit sõitnud, läks asi juba kehvemaks, asfalt kadus ära, läks veel natuke maad edasi. Kadus kah päris tee ära ja tuli juba põldu pidi lasta, vene külad tulid, juba vaadati meid juba õige imeliku silmaga niux bussisi pole seal enne nähtud. Bussijuht. Toomingas oli ka hästi tragi julge meest, mis siit läheb ikka edasi. Hakkas vihma sadama. Tee läks näruks, läks pimedaks ja jäime kinni juba savisse. Kottpime küla koerad, kõik ümberringi hauguvad, ühtegi inimest kuskilt ei ole tagasi. Enam edasiminekut ei ole, kõik puhas, libe, savi asetakis tohutult jalgade külge, nii et jalgu andis tõsta. Ja kui me siis tagasi sellel teeristil olime, kus õhtu ära keerasime, siis kell oli hommiku neli. Viktor leppoja, mida koori elus tee, kui nüüd tagasi vaadata tähelepanuväärseks teate. Tahaksin märkida ühte meie koori tegevusest, nimelt see sõpruskooride traditsioon on meil juba päris vana. Sõpruskoor on Eestis niisamuti ka Läti NSV-s Riia segakord spiidule Jelgavas retsemgale. Zemgals oli ainuke Läti esinduskoor Me juubelilaulupeol. Meilt on sõpruskoorit, teenini koor, Koit Viljandist Tallinna. Ja nende kooridega pidevalt toimub vastastikused külaskäigud ja ühised kontserdid ja kohtumised. Ja mida veel võiks märkida erinevuseks meie koori töös. Pärnu on kuurortlinn. Palju puhkajaid on siin ja meie kontsert toimuvad peaaegu iga kuu või üle kuu. Villem sipelgas, kaua teie olete kooris laulnud? 58.-st aastast saadik Segarbaatide sõit, kui selle sõidu ära tegin, tõesti tuleb öelda, et Endla kooris on kollektiiv, siis tuli juba selline tunne, et enam koorist ära ei lähe, see moment ei lähe mul kunagi meelest ära. Sõitsime välja riigiga, siis läksime Jurmalas. Noh ikka laulupeo asi Riias. Öömajade puudus oli ja, ja panti magama ühte koolimajja ja mõeldi, et meil on kõik parandus kaasas. Meil ei olnud mitte midagi. Siis olime sõdurit, panime saapad pea alla ja magasime hommikuni või keegi ei ütelda tuukrit, nüüd sureb ära, keegi ei surnud ära ja kõik olid nii lõbusad ja naerulised hommikul ka veel naersid seda nalja. Minul oli seal. Tore juhtum. Kella nelja aeg ärkan üles, vaatan kaks meest, istuvad, ajavad juttu. Küsin millegipärast maga, oh nemad puhkavad, siis magavad edasi. Olga Jürine, te olete ka kooris juba 46.-st aastast saadik, kuidas teile see koorilaulja koorielu on nii meeldima hakanud, et ikka edasi laulate. Töötasin siis täitevkomitees ja meil oli üks heal laulja, eks Mariasaidla kuulis kunagine metsatööl, käisime, kuulis kunagi, et noh, laulsin ka kaasa ja ütles, et tema räägib koorijuhiga, kutsub siis ja siis me kahekesi niimoodi 46. aastal läksime Voldemar Rumessen. Koori sattusin nii 1000 950.-st aastast olen ma kõik. Laulupeod olen kaasa teinud. Te olete naisterahvas, naistel on kodus ikka palju tegemist. Kas sellest vabast ajast kahju jõlega mõnikord? Ei, mitte sugugi ei kahetse, pigem olgu botex tehtud Vesevatega üleval halvata kindlasti ja kindlasti, mida teie, Linda Pedanik, arvate, kas olete samal arvamusel katselt samal arvamusel, aga mina arvan, et ega vist teie kotid ei olegi sellegipoolest pesemata ja kasukad mitte kodumat? Võib-olla rohkem, isegi need kojume, kui laulmas ei käiks? Paneme tütred tööle, lapsed tööle ja need aitavad ka. Kas lastel ka lauluhuvi on, kui emad niimoodi ees käivad ja laulavad ja? Ja natukene teise alasse läinud. Kunst huvitab. Ravimite võib-olla meesperel on järgijaid, äkki mõni laulab koos poja või tütrega. Mul tütar Anna Kano tütar laulab koorile siin kuuenda alkol kooris. Ema laulis ka ja minul noorem tüdruk hakkas ka kultuur ning uksi on praegu Vändra kultuurimaja. Minul juba lapselapsed laulavad Elle häinis vaikselt Salani sõlmid kuulatada. Ja aeg läheb koorides laulavad juba lapselapsedki kuid aeg ei ole tühjaks läinud, vaid ka midagi jätnud. Jätnud mälestused jätnud kustumatu laulurõõmu lauljale ja laulu kuulajale. Lugupeetud juubilar, okas kurku ka edaspidiseks.